Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

kantud otsene kulu 7330,51 krooni. Pärast valduse taastamist asus hageja vara lepingu üldtingimustes sätestatud korras realiseerima ning 19.05.2003 õnnestus sõiduauto võõrandada maksumusega 114 406,78 krooni (käibemaksuta), mis ei katnud kostja poolt tasumisele kuuluvaid summasid. Seega on kostja kohustatud hagejale hüvitava tekkinud kahju 27 966,74 krooni. Kuna poolte vahel oli sõlmitud ka liisinguleping nr 0047467L, mille objektiks oleva vara realiseerimisest sai hageja müügikasumit 2628,09 krooni, tasaarvestas hageja lepingust nr 0047467L saadud kasumi lepingust nr 0033240L tuleneva kahjumiga. Seega võlgneb kostja hagejale 25 338,65 krooni, mille hageja palus kostjalt välja mõista. Kostja hagi ei tunnistanud. Liisingulepingus sätestatut tuleb käsitleda tüüptingimustena VÕS § 35 mõttes. Hageja poolt aluseks võetud tüüptingimus on tühine, kuna kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult ega vasta headele kommetele. Kostja ei pea mõistlikuks lepingu üldtingimust, mille kohaselt tal puudub võimalus kahju vältimiseks, kusjuures võimalikuks kahju tekitajaks on tegelikult hageja. Väidetav kahju tekkis hagejal vara realiseerimise käigus. Kostjal puudus igasugune õigus vara müügi suhtes, mistõttu teda ei saa pidada vastutavaks realisatsioonist tekkinud kahjude osas, st puudub põhjuslik seos. Kostjal ei olnud ka võimalik kahju ära hoida. Sõiduk müüdi väga kiiresti, mis eeldab turuhinnast madalama hinnaga müüki. Eesti Konjunktuuriinstituudi hinnangust ja ajalehe Kuldne Börs väljatrükist nähtub, et hageja realiseeris sõiduki turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Kostja on tasunud kõik lepingust tulenevad arved. Kostjale on jäänud ka arusaamatuks, millise kindlustusperioodi eest soovib hageja saada 1969,50 krooni ning kuidas on kujunenud 7330,51 krooni suurune nõue. Maakohtu otsus Kohus rahuldas hagi. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et lepingu nr 003324L lahutamatuks lisaks olev kasutusrendi üldtingimuste p 5.19 kahjustaks teist lepingupoolt ebamõistlikult või oleks vastuolus heade kommetega. Analoogiline regulatsioon sisaldub ka VÕS §-s 367. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et vara turuväärtuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda antud ajahetkel turul sarnase varaga tehtud tehingute keskmisest hinnast, vaid ikka ja ainult konkreetse vara hinnast, mis selgub hindamise- ja müügiprotsessi käigus. Kostja ei tõendanud, et konkreetse sõiduki turuväärtus võõrandmishetkel oli suurem, kui hageja hindamisaktis märgib, ning et seda oleks saanud müüa kõrgema hinnaga. Kasutusrendilepingu nr 0033240L p-dest 11.6., 11.6.1. ja 11.6.2. nähtub, et lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel peab rentnik viivitamatult vara randileandjale tagastama, rendileandja on õigustatud vara oma valdusesse saamiseks rakendama kõiki õigusaktidega omanikule võimaldatud õigusi, ning kui rendileandjal tekivad seoses vara ebakorrektse üleandmisega lisakulusid, on rentnik kohustatud need rendileandjale kompenseerima. Hageja teatas 03.03.2003 kirjas kostjale liisingulepingu ülesütlemisest ning 08.11.2003 kirjas, et tema võlgnevus on 25 338,65 krooni. Kohus nõustus kostjaga, et korrektne olnuks hageja saadetud teates võlgnevuse arvestuskäik lahti kirjutada. Lepingutest nr 0033240L ja nr 0047467L tulenevate nõuete tasaarvestuse tulemusena on hagejal kostja vastu nõue summas 25 338,65 krooni. OÜ Balti Realiseerimiskeskus BRC Autokeskus arvest nr 115831 ja selle juurde kuuluvatest lisadest nähtub, et 13.05.2003 on müügiteenuse tasu sõiduauto Nissan Almera müügilt 5720,34 krooni, müügihind 114 406,78 krooni ning sõiduki keemiline pesu 1610,17 krooni. Nimetatud summad ühtivad õienditega vara müügi ja nõude arvestuse kohta. 04.07.2003 maksekorralduselt nr 16710 nähtub, et hageja on tasunud OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus arve nr 115831. Kostja ei tõendanud, et nimetatud teenuste eest oleks hageja vähem maksnud või et hagejal oleks olnud võimalik müügiteenuselt ja keemilise

