Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

objektiks oli raamatupidamisarvestus perioodil 2005 jaanuarist aprillini, tasuga 21 000 krooni (tl 14); 16.05.2005 alltöövõtulepingu nr 4.8/05/58 objektiks oli raamatupidamisarvestus perioodil 2005 maist augustini, tasuga 18 000 krooni (tl 17); 16.05.2005 alltöövõtulepingu nr 4.8/05/58 objektiks oli aastaaruande koostamine koos audiitorilt arvamuse saamisega, tasuga 4 000 krooni (tl 21). Hageja kandis kostja arveldusarvele 21.02.2005, 18.05.2005, 19.05.2005 ja 25.07.2005 vastavalt 10 800, 22 800, 15 889 ja 12 760 krooni. Hageja esitas 29.08.2005 kostjale pretensiooni 10-6/05/117, mille kohaselt jättis kostja õigeaegselt esitamata aastaaruande, pangakonto saldo ja käibed ei ühti raamatupidamise kannetega, käibemaks ei ole õigesti kajastatud, vigu on hankijatega arvelduste kajastamises. Pretensiooni kohaselt otsustas hageja katkestada kostja poolt süülise rikkumise põhjendusel lepingute 4.8/05/1, 4.8/05/57 ja 4.8/05/58 kehtivuse ning nõudis tagasi lepingute alusel väljamakstud tasu. Hageja saatis 25.11.2005 kostjale taganemise teate, mille kohaselt ütles lepingud 4.8/05/1, 4.8/05/57, 4.8/05/58 ja 4.8/05/59 üles. Teate kohaselt ei ole kostja täitnud lepinguid nõuetekohaselt. Puudusteks töös on 2004 aastaaruande auditeeritud kujul esitamata jätmine, raamatupidamise arvestusse on sisestatud väga palju ebaõigeid kandeid. Hageja nõue ja põhjendused Kostja ei täitnud töövõtulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Kostja ülesandeks oli hageja raamatupidamise korrastamine ja aruannete koostamine. Hagejale hilinemisega üleantud töös esinesid tõsised puudused; lepingus ettenähtud tulemust ei saavutatud. Töövõtulepingul põhinevat suhet iseloomustab asjaolu, et kostja ei pidanud tööd tegema isiklikult, töö aeg ei olnud piiritletud, leping sõlmiti määratud tähtajaga. Lepingus kokkulepitud töö, s.o raamatupidamisarvestus ja aastaaruande koostamine hõlmab rea tööülesandeid, millest hageja kogemustega raamatupidajana pidi olema teadlik. Pooled said lepingute kehtivuse ajal aru, et tööülesandeid täpsustatakse vastavalt vajadusele jooksvalt. Kostjat abistasid raamatupidamisel kõik hageja töötajad. Hageja taganes kostjaga sõlmitud lepingutest põhjusel, et kostja rikkus oluliselt oma kohustusi. Kostja töös oli olulisi puudusi, mis valdavalt selgusid alles auditeerimise käigus. Kaheksa kuu kestel tehtud töö tulemusena ei saanud hageja korrastatud raamatupidamist. Lepingu eesmärk jäi saavutamata. Kostjal lasus kohustus teavitada tellijat töö lepingutingimustele mittevastavusest, mida ta ei teinud. Kostja täitis kokkulepitud ülesandeid maksimaalselt 10% ulatuses. Pärast kostjat hageja raamatupidamisega tegelenud OÜ Adex Consult täitis sama ülesande kuu aja jooksul. Kostja põhjustas hagejale kahju, mis seisneb kostjale aluseta väljamakstud tasus, sellelt kinnipeetud ja riigile ülekantud tulumaksust ning hageja raamatupidamise täiendava auditeerimise vajadusega põhjustatud ülemäärastest kulutustest. Raha tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks 01.12.2005; kostja on kohustatud tasuma viivitusintressi. Hageja palus kostjalt välja mõista 83 333 krooni töövõtulepingu alusel saadud töötasu tagastamiseks, kahju hüvitamiseks 12 816 krooni ja viivitusintressi 17 477 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Poolte vahel ei olnud töövõtu-, vaid töölepingul põhinev suhe. Kostja töötas tööandja alluvuses, tema juhtimise ja kontrolli all. Tööandja andis lepingute kehtivuse ajal töötajale lepingus märkimata ülesandeid, sh hageja käibemaksukohuslasena registreerimine, käibemaksu arvestuse sisseseadmine, hageja nimel maksuameti esindajatega suhtlemine,

