Taastusravikeskus Sõprus AS hagi AS If Eesti Kindlustus vastu kindlustuslepingust tuleneva täitmisnõude tunnustamises ja kindlustushüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.12.2006 vaheotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Taastusravikeskus Sõprus AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
11.10.2007, avalik kohtuistung Hageja Taastusravikeskus Sõprus AS, esindaja adv Leon Glikman; Kostja AS If Eesti Kindlustus, esindaja adv Andrus Kattel.
Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 29.12.2006 vaheotsus Taastusravikeskus Sõprus AS hagis AS If Eesti Kindlustuse vastu kindlustushüvitisele õiguse tunnustamata jätmises ja teha uus otsus.
2.Tunnustada Taastusravikeskus Sõprus AS õigust kindlustushüvitisele 05.11.2004 sõlmitud kindlustuslepingu alusel seoses 09.01.2005 toimunud loodusõnnetusega tekkinud varakahju hüvitamisele. Saata asi menetluse jätkamiseks nõude suuruse üle Harju Maakohtule.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulud panna kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates vandeadvokaadi vahendusel. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja ja kostja sõlmisid 05.11.2004 juriidilise isiku vara kindlustuslepingu (poliis 49021642), millega kindlustati Pärnus, Eha 2 ja Suvituse 7 asuv vara, s.h. hooned, mööbel, masinad ja seadmed. Poliisi järgi on lepingu dokumentideks kindlustusavaldus nr. 49021642, kindlustusvõtja poolt koostatud 16.10.2004 seadmete nimekiri, kindlustuse üldtingimused ÜU 20021, juriidiliste isikute vara kindlustamise üldtingimused THE 20021, juriidiliste isikute vara kindlustamise ohutusnõuded TOHE 20021 ja juriidiliste isikute vara kindlustamise lisatingimused üldise tsiviilvastutuse kindlustamiseks THEV 20001. Lepingu kohaselt oli hageja vara kindlustatud tulekahju, loodusõnnetuse, veeavarii ja vandalismi riskide vastu. Hoone ja selles asunud vara kindlustussumma (ja ka kindlustusväärtus) oli loodusõnnetuse riski saabumise korral 42 561 647 krooni ning kindlustusvõtja omavastutus
10 000 krooni. Kindlustusmakse oli kokkuleppe kohaselt 44 236 krooni. Ajavahemikus 09.12.01.2005 oli Pärnu linnas torm, mille kestel valgus merevesi hageja kasutuses olnud ruumidesse ja kindlustuslepingus märgitud vara sai kahjustusi. Hageja esitas OÜ Balti Kindlustusmaakler vahendusel 10.01.2005 kostjale kahjuavalduse, milles soovis tormist ja merevee tõusust tingitud kahju hüvitamist. Kostja keeldus 10.03.2005 teatega kahju hüvitamisest, leides, et hageja vara ei olnud veetaseme tõusu ja üleujutuse vastu kindlustatud. Hageja esitas 24.03.2005 kostjale pretensiooni, milles ta ei nõustunud kostja seisukohaga lepingu tõlgendamisel. Kostja jättis 18.05.2005 kirjaga pretensiooni rahuldamata.
2.10.03.2006 esitatud ja hiljem täpsustatud hagiavalduse kohaselt palub hageja tunnustada õigust kindlustushüvitisele 2005. jaanuaris toimunud loodusõnnetusest tekkinud kahju hüvitamisele, välja mõista kostjalt kindlustushüvitis 10 593 070 krooni, viivis 1 842 973,49 krooni, tunnustada kostja tüüptingimuse tühisust. Hageja esitas 20.04.2006 taotluse vaheotsuse tegemiseks nõude põhjendatuse kohta.
3.Hagiavalduses väitis hageja, et ta sõlmis kostjaga kindlustuslepingu eesmärgiga saada hüvitist loodusõnnetuse, s.h. igasuguse tormi mõjul tekkinud kahju korral. 2005 jaanuaris Pärnus olnud torm on hinnatav loodusõnnetusena. Hageja on nimetatud eesmärgi saavutamiseks kandnud kulutusi, s.o. maksnud kindlustuspreemia. Kostja kindlustuspakkumuses on selgelt väljendatud, et hüvitamisele kuulub tormi tagajärjel tekkinud kahju, pakkumuses ei ole ühtegi reservatsiooni välja toodud. Hageja ei ole kunagi avaldanud, et ta ei soovi enda vara kindlustada mereveetulva või üleujutuse vastu. Kindlustusvõtja tahe oli lepingu sõlmimisel suunatud tormikahjustuste kindlustamisele täies ulatuses. Hageja asukoht on mere ääres ja kindlustushuvi puudutas selgelt ka üleujutusega seonduvat. Tormikahju ja üleujutust eristab eelkõige kahju algpõhjus. Kostja tõlgendus lepingust ei vasta poolte tegelikule tahtele ega mõistlikkuse nõudele. Poolte käitumine enne ja pärast lepingu sõlmimist annab tunnistust kokkuleppes igasuguse tormikahju, ka sellise, mille puhul torm põhjustab vahetult mereveetulva, kindlustamises. Hageja väitis, et sõlmis lepingu teadmises, et hüvitamisele kuulub ka veetulvast tekkinud kahju. Lepingu sõlmis hageja seadusjärgne esindaja. Maakleri osalemine lepingueelsetel läbirääkimistel ei mõjuta kindlustusandja kohustusi; pole õige kitsendada nende kindlustusvõtjate huve, kes on sõlminud lepingu maakleri vahendusel. Hagejale ei saa omistada maakleri võimeid ja oskusi, mis on seotud lepingu tõlgendamisega. Kostja vormistatud ja hageja allkirjastatud kindlustusavaldusest, samuti kindlustuspoliisist saab iga mõistlik isik aru, et hageja vara kindlustati loodusõnnetuse vastu. Nii hageja kui ka hageja esindaja tegutsesid teadmises, et loodusõnnetuse riski kindlustamisel on kindlustatud ka tormi tõttu liikuma hakanud objektidega, s.h. veetulvaga põhjustatud kahju. Kostja pidanuks lepingu sõlmimisel selgelt osundama, et üleujutus ei kuulu loodusõnnetuste hulka; kostja ei pakkunud hagejale vastavat kindlustustoodet. Hageja poleks kostjaga kindlustuslepingut sõlminud, kui kostja oleks selgelt väljendanud, et selline tormi tagajärjel tekkinud kahju hüvitamisele ei kuulu. Hageja väitis, et 9.01.2005 öösel toimus tormituule suure kiiruse ja tuule suuna koosmõjus merevee taseme tõus kuni 295 cm üle Kroonlinna nulli, millega kaasnes ulatuslik merevee tulv hageja asukohas, 400 m kaugusel Pärnu lahest. Kui poleks olnud tormi, oleks välistatud veetulv, merevee taseme tõus oli otseselt tormist tingitud.
