Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Lepingu p 2 järgi kohustus kostja laenu tagastama . Kostja laenu tähtajaks ei tagastanud. Lepingu kohaselt oli igakuine intress 2 500 krooni kuus. Kostja eest tagastas laenuandjale 185 000 krooni Anneli Kübarsepp 03.03.2005, so oluliselt hiljem lepingus kokkulepitust. Kohustis täideti mittekohaselt, kuna 02.03.2005-ks oli kohustus tagastada põhivõlgnevus 150 000 krooni ja intressid 36 416 krooni, kokku 186 416,65 krooni. Lisaks oli kostjal kohustus maksta viivist lepingu p 4 alusel 245 viivitatud päeva eest 183 750 krooni (245x750 krooni). Hagi esitamise ajaks on kostja võlgnevus 1 416,65 krooni ja viivised 183 750 krooni, kokku 185 166,65 krooni. 14.04.2005 loovutas TÕ laenulepingust tulenevad nõuded hagejale. Hageja taotleb kostjalt välja mõista 180 000 krooni VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel. Ka palub hageja kostjalt välja mõista kohtukulu 19 000 krooni: õigusabi eest 9 000 krooni ja riigilõivu 10 000 krooni. 12.05.2006 esitatud avalduses taotleb hageja hagi rahuldamist. Kostja vastuväited ei vasta tegelikkusele ja on paljasõnalised. 14 000 krooni sai kostja TÕ sularahas. Hageja tõendab seda TÕ kui tunnistaja ütlusega. Võlasuhe ei lõppenud Anneli Kübarsepa poolt 03.03.2005 ülekande tegemisega, laenuandja nõudis 150 000 krooni, intressi ja viiviste tasumist. Ei ole õige, et oli kokkulepe laenu tagastamise kohta viivitusega. 12.04.2007 kohtuistungil vähendas hageja nõuet ning taotleb viivise väljamõistmist 150 000 krooni ja intressi väljamõistmist 1 416,65 krooni suuruses. Hageja poolt 22.05.2007 esitatud avalduse kohaselt pidi kostja lepingu järgi maksma intressi 2 500 krooni kuus. Laenuleping ei ole rahatu. 136 000 krooni andmist tõendab pangakonto väljavõte ja 14 000 krooni vormistati lähtuvalt muudest võlasuhetest. Kohtuistungil taotles hageja nõude rahuldamist. Kuna lepingu p 5.1 muudatusi ja täiendusi ei vormistatud, ei ole õige kostja seisukoht, mille järgi laenu tagasimaksmisega viivitamine toimus kokkuleppel ja võla tagastamisega lõppes võlasuhe. Nõude loovutamise teate saatis hageja kostjale aadressile, mis oli registri järgi kostja elukohaks. Seda tõendab Eesti Posti kviitung. Kostja vastuväited Kohtule esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Laenuleping oli osaliselt rahatu ja laenusuhe oli nõude loovutamise ajaks lõppenud. Tegelikuks laenusummaks oli 136 000 krooni, mitte 150 000 krooni. Seda tõendab pangakonto väljatrükk. Ülejäänud laenusumma lubas laenuandja anda sularahas, kuid ei täitnus seda kohustust. Seega oli laenuleping osaliselt rahatu ja rahatust lepingust tulenevaid nõudeid ei ole võimalik loovutada. Vaidlus puudub 185 000 krooni tasumise üle nõude loovutajale 03.03.2005. Selle summa tasumisega lõppesid kõik kostja kohustused laenuandja ees. Tasutu sisaldas põhivõlga 136 000 krooni, 14 kuu intressi 35 000 krooni (14x2 500) ja viiviseid 14 000 krooni. Pärast tasumist võttis kostja ühendust laenuandjaga teatades kohustuste täitmisest ja palus teatada võimalikest pretensioonidest. Laenuandja mingeid pretensioone ei esitanud, teatas, et loeb võlasuhte lõppenuks. Loovutatud on olematu nõue. Nõude loovutamise ajal 14.04.2005 oli pooltevaheline võlasuhe juba lõppenud. Kohustuse lõppemisega lõpevad ka sellega seotud tagatised ja kõrvalkohustused.