2(9)

palgaarvestus, uue raamatupidamise tarkvara soetamiseks ettevalmistuste tegemine jmt. Hageja varasem raamatupidamine oli oluliste puudustega; algandmed olid vigased, muutlikud või puudusid üldse. Vaatamata kostja pidevatele nõudmistele andis hageja vajalikke algandmeid üle suure viivitusega. Vastutus raamatupidamise korraldamise eest lasub äriühingu juhatusel, mitte raamatupidajal. Hageja juhatus jättis täitmata raamatupidamise korraldamise kohustuse. Kostja oskused ja teadmised on raamatupidajana töötamiseks piisavad, hagejale olid kostja oskused lepingute sõlmimise ajal teada. Kostja teavitas pidevalt hagejat töö käigus tõusetunud probleemidest; hagejal oli töö kulgemisest püsiv ülevaade. Lepingust taganemine ei ole õiguspärane. Kostja ei jätnud oma tööülesandeid täitmata; hageja seadusjärgse esindaja juhiseid täideti heas usus ja kohusetundlikult. Kostja tegi lepingu täitmiseks kõik mõistlikult võimaliku. Kostja tegi hageja huvides töö, mille tagastamine on võimatu. Töötasu tagasinõue ei põhine seadusel. Põhiosas on hageja etteheited suunatud puudustele aastaaruandes. Kostja möönis, et ei koostanud hagejale nõuetekohast aastaaruannet, samas ei saanud ta selle eest tasu. Leping 4.8/05/58 jäi täitmata mõlema poole poolt. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus võttis otsuses vastu hageja osalise loobumise hagist ja lõpetas menetluse 15 101 krooni väljamõistmise osas. Kohus tagastas hagejale riigituludest riigilõivu 500 krooni ja jättis kohtukulud hageja kanda. Õige on kostja väide, et poolte suhtel on tööõigussuhte iseloom vastavalt TLS §-le 1 ja TLS §-le 8. Hageja pole esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, mis kummutaks töösuhte olemasolu. Pooled käitusid vaidlusaluses suhtes töösuhtele omaselt. 30.12.2004 lepingu sõlmimisega tekkis tööõigussuhe, millega kostja astus hageja töökollektiivi ning allutas end hageja juhtimisele ja korraldustele. Töösuhte olemusega on kooskõlas hageja väited, et töö käigus anti kostjale jooksvalt tööülesandeid, samuti, et raamatupidamise tööprotsessi käigus tuli tegeleda erinevate lahendamist vajavate küsimustega. Töö ei olnud suunatud resultaadi saavutamisele (v.a aastaaruande koostamine), vaid püsivale raamatupidamisarvestusele. Vaidlust ei ole, et kostja täitis raamatupidaja kohustusi hageja seadusjärgse esindaja vahetu juhtimise ja kontrolli all. Lepingus määratletud töö sisu on lahti kirjutamata. Kostja andis vande all ütlusi, et sai hagejalt jooksvalt töökorraldusi. Kostja seletus on kooskõlas esitatud dokumentaalsete tõenditega. Hageja andis kostjale tööprotsessiga seotud korraldusi; kostja allus tööga seotud ülesannete täitmisel hagejale. Hageja vastutab kolmandate isikute ees kostja töö resultaadiga seonduva eest. Kohus nõustus kostja väidetega, et pooled ei omistanud suhte vormistamisel selle õiguslikule määratlemisele olulist tähendust. Hageja kinnitas, et leping vormistati hageja juures kasutusel olnud plangil. Hageja käsitles lepingute kehtivuse ajal suhet kostjaga töösuhtena, mida tõendavad elektroonilises kirjavahetuses ja lepingust taganemise teates kasutatud mõisted: „töösuhte lõpetamine Reinuga”, „võid endale palgalehe teha, kannan raha üle”, „sõlmitud töölepingute alusel ülekantud raha“, „töötasuna ülekantud raha“ jmt. Pooled vahetasid lepingu sõlmimisele järgnevalt tahteavaldusi, millest nähtub, et tasu maksti kostjale palgana; kostja ei esitanud hagejale arveid; hageja pidas kostjale makstavast rahast kinni töötasuga seotud maksud. Töösuhte iseloom on tõendatud ka esitatud poolte elektroonilise kirjavahetusega, millest nähtub, et kostja tööülesannete sisu ja maht olenes hageja juhistest ning seda täiendati ja täpsustati korduvalt. Kirjavahetusega on tõendatud ka kostja väide, et tema töö oli seotud teiste hageja töökollektiivi

