Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 10.02.2006.a esitatud hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmisid pooled 07.03.2004.a ostu-müügilepingu, mille kohaselt ostis kostja hagejalt kaupluse inventari. Samuti sõlmisid pooled 07.03.2004.a laenulepingu. Laenuleping on ostu-müügilepingu lisa ja sõlmiti kostja poolt kauba eest tasumise eesmärgil. Laenulepingu kohaselt laenas hageja kostjale 50 000 krooni. Kostja kohustus laenu tagastama igakuiste maksetena 7. jaanuariks 2005.a. Kostja on hagejale 13.04.2004.a tasunud ühe tagasimakse summas 5500 krooni. Kostja põhivõlgnevus on 44 500 krooni. Vastavalt laenulepingu punktile 2.3. kohustus laenusaaja tasuma viivist 0,1 % tasumata makselt iga tasumisega viivitatud päeva eest. 01.01.2007.a seisuga võlgneb kostja hagejale viiviseid 38 273 krooni. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 44 500 krooni ja viivised 38 273 krooni, kokku 82 773 krooni. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata. 07.03.2004.a ostu-müügileping oli näilik tehing. Tegemist oli tasuga selle eest, et hagejaga seotud OÜ T nõustuks lõpetama ennetähtaegselt üürilepingu Tondi 18 asuvate ruumide suhtes, kuhu kostja asus järgmise üürnikuna. Ostumüügilepingus märgitud Coca-Cola külmik ja kaks sügavkülmikut ei olnud hageja omandis, vaid olid antud kauba tarnijate poolt tasuta kasutusse. Lepingus märgitud riiulid, reklaamialus, päkapikk-reklaam ja kell kuuluvad raamatupidamise seaduse järgi väikevahendite hulka. Pärast ühe aastast kasutusiga oli nende jääkväärtus null krooni. Kuna need olid kasutuses aastaid, olid nad täielikult amortiseerunud. Külmletid ei taganud nõutavat temperatuuri. Kostja teatas hagejale 31.05.2004.a teatega ostu-müügilepingu eseme lepingutingimustele mittevastavusest, nõudes kasutuskõlbmatu lepingueseme parandamist või asendamist. Hageja ei vastanud ega täitnud kostja nõuet. 19.08.2004.a tegi kostja müügilepingust taganemisavalduse. Kuna lepinguobjekt määratleti lepingus tervikvarana ja ka maksumus oli kokku lepitud terviksummana, siis ei olnud võimalik lepingust osaline taganemine. 07.03.2004.a sõlmitud laenuleping on tühine rahatuse tõttu. Laenusumma üleandmist ei ole toimunud. Laenuleping ei olnud iseseisev võlasuhe, vaid ostu-müügilepingu lisaks olev maksegraafik. Ostu-müügilepingu kui põhilepingu lõppemisel on lõppenud ka sellega seotud laenuleping. Lõppenud laenulepingult ei ole õigus nõuda viiviseid. Kohtu põhjendused Asja materjalidest nähtuvalt on pooled sõlminud 07.03.2004.a ostu-müügilepingu, mille punkti 1.1 kohaselt hageja müüs ja kostja ostis järgneva kaupluse inventari: külmlett (2,5m), külmlett (1,5m), suur Coca-Cola külmik, kassaaparaat, külmik (kahe uksega), valged riiulidkapid klaaskappidega, sügavkülmik-kirst, elektronkaal, reklaamialus, päkapikk-reklaam, täispuidust riiul (tagaruum), kell ja valge sügavkülmkapp. Tulenevalt ostu-müügilepingu punktist 2.1. pidi kostja tasuma kaupluse inventari eest kokku 50 000 krooni. Vastavalt ostumüügilepingu punktile 3.1 pidi kostja tasuma kaupluse inventari eest kümne kuu jooksul vastavalt 07.03.2004.a poolte vahel sõlmitud laenulepingus fikseeritud maksegraafikule. Ostu-müügilepingu punkti 4.2 kohaselt on laenuleping ostu-müügilepingu lisadokumendiks. Samuti on pooled sõlminud 07.03.2004.a laenulepingu. Laenulepingu punkti 2.1 kohaselt andis hageja kostjale laenu 50 000 krooni. Vastavalt laenulepingu punktile 2.2 pidi kostja tagastama hagejale laenu igakuiste maksetena alates 07.04.2004.a kuni 07.01.2005.a. 31.05.2004.a kirjaga on kostja teatanud hagejale, et müüdud asjad ei vasta osaliselt lepingutingimustele. Sügavkülmkapp on täielikult kasutamiskõlbmatu, elektronkaal oli taatlemata, külmletid ei taganud tervisekaitsetalituse poolt ettenähtud temperatuuri pikaajalise hooldamatuse tõttu. Kostja nõudis kasutamiskõlbmatu sügavkülmiku-kirstu parandamist või

