Võlaõigus › Muud

põhivõlgnevust kokku 29 000 USA dollarit ja 140 000 krooni, intressi 648, 86 USA dollarit ja 2940 krooni ning viivist 996, 50 USA dollarit ja 5166 krooni. Ühtlasi palus hageja kostjalt välja mõista hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutumata viivise: põhivõlgnevuselt 29 000 USA dollarilt 2,90 USA dollarit päevas ja põhivõlgnevuselt 140 000 kroonilt 14 krooni päevas alates 04.07.2006. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Laenu intressi arvestus on ebaselge. Kostja ei nõustunud ka viivise väljamõistmise nõudega, sest see nõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Kostja andis nõusoleku asja arutada kirjalikus menetluses. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt kolme laenulepingu alusel välja hageja nõutud summad kokku 522 242, 94 krooni (arvestades USA dollarid ümber hagi esitamise aja Eesti Panga ametliku kursiga 1 USA dollar = 12,2086 krooni). Ühtlasi mõistis kohus välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutumata viivise: vastavalt TsMS §-le 367 mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja laenulepingutest tuleneva viivise 0,01% põhinõudest kalendripäevas alates 04.07.2006 kuni põhinõude täitmiseni. Poolte vahel 01.03.2005, 14.03.2005 ja 14.10.2005 sõlmitud laenulepingutest ning hageja arvelduskonto väljavõtetest nähtuvalt oli poolte vahel laenusuhe. Laenulepingute vormistamist ja laenu saamist kostja ei vaidlustanud, samuti ei eitanud, et raha on hagejale tagasi maksmata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaajale) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu puhul tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täimiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul olid pooled viivise suuruse osas lepingutes kokku leppinud. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole kostja oma lepingujärgseid kohustusi täitnud. Kohus leidis, et hageja nõue mõista kostjalt lisaks põhivõlgnevusele 29 000 USA dollarile ja 140 000 kroonile välja intressi 648, 86 USA dollarit ja 2940 krooni ning viivist 996, 50 USA dollarit ja 5166 krooni on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostja ei ole selgitanud, milles seisneb intressiarvestuse ebaõigsus, mistõttu ei ole sellele väitele võimalik vastata. Ka viivisenõuet ei saa pidada ebamõistlikult suureks, sest see ei küündi põhivõlani. Kohus leidis, et TsMS § 367 alusel nõutav viivis tuleb välja mõista protsendina põhinõudest, mitte kindla summana. Vastavalt nimetatud sättele mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise 0,01% põhinõudest kalendripäevas alates 04.07.2006 kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Hoolimata sellest, et hagi on läbi vaadatud sisuliselt, ei ole kohus võtnud arvesse kostja 24.11.2006 avalduses toodud vastuväiteid ega ole ka põhjendanud, miks ta neid ei arvesta.

Sellega on kohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-t 8. Õiged ei ole kohtu järeldused, et kostja ei ole vaidlustanud laenulepingute sõlmimist ja raha saamist ning seda, et raha on senini tagasi maksmata. Kostja selgitas oma 24.11.2006 avalduses, et hageja ja kostja vahel oli 2004.a augustis sõlmitud suuline käsundusleping, mille alusel kostja aitas hagejat mereäri arendamises. Hageja soovis sõlmida tankeri tšarterlepingut ja leida selleks finantsvahendeid. Pooled leppisid suuliselt kokku, et kui kostja läbirääkimiste tulemusel sõlmib hageja vastava lepingu, siis maksab hageja kostjale käsundi täitmise eest tasu. Kostja tegevuse tulemusel sõlmis hageja 2004.a detsembris tšarterlepingu ja sai selle tagatiseks pangagarantii. Kostja on viidanud, et võib oma vastuväiteid kinnitada tunnistajate ütlustega. 