Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

Tegelikult asub OÜ Petriko riidepood aadressil Jaama 1. Aadress Jaama 1–3, Tallinn on OÜ Petriko juriidiline aadress, mille tõttu tõenäoliselt kindlustusvõtja deklareeris antud aadressi kindlustuskohaks. Kuivõrd tegemist on ettevõtte varakindlustuse lepinguga ning riskihindamise küsimustiku nr 450252 kohaselt on kindlustuskohaks OÜ Petriko riidepood, siis seega on selge, et hageja tahe oli kindlustada ettevõtte varakindlustuse lepingu alusel OÜ-le Petriko kuuluv rõivakauplus, mitte aga juriidilise isiku aadressiks olev korter. Kuigi tehnilise valve leping oli sõlmitud kostja ja OÜ Mirre vahel, ilmneb kostja tegevusest sündmuskohale väljasõidul, sündmuskoha ülevaatusel, valveseadmete paigaldusel ja kontrollil, et leping oli sõlmitud kolmanda isiku OÜ Petriko (kaupluseruumide allrentniku) huvides ja seepärast oli OÜ-l Petriko õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 81 lg 2 alusel, missugune õigus on üle läinud kahju hüvitanud kindlustusandjale vastavalt VÕS § 492 lg-le 1. Hageja asus seisukohale, et valveteenuse osutamise lepingu eritingimuste punkt 2.5, mille kohaselt ei ulatu kostja materiaalne vastutus ühelgi juhul üle 5 000 krooni, on tühine, kuivõrd ei vasta headele kommetele ning kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult. Valveobjektiks oli rõivakauplus, kus asus suures väärtuses kaupa, mida tõendab fakt, et ainuüksi murdvarguse käigus läks kaduma kaupa rohkem kui 60 000 krooni väärtuses. Seega sisuliselt kasseeris kostja hageja arvates kliendilt iga kuu tasu valveteenuse eest, kuid ei vastutanud ise sealjuures mitte millegi eest (lisaks materiaalse vastutuse piirangule summas 5 000 krooni ei vastuta kostja valvelepingu p 4.3 kohaselt ka kahju eest, mille vastu tellija võib end kindlustada, sõlmides kindlustuslepingu kindlustuskompaniiga). Seega on ilmselge, et selliste tingimustega on oluliselt rikutud õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks. Hageja hinnangul ei ole põhjuslikku seost hoolduslepingu puudumise ning valvesüsteemi mitterakendumise vahel ajavahemikul 14.01.2004 kell 19.11 kuni 15.01.2004 kell 08.15 aset leidnud sissetungi ajal. Hageja palus kostjalt enda kasuks välja mõista 62 680 krooni tekitatud kahju hüvitamiseks ja 13 177,57 krooni viivist seaduses (VÕS § 94, § 113 lg 1) sätestatud suuruses alates 14.12.2004 (kostjale nõude kohtuväliseks rahuldamiseks antud tähtpäev) kuni 20.02.2007. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja vastuväidete kohaselt laienes kindlustuskaitse vastavalt hageja esitatud kindlustuslepingu dokumentidele korterile asukohaga Tallinnas Jaama 1-3, mis on äriregistri andmete alusel OÜ Petriko juriidiline aadress. Kindlustuslepingu järgi oli kindlustatud kindlustuskohas Jaama 1-3 asuv OÜ Petriko inventar ja kaup. Sissemurdmine toimus aga kauplusesse „Gertrud“ asukohaga Tallinnas Jaama 1, mille valveks oli sõlmitud OÜ-ga Mirre valveleping nr P-00/10560. Hageja ei ole esitanud kindlustuslepingut kaupluses asukohaga Tallinnas Jaama 1 oleva vara kaitseks, mis võimaldab järeldada, et hageja on tasunud OÜ-le Petriko kindlustushüvitist ilma aluseta, s. o ilma kehtiva kindlustuslepinguta. Kostja ei olnud kaasatud pärast sissetungimist kahju suuruse tuvastamise menetlusse OÜ Petriko ega kahjukäsitluse protsessi hageja poolt, mistõttu kostjale ei ole esitatud kahju kujunemise käik lõpuni jälgitav. Kostja hinnangul on tema vastutus välistatud valvelepingu nr P-00/10560 eritingimuste p-ga 2.5, mille kohaselt ei ulatu kostja materiaalse vastutuse ulatus ühelgi juhul üle 5 000 krooni, kusjuures täitja sama punkti alusel vabaneb täielikult vastutusest, kui häiresignaal ei saabunud juhtimiskeskusesse häiresüsteemi rikke tõttu ja see rike tekkis tellijate või kolmanda isiku süül (seadmete või nende kasutuskorra rikkumine vms); kui tellija pole arvestanud täitja soovitusi häiresüsteemi seadmete valiku, koguste ja tehniliste

