XX Pank AS-i hagi M.N.i (N) vastu 63 541.44 krooni väljamõistmiseks
Menetlusosalised ja nende
hageja: XX Pank AS (reg kood xxx, asukoha aadress xxx
esindajad
hageja lepinguline esindaja: Juhan Raudam (Subrosa OÜ; asukoht Narva mnt 114-5, Tallinn 10127) kostja: M.N. (ik xxx, elukoha aadress: xxxx
Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud
17. september 2007. a -
hageja esindaja Juhan Raudam
-
kostja M.N.
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista kostjalt M.N.ilt hageja XX Pank AS kasuks välja kokku 43 541.44 krooni (nelikümmend kolm tuhat viissada nelikümmend üks krooni ja 44 senti), sealhulgas tagastamata krediidisumma 29 675.77 krooni (kakskümmend üheksa tuhat kuussada seitsekümmend viis krooni ja 77 senti), sissenõutavaks muutunud tasumata intress 4440.58 krooni (neli tuhat nelisada nelikümmend krooni ja 58 senti), viivitusintress 2789.94 krooni (kaks tuhat seitsesada kaheksakümmend üheksa krooni ja 94 senti), leppetrahv 5935.15 krooni (viis tuhat üheksasada kolmkümmend viis krooni ja 15 senti) ning kahju võla sissenõudmisega seotud kulude näol summas 700 (seitsesada) krooni. Muus osas jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud 70% ulatuses kostja M.N.i kanda ja 30% ulatuses hageja XX
Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 8. oktoobril 2007. a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.18. jaanuaril 2007. a Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palus XX Pank AS mõista kostjalt M.N.ilt välja 63 541.44 krooni krooni, millest 29 675.77 krooni moodustab tagastamata krediidisumma, 4440.58 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 2789.94 krooni viivis, 5935.15 krooni leppetrahv, 700 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud ning 20 000 krooni kahjuhüvitis.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10. veebruaril 2006. a tarbijakrediidilepingu nr 0600223/27tt (edaspidi krediidileping), millega hageja andis kostjale krediiti summas 30 000 krooni, millest peeti hageja poolt kinni lepingu sõlmimise tasu 300 kr. Lepingu järgi kohustus kostja tasuma hagejale intressi 27,17% krediidisummast ühe aasta kohta ning kogu lepingu perioodi eest 41 334.72 krooni. Krediidi kulukuse määraks kujunes vastavalt 49.84% aasta kohta ja krediidi brutosummaks 71 634.72 krooni. Krediidilepingu põhitingimuste alusel kohaldati lepingule XX Pank AS krediidilepingute üldtingimusi nr S 1.1 (edaspidi üldtingimused). Kuna kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt, saatis hageja 06. juulil 2006.a, meeldetuletuskirja võla sissenõudmiseks. Kostja meeldetuletuskirjale lepinguliste kohustuste täitmisega ei reageerinud.
25.augustil 2006. a saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemishoiatuse, milles hageja andis krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks täiendava 2-nädalase tähtaja. Seejuures teavitas hageja kostjat lepingu ülesütlemise ohust ning andis võimaluse täiendava tähtaja jooksul kokkuleppe sõlmimiseks. Kostja võlga ei tasunud ja 14. septembri 2006. a avaldusega ütles hageja lepingu üles, nõudes kostjalt koheselt 40 780.17 krooni tasumist, millest 29 675.77 krooni moodustas tagastamata krediidisumma, 4440.58 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 5935.15 krooni leppetrahv, 28.67 krooni viivis ja 700 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud. Pärast lepingu ülesütlemist ei ole kostja hagejale ühtegi osamakset tasunud.