Viivise lõpliku suuruse osas oli kostjal kokkulepe laenuandjaga, mistõttu hageja viivisenõue on alusetu. Esialgse võlausaldaja sisulise täitmishuvi puudumist tõendab ainuüksi nõude loovutamise fakt ise. Viivisearvestus on ebaõige tulenevalt sellest, et tegelik laenusumma oli 136 000 krooni. Ning viivisenõue on ülemäära suur arvestades hageja võimalike kahjudega. See ületab põhivõla suuruse. Vaidlust ei ole põhivõla ja suures osas intresside tasumise osas. Kostja ei ole lepingu täitmisest kõrvale hoidnud, vaid tasus nii põhivõla, intressid kui kokkuleppelise viivise. Seetõttu ei ole põhjendatud ega mõistlik nõuda viivise tasumist hageja poolt nõutud suuruses. Kostja taotleb viivise vähendamist mõistliku suuruseni. Nõude loovutamine on vastuolus TSÜS § 138 lg 1 sätestatud heausu põhimõttega, kuna esialgne võlausaldaja loovutas nõude pärast kostjaga kokkuleppe saavutamist võlasuhte lõppemise kohta. Kostja taotleb hagi rahuldamata jätmist. 18.04.2007 esitatud vastuses märgib kostja, et hagejal on täiendava tõendamise kohustus, kui kostja eitab hageja seletuses sisalduvaid hagi alusesse kuuluvaid asjaolusid. TsÜS § 69 lg 1 järgi tuleb tahteavaldus teatavaks teha, viivise nõue on tahteavaldus. Hageja ei ole tõendanud, et esitas kostjale mingeid pretensioone seoses väidetava võlgnevusega, et oleks esitanud kostjale hagiavaldusele lisatud 18.04.2005 võlateatise. Viivisenõude esitamata jätmise õiguslik tagajärg on VÕS § 159 lg 2 alusel õiguse kaotamine leppetrahvi nõuda, kui ei teata sellest nõudest mõistliku aja jooksul. 01.07.2004-02.03.2005 ei ole hageja õiguseelneja kostjale mingeid pretensioone esitanud. Kohtuistungil jäi hageja esitatud vastuväidete juurde. Viivis on ülemäära suur – 184% aastas. See on heade kommetega vastuolus. Nõude loovutamise lepingut ei ole esitatud. Nõude loovutamise eest sai tunnistaja 25 000 krooni, mis on tunduvalt vähem, kui hageja kostjalt nõuab. Selgusetu on hageja õigustatud huvi asjas (VÕS § 162 lg 1). Laenuleping oli osaliselt rahatu – 14 000 krooni osas. Kostja poolt tagastatud summa katab laenu summa ja kogunenud intressid. Viivisenõue tuleb selgelt edastada, tõendatud peab olema, et isik on selle kätte saanud. Seda ei ole hageja tõendanud. Tegemist on liigkasuvõtmisega. Viivis tuleks vähendada mõistliku suuruseni arvestades teise poole huvi. Hageja soovib 7 korda suuremat summat kui nõude loovutamise eest maksis. Tunnistaja möönis, et teadis kostja raskustest. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud esitatud avalduste ja tõenditega ning ärakuulanud poolte esindajad ja ülekuulanud tunnistaja, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Laenulepinguga seonduvat reguleerib võlaõigusseaduse (VÕS) 22.peatükk. Kooskõlas VÕS § 396 lg 1 kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Puudub vaidlus selle üle, et kostja sõlmis Toomas Õispuuga 12.detsembril 2003 laenulepingu (lk 11). Pooled vaidlevad laenu summa üle. Hageja väite kohaselt sai kostja laenuks lepingus märgitud 150 000 krooni, sellest 136 000 krooni maksis T. Õ kostja pangaarvele 15.12.2003. Selles summas kostja laenusaamist tunnistab ja seda tõendab kostja pangakonto väljavõte (lk 43). 14 000 krooni kohta väidab hageja, et see vormistati laenuna tulenevalt muudest võlasuhetest. Kostja väitel on 14 000 krooni osas laenuleping rahatu.

Tulenevalt VÕS § 396 lg 2, mis sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna, on võimalik muust võlasuhtest tulenev vormistada laenuna. Hageja väide muu võlasuhte 14 000 krooni suuruses laenuna vormistamise kohta on tõendatud tunnistajana ülekuulatud TÕ ütlustega. Tunnistaja ütluste kohaselt võlgnes kostja talle 14 000 krooni rendina. Kostja võlgnes tunnistajale ühe kuu rendisumma 14 000 krooni. Kuna kostja ei ole tõendanud laenulepingu osalist rahatust ja tunnistaja ütlusega on tõendatud vastupidine, loeb kohus tõendatuks laenu andmise lepingus märgitud summas – 150 000 krooni. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenulepingu p-s 3.1 leppisid lepingupooled kokku, et laenaja kohustub tasuma intressi 2 500 krooni kuus koos laenusumma tagasimaksmisega. Tulenevalt VÕS § 397 lg 2 kohustus kostja tasuma intressi lepingus kokkulepitud suuruses. Laenulepingus on laenu tagastamise ajana kokku lepitud 31.06.2004 (p 2). Kostja tagastas laenuandjale 03.03.2005 185 000 krooni, mida tõendab laenuandja pangakonto väljavõte (lk 12). Konto väljavõttes märgitu kohaselt on 185 000 krooni kogu laenu tagasimakse ja intressid. Kuna tagastamisele kuuluv laen oli 150 000 krooni, siis pangakonto väljavõtte kohaselt maksis kostja intresse 35 000 krooni, see on 14 kuu eest (2500x14). Hageja nõuab intressi kostjalt 1 416,65 krooni suuruses. Selles suuruses on kostjal intress maksmata arvestades lepingu p-des 3.1 ja 3.2 kokkulepitut. Lepingu p-s 3.2. leppisid pooled kokku, et intressi arvestamisel lähtutakse 30 päevast kuus ja 360 päevast aastas. 