4.Hageja teavitas kostjat kindlustusjuhtumist volitatud esindaja, OÜ Balti Kindlustusmaakler töötaja, Katri Õispuu vahendusel; esialgne kahjuavaldus anti kostjale üle 10.01.2005. Kostja menetles hageja kahjuavaldust kahe kuu kestel, jättes mulje hüvitise väljamaksmise ettevalmistamisest. Kostja käitumine pärast tormi näitab, et toimunud loodusõnnetust peeti kindlustussündmuseks. Hageja andis ka üldsusele teada, et tegemist on hüvitatava tormikahjuga. Kostja on analoogses situatsioonis 347 juhtumil tunnistanud kindlustuskaitse olemasolu. Hagejal on õigus võrdsele kohtlemisele. Kostja on erinevatele klientidele
pakkunud erinevaid tingimusi. Kostja suurkliendi tingimustes on veekogu veetaseme tõusust tekitatud kahju välistatud; hagejale pakuti mõlemaid tingimusi ning hageja valis need, milles on välistatud üksnes pinnaveetaseme tõusuga tekitatud kahju.
5.Hageja väitis, et kostja tüüptingimuste THE 20021 punkt 4.2.2.2c on tühine. Tüüptingimused peavad olema koostatud viisil, mis on arusaadavad igale kindlustusvõtjale, mitte üksnes spetsialistile. Tegemist on üllatusklausliga, mille sisaldumine lepingus on ebatavaline ja objektiivselt võttes ebamõistlik. Sellekohane riski piirav tingimus pidanuks olema kantud poliisile. Loodusõnnetuse mõistet konkretiseeriv tingimus asub lepingus ehitist iseloomustavate andmete vahel. Põhjendamatu ja ebamõistlik on tormist põhjustatud tagajärgede osaline välistamine loodusõnnetuste hulgast. Kõik välistused peavad olema lepingus ammendavalt nimetatud. Mõistlikul isikul oli alus arvata, et loodusõnnetuse mõistega on hõlmatud võimalik merevee tõus ja üleujutus. Vesi on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 48 tähenduses esemeks. Mõistlikule isikule on ükskõik, kas torm põhjustab kahju vahetult või liikuma hakanud objektide kaudu. Kostja tüüptingimus on kindlustusvõtja huve ebamõistlikult kahjustav. Tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse ka siis, kui kindlustusvõtja pole tarbija.
6.Kostja tõlgendus mõistele „pinnavesi“ ei ole õige. Hageja seadusjärgne esindaja (M.Veisson) ja hagejat nõustanud maakler (V.Saar) on hariduselt geograafid, kes ei saanud mõista pinnaveena merevett. Mõistete merevesi ja pinnavesi sisu on erinev nii tavakeeles, kui ka seadusandluses. Pinnavee mõiste on sätestatud veeseaduse § 2 p-s 4, milles on merevesi selgelt pinnavee hulgast välistatud. Ka ökoloogialeksikonis ei ole pinnavee mõistega hõlmatud merevett. Ükski mõistlik isik ei pea merevett pinnaveeks. Hageja nõustus sellise lepingutingimusega, mis välistasid pinnavee tõusu, kuid ei välistanud merevee tõusu. Kostja vastuväited
7.Kostja hagi ei tunnistanud, sest kindlustusjuhtumi puudumisel ei teki tal hüvitamiskohustust. Kindlustuslepingu sõlmimine ei tähenda automaatselt kõikide mõeldavate riskide ülekandumist kindlustusvõtjalt kindlustusandjale ja tal ei lasu kohustust kindlustada kõiki võimalikke riske võimalikult suures ulatuses. Kindlustuskaitse piirid on lepingu sõlmimisel eelnevalt kokku lepitud; kindlustusandja kohustused on piiratud kindlustuslepingu tingimustega. Hageja ja tema maakleri ettekujutused ei tekita kostjale kohustusi. Hageja ei soovinud kindlustuskaitset üleujutuse vastu ja ta valik on tehtud teadlikult, arvestades kindlustuskaitse hinda. Hageja pidanuks kostjat teavitama üleujutuse ohust ja oma vastavast kindlustushuvist. Hageja pole kunagi avaldanud kostjale tahet, et soovib kindlustada kõik riskid, s.h üleujutuse. Kui kostja oleks teadnud, et hageja soovib kaitset üleujutuse riski vastu, ei oleks kostja sarnastel tingimustel kindlustuslepingut sõlminud; kostja oleks sel juhul pakkunud kindlustuskaitset oluliselt erinevatel tingimustel. Juhul kui hageja maakler ei ole hageja huvi kostjale täielikult avaldanud, ei mõjuta see kostja kohustuste mahtu. Hageja tellimuses ei ole looduskahju eraldi selgitatud, millest ei saa järeldada soovi kindlustada end kõikmõeldavate looduskahjude vastu. Kindlustuse eelpakkumine ei sisaldanud pakkumist üleujutuse riski vastu, kuna huvi selle vastu üles ei näidatud. Eelpakkumine ei ole lepingu osaks. Mõlemad pooled on lepingu sõlmimisel aru saanud, et vetetõus ei ole kindlustusjuhtum. Lepingu sõlmimisel tegi hageja professionaalse esindaja kaudu teadliku valiku. Hageja esindaja (maakler) on kostja kindlustustingimusi teadnud ja mõistnud kostjaga sarnasel viisil. Hageja tahte selgust kinnitavad ka hageja maakleri avaldused pärast sündmuse toimumist. Hageja kindlustusmaakler on kostja kindlustustoodet müünud 2002 aastast sarnastel tingimustel ning teadis kindlustuskaitse ulatust. Puudus igasugune alus eeldada, et hageja mõistis lepingut selle sõlmimisel kostjast erineval moel. Lepingu sõlmimisel väljendas hageja tahet kindlustusmaakler, kes tegutseb kindlustustegevuse seaduse alusel kindlustusvõtja huvides. Maakleri teadmised ja kostjale väljendatud tahe
loetakse hageja omaks. Esindatav ei saa tugineda oma väidetavale teadmatusele, kui tema esindaja seda teadis või pidi teadma. Hageja kahju ei ole tekkinud kindlustatud põhjuse (riski) tagajärjel. Lepingus on kindlustatava loodusõnnetuse mõiste defineeritud; on rõhutatud, millisel põhjusel tekkinud kahju loetakse kindlustusjuhtumiks ning antud näitlik loetelu, millistel asjaoludel tekitatud kahju ei hüvitata. Hageja käsitab üleujutust aluseta teise loodusõnnetuse (tormi) tagajärjena. Üleujutus on iseseisev loodusõnnetus, mille saabumise risk on kindlustusturul eraldi kindlustatav. Selle sündmuse tekkimise tõenäosus ja kahju prognoositavus on väga keerukas. Torm ei tähenda samaaegselt ka üleujutust. Üleujutus ei olnud tingitud samas piirkonnas puhunud tormituulest, vaid tugevast ebasoodsast tuulest laial merealal, mis paisutas vee üles kogu Liivi lahes. Hageja välistas üleujutuse riski kindlustamise selle vähese tõenäosuse tõttu teadlikult ja eelistas kostja pakkumust teistele kindlustusandjatele. Kindlustusandja kohustuste maht on seotud kindlustuspreemia suurusega. Makstud kindlustuspreemias ei sisaldu tasu üleujutuse riski kindlustamise eest. Hageja valis kolme pakkumuse seast odavaima, teades, et selles puudus üleujutuse kaitse.