3(9)

kuulunud isikutega. Kostja kinnitas vande all antud seletuses, et sai hageja seadusjärgselt esindajalt tööprotsessi käigus pidevalt korraldusi ja juhiseid, mis ei ole omane töövõtulepingul põhinevale võlasuhtele. Töösuhtele on omane ka tööandja poolt töötaja koolitustele saatmine. Lepingu sõlmimine määratud tähtajaga ja töötajale kaugtöö võimaldamine ei välista töösuhte olemasolu. Arvestades eeltoodut tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda töösuhet reguleerivatest õigusaktidest. Pooled leppisid töösuhte kestvuse ajal töö tasustamises kokku neljal korral, millest kolm kokkulepet on tööandja poolt täidetud ja töötajale on tasuna välja makstud 30.12.2004 lepingu alusel 33 600 krooni, 18.04.2005 lepingu alusel 15 889 krooni ja 16.05.2005 lepingu alusel 12 760 krooni. Tööandja lähtus lepingu täitmisel töötasu maksustamise põhimõtetest; tasust arvestati ja peeti kinni sotsiaalmaks, tulumaks ja töötuskindlustusmaks. Vaidlust ei ole, et töötaja ei täitnud nõuetekohaselt 16.05.2005 lepingust tulenevat aastaaruande koostamise ülesannet ning tööandja jättis selle eest tasu välja maksmata, mis on kooskõlas palgaseaduse (PalS) §-ga 18. Tööandjal on õigus maksta töötajale tasu vastavalt tehtud tööle. Tööandja nõue väidetavalt teiste tööülesannete täitmata jätmise eest tasu tagasinõudmises ei ole kooskõlas töötajale tasu maksmise põhimõtetega. Tööandja on õigustatud töötaja tööülesannete täitmist kontrollima kogu tööprotsessi kestel. Poolte kirjavahetus kinnitab, et hageja seda ka tegi. Hageja väitis, et kostjat abistasid raamatupidamises hageja töötajad; kirjavahetusest nähtub, et tööalane kontakt hageja seadusjärgse esindajaga oli pidev. Seega omas tööandja õigust ja võimalust hinnata, milliseid tööülesandeid töötaja täitis ja millises ulatuses kuulub töötasu maksmisele. Töötasu väljamaksmine on töölepingu tähenduses hinnatav tööandja poolt töö vastuvõtmisena. Töötajale ekslikult väljamakstud summade tagasinõudmist reguleerib PalS § 37, milles sätestatud asjaolusid tööandja esile ei toonud, seda ei saa järeldada ka esitatud tõenditest. Seega puudub hagejal õiguslik alus töötajale väljamakstud tasu ja sellelt kinnipeetud ning riigituludesse kantud tulumaksu tagasinõudmiseks. Hageja esitas nõude töötajalt kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Töösuhetes on töötaja varaline vastutus reguleeritud töökoodeksi sätetega, mille § 125 järgi kannab töötaja tööandja eest varalist vastutust otsese tegeliku kahju olemasolu korral juhul, kui ta on tööandjale kahju tekitamises süüdi. Töötaja vastutuse realiseerumise eelduseks on samaaegselt nelja tingimuse olemasolu: 1) tööandjale on tekkinud kahju, 2) töötaja on käitunud õigusvastaselt, 3) tööandjal kahju tekkimine on põhjuslikus seoses töötaja õigusvastase käitumisega, 4) töötaja on kahju põhjustamises süüdi. Tööandja väitis, et kahju seisneb majandusaasta aruande auditeerimise maksumuse olulises suurenemises; 2004 majandusaasta raamatupidamise auditeerimise maksumus ületas 2005 majandusaasta maksumust 12 816 krooni ulatuses; auditeerimisele kulunud aja kasv oli põhjustatud kostja poolt tööülesannete täitmata jätmisest. Puudub vaidlus, et kostjale üleantud raamatupidamise dokumentatsioon oli puudustega. Poolte seletused ja tunnistaja audiitor K. L tunnistus on kooskõlas selles, et hageja raamatupidamine oli 2004.a ja eelnenud aastate lõikes korrastamata ning selle auditeerimisele kulunud aeg oli tavapärasest suurem. Seega oli hageja raamatupidamises puuduste olemasolust tingituna sunnitud tellima auditeerimisteenust tavapärasest suuremas mahus ning vastavas proportsioonis selle eest tasuma. Kohus nõustus hagejaga, et tavapärasest kõrgema tasu maksmine on hinnatav hageja kahjuna. Hageja kahju pole seostatav kostja õigusvastase käitumisega. Poolte seletuste ja tunnistaja ütlustega on tõendatud, et kostjale üleantud 2003 ja 2004 raamatupidamise dokumentatsioon oli oluliste

