Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

seisukoha,

milles

mille

leiab,

et

kohaselt

Mille alusel "võib töövaidlust lahendav organ lugeda töölepingu töötaja töölt ärajäämise tõttu lõppenuks TLS § 79 lg. 1 alusel pärast kirjaliku avalduse esitamisest 06.03.2005. a. ühekuulise etteteatamise tähtaja möödumist?" Et saada kinnitust põhilistele vastuoludele töövaidluskomisjoni otsuses pöördus hageja esindaja selgitustaotlusega tööinspektsiooni õigusosakonda. Vastuses Ida-Virumaa Tööinspektsiooni järelpärimisele, kiri 06. aprill 2005. nr. 8 AS Klisseran direktor P K ei selgita, miks töölepingu Nr. 41 lisa Nr 2 sõlmimise kuupäevaks on 31. detsember 2004. P P kirjas 28.02.05.a. tööandjale oli see küsimus esitatud. Samas kirjas p. 2. direktor P. K selgitab: "Töölepingu muutmine, töölepingu nr 41 Lisa nr 2 punkt 4.4 on lisatud, et lihtsustada firmasiseseid toiminguid, AS Klisseranil oli ka eelnevalt õigus vastavalt TLS § 51 alusel saata oma töötajaid töölähetusse. Eelmainitud punkti lisamine ei oleks töövõtja töökohustusi..." Mis on firmasiseste toimingute lihtsustamise õiguslikuks aluseks? Miks Töövaidluskomisjon ei kontrollinud tööandja poolt väidetavate töölähetuste vormistamist? Töölähetused

Hageja esindaja leiab, et saates töötajat ilma lähetust vormistamata Narva linna, mis paikneb vähemalt 50 km. kaugusel Jõhvi linnast, on kostja rikkunud Vabariigi Valitsuse 22.12.2000. a. määrust nr. 453 § 9, TLS § 51 lg 3 ja Palgaseaduse § 27. Töötaja saatmine Narva halvendas oluliselt tema töötingimusi. Hageja väitel alustati töötajate Narva saatmisega juba novembris 2004 ning 28. veebruaril 2005 mõistis hageja, et tegemist on püsiva töökorralduse muudatusega, nagu seda sätestab TLS § 64. Seega toimus töölepingu rikkumine tööandja poolt juba novembris. Hageja arvates oleks tööandja pidanud oma kavatsusest töölepingu tingimuste muutmiseks teatama juba oktoobris 2004.a, seda aga tööandja ei teinud. Hageja leiab, et kostja on rikkunud seadust saates enne Töövaidluskomisjoni otsuse jõustumist ebakorrektne dokument "P P töötasu arvestus 09.2004- 06.04.2005." ning eiranud TLS § 74 ja teinud hageja tööraamatusse vale sissekande tegemine; Hageja on kirjadega 28.02.05.a. ja 06.03.05.a. väljendanud oma seisukohta lõpetada tööleping TLS § 82 alusel ja toimis TLS § 83 lg 3 alusel. TLS § 82 lg 1 alusel hageja teatas töölepingu lõpetamisest AS Klisseran kirjaga 28.02.05. aastal. TLS § 82 lg. 1 alusel lõpetatakse tööleping muudatuste rakendamise päevast, see on 28. veebruarist 2005. aastast. Hageja uueks tööotsinguks vajas tööraamatut TLS § 30 lg. 1 p. 2. alusel ja seoses sellega esitas 23. 03.2005. aastal Ida- Virumaa Töövaidluskomisjonile avalduse TLS § 119 alusel. Ida- Virumaa töövaidluskomisjon oma otsuses 13.04.2005. tööraamatu tagastamist ei käsitlenud. 21.04.2005. aastal hageja lahkus Eestist ja käesoleval ajal elab välismaal. Hageja palub lõpetada tööleping kostjaga AS Klisseran, vastavalt TLS § 82. Määrata hüvitis vastavalt EV TLS § 119 tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest. Hageja taotlus kohtuniku taandamiseks Hageja esitas 23. märtsil 2006 kohtule taotluse kohtuniku taandamiseks. Koos taandamise avaldusega esitas hageja taotluse, millega selgitab eelistungil öeldut. Taotluse kohaselt on hagejal vastuväited eelistungi protokollile. Kohtuniku küsimusele, miks hagiavalduses ei ole esitatud nõuet tööle ennistamiseks. Hageja esindaja selgitab, et hagiavaldus on töövõtja poolt allkirjastatud 21.04.2005a. vahetult pärast tööraamatu tagastamist. Hagiavalduse punktis kolm on taotletud hüvitist seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega. Hagejal on vastuväited töölepingu lõpetamisele TLS § 79 lg 1 – töölepingu lõpetamine töötaja algatusel – kohaldamisele. Hageja selgitas, et talle ei sobinud töö Narvas, kuna hageja elas Kohtla- Järvel, tema abikaasa töötas Kiviõli linnas ja tema peres kasvas alla 3 aastane laps. Moraalne ja materiaalne kahju Hageja täpsustas ka hagiavalduses esitatud nõuet määrata hagejale töölepingu lõpetamise seotud moraalse ja materiaalse kahju tekitamise hüvitist 40 000 krooni. Selgituse kohaselt lõpetas tööandja ebaseaduslikult töölepingu ja hoidis kinni tööraamatut, mistõttu ei olnud hagejal võimalik Eestis teist tööd leida ja ta pidi kolima Inglismaale, mis põhjustas kannatusi abikaasale ja alla 3 aastasele lapsele. Kohtuniku taandus