3.Hagiavalduses esitatud õiguslike põhjenduste kohaselt kuulub tagastamata krediidisumma kostjalt väljamõistmisele üldtingimuste punktide 2.1 ja 4.3 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 alusel. Sissenõutavaks muutunud intressimaksed summas 4 440.58 krooni tuleb kostjalt välja mõista üldtingimuste p-de 2.1 ja 4.3 ning VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel. Viivise 2789.94 krooni (seisuga 17.01.2007. a) palub hageja välja mõista tuginedes üldtingimuste punktidele 5.1, 5.2 ja 4.3 ning VÕS §-le 100, § 101 lg 1 p-le 6 ja § 113 lg-le 1. Viivise määraks on lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäär 27.17% aastas. Lepingu ülesütlemisel 14. septembril 2006. a oli sissenõutavaks muutunud tasumata viivise summa 28.67
krooni. Hageja alustab ülesütlemisel nõutud summade alusel viivise arvestamist alates 15. septembrist 2006. a. Perioodil 15. september 2006. a – 17. jaanuar 2007. a on viivis suurenenud 2 761.27 kr võrra (29 675.77 kr x 27.17% x 125 päeva : 365). Leppetrahvi nõue (5935.15 krooni) tuleneb hageja hinnangul üldtingimuste punktidest 5.3 ja 4.3 ning VÕS §-st 100, § 101 lg 1 p-st 1, § 108 lg-st 1 ja § 158 lg-st 1. Leppetrahvi suuruseks on 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt (s.o 29 675.77 kr x 20%). Võla sissenõudmisega seotud kulud moodustuvad kulust hageja poolt kostjale saadetud kirjade eest. Nimetatud kulude tasumist on hagejal õigus nõuda VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ning üldtingimuste punktide 4.3 ja 8.3 alusel, mis viitab hageja poolt kehtestatud hinnakirjale. Kostja on jätnud hagejale tasumata meeldetuletuskirja eest 100 krooni, ülesütlemise hoiatuskirja eest 200 krooni ning ülesütlemisavaldusega kirja eest 400 krooni. Kokku tuleb võla sissenõudmisega seotud kulude katteks kostjalt välja mõista seega 700 krooni. Esitatud kahjuhüvitise nõude 20 000 krooni õiguslik alus tuleneb hagist nähtuvalt üldtingimuste punktist 4.3, samuti VÕS §-st 100, § 101 lg 1 p-st 3, § 115 lg-st 1, § 127 lg-st 1 ning § 128 lõigetest 1, 2 ja 4. Hageja kahju moodustab lepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intress kui saamata jäänud tulu, mille saamise võimaluse hageja lepingu ülesütlemisel kaotas. Kostja oli kohustatud tasuma lepingu kehtivuse korral intressi 27.17% krediidisummalt aastas, kokku tulnuks lepingu kehtivuse korral tasuda intressi 41 334.72 krooni. Hageja on arvestanud sellest summast maha lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 4440.58, tasutud intressi 2860.52 krooni ning leppetrahvi 5935.15 krooni. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist summas 28 098.47 krooni. Hageja on nõutava hüvitise summat vähendanud 20 000 kroonini.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hagile kirjalikult vastanud ei ole.
MENETLUSE KÄIK
4.17. septembril 2007. a. toimunud eelistungil ja selle jätkuna toimunud kohtuistungil jäi hageja oma esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja tunnistas põhivõlga ning seda, et hageja on õigesti krediidilepingu üles öelnud, kuid leidis, et kahjusumma on liiga suur.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
6.Kohtu poolt on tuvastatud järgmised asjaolud: • XX Pank AS ja M.N. sõlmisid 10. veebruaril 2006. a tarbijakrediidilepingu, millega hageja andis kostjale krediiti 30 000 krooni (tl 31-32). Lepingule kohaldati üldtingimusi S 1.1 (tl 35-36). Asjaolu üle vaidlust ei ole. • Hageja on kostjaga sõlmitud lepingu 14. septembril 2006. a üles öelnud (tl 39). Ülesütlemise hetkel oli kostja põhivõlg 29 675.77 krooni. Asjaolu üle vaidlust ei ole. • Pärast lepingu ülesütlemist ei ole kostja hagejale ühtegi osamakset tasunud. Asjaolu üle vaidlust ei ole.
7.Kostja ei ole vaidlustanud krediidi saamist 10. veebruaril 2006. a sõlmitud krediidilepingu alusel, samuti ei ole kostja vaidlustanud krediidilepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmata jätmist. Seega olid krediidilepingu ülesütlemiseks hageja poolt üldtingimuste punktist 4.1.1 ning VÕS § 416 lg-st 1 tulenevad eeldused täidetud. Hageja on teinud 14. septembril 2006. a kostjale ka vastavasisulise tahteavalduse, mille kättesaamist kostja ei ole vaidlustanud. Seega tuleb lugeda krediidileping hageja poolt ennetähtaegselt üles öelduks. Vastavalt VÕS §-s 402 sisalduvale tarbijakrediidilepingu mõistele on see krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Lähtudes VÕS § 399 lg-st 1 võib laenuandja laenulepingu erakorralise ülesütlemise puhul nõuda laenu kohest tagastamist. Saadud krediidisumma tagastamise kohustus krediidilepingu ülesütlemisel tuleneb käesoleval juhul ka lepingu tüüptingimuste punktist 4.3. Seega kuulub hageja nõue tagastamata krediidisumma 29 675.77 krooni väljamõistmiseks rahuldamisele.