asendamist ühe kuu jooksul kirja saamisest. 19.08.2004.a avaldusega on kostja taganenud ostu-müügilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 223 lg 3 alusel. VÕS § 223 lg 1 kohaselt loetakse müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. VÕS § 223 lg 3 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhul ei pea ostja määrama müüjale tema kohustuse täitmiseks käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ning võib muu hulgas lepingust taganeda. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et ostetud asjad ei vastanud lepingutingimustele. Kostja on selle väite tõendamiseks esitanud 07.05.2003.a jaekaubandusettevõtte/toitlustusettevõtte inspekteerimisakti nr XXX, Terviseinspektsiooni 07.05.2003.a menetlustoimingu protokolli, 08.05.2003.a tervisekaitse riikliku järelevalve ametniku ettekirjutuse nr XXX ja 30.07.2003.a tervisekaitse riikliku järelevalve ametniku ettekirjutuse täitmise akti nr XXX. Kõik eelnimetatud dokumendid on koostatud OÜ Tondi Grupp suhtes. Nimetatud dokumentidest ilmneb, et OÜ T kaupluses olnud riiulid olid osaliselt amortiseerunud. Lisaks ilmneb 07.05.2003.a jaekaubandusettevõtte/toitlustusettevõtte inspekteerimisaktist nr XXX asjaolu, et pitsasid säilitatakse + 20 oC juures, mis kostja hinnangul tõendab seda, et sügavkülmik ei olnud töökorras. Kohus leiab, et eelnimetatud tõendid ei kinnita kostja väiteid. Tegemist oli OÜ T kasutuses olnud asjadega. Mitte millegagi ei ole tõendatud, et eelnimetatud esemed olid ka nendeks asjadeks, mida hageja müüs kostjale. Muid tõendeid müüdud asjade lepingutingimustele mittevastavuse kohta kostja esitanud ei ole. Tõendamata on ka kostja väited, et hageja müüs temale esemeid, mis ei kuulunud hagejale. Selle kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit. Kostja vastuväited, mille kohaselt on riiulite, reklaamialuse, päkapikk-reklaami ja kella jääkväärtus null krooni, ei ole asjakohased. Ostu-müügilepingus nimetatud asjade ostuhind on kujunenud poolte kokkuppe tulemusena ning kostja on nõustunud seda hinda maksma. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud kostja vastuväited, et müüdud asjad ei olnud lepingutingimustele vastavad. Kohus leiab, et kuna ei ole leidnud tõendamist, et hageja oleks pannud toime olulise lepingurikkumise, siis puudusid kostjal eeldused ostu-müügilepingust taganemiseks. Seega ei saa ostu-müügilepingust taganemist lugeda toimunuks. Samuti ei ole põhjendatud kostja väited, et ostu-müügilepingu näol oli tegemist näiliku tehinguga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 sätestab, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud oma väidet, et ostu-müügilepingu sõlmimine oli tingimuseks üürilepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks. Samas märgib kohus, et isegi, kui see nii oleks olnud, ei muudaks see ostu-müügilepingut näilikuks tehinguks. Põhjendamatud on ka väited, et laenuleping on tühine selle rahatuse tõttu. VÕS § 396 lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Seega oli võimalik kokku leppida selles, et ostu-müügilepingust tulenev võlgnevus võlgnetakse laenuna.

Tulenevalt VÕS § 396 lg 1 kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vaidlust ei ole selles, et kostja on hagejale tagasi maksnud üksnes 5500 krooni. Seega on põhjendatud hageja nõue välja mõista kostjalt põhivõlg 44 500 krooni. Laenulepingu punkt 2.3 sätestab, et juhul, kui laenusaaja ei tasu laenusummat või laenumakseid kooskõlas käesoleva lepingu p 2.2 õigeaegselt, tasub laenusaaja viivist 0,1 % tasumata makselt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hageja palus kostjalt välja mõista viivised summas 38 273 krooni. Kostja ei ole hageja viivise arvutuslikule küljele vastuväiteid esitanud. Kuna kostja on viivitanud laenu tagastamisega, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivised summas 38 732 krooni. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 82 773 krooni. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna hagi rahuldatakse, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Indrek Soots kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.