1 416,65 krooni on 17 päeva intress. Kostja väide, et kostja tagastas laenu ja intressi, ei ole õige. 1 416,65 krooni suuruses jäi kostjal intress maksmata ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval ning lg 4 järgi peab võlgnik peab täitma kogu kohustuse ühekorraga, kui see on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Ülalmärgitust järeldub, et kostja ei täitnud lepinguga võetud kohustust nõuetekohaselt - õigel ajal ega õigel viisil. Kostja tagastas laenu lepinguga võetud kohustusest – 31.06.2004, tunduvalt hiljem – 03.03.2005 ning mittetäielikult jättes intressi osaliselt tasumata. VÕS § 186 sätestab võlasuhte lõppemise alused. Nimetatud paragrahvi 1.punkti kohaselt lõpeb võlasuhe kohase täitmisega. § 187 lg 1 alusel lõpevad kohustuse lõppemisel ka sellega seotud tagatised ja kõrvalkohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuivõrd hageja on tõendanud, et lepingu täitmine ei toimunud kostja poolt õigel ajal ja viisil, ei kohaldu VÕS § 76 lg 4. See tähendab, et puudub alus lugeda kostjat kohustuse täitnuks. VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 alusel on hagejal kui võlausaldajal õigus nõuda kostjalt kui kohustust rikkunud võlgnikult nõuda kohustuse täitmist ja viivist. Viivise nõude lahendamise aluseks on VÕS § 94 lg 1, mille järgi on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi ning § 113 lg 1, mis sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määra leppisid pooled kokku lepingu p-s 4, mille järgi kostja kohustus maksma viivist 0,5% laenusummast iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kooskõlas VÕS § 113 8.lõikega võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Kostja taotles viivise vähendamist kuna viivis on ülemäära suur, mis on vastuolus heade kommetega. Ka ei ole kostjale kätte toimetatud viivisenõuet. VÕS § 6 lg 1 sätestab võlausaldaja ja võlgniku kohustuse käituda teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt ning lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kostja võttis 12.12.2003 sõlmitud laenulepinguga kohustuse laen tagasi maksta 31.06.2004. Kostja maksis laenu tegelikult tagasi 03.03.2005 ja jättis intressi 1 416,65 krooni suuruses maksmata. Lepingus kokkulepitud viivist kostja ei maksnud. Hagiavalduse kohaselt loovutas laenuandja laenulepingust tulenevad nõuded hagejale 14.04.2005 ning hageja edastas kostjale võlateatise 18.04.2005. Kooskõlas VÕS § 164 lg 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi 2.lõike järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. § 167 lg 3 kohaselt lähevad uuele võlausaldajale nõude loovutamisel üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile Võlateatise kostjale saatmine on tõendatud Eesti Posti kviitungiga. Võlateatise saatis hageja kostja registrisse kantud aadressil. Märgitust nähtub, et laenuandja loovutas nõude hagejale ca peale 1,5 kuud pärast kostja poolt nõude osalist täitmist. Seda saa pidada liigseks viivitamiseks. Õige ei ole ka kostja väide, mille kohaselt nõude loovutamine on vastuolus TsÜS § 138 lõikega 1 kuna esialgne võlausaldaja loovutas nõude pärast kostjaga kokkuleppe saavutamist võlasuhte lõppemise kohta. Tunnistajana ülekuulatud TÕ ütluste kohaselt teatas ta kostjale, et ei ole tasutud summaga nõus ning tegi kostjale erinevaid pakkumisi, millest kostja keeldus. Tunnistaja ütluste kohaselt puudus kokkulepe laenu tagastamisega viivitamiseks. Viivise suuruses leppisid pooled kokku laenulepingus. Kostja ei ole tõendanud, et viivis oleks liigkasuvõtlik. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, mille alusel oleks põhjendatud viivise lugemine vastuolus olevaks heade kommetega. Kostja viitas kohtuistungil vaid sellele, et laenuandja teadis kostja raskustest. Hageja poolt nõutud viivis ei ületa põhivõla suurust. VÕS § 113 näeb ette õiguskaitsevahendina viivise võlgniku rahalise kohtutuse tagamiseks. Viivist võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda sõltumata tegelikust kahjust. Kohus leiab, et viivise vähendamiseks puudub alus. Asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et nõudev loovutaja sai nõude loovutamise eest 25 000 krooni. Ülalmärgitud põhjendustel kuulub rahuldamisele nii intressi kui viivisenõue. Kooskõlas TsMS ja TMS RakS § 3 kuuluvad kohtukulud väljamõistmisele kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS järgi. Kehtinud TsMS § 60 lg 1 alusel tuleb kostjalt välja mõista hageja kohtukulud seoses hagi rahuldamisega. Kohtukuluna kuulub kostjalt väljamõistmisele riigilõiv ja õigusabikulu. Kooskõlas hagi esitamise ajal kehtinud RLS redaktsiooniga tuleb kostjalt riigilõivuna välja mõista 9 000 krooni ja õigusabi eest 7 570,83 krooni, mis kooskõlas § 61 lg 1 p 1 on 5% hagi rahuldatud osast.

T. Hiiuväin kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.