8.Hagi kuulub rahuldamisele ka krediidilepingu ülesütlemise hetkeks (14.09.2006. a) sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 4440.58 krooni väljamõistmiseks. VÕS § 397 lg-st 1 tuleb väljaspool majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi juhul, kui see on kokku lepitud. Käesoleval juhul on pooled lepingu põhitingimustes kokku leppinud aasta intressimääras 27.17% krediidisummast ühe aasta kohta. Kostja ei ole kokkulepitud intressimäära vaidlustanud. Kohtu hinnangul on hageja õigesti arvestanud intressi lepingu ülesütlemiseni. Lepingu ülesütlemise hetkest puudub nii VÕS § 416 lg-st 1 kui ka tüüptingimuste punktist 4.2 tulenevalt intressi arvestamiseks ja nõudmiseks õiguslik alus. Krediidiandja saab vastavate eelduste olemasolul nõuda üksnes viivitusintressi (VÕS § 415 lg 1) või kahju hüvitamist.
9.Kohus leiab, et ka hagiavalduses esitatud viivitusintressi (viivise) nõue on põhjendatud. Hageja on palunud välja mõista lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata viivise summas 28.67 krooni ning viivise ajavahemiku 15.09.2006-17.01.2007. a. eest 2761.27 krooni kokku summas 2789.94 krooni. Hageja tugineb seejuures üldtingimuste punktidele 5.1, 5.2 ja 4.3 ning VÕS §-le 100, § 101 lg 1 p-le 6 ja § 113 lg-le 1. Viivise määraks on hageja lugenud lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäära, s.o 27.17% võlgnetavalt summalt aastas. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. Tulenevalt krediidilepingu üldtingimuste punktist 5.1 maksab krediidisaaja tarbijaga sõlmitud lepingu puhul viivist seaduses sätestatud määras. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. VÕS § 34 kohaselt on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Käesoleval juhul ei ole kumbki pooltest väitnud, et laenu andmine kostjale oli seotud tema majandus- või kutsetegevusega. Kohus loeb kostjat VÕS § 34 tähenduses tarbijaks. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtu hinnangul tuleb VÕS § 415 lg 1 kohaldamisel lähtuda VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatust. Seega on krediidiandjal vastavalt VÕS § 415 lg-le 1 õigus nõuda tarbijaga sõlmitud krediidilepingu puhul krediidisaajalt viivist (viivitusintressi) lepingus kokku lepitud intressimääras. VÕS § 415 lg-s 1 kohustuslikult sätestatu eesmärk on kohtu arvates kaitsta tarbijat olukorras, kus tarbijakrediidilepingutes kokku lepitud viivisemäär on kõrgem lepinguga ettenähtud kasutusintressist, et tarbijakrediidilepingute puhul välistada sellise lepingutingimuse kohaldamine. VÕS § 113 1. lõike kolmandas lauses sätestatu mõte peaks olema tagada võlausaldajale võlgniku viivituse aja eest vähemalt samas suuruses intresse, nagu oli kokku lepitud lepingu täitmise ajal (vt: Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P.Varul jt, Tallinn, 2006, § 113, kommentaar 6). Vastasel korral oleks lepingujärgsete maksetega viivitav krediidisaaja paremas olukorras kui krediidisaaja, kes täidab oma kohustusi kohaselt. Lähtudes eeltoodust on hagejal õigus nõuda viivist määras, mis vastab lepingu põhitingimustes sisalduvale kokkuleppele (27.17% krediidisummalt aastas). Kostja ei ole nõudnud käesoleval juhul VÕS § 113 lg 8 alusel viivise vähendamist. Kohus leiab, et hagiavalduses toodud viivisearvestus on põhjendatud, mistõttu kuulub viivisenõue summas 2789.94 krooni (28.67+2761.27 krooni) rahuldamisele.