8.Lähtuda tuleb kindlustustingimuste THE 20021 p-st 4.2.2. Punkti 4.2.2.1 järgi loetakse kindlustusjuhtumiks kahju tekkimine loodusõnnetuse tagajärjel, kui selle põhjustas torm, mille all mõistetakse tuult tugevusega vähemalt 21 m/sek. Tormist põhjustatud kindlustusjuhtumiks loetakse kahju tekkimist otseselt tormi (keeristormi) tagajärjel, samuti kahju, mis on tekkinud puude, postide või muude sarnaste esemete langemisest kindlustatud varale tormi tagajärjel. Lepingu p 4.2.2.2.c järgi ei loeta kindlustusjuhtumiks kahju tekkimist tormi tagajärjel, kui selle põhjustas pinnavete tõus. Kostja tüüptingimused ei ole hageja suhtes ebamõistlikult kahjustavad. Hageja poolt esile toodud tingimus p-s 4.2.2.2.c ei ole üllatusklausel, sest on selge ja väljendusviisilt tavapärane. Lepingus kasutatavad tüüptingimused olid kostjale teada lepingueelses staadiumis; hageja ei ole nende väidetavale ebaselgusele ega tühisusele lepingu sõlmimisel ega täitmisel enne kahju tekkimist kordagi osundanud. Hageja pidanuks avaldama kostjale tahet, et soovib kindlustada end muu hulgas ka üleujutuse riski vastu. Mõiste pinnavesi tõlgendamisel tuleb lähtuda sõna tavapärasest tähendusest. Hageja arusaama hindamisel tuleb lähtuda hageja maakleri võimetest ja oskustest, mis on kindlustuse spetsiifilises valdkonnas tavapärasest kõrgemad. Lepingu mõte on selge - veetõusuga kaasnenud kahju ei hüvitata. Hageja möönab seda ka oma avaldustes, kuid arusaamatutel põhjustel välistab sellest merevee tõusust tingitud kahju. Hageja pidanuks oma kindlustushuvi selgelt läbi mõtlema ja kostjale avaldama lepingu sõlmimise staadiumis. Lepingu tõlgendamisel ei saa tugineda veeseaduse sätetele. Veeseaduse eesmärk on vee kasutamise ja kaitsega seonduva reguleerimine. Kostja on sõnakasutuses lähtunud keskkonnaalastest tõlgendustest, eesti keele sõnaraamatust. Kostja väitis, et ei ole hagejat eksitanud ega tekitanud põhjendamatut ootust kindlustushüvitisele. Lepingueelses staadiumis ei ole vormistatud mingeid dokumente, milles sisalduks üleujutuse riski kaitse. Lepingu sõlmimisel olid hagejale kostja üldtingimused teada ning hagejal oli võimalus nendega tutvuda. Ka pärast kahju tekkimist ei ole kostja esindajad andnud hagejale eksitavat informatsiooni. Kahju kindlaks tegemine ei ole hinnatav hüvitamiskohustuse tunnustamisena. Hagejal lasus oma vara kohta arvestuse pidamise ja kahju selgitamise ning dokumenteerimise kohustus sõltumata kostja seisukohtadest. Hüvitamisest keeldumise otsustuse tegemine sündmusest kahe kuu möödumisel oli tingitud tavapärasest oluliselt suurema töökoormusega. Asjaolu, et kostja otsustas 10.-12.01.2005 väldanud kahju hüvitada füüsilisest isikust klientidele, ei anna alust kostjale hageja kasuks hüvitamiskohustuse panemiseks. Hageja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev ettevõtja ning puudub alus tema kohtlemiseks füüsilisest isikust tarbijatega võrdsetel alustel. Maakohtu vaheotsus ja selle põhjendused
9.Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus hindas vaidluse asjaolusid ja poolte väiteid üksnes
kindlustuslepingust tuleneva täitmisnõude tunnustamisega seotud piirides. Poolte seisukohad erinevad selles, milline oli nende ühine tahe (eesmärk) lepingu sõlmimisel.
10.Eelpakkumuses on osundatud kindlustatavad riskid üldmõistetena ning tehtud selge viide kindlustatavate riskide määratlemisele kindlustustingimustes. Kostja poolt välja töötatud kindlustusavaldusel on selge viide kasutatavatele tüüptingimustele, s.h juriidiliste isikute vara kindlustamise üldtingimustele THE 20021. Seega on kostja tahe kindlustuskaitse ulatuses olnud hagejale enne lepingu sõlmimist teada. Leping tuleb lugeda sõlmituks kostja poolt hageja kindlustusavaldusele (pakkumus) nõustumise andmisega (poliisi väljastamisega). Hageja pole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et oleks avaldanud kostjale teistsugust tahet, kui on väljendatud kostja poolt väljatöötatud ja hageja poolt aktsepteeritud lepingu dokumentides. Kostjal on olnud hageja tahteavaldust võimalik hinnata hageja poolt edastatud kindlustustellimuse ja kindlustusavalduse alusel. Ei saa teha järeldust, et kostja pidi teadma, et hageja soovib kindlustuskaitset üleujutuse vastu. Ainuüksi hageja asukohast tulenevalt ei pidanud kostja seda järeldust tegema. Poolte seletuse kohaselt tõusis merevesi 2005 jaanuariga sarnasele tasemele viimati 1968. aastal. Tunnistaja V.Saare ütluste kohaselt kaalutletakse tavapäraselt võimalike riskide tõenäosuse üle hinnates eelnevalt ca viieaastast perioodi. Iga kindlustusandja (kostjaga sarnane mõistlik isik) pidi kindlustusmaakleri vahendusel sõlmitava lepingu puhul (samadel asjaoludel) mõistma, et kindlustusavalduse esitanud isik on kindluslepingus kasutatavatest mõistetest aru saanud ja soovib kindlustuskaitset lepingudokumentides märgitud tingimustel. Poolte ühine tahe (eesmärk) lepingu sõlmimisel on kajastatud kindlustuslepingu dokumentides ning alust otsuse rajamiseks muudele poolte tahet ja lepingu eesmärki puudutavatele seisukohtadele ei ole. Õige on kostja seisukoht selles, et kindlustuslepingu olemuseks pole kõikide võimalike riskide üleminek kindlustusvõtjalt kindlustusandjale, vaid üksnes riskide ülekandmine kokkulepitud mahus.