01.03.2005 kandis hageja kostjale üle 25 000 USA dollarit ja 14.03.2005 140 000 krooni ning palus mõlemal juhul allkirjastada tema poolt ettevalmistatud lepingud. Hageja selgituse kohaselt oli see raha käsunduslepingu täitmise eest. Seoses käsundi täitmisega kandis kostja kulusid, mis hageja pidi suulise kokkuleppe kohaselt hüvitama. 2005.a septembris esitas kostja hagejale käsunduslepingu täitmisega seotud kulude kohta dokumendid, mille alusel hageja kandis kostjale 14.10.2005 veel täiendavalt 4000 USA dollarit. Kostja ei valda eesti keelt ning sai väidetavast laenukohustusest teada alles hagi esitamisel. Apellant on seisukohal, et sõlmis kõnealused laenulepingud eksimuse tõttu. Kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg-ga 1 võib eksimuse tõttu tehtud tehingu tühistada. Kostja on sunnitud esitama hagejale laenulepingute tühistamisavalduse. Kostja ei nõustunud kirjaliku menetlusega ja taotles kohtuistungi edasilükkamist. Kostja ei saanud osaleda 15.11.2006 istungil haiguse tõttu. Kostja esitas kohtule vastava tõendi. Lisaks esitas ta kohtule avalduse, milles selgitas nõude põhjendamatust. Harju Maakohus on otsuses leidnud, et kostja ei ole tõendanud mõjuva põhjuse olemasolu, kuid tulenevalt asjaolust, et kostja oli nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, ei olnud asja võimalik lahendada tagaseljaotsusega, mistõttu vaatas kohus hagi läbi sisuliselt. Harju Maakohtule olid kostja vastuväited enne otsuse tegemist teada, kuid hagi rahuldamisel ta neid ei arvestanud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja peab apellatsioonkaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu. Hageja esitas kostja vastu hagi kohtule 04.07.2006. Kohus andis hagiavaldusele vastamiseks kostjale aega 20 päeva. 27.10.2006, s.o ligi neli kuud pärast hagiavalduse esitamist edastas kostja kohtule vastuse, milles palus jätta hagiavaldus osaliselt rahuldamata. 15.11.2006 pidas kohus istungi, millest oli õigeaegselt teavitanud nii hagejat kui kostjat. Kostja ega tema esindaja kohtuistungile ei ilmunud. 24.11.2006, s.o ligi kaks nädalat pärast istungi toimumist esitas kostja kohtule töövõimetuslehe ja vastuväited hagis toodud nõuetele. Kostja on teadlikult ja sihikindlalt rikkunud protsessiõigusnorme. Seejuures püüab ta viia kohut eksimusse väitega, nagu oleks tema puhul tegemist võõramaalasega, kellel puudub Eestiga lähem kontakt, mistõttu on raskendatud kvalifitseeritud õigusabi leidmine. Kostja on pikka aega Eestis elanud ja siin majandustegevusega tegelenud. Kohus ei rikkunud sisulise otsuse tegemisega menetlusnorme. Kohus oli igati õigustatud lähtuma hageja taotlusest vaadata hagi sisuliselt läbi. Ühtlasi soovib vastustaja rõhutada, et poolte vahel puudub igasugune käsundussuhe, rääkimata reaalsetest tegudest kui tasukohustuse eeldusest. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kaebus jätta rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi, sest nõustub nendega. Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega protsessinormide rikkumise kohta. 05.07.2006 määrusega võttis Harju Maakohus käesoleva hagiavalduse menetlusse ning rahuldas hagi tagamise taotluse.