Viru Maakohtu tsiviilasja menetlev kohtunik protsessist.

oma 04 mai 2006 määrusega taandas ennast

Kohus alustas asja läbivaatamist otsast peale. Hageja täiendav seisukoht Hageja esitas 08. mail 2006 kohtule täiendava seisukoha hüvitise maksmise osas. Hageja palub välja mõista hüvitis lõpparve kinni pidamise eest. Täpsustuse kohaselt esitas hageja nõude tööraamatu tagastamiseks 06. märtsil 2005, tööraamat tagastati alles 20. aprillil 2005. Hageja keskmiseks päevapalgaks oli 306,125 krooni. Hageja palub välja mõista hüvitis tööraamatu kinnipidamise eest 13469,5 krooni. Hageja palub välja mõista hüvitis lõpparve kinni pidamise eest 6734,75 krooni, see on 22 viivitatud päeva eest igas päevas 306,125 krooni. Lõpparve maksti hagejale välja 14.04.2005. Hageja palub välja mõista kostjalt hüvitis TLS § 74 lg 2, § 119 lg 1, 2; § 117 lg 2 alusel summas 60 612,75 krooni töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 6 kuu palga ulatuses 6*6734,75. Eelistung Hageja palub tööleping lõpetada TLS § 82 alusel ning kostjalt välja mõista hüvitis TLS § 119 alusel tööraamatu kinnipidamise eest ja saamata jäänud tasu eest. Hageja esindaja selgituste kohaselt maksti töötajale 14 aprillil välja märtsi palk, kuigi hageja reaalselt tööl ei viibinud. Tööloleku viimaseks päevaks on 01. märts 2005, haiguslehel viibis hageja 02. märtsist kuni 11. märtsini 2005. Hageja keskmine palk oli 306,25 krooni päevas. Tööraamat saadeti töötajale postiga 20. aprillil, sissekandega 16. aprillist. Hageja nõuab hüvitist kuni 20. aprillini nõude esitamise päevast, s.o 44 päeva eest. Nõue esitati 06. märtsil. Moraalne kahju on hagejale tekitatud 40 000 krooni ulatuses. Hageja asus tööd otsima välismaale, seega nõuab töötaja hüvitist TLS § 117 töölepingu ebaseadusliku lõpetamise alusel. Esindaja selgituste kohaselt tehti töötajale ettepanek töölepingu muudatusteks, kuna hageja seda ei allkirjastanud, siis seda muudatust ka reaalselt ei tehtud. Hageja käis paar korda Narvas, kuna Jõhvi kaupluses olevatel töötajatel jäi töötunde puudu. Narvas töötamine oleks vormistatud töölähetusena. Pärast avalduse esitamist läks töötaja haiguslehele ning tööle ei ilmunud. Tööandja lõpetas töölepingu vastavalt TVK otsusele 06. aprillil 2005. Hageja kirjalik selgitus Hageja esitas 17. oktoobril 2006 kohtule kirjaliku seletuse, milles kordas üle oma varasemad väited töölepingu väidetava ühepoolse muutmise kohta ja töölepingu lõpetamise aja kohta. Täiendavalt lisas hageja, et vale on kostja väide, et töötaja Narva saatmise põhjuseks oli töötundide puudujääk Jõhvis, seda väidet peaks kinnitama ka 2004 novembri töögraafik. Hageja lisab, et töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest nõutav hüvitis 60 612,75 hõlmab endas ka nõuet moraalse ja materiaalse kahju hüvitamiseks summas 40 000 krooni Kostja avaldus Hageja esitas kohtule11. novembril 2006 taotluse, mille kohaselt kostja AS Klisseran enam ei tegutse ja tööandja on vahetunud. Kohus tuvastas äriregistri andmetel, et 11. maist 2006 on AS Klisseran muutnud nime AS-ks Rugges.