4(9)

puudustega, samuti, et kostja asus seda korrastama. Tunnistaja kinnitas kostja seletust, et korda tehti käibemaksu puudutav osa ning arvelduste osa, jätkuvalt oli probleeme algsaldode ja 2003 aastast üle läinud vigadega. 2004 majandusaasta aruanne põhines neil dokumentidel, mida kostja hageja raamatupidamises korrastas. Seega on tõendatud, et kostja täitis hageja töötajana ülesandeid oma oskuste piires. Kostja töö hõlmas 2004 ja 2005 raamatupidamisarvestuse pidamist. 2005.a raamatupidamise (mida osaliselt tegi kostja) auditeerimine oli tavapärane ning selle tasu peab hageja tavaliseks. Hageja esile toodud puudused töötaja oskustes ei ole hinnatavad töötaja süülise õigusvastase käitumisena. TLS § 86 p 4 ja § 101 järgi on tööandjal õigus töötajaga tööleping lõpetada, kui töötaja ei tule tööga toime oma tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse või tervise tõttu. Hageja seda võimalust ei kasutanud; poolte töösuhe jäi õiguslikus tähenduses korrektselt lõpetamata. Töösuhtele omaselt ei vastuta töötaja kolmandate isikute ees töö resultaadi eest. Õige on kostja seisukoht, et juriidilise isiku raamatupidamise korraldamine on juhtorgani liikmete avalik-õigusliku iseloomuga seadusest tulenev kohustus, mida ei saa töötajale edasi delegeerida. 2004.a hageja raamatupidamise auditeerimise mahu kasv oli tingitud erinevate asjaolude kogumist, s.h puudustest varasemate aastate tehingute kajastamises, alusdokumentide korrastamatusest, käibemaksu arvestuse puudumisest jmt. Õige ei ole hageja seisukoht, et vastutus nimetatud puuduste eest lasub kostjal. Töötaja väidetav oskuste puudumine pole hinnatav töötaja süülise õigusvastase käitumisena. Kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kuna kostjal puudub rahaline kohustus hageja ees, tuleb viivitusintressi nõue jätta rahuldamata. Kohus jättis tähelepanuta poolte väited hageja lepingust taganemise teate õiguspärasuse hindamise kohta, kuna need ei oma töölepingu alusel makstud töötasu tagasinõudmise vaidluses õiguslikku tähendust. Apellatsioonkaebuse põhjendused Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu SA palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega mõista välja Rein Uljatalt hageja kasuks 116,326 krooni ja jätta kohtukulud kostja kanda. Kohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8. Kohtu järeldus, et hageja ja kostja vahel oli töösuhe, mis allub TLS-i regulatsioonile, ei ole kooskõlas kogutud tõendite ning menetluse käigus avaldatuga. Kohus ei põhistanud oma seisukohta piisavalt, otsusest ei nähtu lepingu analüüs ega kohtu kaalutlused lepingute tõlgendamisel töölepinguna. Kohus ei selgitanud välja poolte tahet lepingute sõlmimisel ega arvestanud kostja vande all antud seletusega, millest ei nähtunud kostja soovi sõlmida hagejaga tööleping. Asjaolu, et hageja esitas kostjale nõudmisi ja täpsustusi tehtava töö suhtes, on töövõtulepingu puhul tavapärane ning see ei tähenda automaatselt, et kostja allus töösuhtele omaselt hageja pidevale järelevalvele ja kontrollile. Kostja oli oma tegevuses iseseisev, ta otsustas, millal, kus ja kuidas ta tööd teostab, oluline oli, et ta suudaks kokkulepitud resultaadi seaduses sätestatud tähtaegu järgides hagejale esitada. Ebaõige on kohtu väide, et kokkulepitud töö ei olnud suunatud resultaadi saavutamisele ning lepingus määratletud töö sisu (väidetav resultaat) on lahti kirjutamata. 30.12.2004 lepingus nr 4.8/05/1 märgiti, et lepingu objektiks on raamatupidamisarvestus perioodil jaanuarist septembrini 2004, 18.04.2005 lepingus nr 4.8/05/57 raamatupidamisarvestus perioodil jaanuarist aprillini 2005 ning 16.05.2005 lepingus nr 4.8/05/58 raamatupidamisarvestus perioodil