2(5)

puhastuse teenuselt vähem maksta. Kohus leidis, et nimetatud müügikulu ja puhastusteenuse kulu on mõistlikus suuruses ning tuleb kostjalt välja mõista. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et Balti Kindlustusmaakleri OÜ poolt väljastatud arvest nr 249778 ei nähtu 1969,50 krooni suuruse makse kirjeldus. Samas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et Alti Kindlustusmaakleri OÜ kaudu oli kostja sõiduk kindlustatud ka perioodil veebruar-aprill 2003 ning selles, et kostjal on see summa tasumata. Apellatsioonkaebus Apellant Alar Salu on ekslikult märkinud otsuse kuupäevaks 16.10.2006. Sellel kuupäeval toimus maakohtu istung ja otsus tehti avalikult teatavaks 27.11.2006. TsMS § 435 lg.3 sätestab, et kohtuotsuse kuupäev on selle avalikult teatavaks tegemise päev. Kostja palub kohtuotsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus vääralt kohaldanud materiaalõigusnorme ning ei ole piisavalt tõendeid hinnanud. Hagi tuleb käsitada kui kahju hüvitamise nõuet. Tüüptingimuste p 5.19 tuleb tühiseks lugeda eelkõige seetõttu, et kostja ei saanud võimaliku kahju tekkimist ära hoida. Selline seisukoht tuleneb ka VÕS § 127 lg-st 4. Kostja möönab, et ta on rikkunud lepingulisi kohustusi, so jätnud õigeaegselt rendimaksed tasumata, kuid väidetav kahju ei ole tekkinud sellest. Kuna kostjal puudusid võimalused kahju tekkimist ära hoida, siis ei saa ta olla vastutav selle korvamisel. Vara esimene rendimakse on 10% vara väärtusest ning ülejäänud maksed on oluliselt väiksemad. Seega tuleb osaliselt lugeda esimest rendimakset ettemakseks, mille eest kostjale renditeenust osutatud ei ole. Üldtingimustes ei ole ka selle osa tagastamist ette nähtud ning VÕS § 42 lg 3 p 30 kohaselt on eelmainitud asjaolu tüüptingimuse tühisuse aluseks. Sõiduki realiseeris OÜ Balti Realiseerimiskeskus, kes oli müümise hetkel panga kontserni kuuluv äriühing. Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada OÜ-d Balti Realiseerimiskeskus erapooletuks, sõltumatuks ja asjast mittehuvitatuks isikuks nii sõiduki turuväärtuse hindamisel kui ka müümisel. Üldtingimuste kohaselt oli üksnes rendileandjal võimalus vara hinnata ja realiseerida, seega oli ta sidunud kohustuse asjaoluga, mis sõltus üksnes temast. VÕS § 42 lg 3 p 13 kohaselt on sellised tüüptingimused tühised. Kohus ei ole otsuse tegemisel arvestatud kostja esitatud Eesti Konjunktuuriinstituudi hinnanguga ja väljavõtetega ajalehest Kuldne Börs. Kõigi esitatud tõendite kohaselt oli vara turuväärtus oluliselt suurem sellest, mida hageja näitas hagiavalduses. Samuti puudusid kostjal igasugused võimalused rääkida kaasa vara hindamisel või müügiprotsessis, kui seda teostas kontserni kuuluv isik. Vara realiseeriti ajavahemikul 07.-19.05.2005. Kui arvestada asjaolu, et nimetatud aeg sisaldab sõiduki väidetavat keemilist puhastust, muud müügieelset ettevalmistust, registreerimisi ARK-i büroos, puhkepäevi ja riiklikke pühasid, siis jääb tegelikuks ja reaalseks müügiprotsessi pikkuseks vaid paar päeva. On selge, et nii lühikese aja vältel on võimalik realiseerida ainult oluliselt madalama turuhinnaga vara. Hageja nõuab muuhulgas kahjude korvamist, mis on seotud vara valduse taastamisega summas 7330,51 krooni. OÜ Balti Realiseerimiskeskus arvest nähtub, et hageja on kandnud reaalseid kulutusi vaid sõiduki keemilise pesu eest 1610,17 krooni. Hageja ei ole kahju tõendanud hagis nõutud summa ulatuses, va keemiline pesu.