11.Kostja on poliisis viidanud, et lepingutingimused sisalduvad lisaks avalduses ja poliisil märgitule veel tüüptingimustes ÜU 20021, THE 20021 ja TOHE 20021. Lepingueelses kirjavahetuses ja lepingu sõlmimisel on hagejale tüüptingimuste kasutamist selgitatud. Kostja tüüptingimused tuleb eelneva põhjal lugeda võlaõigusseaduse § 37 järgi lepingu osaks. Hageja pole vaidluses esile toonud asjaolu, et poleks saanud tüüptingimuste sisuga tutvuda. Hagejal oli tüüptingimuste kasutamine teada, hageja kasutas võimalust nendega kindlustusmaakleri osavõtul tutvuda ning analüüsis neid võrdluses teiste kindlustusandjate pakkumustega. Sel viisil enne lepingu sõlmimist võrdlevalt analüüsitud tingimust pole alust hinnata hageja suhtes üllatavaks. Kostja tugines hüvitise väljamaksmisest keeldumisel juriidiliste isikute vara kindlustamise üldtingimuste THE 20021 p-le 4.2.2., milles on konkretiseeritud loodusõnnetusena käsitatavat kindlustusjuhtumit. Kindlustuslepingu kohaselt (poolte kokkuleppe, THE 20021 p 4.2.2.1.a.) käsitatakse tormina tuult tugevusega vähemalt 21 m/sek. Tormist põhjustatud kindlustusjuhtumiks loetakse kahju tekkimist otseselt tormi (keeristormi) tagajärjel, samuti kahju, mis on tekkinud puude, postide vms. esemete langemisest kindlustatud varale tormi tagajärjel. Kindlustusjuhtumiks ei loeta kahju tekkimist tormi või rahe tagajärjel, kui tormi tõttu tekkis pinnavete tõus (p 4.2.2.2.c.). Eelnevast saab järeldada, et pooled on tormi kui kindlustatud loodusõnnetuse mõistet lepingu sõlmimisel läbi positiivsete tunnuste konkretiseerinud. Õige ei ole hageja väide selles, et lepingu sõlmimisega saavutas ta kindlustuskaitse kõigi loodusõnnetuste tagajärgede vastu.
12.Pooled vaidlevad selles, kas osundatud tüüptingimused (loodusõnnetuse mõiste kitsendamises) on nende ebaselgusest ja kitsenduste olemusest tingituna tühised või mitte. Tunnistajad S.P ja K.Õ andsid kohtus ütlusi selles, et viimane pöördus üleujutuse kaitse hõlmatuse osas kostja poole ja kostja töötaja selgitas, et sellele lepingu standardtingimustel kaitset ei ole. Seega pidi hageja mõistma lepingus määratletud tormikahju veetulva
tagajärgede kaitse osas sarnaselt kostjaga. Hageja pole esitanud kohtule mingeid tõendeid, mis kinnitaks, et kostja pidanuks lepingu sõlmimisel teadma, et hageja seadusjärgne esindaja tõlgendab tormi ja pinnavee mõisteid tulenevalt oma eriharidusest ja veeseadusest teisiti. Seda asjaolu ja oma tõlgenduse viisi kostjale teatavaks tehtud ei ole. Seega ei pidanud kostja lepingu sõlmimisel hageja tõlgendust teadma ega sellega arvestama. Finantsinspektsiooni 24.04.2006 arvamuse nr. 4.12-3/506-1 kohaselt ei ole hageja poolt esile toodud kostja tüüptingimused THE 20021 ebamõistlikult kahjustavad. Vaidlustatud tüüptingimuse p-s
4.2.2.on kindlustusrisk määratletud läbi positiivsete ja negatiivsete tunnuste. Kindlustusriski konkretiseerivad tüüptingimused on seotud lepingu hinna ja üleantud väärtuse suhtega.
13.Pooled vaidlevad selles, kas vaidlusalusel perioodil oli kindlustuskohas tegemist pinnavee tõusuga või mitte. Vaidlus on mõiste „pinnavesi“ tõlgendamises. Kindlustuslepingutes riskide välistuste kehtestamine ei ole ebatavaline; välistus p-s 4.2.2.2.c on selge ja teiste tingimustega loogilises seoses. Lepingu p 4.2.2.2.c järgi ei loeta kindlustusjuhtumiks kahju tekkimist tormi või rahe tagajärjel, kui tormi tõttu tekkis pinnavete tõus. Kostja väitis, et mõistega pinnavee tõus on hõlmatud ka merevee (merepinnavee) tõus. Hageja väidab, et pinnavesi ei ole merevesi ja ükski mõistlik inimene ei mõista pinnavee tähenduses merevett. Kohus leidis, et hageja käsitlus pinnavee ja merevee mõistetest ei ole kooskõlas mõistliku arusaamaga. Vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimisel on kindlustusandjal õigus teatud riskide kindlustamisest keelduda või kindlustada see eritingimustel. Finantsinspektsiooni arvamusel ei ole kostja tüüptingimused THE 20021 hagejat ebamõistlikult kahjustavad ega tühised.
14.Pooled vaidlevad ka selles, kas vaidlusalusel perioodil oli kindlustuskohas tegemist pinnavee tõusuga või mitte; vaidlus on mõiste „pinnavesi“ tõlgendamises. Kohus leidis, et hageja käsitus pinnavee ja merevee mõistetest ei ole lepingu kontekstis kooskõlas mõistliku arusaamaga. VÕS § 7 järgi loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Õige on kostja väide, et hageja pidi lepingu sõlmimisel ilmutama tähelepanu kindlustuskaitse ulatusele, seda eriti tulenevalt oma asukoha (paiknemine vahetult mere ääres) tõttu. Lepingus on kindlustatud tormikahju ammendavalt määratletud (p 4.2.2.1.a). Tulenevalt lepingu tekstist on kõik muud tormiga seonduvad tagajärjed välistatud. Seadusest ei tulene, et välistuste loetelu peaks olema ammendav. Lepingu p 4.2.2.2. sõnastuses on selge viide sellele, et tegemist on välistuste näitliku, mitte ammendava loeteluga. Hageja tüüptingimus ei ole sõnastatud ebaselgelt ega eksitavalt. Mõistega „tormi tõttu tekkinud pinnavee tõus“ on hõlmatud kõikide veekogude veepinna tõus ning sellega kaasneva veevoolu tagajärjel tekkivad võimalikud kahjustused. Vaidluse lahendamisel ei saa lähtuda hageja poolt esile toodud veeseaduses kasutatud mõistete tähendusest. Tegemist on eriseadusega ja pole alust eeldada, et kindlustusvõtjad kindlustuslepingu sõlmimisel analüüsiksid ja hindaksid kindlustuslepingus kasutatavate mõistete tähendust eriseaduste tähenduses. Kohus lähtus mõiste „pinnavesi“ analüüsimisel eesti õigekeelsussõnaraamatus ja Eesti Entsüklopeedias antud tähendustest. Ka keskkonnaministeeriumis koostatud vesikondade koondaruanne on avaliku teabena kättesaadav. Osundatud aruandes on rannikuvett, s.h Pärnu lahte käsitatud pinnaveekoguna. Hageja pidi mõistma lepingu sõlmimisel kostja tahet lepingus märgitud viisil (VÕS § 29 lg 4). Mõistetes ebaselguse korral pidanuks hageja lepingu sõlmimisel juhtima sellele kostja tähelepanu.