lahenduste täiustamise või rikete vältimise osas või kui häiresüsteem pole paigaldatud täitja poolt ning seda pole täitjale hooldamiseks kirjaliku aktiga üle antud. Kostja ei nõustunud hageja tõdemusega, et häiresüsteemi mitterakendumine oli põhjuslikus seoses sellega, et infrapunaandurid vaatasid liiga üles ja olid üles vaatama reguleeritud kostja töötajate poolt. Infrapunaandurid kuulusid OÜ-le Mirre ning olid töökorras ca 1 kuu enne vargust 17.12.2003 ja kostja töötajad ei olnud andureid selliselt reguleerinud. OÜ Mirre suhtus hoolimatult 1999. a. kostja poolt antud soovitusse trellide paigaldamise kohta, mis väljendus selles, et neid ei paigaldatud. OÜ Mirre suhtus hoolimatult enne 17.12.2003 sissetungi kostja poolt antud soovitusse 1 täiendava klaasipurunemisanduri ja 1 infrapunaanduri (360o) paigaldamisse, mis väljendus selles, et neid ei paigaldatud ei koheselt pärast soovituse andmist ega ka pärast 17.12.2003 sissetungi. Muuhulgas palus kostja kaasata menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel OÜ Onetor, kes teostas kostjaga sõlmitud koostöölepingu alusel äriklientide häiresüsteemide installatsiooni- ja hooldustöid. Kostja süü kahju tekkimises puudub, sest tema ei olnud infrapunaandureid paigaldanud ega olnud ka kohustatud nende hooldamiseks. Kostja leidis, et kuivõrd hageja ei olnud tehnilise valve lepingu pooleks, ei saa ta taotleda mõne lepingu punkti tühiseks tunnistamist. Kostjal on õigus enne lepingu sõlmimist hinnata konkreetse objekti riskiastet. Kui selle riski hindamise juures leidsid pooled, et kostja materiaalne vastutus 5 000 krooni on mõistlik ja vastab objekti omadustele, siis ei saa hageja seda tingimust käesolevas menetluses nimetada ebamõistlikuks ega teist lepingupoolt ülemäära kahjustavaks. Kolmandate isikute kostja poolel seisukohad Kolmas isik hageja poolel OÜ Petriko väitis, et kindlustuslepingust tulenevad kindlustushüvitise nõudeõiguse tekke asjaolud on tema poolt täidetud, kuna kahjujuhtumi (sissemurdmise) ajal oli kaupluse „Gertrud“ ruumides asukohaga Tallinnas Jaama 1 töökorras ja sisselülitatud valvesignalisatsiooni süsteem. Kaupluse töötaja valvestas süsteemi 14.01.2004 kell 19.11 ning pärast sissemurdmist 15.01.2004 saabunud AS Falck Eesti patrull tuvastas, et kauplus on endiselt valve all. Andurite mittekäivitumise põhjus on kolmandale isikule teadmata. Pärast esimest sissemurdmist 17.12.2003 paigaldas kostja valvatavatesse kaupluseruumidesse Tallinnas Jaama 1 uue turvasüsteemi; vahetati välja ka signalisatsiooniandur ja paigaldati kaks klaasipurunemisandurit. Kolmas isik kostja poolel OÜ Onetor asus seisukohale, et vaidlusalune infrapunaandur kaupluse „Gertrud“ ruumides asukohaga Tallinnas Jaama 1 on objekti ülevaatuse ja töid teostanud tehniku ütluste põhjal paigaldatud õigesti. Anduri paigaldamine kõrgemale ei muuda anduri rakendumise ala (ligikaudu 15 meetrit). Infrapunaandur oli paigaldatud arvestusega, et välisukse sissemurdmise avastamiseks on kauplusesse paigaldatud magnetkontaktandur ning klaasipurunemisandur. Kolmas isik ei osanud vastata, miks klaasipurunemisandur ei rakendunud. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus jättis 13.03.2007 otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on kostja õiguseellase AS ESS Security ja OÜ Mirre vahel 06.09.2000 sõlmitud tehnilise valve lepingu nr P-10560 näol, mille esemeks oli Tallinnas Jaama 1 asuva kaupluse tehnilise valve teostamine, tegemist kestvuslepinguga. Kestvuslepingu suhtes kuuluvad VÕSRakS § 12 lg 1 alusel kohaldamisele 01.07.2002 jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse sätted. Kohus tuvastas, et antud leping on VÕS § 81 lg 1 mõttes kolmandat isikut (OÜ Petriko) kaitsev leping ja

OÜ-l Petriko on tekkinud VÕS § 81 lg 2 alusel õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. Pooltel puudub vaidlus selles, et Tallinnas Jaama 1 asusid nii tehnilise valve lepingu sõlminud OÜ Mirre kui ka OÜ Petriko kauplused ning OÜ Mirre oli OÜ-ga Petriko sõlminud mitteeluruumide allrendilepingu Tallinnas Jaama 1 asuvate ruumide kasutamiseks jaekaubanduse eesmärgil (tl 94-96). Hageja ja OÜ Petriko vahel oli sõlmitud ettevõtte varakindlustuse kindlustusleping nr 450252 kindlustusperioodiga 01.11.2003 kuni 31.10.2004. Kohus asus seisukohale, et kindlustuslepingu poolte ühine tahe ettevõtte varakindlustuslepingu sõlmimisel oli suunatud OÜ-le Petriko kuuluvas riidekaupluses „Gertrud“ asuva vara kindlustamisele. Riski hindamise küsimustikust nr 450252 (tl 12) nähtub, et sooviti kindlustada Tallinnas Jaama 1 asuva kivihoone 1. korrusel olevat riidepoodi ja nimetatut kinnitasid tehinguosalised kohtuistungil. Kohtu hinnangul ei ole tõendamist leidnud asjaolud, millest tulenevalt ei oleks hagejal õigus kahju hüvitamist nõuda. Kostjal ei ole õigust keelduda kahju hüvitamisest tehnilise valve lepingu eritingimuste p 2.5 alusel, mille kohaselt ei ulatu kostja materiaalne vastutus ühelgi juhul üle 5 000 krooni. Nimetatud kostja vastutust piirav kokkulepe on tühine VÕS § 106 lg 2 alusel, kuivõrd antud sättega on oluliselt rikutud lepingupoolte õiguste ja kohustuste tasakaalu ja nimetatud säte kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult. Kostja ei ole esile toonud ühtegi mõistlikku põhjendust kostja vastutuse piiramise vajalikkuse kohta. Tehnilise valve lepingu eritingimuste p 2.5 sätestab alused, mille esinemisel täitja ei vastuta tellijale varalise kahju tekkimise eest. Need alused on alljärgnevad: kui häiresignaal ei saabunud juhtimiskeskusesse häiresüsteemi rikke tõttu ja see rike tekkis tellija või kolmandate isikute süül (seadmete või nende kasutuskorra rikkumine vms); tellija pole arvestanud täitja soovitusi häiresüsteemi seadmete valiku, koguste ja tehniliste lahenduste täiustamise või rikete vältimise osas; häiresüsteem pole paigaldatud täitja poolt ning seda pole täitjale hooldamiseks kirjaliku aktiga üle antud; tellija ei taganud häiresüsteemi töölerakendumisel täitja esindajatele valveobjekti ülevaatuseks vaba juurdepääsu. Pooltel puudub vaidlus selles, et enne ja pärast varguse toimepanekut valvesignalisatsioon oli töökorras. Nimetatu on tõendatud ka kohtutoimikus olevate dokumentaalsete tõenditega. Varguse toimumise ajal ei rakendunud tööle ei klaasipurunemis- ega infrapunaandur. Samas järgmisel hommikul kauplusse sisenemisel oli kauplus valve all ja süsteem oli töökorras. Kohus ei nõustunud hageja väitega, mille kohaselt häiresüsteemi mitterakendumine oli põhjuslikus seoses sellega, et infrapunaandurid