5(9)

maist augustini 2005. Lepingud sõlmiti eesmärgiga saavutada tulemus - raamatupidamisarvestus, mis on omane töövõtulepingule. Töövõtulepingute sõlmimisele oli suunatud ka poolte tahe. Kohus ei arvestanud hageja seadusliku esindaja Jüri Roosi vande all antud seletust, et tegemist oli töövõtulepinguga ning kostja soov oli sõlmida töövõtuleping. Jüri Roos kinnitas, et hageja ei soovinud kostjaga püsivat töösuhet, kuna ettevõtte tuleviku väljavaated ei olnud selged. Kostja ei märkinud oma 19.12.2006 seletustes, et tema soovis sõlmida töölepingu. Lähtudes kostja arusaamast, et kokkuleppe kohaselt pidi ta sisestama üksnes raamatupidamisandmeid, ei saa olla tegemist töölepingulise suhtega. Kohus ei arvestanud poolte tahtega lepingu sõlmimisel. Õige ei ole kohtu järeldus, et hageja ei toonud esile asjaolusid ega esitanud tõendeid, mis kummutaks töösuhte olemasolu. Lepingute p 6.3. sätestab, et töövõtjal on õigus anda lepingu objektiks oleva töö teostamine edasi kolmandatele isikutele. Seega väljendasid pooled selgelt, et kostja peab hagejat üksnes kindlustama kokkulepitud töö tegemisega ega pea tööd tegema isiklikult nagu töösuhte puhul. Kohus sellele tähelepanu ei pööranud. Lepingute p-st 2.2 tuleneb, et töö teostamise aeg ei ole nädala ega ööpäevasiseselt piiratud ning 19.12.2006 kohtuistungil hageja seadusliku esindaja vande all antud seletuse kohaselt oli kostja soov, et sõlmitaks just töövõtuleping, kuna ta soovis tööd teha kodus ja samaaegselt mitmele ettevõttele. Nimetatud asjaolu kinnitas ka kostja. Lepingud sõlmiti tähtaega määrates, tööleping sõlmitakse reeglina tähtajatuna. Lepingutes ei täidetud enamusi TLS § 26 lg 1 tingimustest, mistõttu ei saa poolte suhet käsitleda töölepingulise suhtena. Jättes hageja viidatud asjaolud tähelepanuta, rikkus kohus TsMS § 442 lg-t 8. Aastaaruande koostamise eest kostjale tasu ei makstud, kuna kostja ei täitnud kokkulepitud ülesannet, nimetatuga nõustus ka kostja, kes möönis, et ei saanud majandusaasta aruande koostamisega hakkama. Hageja jättis kostjale tasu maksmata lähtudes VÕS § 637 lg-st 4 ning 16.05.2005 lepingu nr 4.8/05/59 p-st 4.1.2, mille kohaselt tasub tellija töövõtjale 4000 krooni pärast töö teostamist ja esitamist tellijale ning audiitorile. Kohus asus ebaõigele seisukohale, et hageja ei maksnud kostjale tasu aastaaruande koostamise eest PalS § 18 alusel, jättes põhjendamatult kohaldamata VÕS § 637 lg 4. Kostja väide, et tegemist oli töölepinguga, on paljasõnaline. Kostja ei andnud seletusi selle kohta, et tema tahe oli sõlmida tööleping, ta ei käsitlenud seletustes poolte lepingulist suhet töölepingulise suhtena. Vaatamata sellele leidis kohus, et tegemist oli töölepinguga, mistõttu kohaldas vääralt TsMS § 230 lg-t 1. Kohus leidis, et hageja käsitles lepingute kehtivuse ajal suhet kostjaga töösuhtena, mida tõendavad elektroonilises kirjavahetuses ja lepingust taganemise teates kasutatud mõisted; tasu maksti kostjale palgana; kostja ei esitanud hagejale arveid; hageja pidas kostjale makstavast rahast kinni töötasuga seotud maksud. Hageja kasutatud sõnastus suheldes kostjaga ei saa omada asja lahendamisel tõenduslikku tähtsust, hageja ja kostja on õiguslike eriteadmisteta isikud. Oluline on, et hageja seaduslik esindaja kinnitas vande all, et soov oli sõlmida kostjaga töövõtuleping. Asjaolu, et hageja tasus kostjale väljamakstud tasudelt sotsiaalmaksu, ei tõenda, et tegemist oli töösuhtega. Ka tellijal on vastavalt sotsiaalmaksuseadusele nimetatud kohustus töövõtulepingu puhul, kui töövõtjaks on füüsiline isik. Kohus kohaldas vääralt TsMS 232 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8. Kohus ei põhjendanud, miks ta jättis tähelepanuta hageja esitatud e-kirjavahetuse hageja ja kostja vahel ning audiitor K. L, millest tuleneb, et hagejal olid pidevad etteheited kostja tehtud tööle ning et kostjale pakuti abi. Samas arvestas kohus kostja esitatud redigeeritud e-kirjavahetust ning leidis, et see kinnitab poolte vahel

6(9)