Koos nimetatud määrusega toimetati kostjale kätte ka kohtukutse ja hagimaterjal, ühtlasi kohustati teda hagiavaldusele kirjalikult vastama 20 päeva jooksul hagimaterjali kättesaamisest. Kostjale on saadetis üle antud 13.07.2006. Kostja esitas 25.08.2006 kohtule taotluse pikendada kirjaliku vastuse esitamise tähtaega kuni 20.09.2006, ühtlasi väites, et sai hagimaterjali kätte 10.08.2006. Taotluses märgitud tähtpäevaks kostja kirjalikku vastust ei esitanud. Vastuse hagiavaldusele esitas kostja alles 27.10.2006. Nimetatud kuupäeval esitatud vastuses väitis kostja, et ei võta hagi õigeks, sest peab intressi arvestust ebaselgeks ning leiab, et hageja ei ole viivisenõuet esitanud mõistliku aja jooksul. Viitega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 403 andis kostja nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses ning palus jätta hagi osaliselt rahuldamata. 25.11.2006 algusega kell 9.40 määratud kohtuistungile kostja ei ilmunud. Hageja taotles asja sisulist arutamist. Mingeid andmeid kostja puudumise põhjuse kohta ei olnud istungi ajaks kohtule esitatud. Kohus lahendas asja sisuliselt ning määras kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks 04.12.2006. Kostja nimel esitatud taotlus istungi edasilükkamiseks jõudis kohtusse pärast istungi lõppemist, mistõttu ei olnud kohtul võimalik sellega arvestada. Pealegi oli selle taotluse esitanud kostja nimel isik, keda kostja ei olnud eelnevalt oma esindajana nimetanud (vastav volitus on antud hiljem, volikiri on allkirjastatud 16.11.2006 ja kehtis kuni 25.11.2006). Asja materjalist nähtuvalt on maakohtule laekunud 29.11.2006 kostja avaldus, milles ta esitas oma vastuväited hagile ja palus neid kohtul arvestada. Seda ei olnud kohtul enam võimalik teha. Kohus saab otsuse tegemisel tugineda vaid neile asjaoludele, mis olid asja läbivaatamise ajaks poolte poolt kohtu ette toodud. TsMS § 329 lg 1 kohaselt peavad menetlusosalised menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik; lg-st 2 tulenevalt, kui asi lahendatakse kohtuistungil, peavad menetlusosalised esitama oma põhiväited ja -taotlused enne kohtuistungit. Tulenevalt TsMS § 414 lg-st 1 võib kohus poole puudumisel lahendada asja sisuliselt, kui hagi aluseks olevad asjaolud on kohtu arvates sellise otsuse tegemiseks piisavalt välja selgitatud. Antud juhul ei esitanud kostja vastuväiteid laenulepingute kehtivuse suhtes ega väitnud, et on laenatud raha hagejale tagastanud. Kostja esitas vastuväite vaid intressi arvestusele, midagi konkreetselt täpsustamata, ning leidis, et viivisenõue ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Kuna mõlema osas tulenes hageja nõue laenulepingutest ja arvestus vastas lepingute sellekohastele kokkulepetele, ei olnud maakohtul alust jätta hagi vaidlustatud osas rahuldamata. Tulenevalt seadusest ja lepingutest oli hagejal õigus nõuda kostjalt raha kasutamise eest intressi ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist. Nii intressi kui viivise suurus oli laenulepingutes kokku lepitud. Eeltoodust tulenevalt ei olnud maakohtul alust lükata kohtuistungi toimumist edasi. Kuid ka juhul, kui kostja taotlus istungi edasilükkamiseks oleks kohtule esitatud õigeaegselt, ei oleks see olnud kohtule siduv, sest kostja oli andnud nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. TsMS § 414 lg 3 kohaselt võib kohus lahendada asja sel juhul sisuliselt ka siis, kui pool teatab mõjuvast põhjusest kohtuistungile ilmumata jäämiseks. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, nagu ei oleks ta nõustunud kirjaliku menetlusega ning oleks taotlenud kohtuistungi edasilükkamist. Istungi edasilükkamise taotlus ei olnud kohtuistungi toimumise ajaks kohtusse jõudnud, mistõttu ei saanud kohus seda juba üksnes sel põhjusel arvestada. Kuna hageja nõude õiguslikuks aluseks oli kolmest laenulepingust tulenevate kohustuste kostja poolne täitmata jätmine, ei pea kolleegium vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse väidetele, mis käsitlevad uusi sisulisi asjaolusid. TsMS § 652 lg-st 4 tulenevalt jätab kohus uue asjaolu tähelepanuta, kui pool selle esitamise lubatavust ei põhjenda. Apellant ei ole seda teinud, mistõttu ei vajanud antud menetluses tõendamist apellandi väidetud pooltevaheline käsundussuhe ega laenulepingute tühisusega seotud asjaolud. Sel põhjusel ei ole asjakohane ka apellandi soov anda suulise käsunduslepinguga seotud väidete kohta seletust vande all kohtuistungil. Kuna muus

kontekstis ei ole apellant suulise menetluse soovile viidanud, vaatas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbi kirjalikus menetluses. TsMS § 633 lg 7 kohaselt, kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Apellant ei ole avaldanud selgesõnalist ja üheselt mõistetavat soovi asja arutamiseks suulises menetluses. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.