vaatasid liiga üles ja olid üles reguleeritud vaatama kostja töötajate poolt. Hageja ei ole kohtule tõendanud, et kostja töötajad oleksid infrapunaandurid ebaõigesti reguleerinud ja et nimetatud asjaolu oli valvesignalisatsiooni mitterakendumise põhjuseks. AS Falck Eesti 15.01.2004 aktil väljastatud seadmete ja teostatud tööde kohta (tl 66) on küll märge selle kohta, et infraandurid vaatasid liiga üles, kuid sellest ei saa teha järeldust selle kohta, et valvesignalisatsioon seetõttu varguse toimumise ajal ei rakendunud. Vaidlus puudub selles, et 17.12.2003 (ca 1 kuu enne vaidlusalust sissemurdmist kauplusse) paigaldati muuhulgas ka infrapuna- ja klaasipurunemisandurid, mis olid vastavalt AS Falck Eesti aktile väljastatud seadmete ja teostatud tööde kohta (tl 70) töökorras, kuivõrd antud akti kohaselt olid seadmed paigaldatud vastavalt pakkumisele ja süsteemi signaalid olid kontrollitud ning süsteem töötas. Seega oli kostja täitnud oma lepingulise kohustuse kontrollida, kas andurid reageerivad ja valvesüsteem rakendub. Kriminaalasja nr 04231700221 toimikus olevas A.A ettekandes (kriminaalasja toimiku lk 29) on märgitud samuti, et objekti valvesignalisatsioon on töökorras, proovihäired fikseeriti juhtimiskeskuses. Asjaolu, et andurid võisid vajada tundlikumaks reguleerimist, ei tähenda iseenesest seda, et nad ei olnud töökorras, kuivõrd objekt oli valve all pärast vargust

kauplusse sisenemisel ja ka proovihäired fikseeriti juhtimiskeskuses. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seadusest ei tulene käesoleval juhul teisiti. Eeltoodu põhjal jõudis kohus järeldusele, et hageja ei ole tõendanud kostja lepingulise kohustuse täitmise rikkumist, millest tuleneks kostja kohustus hüvitada kahju. Sellest tulenevalt tuleb hagi jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub esitatud apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu 13.03.2007 otsuse ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista vastustajalt apellandi kasuks välja kohtukulud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei nõustu ERGO Kindlustuse AS kaevatava kohtuotsusega osas, milles kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud kostja lepingulise kohustuse täitmise rikkumist, millest tuleneks kostja kohustus hüvitada kahju. Apellant nõustub kohtuotsusega osas, milles kohus tuvastas, et kostja ja OÜ Mirre vahel 06.09.2000 sõlmitud tehnilise valve leping on kolmandat isikut kaitsev leping VÕS § 81 lg 1 mõttes; et varakindlustuse kindlustuslepinguga nr 450252 oli kindlustatud OÜ Petriko rõivakaupluses „Gertrud“ asuv vara; et valvelepingu eritingimuste p 2.5 on tühine, kuivõrd antud sättega on oluliselt rikutud lepingupoolte õiguste ja kohustuste tasakaalu ja nimetatud säte kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult. Apellant vaidlustab tõendite väära hindamist esimese astme kohtu poolt, mis on TsMS § 232 rikkumine ja tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse. Kohus tuvastas, et AS Falck Eesti 15.01.2004 aktil väljastatud seadmete ja teostatud tööde kohta oli märge, et infra[puna]andurid vaatasid liiga üles, kuid tegi samas otsuses järelduse, et hageja ei ole tõendanud kostja töötajate poolt infrapunaandurite ebaõiget reguleerimist. Nimetatud järeldus on vastuolus dokumentaalse tõendi uurimisel tuvastatuga. Maakohus on seega rikkunud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet (TsMS § 436 lg 1). Riigikohtu lahendite kohaselt tsiviilasjades nr 3-2-1-4-05, nr 3-2-1-75-03 ja nr 3-2-1-74-00 tähendab kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue seda, et otsus peab olema loogiline ning see ei tohi olla vastuoluline. Teiseks on kohus ebaõigesti järeldanud ja jätnud põhjendamata väite, et andurid võisid vajada tundlikumaks reguleerimist, kuid see ei tähenda iseenesest, et andurid ei olnud töökorras. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et varguse toimumise ajal ei rakendunud tööle vähem kui kuu aega tagasi (17.12.2003) kostja poolt paigaldatud infrapuna- ega klaasipurunemisandur. Nimetatud asjaolust võib loogiliselt järeldada, et kahjujuhtumi toimumise ajal pidi valvesüsteemis olema rike. Klaasipurunemisanduri mitterakendumine kaupluse klaasukse purustamisel betoonist prügikastiga on äärmiselt oluline asjaolu, mille kohus on jätnud tähelepanuta. Eeltoodud asjaoluga on tõendatud kostjapoolne süüline turvalepingu rikkumine. Kostja viitas vastutusest vabanemise alusena tehnilise valve lepingu eritingimuste p-le 2.5, mille kohaselt kostja vabaneb täielikult vastutusest, kui häiresignaal ei saabunud juhtimiskeskusesse häiresüsteemi rikke tõttu ja see rike tekkis tellijate või kolmanda isiku süül. Kostja oleks pidanud tõendama antud tingimuse täitumist, s. t tellija või kolmanda isiku süüd häiresüsteemi rikkes ja oma süü puudumist. Seda kostja ei teinud, kuid kohus on jätnud otsuse tegemisel eeltoodud asjaolu tähelepanuta ning pannud kogu tõendamiskoormise hagejale.

Apellant taotles kostjalt kahju hüvitamist summas 62 680 krooni ja viiviste väljamõistmist VÕS § 94, § 113 järgi seisuga 05.09.2007 16 787,10 krooni ning edasi iga päeva eest kuni kostjapoolse kohustuse täitmiseni 18.89 krooni päevas. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse lõppjärelduses muutmata. Esimese astme kohus on õigesti tuvastanud, et OÜ Petriko kasutuses olevatesse ruumidesse paigaldamisel 17.12.2003 infrapunaandurid ja klaasipurunemisandurid toimisid. Kuna kindlustusvõtja ei sõlminud AS-ga Falck Eesti nimetatud valveseadmete hoolduslepingut, siis ei vastuta kostja häiresüsteemi hilisema võimaliku rikke eest. Vastustaja palub lahendada vastavalt TsMS § 652 lg 1 p-le 1, lg 3 p-le 1 ja lg-le 3 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele esitatud kostja seisukohad Harju Maakohtu 13.03.2007 otsuse järelduste suhtes, mida apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud. Nimelt jääb kostja esimese astme kohtus esitatud väidete juurde, et 1) kindlustuskoht oli kindlustuslepingu järgi Tallinnas Jaama 1-3 asuv korter, mitte Jaama 1 esimesel korrusel asuva rõivakaupluse „Gertrud“ kaup ja inventar ning seetõttu on hageja maksnud OÜ-le Petriko kindlustushüvitise välja alusetult; 2) tehnilise valve lepingu eritingimuste p 2.5 ei ole tühine ehk kostja vastutus on piiratud 5 000 krooniga juhul, kui ringkonnakohus otsustab hagi rahuldada; 3) kostja vabanes vastutusest kahju tekkimise eest tehnilise valve lepingu eritingimuste p-s 2.5 sätestatud teisel alusel, kuna tellija OÜ Mirre ei arvestanud kostja soovitusi häiresüsteemi seadmete valiku, koguste ja tehniliste lahenduste täiustamise või rikete vältimise osas (ei paigaldanud turvavõresid, täiendavaid andureid jne, mille kohta kostja esitas tõendid maakohtus); 4) OÜ Petriko väidetav varakahju ei ole dokumentaalselt tõendatud ning tegemist võib olla kindlustuspettusega, kuna varastati peamiselt seismajäänud kaupa, mille hankimise arved tasuti kindlustushüvitise eest. Kostja tugineb antud väidete tõendamisel esimese astme kohtus esitatud tõenditele ja palub nimetatud tõenditele hinnang anda ringkonnakohtul, kuna maakohus hindas kostja esitatud tõendeid ebaõigesti või jättis need alusetult tähelepanuta. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub tühistamisele menetlusõigusnormi olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel asjaoludel. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tehnilise valve lepingu puhul on tegemist kolmandat isikut kaitsva lepinguga VÕS § 81 lg 1 mõttes ning et varakindlustuse kindlustuslepinguga nr 450252 oli kindlustatud nimelt OÜ Petriko rõivakaupluses “Gertrud“ asuv vara. Vastavalt kindlustuspakkumisele nr KL 33110/1 oli kindlustusobjektiks OÜ Petriko inventar kassa-aparaat, makseterminaal, 2 stanget ja 2 mannekeeni ning kaubana valmisriided, käekotid jm aksessuaarid. Maakohus tuvastas põhjendatult, et nimetatud vara asus OÜ Petriko rõivakaupluses aadressil Jaama tn 1, Tallinnas. Asjaolu, et kindlustuslepingul on ekslikult märgitud aadressiks Jaama 1-3, Tallinn, ei saanud võtta kindlustusvõtjalt õigust nõuda kindlustushüvitist. VÕS § 423 lg 1 järgi kindlustusjuhtumiks on eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. VÕS § 423 lg 2 järgi kindlustusrisk on oht, mille vastu kindlustatakse. Kindlustuspoliisi nr 450252 järgi oli kindlustusriskiks murdvargus. Kindlustusandja luges murdvarguskindlustusega seotuks kahju tekkimist, mille põhjuseks on sissemurdmine, so.

salajane või avalik vargus vara asukohta pääsemist takistanud tõkke või lukustuse kõrvaldamise teel, röövimine, kolmandate isikute tahtlik tegevus, so. vara tahtlik lõhkumine või hävitamine/ vandalism/, sissemurdmise käigus rikutud hoone piirdekonstruktsioonide või nende osade taastamiseks vajalikud kulutused/ t. lk. 10/. Tsiviilasjas on tuvastatud, et OÜ-le Petriko kuuluvas kaupluses asukohaga Jaama 1-3, Tallinnas lõhuti 14.01.2004 kella 19.11-st kuni 15.01.2004 kella 08.15-ni oleval ajavahemikul klaasist välisuks ja varastati kaupluses olevat kaupa. Seega tegemist oli kindlustusjuhtumiga VÕS § 423 lg 1 mõttes. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ka selles, et valvelepingu eritingimuste punkt 2.5 on tühine, kuivõrd antud tingimusega on oluliselt rikutud lepingupoolte õiguste ja kohustuste tasakaalu ja see eritingimus kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult. Apellatsiooni korras ei ole eeltoodud maakohtu seisukohta vaidlustatud, kuid vastustaja on oma vastuses jäänud maakohtus toodud vastuväidete juurde, et OÜ-l Petriko puudus kindlustuskate ning eritingimuste punkt 2.5 ei ole tühine. Kolleegium leiab, et maakohus on otsust piisavalt põhjendanud ning vastanud kostja vastuväidetele, mistõttu kolleegium ei pea vajalikuks üle korrata otsuses olevaid põhjendusi. Seega vastustaja vastuväide vastutuse piirangu osas 5000 krooni ulatuses ei ole põhjendatud. Maakohus, jättes hagi rahuldamata, asus seisukohale, et valvesignalisatsioon oli enne ja pärast varguse toimepanekut töökorras, millest tulenevalt kostja ei vastuta tekkinud kahju eest. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning see tähendab ka seda, et otsus ei tohi olla vastuoluline. Maakohus tuvastas, et varguse toimumise ajal ei rakendunud tööle vähem kui kuu aega enne varguse toimepanekut kostja poolt paigaldatud klaasipurunemisandur ja infrapunaandurid. Maakohus tuvastas, et kauplusesse tungiti klaasist välisukse lõhkumise teel. Seega pidid klaasipurunemisandurid ja infrapunaandurid sissetungile reageerima, mida aga ei toimunud. Asjaolust, et häire ei jõudnud tehnilist valvet teostanud AS-ni Falck Eesti, saab teha üksnes järelduse, et valvesüsteemis pidi varguse toimepaneku ajal olema rike. Seega valvesüsteem ei olnud töökorras. Maakohtu poolt viidatud tehnilise valve lepingu eritingimuste punkti 2.5 kohaselt /t.lk. 41/ täitja ei vastuta tellijale varalise kahju tekkimise eest, kui häiresignaal ei saabunud juhtimiskeskusesse häiresüsteemi rikke tõttu ja see rike tekkis tellija või kolmandate isikute süül/ seadmete või nende kasutuskorra rikkumine jne /; tellija pole arvestanud täitja soovitusi häiresüsteemi seadmete valikul, koguste ja tehnilise lahenduse täiustamise või rikete vältimise osas; häiresüsteem pole paigaldatud täitja poolt ning seda pole täitjale hooldamiseks kirjaliku aktiga üle antud; tellija ei taganud häiresüsteemi töölerakendamisel täitja esindajatele valveobjekti ülevaatuseks vaba juurdepääsu. Maakohus tuvastas, et 17.12. 2003 paigaldas AS Falck nii klaasipurunemisandurid kui ka kaks infrapunaandurit vastavalt esitatud pakkumisele ning valvesüsteem oli töökorras. Sellest tegi maakohus järelduse, et kostja oli täitnud oma lepingulise kohustuse ning kontrollinud valvesüsteemi töökorras olekut. Kohus asus seisukohale, et häiresüsteemi mitterakendumine ei olnud seotud kostja töötajate poolt infrapunaandurite paigutamisega selliselt, et need vaatasid liialt üles. Kolleegium leiab, et maakohus jättis tähelepanuta olulise asjaolu, et häiresüsteemi pakkumises AS Falck Eesti andis paigaldatud seadmetele garantii 1 aasta ja paigaldustöödele 2 aastat/ t.lk. 65/. Hoolduslepingu sõlmimisel pikenes seadmete garantiiaeg 2 aastani.

Varguse ajal klaasipurunemisandurid ega ka infrapunaandurid ei reageerinud sissetungile. Asjaolu, et AS-ga Falck Eesti ei olnud sõlmitud hoolduslepingut, ei oma tähendust, kuivõrd vargus leidis aset juba kuu aja pärast seadmete paigaldamist ning seda tema enda poolt antud garantiiaja kestel. Kolleegium juhib tähelepanu, et VÕS § 649 annab tellijale õiguse nõuda kahju hüvitamist, mis tekkis asjale selle lepingutingimustele mittevastavuse tõttu. VÕS § 641 lg 1 kohaselt töö peab vastama lepingutingimustele. Seejuures antud paragrahvi lõike 2 punkti 1 kohaselt töö ei vasta lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi. Kui paigaldatud andurid ei reageerinud sissetungile, millisel eesmärgil nad paigaldati, siis ei vastanud nad kokkulepitud omadustele. VÕS § 492 lg 1 järgi kindlustusandjale läheb tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Seega on kindlustusandja pärast kahju hüvitamist samas õiguslikus positsioonis nagu oli esialgne kannatanu. Seega oli hageja õigustatud esitama väiteid selle kohta, et nimelt kostja paigaldas klaasipurunemisandurid, mis ei reageerinud sissetungile. Kolleegium leiab, et kuivõrd kostja poolt paigaldatud seadmed ei reageerinud sissetungile, siis häiresüsteemis pidi olema rike ning selle tekkimises ei ole tuvastatud tellija ega kolmandate isikute süüd, mistõttu täitja ei saanud vabaneda vastutusest. Kuivõrd seadmed paigaldas kostja, siis ta ei saa tugineda tehnilise valve lepingu eritingimuste punktile 2.5, mille kohaselt ta vabaneks vastutusest, kui häiresüsteem pole paigaldatud täitja poolt ning seda pole täitjale hooldamiseks kirjaliku aktiga üle antud. Kahju hüvitamise nõuete korral lasub kostjal süü puudumise tõendamiskoormis. Toimikust ei ilmne, et kostja oleks tõendanud maakohtus süüd välistavat