10.Kohtu hinnangul tuleb rahuldada ka leppetrahvi nõue summas 5935.15 krooni, mis moodustab 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Krediidilepingu üldtingimuste p 5.3 kohaselt on kostja lepingu ülesütlemisel kohustatud tasuma hagejale leppetrahvi 20% tähtaegselt tagastamata krediidisummalt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja ei ole krediidisummat tagastanud, hageja on lepingu üles öelnud ning on esitanud 14. septembril 2006. a avalduses ka leppetrahvi tasumise nõude (tl 39). VÕS § 158 lg-st 1 tulenevalt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg-s 2 sätestatu kohaselt kaotaks kahjustatud lepingupool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võimaldab VÕS § 162 lg 1 kohtul seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Käesoleval juhul kostja nõuet leppetrahvi vähendamiseks esitanud ei ole. Kuna hageja näol on tegemist majandus- või kutsetegevuses osaleva isikuga ning kostjaks on tarbija, tuleb arvestada võlaõigusseaduse tüüptingimusi reguleerivate sätetega. Kohus peab kohaldama tüüptingimuste regulatsiooni sõltumatult poolte taotlustest. Tulenevalt Riigikohtu lahenditest tuleb tüüptingimuse võimalikku kohaldamist kontrollida iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (RK otsused nr 3-2-1-111-04, 3-2-1-140-05, 3-2-1-59-05). VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et üldtingimuste p 5.3 näol on tegemist tüüptingimusega. Hageja ei ole väitnud, et leppetrahvi suurus oleks poolte vahel eraldi läbi räägitud. Poolte vahel sõlmitud lepingu põhitingimustes on viidatud sellele, et lepingule kohalduvad krediidilepingute üldtingimused S 1.1 ning kostja on tüüptingimusi sisaldava kokkuleppe allkirjastanud, mistõttu on tüüptingimused, k.a kokkulepe leppetrahvi kohta, saanud lepingu osaks. Vastavalt VÕS § 42 lg-le 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Arvestades esitatud asjaolusid ja seda, et hageja krediidiandjana ei nõua reeglina krediidisaajatelt kohustuste täiendavat tagamist ning ei teosta oma klientide maksevõime kontrolli teiste krediidiasutustega võrreldavalt, ei ole nõutav leppetrahvi määr hageja riski arvestades kohtu hinnangul ebamõistlikult suur ning antud tingimus tuleb lugeda kehtivaks. Kohus arvestab asjaoluga, et kostja on jätnud nii enne lepingu ülesütlemist oma kohustused olulisel määral täitmata ega ole ka pärast lepingu ülesütlemist teinud hagejale ühtegi tagasimakset.
11.Hageja on nõudnud ka võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist summas 700 krooni. Kostja vastuväidete puudumisel kuulub nimetatud nõue rahuldamisele VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 alusel. Vastavalt osundatud sättele võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kahju hüvitamist. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg-st 2 tulenevalt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja
saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab sama paragrahvi kolmanda lõike järgi ka mõistlikke kulusid hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Toimiku materjalidest nähtuvalt on hageja saatnud kostjale kokku 3 kirja (tl 37-39). Hageja poolt hoiatuskirjade ja ülesütlemisavalduse saatmisega tehtud kulude näol tegemist otsese varalise kahjuga VÕS § 128 lg 3 tähenduses. Seega kuulub hageja nõue võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamiseks rahuldamisele seaduse alusel mitte aga üldtingimuste p-de 4.3, 8.3 ja 9.3 alusel, millele hageja on tuginenud. Kohus leiab, et võla sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamist saaks nõuda eelkõige üldtingimuste punkti 8.3 alusel, mille järgi krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajalt lepingu rikkumisel võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist krediidisaajale ja muudele krediidiga seotud isikutele saadetud kirjalike teadete eest vastavalt krediidiandja hinnakirjas sätestatule juhul, kui antud tüüptingimus oleks saanud poolte vahel sõlmitud krediidilepingu osaks. VÕS § 37 lg 1 kohaselt saavad tüüptingimused lepingu osaks üksnes juhul, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Poolte vahel sõlmitud krediidilepingu üldtingimustest ei selgu esiteks, millist konkreetset krediidiandja hinnakirja on punktis 8.3 silmas peetud. Esitatud tõendid ei anna alust järeldada, et kostjal oli võimalus lepingu sõlmimise ajal kõnealuse hinnakirja sisust teada saada. Seetõttu ei ole kohtu arvates hageja poolt osundatud hinnakiri saanud poolte vahel sõlmitud krediidilepingu osaks.