15.Pooled vaidlevad selle üle, et kas hagejal oli tekkinud õiguspärane ootus kahju hüvitamisele ja hagejal on õigus võrdsele kohtlemisele. Kahju selgitamisele suunatud toiminguid ei saa käsitada põhjendamatu ootuse tekitamisena. Õige ei ole hageja nõude põhistamine võrdse kohtlemise põhimõttega, sest kostja hüvitas tormikahju tarbijatele kodumajapidamiste kahjustuste kõrvaldamiseks. Hagejal puudub õigus nõuda, et kostja teeks hagejale tarbijatest
lepingu partneritega võrdsel määral järeleandmisi ja mööndusi. Apellatsioonkaebuse põhjendused
16.Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 29.12.2006 vaheotsus. Kohus hindas kindlustuslepingut materiaalõigusnormi ja menetlusõigusnormi rikkumisega. Kohtu kontseptsioon, mis rajaneb kahepoolse lepingu tõlgendamisel kindlustusandja ühepoolse tahte alusel, on õigusliku aluseta. Kohus kohaldas valesti VÕS § 422 ja 423, kuna kindlustuslepingu kohaselt oli kindlustussündmuseks tormi tagajärjel tekkinud kahju, mille hulka kuulus tormi vahetu tagajärjena tekkinud mereveetulv.
17.Kogu kohtuotsuse kontseptsioon lähtub kindlustuseandjast kostja nägemusest lepingu suhtes ja puuduvad TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 kohased motiivid selle kohta, miks ei pidanud mõistlik kindlustusvõtja lepingust aru saama nii, nagu on märgitud hagis. Hageja leiab, et kohus oleks pidanud lähtuma kindlustusandja poolt pakutud kindlustustingimustest (VÕS § 16) ja tuvastama nende põhjal, kas mõistlik kindlustusvõtja oleks pidanud aru saama, et vaatamata sellele, et kindlustustingimused nägid ette vähemalt 21 m/sek tormi tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise, ei kuulu hüvitamisele tormi vahetul tagajärjel tekkinud mereveetulvast põhjustatud kahju, kuigi lepingulised välistused selles suhtes vaikisid.
18.Üldtingimuste p 4.2.2.1.a ei sisaldanud välistusi ja ei välistanud 21 m/sek tormist põhjustatud mereveetulva. Seepeale, lepingu p 4.2.2.1.c nimetas välistusena pinnavee tõusu. Kohus tugines täiesti kunstlikult ja laiendavalt Üldtingimuste p-le 4.2.2.2.c, mille kohaselt ei loeta kindlustusjuhtumiks kahju tekkimist tormi või rahe tagajärjel, kui näiteks tormi tõttu tekkis pinnavete tõus. Seega, ainsaks tormiga seotud looduskahju erandlikuks välistuseks, mida saaks mõistliku isiku tahe hõlmata, saaks üldtingimuste kohaselt olla pinnavee (veeseaduse § 2 p 4 välistas merevee pinnavee hulgast) tõus. Kohus on täiesti põhjendamatult väitnud, et välistuste loetelu ei ole ammendav. Kohus ei ole TsMS § 442 lg 8 rikkumisega motiveerinud, kuidas saab kindlustusvõtja tahtest olla hõlmatud kirjapanemata välistus.
19.Kindlustuse üldtingimuste ÜU 20021 punkti 16 kohaselt, kui kindlustuslepingus on antud sõnale eritähendus, siis lähtutakse kindlustuslepingu täitmisel ning tõlgendamisel kindlustuslepingus toodud eritähendusest. Sellele väitele ei ole kohus TsMS § 422 lg 8 rikkumisega vastanud. Üldtingimustes ei ole antud sõnale pinnavesi eritähendust, mis tähendab, et lähtuda tuleb tavapärasest s.o kõigile kättesaadavast tähendusest, milleks on seaduses antud legaaldefinitsioon. Otsuses puuduvad TsMS § 442 lg 8 nõuete kohased motiivid selle kohta, miks pidi kindlustuslepingus seaduses otseselt defineeritud mõiste kasutamise korral mõistlik hageja hakkama leiutama mingeid teisi mõisteid. Kohtu viide sellele, et veeseadus on eriseadus, mis omab keskkonnaõiguslikku regulatiivset mõju, ei välista seaduses sätestatud mõistete kasutamist. Tegemist on üldlevinud allikaga, millele võib iga isik rajada oma õiguskindluse. Üldlevinud allikas kasutatud mõiste on üldlevinud tähendusega. Kindlustusselts, kasutades seaduses defineeritud mõisteid, peab arvestama, et kindlustusvõtja lähtub nendest. Kui kindlustusselts soovib seaduses defineeritud mõistele omistada eritähendust, siis tuleb selles suhtes teha selgitav reservatsioon.
20.Kindlustusandja peab sõnastama kindlustustingimused üheselt mõistetavalt. Väär on kindlustustingimustes kasutatud seaduses sätestatud mõistete kasutamisest tulenevate riskide ülekandmine kindlustusvõtjale. Kohus oleks pidanud lähtuma sellest, et kindlustusandjal lasus selgitamiskohustus, selle asemel, et heita kindlustusvõtjale ette vähest aktiivsust kindlustusandja tahte väljaselgitamisel. Kohtul puudus alus välistada seadusega defineeritud pinnavee mõistet. Kohus on kasutanud hageja vastu seda, et ta küsis maakleri vahendusel erinevatelt kindlustusseltsidelt erinevaid kindlustustingimusi ja valis nende hulgast kostja oma. Kõik hageja tunnistajad kinnitasid, et kindlustustingimuste võrdlemisel lähtuti sellest, et kõik nimetatud tingimused hõlmavad ka tormist vahetult põhjustatud üleujutusriski, mida
peeti tormikahjuks. Küsimus oli erinevates hindades. Kohtuotsuse kontseptsioon, milles käsitletakse hageja õigustatud ootust, ei vasta TsMS § 442 lg 8 nõuetele, kuivõrd arvestamata on jäetud hageja põhiväited selle kohta, et vastavalt VÕS § 29 lg 5 p 3 tuleb lähtuda ka poolte käitumisest pärast lepingu sõlmimist. Antud juhul puuduvad otsuses motiivid, milline mõte oli kostjal menetleda kindlustussündmust ja nõuda hagejalt mitmete koormavate dokumentide esitamist, kui väidetavalt tegemist ei olnudki kindlustussündmusega. Hageja lisab veel, et ta jääb oma alternatiivsete väidete juurde üldtingimuste kohta. Vastus apellatsioonkaebusele
21.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
22.Ringkonnakohus, ära kuulanud poolte esindajate seisukohad ja tutvunud esitatud materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normide väära kohaldamise ja menetlusnormide rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uus vaheotsuse, millega rahuldab hagi ja tunnustab hageja õigust saada kindlustushüvitist poolte vahel 05.11.2004 sõlmitud kindlustuslepingu alusel seoses 09.01.2005 toimunud loodusõnnetusega. Tsiviilasi tuleb saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel menetluse jätkamiseks maakohtule, kus TsMS § 449 lg 2 kohaselt lahendatakse vaidlus nõude suuruse üle.