töösuhte olemasolu. Kirjavahetus ei tõenda, et tegemist oli töölepingulise suhtega. Nimetatud tõendist tuleneb, et kostja töös esinesid pidevalt puudused ning ta ei saanud kokkulepitud ülesannetega hakkama, mis põhistab haginõude aluseks olevaid asjaolusid. Kostja ei viidanud ekirjavahetusele kui tõendile töösuhte olemasolu kohta, vaid üritas sellega õigustada töö tegematajätmist. Kohus jättis tähelepanuta hageja väited selle kohta, et ainuüksi asjaolu, et kostja ei teavitanud hagejat, et kostja ei suuda lepinguga võetud kohustusi nõuetekohaselt ega tähtaegselt täita, viitab kohustuse rikkumisele tahtlikult või raske hooletuse tõttu ning kostja süülisele käitumisele. Kostja möönis, et ta ei suutnud oma kohustusi nõuetekohaselt täita, s.t saavutada kokkulepitud tulemust tavapärasel tasemel. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja ei teavitanud hagejat oma väidetavast 80 %lisest töövõimetusest ning võttis vastu enda jaoks liiga raske töö, mis on oluline lepingurikkumine VÕS § 116 lg 2 mõttes. Kostja sõlmis hagejaga neli lepingut, mis tõendab, et kostja oli teadlik enda kui raamatupidaja kohustustest ettevõttes, samuti sellest, millises seisus oli hageja raamatupidamine. Kostja poolt pärast lepingutest taganemist esitatud väited selle kohta, et kui ta oleks olnud vastavatest asjaoludest teadlik, ei oleks ta lepinguid sõlminud, samuti, et ta ei olnud suuteline vastavat tööd tegema, ei ole lepingu rikkumise põhistamisena arvestatavad. Vastus apellatsioonkaebusele Rein Uljata ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi. TLS § 8 sätestab, et vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Hageja väitis, et poolte vahel olid sõlmitud töövõtulepingud, mille esemeks oli raamatupidamisarvestuse teostamine. TLS § 8 järgi oli hageja kui tööandja kohustatud tõendama, et sõlmitud oli töövõtuleping. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et poolte vahel ei olnud töösuhe. TLS § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Pooltevahelistes lepingutes on esemena märgitud raamatupidamisarvestus ajavahemikul september kuni jaanuar 2004 (30.12.2004 sõlmitud leping), jaanuar kuni aprill 2005 (18.04.2005 sõlmitud leping) ja mai kuni august 2005 (16.05.2005 sõlmitud leping). Poolte seletustest ilmneb, et lepingu sõlmimisel ei olnud pooltel täpset juriidilist ettekujutust, milline leping sõlmida. Apellant on kaebuses väitnud, et lepingud oli sõlmitud tulemuse saavutamiseks, milleks oli teatud ajavahemiku raamatupidamisarvestus ja eeltoodu on iseloomulik töövõtulepingule. Kolleegium märgib, et lepingus sõnastatud eesmärgi võib saavutada nii töölepingu alusel tehtava raamatupidaja tööga kui ka töövõtulepingu alusel. Eristamiseks tuli kohtul hinnata, kas poolte suhtele olid iseloomulikud TLS §-s 1 sätestatud tunnused või mitte. Poolte seletustest tulenes, et algselt soovis hageja 2004. aasta raamatupidamisdokumentide korrastamist, kuid töö käigus lisandusid sellele hageja poolt antuna pidevalt uued ülesanded, kaasarvatud jooksva perioodi raamatupidamine. Poolte meilidest tuleneb (lisatud kostja vastusele lk

7(9)