12.Kohus jätab rahuldamata hageja nõude lepingu rikkumisega tekitatud kahju 20 000 krooni hüvitamiseks. Hageja väitel seisneb tema kahju saamata jäänud tulus, milleks on lepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intress kui tulu, mille saamise võimaluse hageja lepingu ülesütlemisel kaotas ning see kahju tuleb krediidilepingu üldtingimuste p-i 4.3 ja VÕS § 100, § 101 lg 1 p-i 3, § 115 lg 1, § 127 lg 1 ja § 128 lg-te 1, 2, 4 alusel kostjalt välja mõista. Kohus leiab, et üldtingimuste pis 4.3 sisalduv kokkuleppe ei anna alust antud kahjunõude esitamiseks. Vastavalt viidatud lepingupunkti teisele lausele on tarbijaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tagastama krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Kohus on eelpool jõudnud järeldusele, et krediidilepingu üldtingimused on vaadeldavad tüüptingimustena VÕS § 35 lg 1 tähenduses. VÕS § 37 lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Hageja tõlgenduse kohaselt hõlmaks nimetatud punkti sõnastuses märgitud “muud võimalikud kohustused“ krediidisaaja kohustuse hüvitada intress ka peale lepingu ülesütlemist perioodi eest, mil krediidisaaja krediiti kasutada ei saa. Kohus leiab, et keskmisel tarbijal ei olnud võimalik lähtudes mõistlikkuse põhimõttest p 4.3 sisust ilma olulise pingutuseta selliselt aru saada. Eeltoodu ei välista aga hageja õigust nõuda esitatud asjaoludel kahju hüvitamist seaduse alusel. VÕS § 101 lg 1 p-st 3 ja § 115 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja muu hulgas nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 415 lg-st 1 tuleneb, et krediidiandjal on õigus nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Vastavalt VÕS § 128 lg-le 2 on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Tulenevalt sama paragrahvi neljandast lõikest võib saamata jäänud tulu seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (VÕS § 127 lg 5).
VÕS § 416 lg 3 järgi, kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Osundatud säte välistab hageja õiguse lepingu ülesütlemisel nõuda intressi perioodi eest, mis järgneb lepingu ülesütlemisele. Lepingu ülesütlemise järgselt saab võlausaldaja eeskätt nõuda viivist (VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113). VÕS § 415 lg-s 1 sätestatut arvestades on krediidiandjal siiski õigus nõuda tarbijalt ka viivist ületava kahju hüvitamist. Kohus leiab, et hageja ei ole viivist ületava kahju tekkimist ja suurust tõendanud. Kohus on rahuldanud täielikult hageja viivisenõude kokku summas 2789.94 krooni, mis sisaldab ka tagastamata krediidisummalt arvestatud viivitusintressi krediidilepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi eest kuni 17. jaanuarini 2007. a, leppetrahvinõude 5935.15 krooni ning nõude võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamiseks. Viivist on hageja seejuures enda väidete kohaselt nõudnud samas ulatuses, mida ta oleks saanud kasutusintressina lepingu nõuetekohase täitmise korral. Eeltoodut arvestades ei näe kohus hageja poolt esitatud tõendite põhjal, milline on see krediidiandja väidetav kahju, mida viivisenõue ja leppetrahv ei kata. Ka ei ole kohtu arvates õigustatud eeldada, et kostja ei tagasta krediidisummat hagejale enne 07. märtsi 2011. a, mis oli krediidilepingu lisaks oleva maksegraafiku kohaselt viimase tagasimakse tähtaeg. Hageja võinuks TsMS § 367 alusel esitada viivisenõude koos põhinõudega hagis selliselt, et taotlenuks viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja ei ole sellist nõuet kohtule esitanud. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise (TsMS § 4 lg 2).
13.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 43 541.44 krooni krooni, s.h tagastamata krediidisumma 29 675.77 krooni, sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 4440.58 krooni, viivitusintressi 2789.94 krooni, leppetrahvi 5935.15 krooni ning kahju võla sissenõudmisega seotud kulude näol summas 700 krooni.
14.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamisega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab esitatud rahaliste nõuete kogusummast lähtudes hagi ligikaudselt 70% ulatuses, peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 30% ulatuses hageja ja 70% ulatuses kostja kanda. Pooled võivad nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.
Kaija Kaijanen Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.