23.Vaidlust ei ole selles, et hageja eesmärk sõlmida kindlustusleping ja kanda kulusid kindlustuspreemia maksmise näol oli saada hüvitist võimaliku loodusõnnetusega tekitatud kahju puhul. Balti Kindlustusmaakleri OÜ poolt 26.10.2004 esitatud kindlustustellimuses (tl. 132) avaldati soovi kindlustada hageja vara looduskahju vastu ning ei avaldatud soovi välistada tormist otseselt põhjustatud mereveetulva. Vastavalt kostja kindlustuse eelpakkumisele (tl. 40) nr 49021642 28.10.04. pakkus kindlustusandja kindlustusvõtjale juriidilise isiku vara kindlustust ka loodusõnnetusest tuleneva riski suhtes. Kindlustuseelpakkumuses on välja toodud, et loodusõnnetuseks on ka tormi tagajärjel tekkinud kahju, s.t ei olnud ühtegi reservatsiooni juhuks, kui tormi tagajärjel tekib kahju seeläbi, et toimub merevee tõus. Tuginedes kindlustuspakkumusele allkirjastas kindlustusvõtjast hageja kostja blanketil kostja poolt koostatud kindlustusavalduse nr. 49021642 11.05.04. (tl. 29). Nimetatud kindlustusavaldus käsitles nii hoonete kui ka hoonetes asuvate mööbli ja seadmete kindlustamist, s.h loodusõnnetuse vastu. Vastuseks 11.05.04 kindlustusavaldusele andis kostja välja kindlustuspoliisi nr 49021642 (tl. 26). Poliis viitab kindlustusavaldusele ja sellele, et kindlustusavaldus on lepingu lisa ning tõendab kindlustuslepingu sõlmimist avalduses täheldatud tingimustel. Avaldus omakorda on aga nõustumus esialgsete kindlustuspakkumuste suhtes. Hageja eesmärk, mida toetab VÕS § 29 lg-s 6 sisalduv põhimõte, oli vara kindlustamine loodusõnnetuse, s.h igasuguse vähemalt 21 m/sek tormi tõttu tekkinud kahju vastu, v.a. selliste tormi mõjul tekitatud kahjude vastu, mis olid sõnaselgelt välistatud. Hageja sõlmis lepingu teadmises, et kui juhtub loodusõnnetus, sealhulgas, kui tormiga põhjustatakse kahju veetulva kaudu, siis see hüvitatakse, sest kindlustustingimustest (tl. 112) tulenes üheselt, et kindlustatud riskidega kaetud loodusõnnetuseks loetakse igasugune tormi tagajärjel tekitatud kahju, kui tuule tugevus oli vähemalt 21 m/sek.
24.Asjas esitatud tõenditest nähtub, et 09.01.2005 oli Pärnus torm, mille käigus varahommikul tõstsid 37 kuni 38 m/sek puhunud edelatuul ja õhurõhu järsk langus Pärnu lahes (Pärnu linna piirkonnas) veetaset kuni 295 cm üle Kroonlinna nulli (tl. 45). Selle tormi vahetu tulemusena toimus ulatuslik mereveetulv, kus sai kahjustada Taastusravikeskus Sõprus AS vara aadressidel Eha 2 ja Suvituse 7, mis asuvad Pärnu lahest 400 meetri kaugusel. Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) andmetel oli tuule kiiruseks kuni 37,5
m/sek. Mereveetulv tekkis vahetult tormituule kiiruse ja selleks soodsate tuule suundade kokkulangemise tõttu. Seega on EMHI andmete põhjal kindlaks tehtud, et mereveetulv oli vahetult tingitud tormituulest, mille kiiruseks oli vähemalt 21 m/sek. Siit tulenevalt, kui ei oleks tekkinud tormi, oleks välistatud mereveetulv. Pooled neid asjaolusid ei vaidlustata. Hageja nõudis kahjuavalduses tormist põhjustatud kahju hüvitamist (tl.395). Kostja teatas 10.03.05 (tl.114) vastuseks hageja 10.01.05 teatele kindlustusjuhtumi kohta, et tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga, kuivõrd kahju põhjustas tormi tagajärjel tõusnud merevesi. Teatises iseenesest ei vaidlustatud seda, et kahju tekkis tormi tagajärjel, kuid kahju keelduti hüvitamast põhjusel, et kahju põhjustas tormi tagajärjel tekkinud mereveetulv, mida kindlustusandja luges üleujutuseks.
25.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on käsitlenud kindlustuslepinguga kaetud riske kitsendavalt ja kohaldanud ebaõigesti VÕS § 422 ja 423, kuna kindlustuslepingu kohaselt oli kindlustussündmuseks tormi tagajärjel tekkinud kahju, mille hulka kuulub ka tormi vahetu tagajärjena tekkinud mereveetulv. Kohus on materiaalõigusnormi rikkudes hinnanud kindlustuslepingut vaid kostja tõlgendusest lähtudes. Maakohus jättis tähelepanuta mitmed hageja olulised põhiväited ja tõendid, millele on hageja tuginenud, rikkudes sellega TsMS § 352 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamisel objektiivsuse ja igakülgsuse nõuet. Otsuses puuduvad TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 kohased motiivid selle kohta, miks ei pidanud mõistlik kindlustusvõtja lepingust aru saama nii, nagu on märgitud hagiavalduse põhjendustes. Kohus oleks pidanud lähtuma kindlustusandja poolt pakutud kindlustustingimustest ja tuvastama nende põhjal, kas mõistlik kindlustusvõtja oleks pidanud aru saama, et vaatamata sellele, et kindlustustingimused nägid ette vähemalt 21 m/sek tormi tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise, ei kuulu hüvitamisele tormi vahetul tagajärjel tekkinud mereveetulvast põhjustatud kahju. Kohus on ebaõigesti kahepoolse tehingu tõlgendamisel asunud süüdistama kindlustusvõtjat, kes oleks pidanud tegema kindlustusandjale täiendavaid tahteavaldusi selle kohta, et soovitakse kindlustuskaitset ka juhuks, kui tormi tagajärjel tekib mereveetulv. Kohus tegi vea TsÜS § 68 lg 2 ja 75 kohaldamisel, kuna kindlustusandja avaldas tahet kindlustada tormi vahetul otsesel tagajärjel tekkinud kahju ja hageja ei pidanud eeldama, et kindlustusandja tahteavaldus ei vasta tema tegelikule tahtele.