52-72 ja lk 119-127), et hageja kontrollis ja juhendas kostjat ja kostja andis hagejale aru töö teostamisest. Vaidlust ei ole selles, et kostja mitte ainult ei sisestanud temale hageja poolt esitatud raamatupidamisandmeid, vaid täitis hageja poolt antud jooksvaid ülesandeid, suheldes maksuametiga ja osaledes hageja korraldusel nõupidamistel ja koolitusel. Eeltoodu on omane töölepingule. Maakohus on hinnanud esitatud tõendeid kogumis õigesti ja teinud neist õige järelduse. Apellant on kaebuses esile toonud, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud poolte tahte lepingu sõlmimisel. Poolte tahte tuvastamisel tuli lisaks kirjalikule lepingule anda hinnang sellele, millist suhet soovisid pooled luua. Poolte vande all antud seletuste järgi esimese lepingu sõlmimisel 30.12.2004 olid pooled ühel meelel, et tööks on 2003. ja 2004. aasta andmete sisestamine raamatupidamisprogrammi. Pooled ei osanud täpselt seletada, milline leping algselt sooviti sõlmida. Nii hageja seaduslikul esindajal kui ka kostjal ei olnud õiguslikke eriteadmisi, mis oleks võimaldanud lepingut täpselt määratleda. Hageja esindaja on selgitanud, et ta soovis määratud tähtajaga lepingut. Kolleegium leiab, et see, kas leping on sõlmitud määratud või määramata tähtajaga, ei ole töövõtulepingu ja töölepingu eristamisel oluline. Kostja jaoks oli oluline, et ta saaks töötada kodus ja vaba tööajaga. Maakohus on õigesti hinnanud poolte tahte väljaselgitamiseks poolte käitumist lepingu täitmisel. Lepingu täitmisel on poolte suhetel töösuhte iseloom. Hageja on andnud kostjale täitmiseks korraldusi ja kontrollinud nende täitmist, kohustanud kostjat osa võtma koosolekustest ja koolitustest jne. Õige on apellandi väide, et lepingu p-s 6.3 on sätestatud, et kostja võib töö teostamise edasi anda kolmandatele isikutele. Hageja seaduslik esindaja Jüri Roos ei osanud selgitada, miks sõlmiti lepingud just sellises sõnastuses. Kostja on selgitanud, et tema arust oli tegemist hageja tüüplepingutega, mille sisusse tema ei süüvinud. Eeltoodust järeldab kolleegium, et lepingus küll nähti ette võimalus, et kostja võib töö teostamise edasi anda, kuid tegelikkuses seda ei tehtud ja vaidlust ei ole selles, et kostja tegi töö isiklikult. Lepingu p 2.2 sätestab, et kostja võib tööd teha vabalt valitud ajal. Kolleegiumi arvates ei tähenda eeltoodud kokkulepe, et poolte vahel oleks olnud töövõtuleping. Ka töölepingu sõlmimisel võivad pooled kokku leppida tööajas selliselt, kuidas on pooltele sobiv. Samuti ei ole töölepingu iseloomulikuks tunnuseks see, et tööd tuleb teha tööandja ruumides. Arvestades