3(5)

Hageja märkis 03.03.2003 teatises kostja võlgnevuseks 21 326,12 krooni ning sama summa kajastub ka hageja poolt lisatud dokumendis, so „sisemises kliendikaardi” neljandas veerus. Mainitud dokumendi kuupäevalisi võlgnevuste summasid jälgides tuleb tõdeda, et kindlustuse nõue on tekkinud alates 29.04.2003, so hetkel, mil varad olid tagastatud rendileandjale. Hagiavaldusele lisatud arve oli aga dateeritud 24.01.2003. Samuti ei suutnud hageja seletada kohtuistungil, millise perioodi eest ta nõuab kindlustusmakse tasumist. Teadmata nõutava kindlustuse liiki ja perioodi, ei saa selline nõue olla aluseks otsuse tegemisel. Isegi juhul, kui kindlustuse nõue oleks reaalne, siis kindlustuskohustus katkeb hiljemalt vara tagastamisega ning arveldada tuleks üksnes reaalselt kindlustuskatte all oldud aja eest. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Samas peab kolleegium vajalikuks täpsustada hagi rahuldamise õiguslikku kvalifikatsiooni. Tulenevalt VÕS §-is 195 lg.3 antud määratlusest kujutab pooltevaheline kasutusrendileping endast kestvuslepingut. VÕS, TsÜS ja RES RakS § 12 lg.1 sätestab, et enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 01.07.2002 tsiviilõiguse üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. Seega, kuigi pooltevaheline leping oli sõlmitud 06.02.2002, tuleb hagi lahendamisel kohaldamisele VÕS 17. peatükis liisingulepingut reguleerivad sätted. VÕS § 367 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kulude kindlaksmääramisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast. Kui liisinguese jääb pärast ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ka ülesütlemisega tekkinud lisakulud. Seega on õiguslikult ebatäpne rääkida kahju hüvitamise nõudest; tegemist on hageja poolt tehtud kulutuste hüvitamise nõudega. VÕS 367 tulenevalt on asjakohatud ka apellandi väited liisingulepingu tüüptingimuste tühisusest ja viide VÕS §-le 127 lg.4, nagu ka väide, et esimene liisingumakse (10% vara väärtusest) kujutab endast ettemakset. Hageja sai tagastatud sõiduki müügist OÜ Balti Realiseerimiskeskuse kaudu oma kulutused antud sõiduki kostjale liisimisel kaetuks 114 406, 78 kr. ulatuses, sest müügihinnalt 135 000 kr. tuli tasuda käibemaks. Müügiteenusega seoses kandis hageja kulutusi 5720,34 kr. ja tal tuli tasuda ka auto müügieelse keemilise pesu eest 1610,17 kr. Viimatimärgitud kulutused kujutavad endast VÕS §-is 367 lg.4 märgitud lisakulutusi, mida liisinguvõtja peab liisinguandjale hüvitama. VÕS § 367 lg.1 kohane kulutus, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, on hageja poolt kostja eest tasutud kindlustusmakse 1969,50 kr. Apellandi väide, et kindlustusmakse tasuti perioodi eest pärast auto tagastamist, on vastuolus esitatud

4(5)

tõenditega. Balti Kindlustusmaakleri OÜ poolt esitati kaskokindlustuse arve kostjale tasumiseks juba 24.01.2003. Mis puutub apellandi väitesse, et auto müüdi pärast selle tagastamist madalamalt kui analoogiliste autode keskmine turuväärtus, siis on maakohus õigesti märkinud, et see väide ei ole tõendatud. Auto müüdi müügiga tegeleva kutselise äriühingu kaudu ja puudub alus eeldada, et müüja oleks huvitatud auto müügist alla selle tegelikku väärtust.

Tiit Kollom

Ülle Jänes

Ulvi Loonurm

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.