26.Kuna pooled on erinevalt aru saanud lepingu tingimustest, pidi kohus lähtuma poolte ühisest tegelikust tahtest, lepingu terviktekstist ja eesmärgist. Oluline on VÕS § 29 lg 4 ja TsÜS § 75 aspektist tuvastada, kuidas pidi mõistlik kindlustusvõtja aru saama kindlustusandja poolt välja pakutud tekstist. Kohus jättis tähelepanuta, et vastavalt VÕS §-le 7 ja 29 lg-le 4 on oluline just hüpoteetiline olukord. Kostja kindlustuse eelpakkumine 28.10.04 (tl.40) tõendab, et kostja pakkus kindlustust loodusõnnetusest tuleneva riski suhtes, rõhutades, et looduskahjuks on ka igasugune tormikahju. Seega, kindlustusvõtja sai aru, et tema vara on kindlustatud ka tormi tagajärgede suhtes. Tahteavalduse formuleeris kindlustusandja. Tahteavaldusele vastas apellandi nõustumus (VÕS § 9). Kohtu viide üldtingimustele ei välista hagi rahuldamist, kuna üldtingimused sellist tormi vahetul tulemusel tekkinud looduskahju hüvitamist ei välistanud.
27.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kindlustuslepingu üldtingimustega seonduvat. Juriidiliste isikute vara kindlustamise üldtingimuste THE 20021 (tl.112) (edaspidi üldtingimused) p 4.2.2.1.a kohaselt loetakse kindlustusjuhtumiks kahju tekkimist loodusõnnetuse tagajärjel, kui selle põhjustas torm, mille all mõistetakse tuult tugevusega vähemalt 21 m/sek. Tormist põhjustatud kindlustusjuhtumiks loetakse kahju tekkimist otseselt tormi (keeristormi) tagajärjel, samuti kahju, mis on tekkinud puude, postide vms esemete langemisest kindlustatud varale tormi tagajärjel. Maakohus on ekslikult välistanud hüvitamisele kuuluvast looduskahjust tormi tõttu põhjustatud mereveetulvast põhjustatud kahju, kuna kindlustustingimused mereveetulva ei välistanud. Kindlustusandja on lähtunud riski määratlemisel põhjusest, milleks on torm ja kahju võis tekkida tormi tagajärjel või olla
põhjustatud tormi poolt (kas õhusurvest või mereveetulvast). Kindlustustingimustes ei ole toodud välistusena tormist vahetult põhjustatud mereveetulva. Kahju otseseks põhjuseks oli torm, sest ilma tormita ei oleks mereveetulva tekkinud. Kindlustustingimuste p 4.2.2.1.a. esmalt kinnitas, et hüvitamisele kuulub tormi 21 m/sek otsese tagajärjena tekitatud kahju. Üldtingimuste p 4.2.2.1.a. ei sisaldanud välistusi ja ei välistanud 21 m/sek tormist põhjustatud mereveetulva. Lepingu p 4.2.2.1.c. nimetas välistusena pinnavee tõusu. Kohus tugines laiendavalt Üldtingimuste p-le 4.2.2.2.c., mille kohaselt ei loeta kindlustusjuhtumiks kahju tekkimist tormi või rahe tagajärjel, kui näiteks tormi tõttu tekkis pinnavete tõus. Seega, ainsaks tormiga seotud looduskahju erandlikuks välistuseks, mida saaks mõistliku isiku tahe hõlmata, saaks üldtingimuste kohaselt olla pinnavee (veeseaduse § 2 p 4 välistas merevee pinnavee hulgast) tõus. Kohus on täiesti põhjendamatult väitnud, et välistuste loetelu ei ole ammendav. Kohus ei ole motiveerinud, kuidas saab kindlustusvõtja tahtest olla hõlmatud kirjapanemata välistus. Kui kostja oleks soovinud välistada kindlustatud riskide hulgast tormist vahetult põhjustatud merevee tõusu, siis oleks ta pidanud nii ka üld- või eritingimustesse kirja panema, seda enam, et hageja asus rannarajoonis. Kohus jättis alusetult kohaldamata VÕS § 29 lg 8 üldpõhimõtte, mille kohaselt tõlgendatakse lepingutingimust kehtivuse suunas. Kindlustustingimustes puudus klausel, et tuulest vähemalt 21 m/sek tekitatud mereveetulva ei vaadelda tormikahjuna. Vaatamata sellele, et kindlustustingimused lähtusid kahju põhjusest, jättis kohus tähelepanuta, et pinnaveetõusu (mageveekogu vee) ja merevee tõusu põhjused on täiesti erinevad. Pinnavee tõusu põhjuseks ei ole tavaliselt torm. Hageja lähtus lepingu sõlmimisel eeldusest, et mereveetõusu ei saaks tekkida muud moodi, kui tormi tulemusel, kusjuures selle loodusõnnetusriski osas välistus üldse puudus (tunnistajate Veissoni, Saare ja Õispuu ütlused tl. 1159, 1162, 1167). Kui kindlustusandja oleks soovinud selle looduskahju välistada, siis oleks ta pidanud selle sõnaselgelt kirja panema.
28.Kindlustuse üldtingimuste ÜU 20021 punkti 16 kohaselt, kui kindlustuslepingus on antud sõnale eritähendus, siis lähtutakse kindlustuslepingu täitmisel ning tõlgendamisel kindlustuslepingus toodud eritähendusest. Üldtingimustes ei ole antud sõnale pinnavesi eritähendust, mis tähendab, et lähtuda tuleb tavapärasest s.o kõigile kättesaadavast tähendusest, milleks on seaduses antud legaaldefinitsioon. Sarnane mõistlik kindlustusvõtja ei pidanud ette nägema, et kuigi kindlustustingimused garanteerisid tormist vähemalt 21 m/sek põhjustatud kahju hüvitamise, järgmistes klauslites väljatoodud seaduses defineeritud mõisted ei kehti, samuti et võidakse kohaldada ka loetlemata välistusi. Antud juhul töötas lepingutingimused välja kindlustusandja. Seega, tahteavalduse sõnastas kindlustusandja ja see aktsepteeriti olemasoleval kujul kindlustusvõtja poolt (VÕS § 9). Pinnavee mõiste on sätestatud veeseaduse § 2 p-s 4 ja selle kohaselt on pinnavesi püsivalt või ajutiselt veekogus seisev või voolav vesi või lume- või jääkogumis sisalduv vesi, välja arvatud merevesi. Seega, seadus sõnaselgelt välistab merevee pinnavee hulgast, mistõttu Üldtingimuste p 4.2.2.2.c. ei ole kohaldatav väljamaksmisest keeldumise alusena. Maakohus on ebaõigesti välistanud veeseaduse kohaldamise lepinguliste mõistete avamisel ja poolte kohustuste sisustamisel. Kohus oleks pidanud tegema järelduse, et hagejal oli piisav alus mõista lepingut seaduses sätestatud tähenduses ja kindlustustingimused väljatöötanud vastustaja pidi teadma seaduses sätestatud mõisteid kasutades, et merevesi ei ole pinnavesi. Kohtu viide, et veeseadus on eriseadus, mis omab keskkonnaõiguslikku regulatiivset mõju, ei välista seaduses sätestatud mõistete kasutamist. Tegemist on üldlevinud allikaga, milles kasutatud mõiste on üldlevinud tähendusega. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kindlustuseandjast kostja ei pidanud teadma lepingu sõlmimisel, et hageja tõlgendab lepingu tingimusi läbi veeseaduse. Kindlustusselts, kasutades seaduses defineeritud mõisteid, peab arvestama, et kindlustusvõtja lähtub nendest. Ekslik on kohtu väide, mille kohaselt oleks hageja pidanud nõudma kindlustusseltsilt täiendavat selgitust sõna “pinnavesi” suhtes või
avaldama eritahet selle kohta, et välistada mereveetulv pinnavee tõusust. Kindlustusandja, kes töötab välja kindlustustingimused ja kasutab seaduses sõnaselgelt sätestatud mõisteid, peab arvestama, et kindlustusvõtja võib tugineda avaldatud seaduse tekstile. See tuleneb VÕS § 29 lg-st 3 ja lg 5 p-st 5. Väär on kohtuotsuse seisukoht, et pole alust eeldada, et kindlustusvõtjad kindlustuslepingu sõlmimisel analüüsivad kindlustuslepingus sätestatud mõisteid eriseadustes ette nähtud tähenduses. Mitmeti tõlgendamise välistamiseks tuligi pöörduda üldiselt teadaoleva legaaldefinitsiooni andva seaduse teksti poole.