raamatupidaja töö spetsiifikat ja arvuti vahendusel kaugtöö võimalust, on küllaltki sagedane, et raamatupidaja ei pea töötama tööandja ruumides. Samuti ei ole keelatud töötada samaaegselt mitme tööandja juures. Apellant on rõhutanud, et aastaaruande koostamise eest kostjale tasu ei makstud ja kostja nõustus, et ta ei saanud aastaaruande koostamisega hakkama. Aastaaruande koostamiseks oli poolte vahel eraldi leping ja selle osas poolte vahel vaidlust ei ole. Eeltoodu tõttu ei ole oluline, millisel alusel võis toimuda selle lepingu alusel tasu väljamaksmata jätmine. Apellandi viidatud asjaolu see ei tõenda. Maakohus on poolte suhet kvalifitseerides hinnanud poolte kirjavahetuses sisalduvat. Hageja on ekirjades käsitlenud poolte suhet töösuhtena, kasutades mõisteid nagu „töösuhte lõpetamine“, „sõlmitud töölepingu alusel palga ülekandmine“, „töötasuna ülekantud raha“ jne. Kolleegium leiab, et ametialases kirjavahetuses töösuhtele omaste mõistete kasutamine näitab samuti, et hageja pidas pooltevahelist suhet töösuhteks. Poolte poolt töölepingule omaste mõistete kasutamine on kooskõlas teiste asjas esitatud tõenditega ja kinnitab töösuhte olemasolu. Apellant väidab kaebuses, et maakohus ei ole hinnanud hageja poolt esitatud kirjavahetust, millest ilmneb, et kostja ei saanud oma tööülesannetega hakkama. Maakohus on elektronkirjadest teinud järelduse, et hageja on andud kostjale tööalaseid korraldusi. Eeltoodu selgub ka hageja kirjadest, mille kohaselt on hageja kostjat tööalaselt juhendanud ja esitanud kostjale nõudmisi tööülesannete täitmiseks. Kostja on nõustunud, et töös on vigu ja on olnud nõus neid hageja või audiitori juhendamisel parandama.

8(9)

Maakohus on nõude kahju hüvitamiseks jätnud õigesti rahuldamata, leides, et ei esine palga tagasinõudmiseks ja kahju hüvitamiseks palgaseaduses ning töökoodeksis sätestatud aluseid. Apellandi väited maakohtu õiget järeldust ümber ei lükka. Kuna õiguslik alus nõude rahuldamiseks puudub, siis ei ole oluline, kas kostja on väidetavalt käitunud tahtlikult või raskelt hooletult ja rikkunud oluliselt lepingut. Kolleegiumi arvates ei ole oluline apellandi väide kostja tervisliku seisundi kohta, kuna apellant pole ise esile toonud seda, et väidetav kostja töövõime langus oli põhjuseks, mis juba lepingu sõlmimisel ei võimaldanud kostjal oma töökohustusi täita. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb seoses kaebuse rahuldamata jätmisega TsMS § 162 lg 1 alusel jätta apellandi kanda.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Margo Klaar

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.