asjaolu ning kostja süü puudumist ei tuvastanud kolleegium ka apellatsioonimenetluses. Seega tuleb kohtuotsus tühistada ning kolleegium leiab, et on võimalik teha uus otsus apellatsioonimenetluses ning hagi rahuldada. OÜ Petriko hindas vargusega ja lõhkumisega tekitatud kahju suuruseks 67 821 krooni. Kahju suuruse tõendamiseks on OÜ Petriko esitanud Põhja Politseiprefektuurile varastatud ja hävinenud vara nimekirja ning inventuuri akti, millised dokumentaalsed tõendid on kohtule hageja poolt esitatud / t. lk. 50-62/. Kolleegium leiab, et OÜ-l Petriko kahju tekkimine varguse tagajärjel summas 65 680 krooni on tõendamist leidnud inventuuri aktiga / t.lk. 53-58/, esitatud arvetega kauplusesse saabunud kaupade kohta/ t.lk.59-62/, tõendiga varastatud kaupade nimekirja ja maksumuse kohta/ t.lk.51-53/. Asjaolu, et tekkinud kahju võis olla väiksem, ei ole tõendamist leidnud ning vastustaja vastuväited kahju suuruse tõendamatuse osas on paljasõnalised. ERGO Kindluse AS luges kahju suuruse tõendatuks ning kohaldades omavastutust 3000 krooni osas, maksis välja kindlustushüvitist summas 64 821 krooni. Kuivõrd hagi on esitatud summas 62 680 krooni ning nimetatud ulatuses kahju suurus on tõendamist leidnud, siis tuleb hagi antud nõudes rahuldada. Viiviste nõue Apellant taotleb viiviste väljamõistmist seisuga 05.09.2007 16 787,10 krooni ja sealt edasi kuni kohustuse kohase täitmiseni iga päeva eest 18,89 krooni.

Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kolleegium nõustub apellandiga, et kuivõrd tegemist on rahalise nõudega, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt seaduse alusel üle läinud kahju hüvitamise nõude täitmisega viivitamise eest viivitusintressi. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täimist. Kolleegium nõustub apellandiga, et nõue muutus sissenõutavaks 19.11.2004. VÕS § 94 lg 1 kohaselt loetakse intressimääraks , kui intressi tuleb maksta vastavalt seadusele või lepingule, poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub seitse protsenti aastas. Vastavalt VÕS § 94 ja 113 sätetele on apellant teinud viivise arvestuse, mille kohaselt kostja oli kohustatud tasuma viivist alates 19.11.2004. 2004. aasta osas on viiviste suurus 664,35 krooni. Ajavahemikul 01.01.2005 kuni 31.12.2005 on viiviste suuruseks 5639,25 krooni, arvestades intressimäära 9%. Ajavahemikul 01.01.2006 kuni 30.06.2006 oli intressimäär 9,25% ning viivise suurus 2874,28 krooni. 01.07.2006 kuni 31.12.2006 on intressimääraks 9,75% ning viivise suuruseks 3080,16 krooni. Alates 01.01.2007 oli intressimääraks 10,5% ja ning viivised moodustasid 01.07.2007 seisuga 3263,43 krooni. Alates 01.07.2007 on viivis iga päeva osas 18,89 krooni, arvestades intressimäära 11%. Seisuga 05.09.2007 moodustavad viivised kokku 16 787,10 krooni. Seega on apellandi nõue viiviste osas põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 tuleb viivised alates 06.09.2007 välja mõista kuni kostja kohustuste kohase täitmiseni iga päeva eest 18,89 krooni. Kohtukulude jaotamine Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 enne 1.jaanuarit 2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Apellant esitas taotluse kohtukulu väljamõistmiseks. Hageja poolt on tasutud apellatsioonimenetluses riigilõiv 3500 krooni, milline summa kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kostja kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda.

Mare Merimaa

Iko Nõmm

Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.