Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagile ei vastanud, 11.10.2007.a. toimunud kohtuistungile ei ilmunud ega teavitanud kohtu mitteilmumise põhjustest.

KOHTU SEISUKOHAD

Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kuna kostja ei ole hageja esitatud faktilisi asjaolusid vaidlustanud, loeb kohus TsMS § 231 lg 4 alusel tõendatuks järgmised asjaolud: • xxx ja xxx sõlmisid 12.07.2006.a tarbijakrediidilepingu, millega hageja andis kostjale krediiti 84 322 krooni. Lepingule kohaldati üldtingimusi S. • Hageja on kostjaga sõlmitud lepingu 28.12.2006.a üles öelnud. Ülesütlemise hetkel oli kostja põhivõlg 84 322 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse, sissenõutavaks muutunud tasumata intressi, viivised, leppetrahvi, võla sissenõudmisega seotud kulud ning kahjuhüvitise. Põhivõlg

Kohus leiab, et kuna kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta ei ole tagastanud hagejale põhivõlga ning hageja lepingu üles öelnud, tuleb TsMS § 231 lg 4 ja VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel hagi selles osas rahuldada. Kostjalt kuulub väljamõistmisele põhivõlg 84 332 krooni. Intress Hageja nõuab kostjalt intressi tasumist 27.32% krediidisummast ühe aasta kohta kokku 18 067.11 krooni. Pooled on lepingu põhitingimustes kokku leppinud intressimääraks 27.32% krediidisummast. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on lepingu sõlmimisel intressi määras kokku leppinud, kostja ei ole kokku lepitud intressimäära vaidlustanud. Hageja on õigesti arvestanud intressi lepingu ülesütlemiseni. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine. Seega tuleb kostjalt välja mõista tasumata intress 18 067.11 krooni. Viivised Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist seisuga 11.10.2007.a kokku summas 18 210.80 krooni üldtingimuste p-de 6.1, 6.2 ja 5.3 alusel. Hageja väitel on viivise määraks põhitingimustes sätestatud intressimäär 27.32% võlgnetavalt summalt aastas. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Üldtingimuste p 6.1 kohaselt maksab krediidisaaja viivist hinnakirjas sätestatud määras, tarbija seaduses sätestatud maksimaalses määras. Hinnakirja kohaselt kohaldatakse tarbijalepingutele viivist seaduses sätestatud määras, muudele lepingutele 0.25% päevas. VÕS § 34 kohaselt on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kuna hageja ei ole väitnud, et laenu võtmine on seotud kostja majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega, loeb kohus kostja tarbijaks. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt „kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär“. Kohus leiab, et nimetatud lauset võib tõlgendada mitmeti. VÕS § 113 lg 1 ning sama seaduse § 415 lg 1 on võimalik tõlgendada ka viisil, et kui pooled on kokku leppinud intressi määras, on hagejal õigus nõuda ka viivist samas intressi määras. Kuna lepingust selgub poolte tahe ning selline viivise arvestus ei ole võlaõigusseaduse imperatiivsete normidega sõnaselgelt vastuolus, rahuldab kohus hagi viiviste väljamõistmiseks. Kostjalt tuleb välja mõista viivised 18 201.80 krooni. Leppetrahv Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi tasumist 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt vastavalt üldtingimuste p-dele 6.3 ja 5.3 ning VÕS §-le 100, § 101 lg 1 p-le 1, § 108 lg-le 1 ja § 158 lg-le 1. Kuna hageja näol on tegemist majandus- või kutsetegevuses osaleva isikuga ning kostjaks on tarbija, tuleb arvestada võlaõigusseaduse tüüptingimusi reguleerivate sätetega. Kohus peab kohaldama tüüptingimuste regulatsiooni sõltumatult poolte taotlustest. Tulenevalt Riigikohtu lahenditest tuleb tüüptingimuse võimalikku kohaldamist kontrollida iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (RK otsused nr 3-2-1-111-04, 3-2-1-140-05, 3-2-1-59-05). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et üldtingimuste p 6.3 näol on tegemist tüüptingimusega. Lepingu üldtingimuste p 6.3 kohaselt on kostja lepingu ülesütlemisel kohustatud tasuma hagejale leppetrahvi 20% tähtaegselt tagastamata krediidisummalt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja ei ole krediidisummat tagastanud, hageja on lepingu üles öelnud ning on esitanud ka leppetrahvi tasumise nõude. VÕS § 158 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut

rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohus leiab, et hageja poolt üldtingimustes märgitud leppetrahvi määr ei ole ebamõistlikult suur. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Suurimate Eesti Vabariigi krediidiasutuste leppetrahvi suuruseks on AS Hansapank ja SEB Ühispank puhul kuni 2% tagastamata krediidisummalt. Hageja on viidanud, et AS Kagu Invest üldtingimuste kohaselt on leppetrahvi määr 50%. Kohus möönab, et hageja nõutav leppetrahv võiks olla suurem kui suuremate krediidiasutuste küsitud 2%, arvestades asjaolu, et hageja näol on tegemist krediidiasutusega, kes ei kontrolli oma klientide tausta ega maksevõimet nii põhjalikult, kui teised krediidiasutused. Hageja on õigesti leidnud, et leppetrahvi tuleks võrrelda pigem teiste tarbijalaenude väljastamisele spetsialiseerunud ettevõtete leppetrahvidega. Seega leiab kohus, et leppetrahvi kohta käiv tüüptingimus ei ole tühine. Kohus rahuldab hageja nõude leppetrahvi 16 866.40 krooni väljamõistmiseks. Võla sissenõudmisega seotud kulud Võla sisenõudmisega seotud kuluna palub hageja kostjat saadetud kirjade näol välja mõista 900 krooni, mille tasumist nõuab hageja üldtingimuste p-de 9.3 ja 5.3 ning VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel. Toimiku materjalidest nähtuvalt on hageja saatnud kostjale 4 kirja. Kirjade saatmise hinnakiri on poolte vahelise lepingu osa tulenevalt üldtingimuste p 9.3 ning nende kulude väljamõistmine kostjalt on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostja pidi ette nägema, et lepingujärgsete kohustuste täitmata jätmine toob talle kaasa lisakohustusi. Kohus mõistab hagejalt välja võla sissenõudmisega seotud kulud 900 krooni. Kahju hüvitamine VÕS § 101 lg 1 p 3 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 kohaselt kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Tarbijakrediidilepingute kohta sätestab VÕS § 416 lg 3, et kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. VÕS § 421 kohaselt on käesolevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Seega sätestab VÕS § 416 lg 3 imperatiivselt, et ülesütlemisele järgnenud perioodi eest ei saa hageja nõuda kostjalt intressi tasumist. Kohus leiab, et antud juhul on hageja seda nõudnud, nimetades nõutavat intressi kahjuks. Kuna seadus sellise nõude välistab, jätab kohus hageja esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Hagejal oli võimalus järgmisel päeval pärast ülesütlemisteate esitamist pöörduda kohtu poole võla väljamõistmiseks. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt. Kostjalt oleks põhjendatud hageja kasuks välja mõista põhinõue 84 332 krooni, sissenõutavaks muutunud tasumata intress 18 067.11 krooni, viivised 18 201.80 krooni, leppetrahv 16 866.40 krooni ning võla sissenõudmisega seotud kulud 900 krooni. Kokku mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 138 367.31 krooni. Menetluskulud

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamisega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuna kostja võttis osaliselt hagi õigeks ning kõrvalnõuete osas rahuldas kohus nõude osaliselt, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel 17% ulatuses hageja ja 83% ulatuses kostja kanda. Pooled võivad nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.

Gerty Pau Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.