29.Kohus on eiranud ka poolte võrdsuse põhimõtet, kuna lähtus vaid kindlustusandja huvist mitte välja maksta hagejale kindlustushüvitist ja jättis hageja väited ja seisukohad hindamata, rikkudes sellega kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud KTS § 141 järgi pidi kindlustusmaakler selgitama välja kindlustusvõtja kindlustushuvi, esitama talle piisava hulga pakkumisi ning soovitama paremat pakkumist. Tõendite kogumit nähtub, et Balti Kindlustusmaakleri OÜ oli algusest peale veendunud, et kindlustati ka see tormikahju, mis põhjustas vahetult mereveetulva (tl. 395 kahjuavaldus, tl 115,119 pretensioonid ), kus toodi välja põhjalikud alused, miks on tegemist kindlustusjuhtumiga. Kohus ei arvestanud hageja õigustatud ootust hinnates hageja väidet selle kohta, et vastavalt VÕS § 29 lg 5 p 3 tuleb lähtuda ka poolte käitumisest pärast lepingu sõlmimist. Antud juhul puuduvad otsuses motiivid, milline mõte oli kostjal menetleda kindlustussündmust ja nõuda hagejalt mitmete koormavate dokumentide esitamist, kui väidetavalt tegemist ei olnudki kindlustussündmusega. Kostja ja kindlustusmaakleri vahelisest kirjavahetusest nähtub, et kostja menetles veel 19.04.05 kindlustusjuhtumit ja esitas küsimusi kahju suuruse kohta, samuti tundis ta huvi kindlustatud esemete ja kuludokumentide vastu. Maakleri esindajad said üheselt aru, et kindlustusandja peab juhtumit kindlustussündmuseks, kuna kahju suurust ei ole mõtet tuvastada, kui tegemist ei ole kindlustussündmusega, sama näitab ka poolte kirjavahetus ja käitumine, et loodusõnnetust peeti kindlustussündmuseks (tl. 107, 108, 395, 396, 935-937). Hageja tegevusaruandest tuleneb, et hageja vaatles kahju kui tormikahju (tl. 892). Kostja andis ka üldsusele teada, et tegemist on hüvitatava looduskahjuga (tl. 109,111,911, 912).
30.Vastuseks hageja alternatiivsete väidete kohta üldtingimuste suhtes märgib ringkonnakohus järgmist. VÕS § 35 lg 1 kohaselt on üldtingimused tüüptingimused. Tüüptingimustega on tegemist ka siis, kui kindlustustellimus pakuti maakleri abil s.o antud juhul maakler küsis erinevatelt kindlustusseltsidelt pakkumusi. VÕS § 39 lg 1 sätestab, et tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi sõltumata sellest, kas hageja kasutas osaliselt kindlustusmaakleri abi. Riigikohus on 11.06.2007 otsuses 3-2-1-64-07 leidnud, et kuna THE 20021 p-des 4.2.2.1.a ja 4.2.2.2.c antud tingimus on tüüptingimus, tuleb selle tõlgendamisel lähtuda VÕS §-s 39 sätestatust. VÕS § 39 on erinorm VÕS § 29 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 suhtes. Tüüptingimuse tõlgendamisel ei saa kohaldada VÕS §-s 29 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel poolte ühisest tegelikust tahtest. Maakohus on ekslikult leidnud, et VÕS § 39 sätestab tüüptingimuse tõlgendamiseks sama põhimõtte, mille näeb lepingu tõlgendamiseks ette VÕS § 29 lg 4. Viimase kohaselt tõlgendatakse juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. VÕS § 39 lg 1 esimese lause järgi tuleb tüüptingimust aga tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. VÕS § 39 lg 1 teise lause kohaselt tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Seega tuleb VÕS § 39 lg-st 1 lähtudes tüüptingimust tõlgendada objektiivselt lepingu teiseks pooleks oleva n-ö mõistliku isiku, st selle lepingupoolega sarnase mõistliku isiku, kelle suhtes tüüptingimust kasutati, seisukohalt ning kahtluse korral tuleb tüüptingimust tõlgendada tüüptingimuse kasutaja kahjuks, kes lepingutingimuse eelneva väljatöötajana
kannab ka lepingutingimuse tõlgendamisega seotud riske. Tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu hagejaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi, arvestades muu hulgas VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttega, mitte aga lähtudes sellest, kuidas tüüptingimuses kasutatud mõisteid on määratlenud teadlased, kes ei ole hagejaga sarnased.
31.Tüüptingimusi kasutav kindlustusandja peab tüüptingimused sõnastama selgelt ja kandma mitmetitõlgendatavusest tulenevad riskid Kahtlus tõlgendatakse kindlustusvõtja kasuks. Kuna üldtingimuste THE 20021 p-de 4.2.2.1.a ja 4.2.2.2.c kohaselt loetakse kindlustusjuhtumiks kahju tekkimist tuule, tugevusega 21 m/sek vahetul tagajärjel, seega looduskahju hõlmas ka tormist vahetult põhjustatud mereveetulvaga tekitatud kahju. Leping ei näinud ette välistusena tormist põhjustatud mereveetõusu. Seega leiab ringkonnakohus, et hageja varale 09.01.2005 tormiga tekitatud kahju on kindlustusjuhtumiks ja hagi kuulub vaheotsusega rahuldamisele. Hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Vastavalt TsMS § 449 lg-le 2 jätkub tsiviilasja menetlus maakohtus.
U.Loonurm
A.Tänav
I.Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.