Eelistung

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad ja tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et hagi on alusetu ja kuulub rahuldamata jätmisele. Kohus on tuvastanud, et hageja töötajana ja kostja tööandjana on sõlminud 01. novembril 2002 töölepingu. Lepingu kohaselt asus hageja täistööajaga tööle müügijuhina Jõhvis aadressil Keskväljak 4. Hageja valdusesse sattus 28. veebruaril 2005 kostja poolt allkirjastatud dokument Töölepingu muutmine, mis sisaldas punkti, mille kohaselt hageja töökohaks oleks olnud lisaks Jõhvile ka Narva. Hageja käsitles nimetatud dokumenti töölepingu tingimuste muutmisena seoses tootmise või töö ümberkorraldamisega ja esitas samal päeval kirjaliku avalduse töölepingu lõpetamiseks vastavalt TLS § 82. Tööandja sai töötaja avalduse kätte posti teel 01. märtsil 2005. Hageja oli tööl kuni 01. märtsini 2005 kaasa arvatud, alates 02. märtsist 2005 kuni 11. märtsini 2005 oli hageja töövõimetuspuhkusel ja pärast seda enam tööle ei läinud. Hageja esitas 06. märtsil 2005 kostjale taotluse kande tegemiseks tööraamatusse ja lõpparve maksmiseks. Kostja koostas 06. aprillil 2005 käskkirja, mille kohaselt kostja lõpetas töölepingu töötaja soovil vastavalt TLS § 79 lg 1 alates 06. aprillist 2005. Samal päeval tegi kostja hageja tööraamatusse ka kande töölepingu lõpetamise kohta ilma lõpetamise alust näitamata. Tööandja maksis hagejale välja lõpparve 14. aprillil 2005 pangaülekandega, makstes töötajale ühtlasi märtsikuu palga 6116 krooni ja aprilli palga 4 tööpäeva eest 955,10 krooni ning makstes tulumaksu 1394 + 191,31 krooni. Tööraamatu saatis tööandja postiga ja hageja sai selle kätte 20. aprillil 2005.

märkides, et nõuab hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 6 kuu palga ulatuses summas 60 612,75 krooni TLS § 117 lg 2 alusel. Töölepingu võimalik muutmine Kui üldiselt kehtib töösuhetes võlaõiguslik põhimõte, et (töö)lepingut saab muuta vaid poolte kokkuleppel (väljendub TLS § 70), siis erandi sellest teeb TLS § 64, mis tingitult töösuhte muutuvast iseloomust annab tööandjale võimaluse piiratud ulatuses töölepingut muuta ka ühepoolselt. Töötaja kaitse huvides tõlgendatakse TLS § 64 võimalikult kitsendavalt. Vastavalt TLS § 70 töölepingu tingimuste muutmine vormistatakse kirjalikult töölepingus. Muudatustele kirjutavad alla tööandja või tema esindaja ja töötaja. TLS § 64 lg 1 ja 2 sätestab, et tööandjal on õigus tootmise või töö ümberkorraldamisel muuta töötaja töötasustamise aluseid ja töörežiimi, teatades sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu. Muudatustega mittenõustumisel on töötajal õigus nõuda töölepingu lõpetamist (§ 82). Tuleb täpsustada, et TLS § 64 alusel saab tööandja muuta vaid töötasustamise aluseid või töörežiimi ehk tööl käimise kellaaegasid, mitte aga töö tegemise asukohta. Töö tegemise asukoha ühepoolse muutmise võimalus oleks ilmses vastuolus töötaja kaitse ja lepingu kindluse põhimõtetega. Seega kui tööandja ka üritaks ühepoolselt töö tegemise asukohta muuta, siis selline muudatus ei jõustuks ja töötajale jääks õigus nõuda lepingu täitmist ehk töö jätkamist senises asukohas. Kui tööandjal on töö senises asukohas lõppenud või vähenenud, siis jääb tal üle ainult võimalus töötaja seaduslikult koondada. Ülaltoodu välistab võimaluse, et isegi kui antud juhul vastaks tõele hageja väide, et tööandjal oli kavatsus ühepoolselt töö tegemise asukohta muuta, siis võiks selline muudatus jõustuda ja anda töötajale võimaluse lahkuda töölt TLS § 82 alusel. Vaidlust ei ole selles, et hageja valdusesse sattus 28. veebruaril 2005 kostja poolt allkirjastatud dokument Töölepingu muutmine, mis sisaldas punkti, mille kohaselt hageja töökohaks oleks olnud lisaks Jõhvile ka Narva. Kohus leiab, et nimetatud dokument kujutas siiski endast kostja poolt hagejale tehtud ettepanekut töölepingu muutmiseks. On tavaline praktika, et lepingu muutmisest huvitatud lepingupool valmistab ette talle sobiva muudatuse projekti ja saadab selle vastaspoolele, kes muudatustega nõustudes kirjutab dokumendile alla või mittenõustumisel jätab alla kirjutamata. Antud vaidluse seisukohast ei ole asjassepuutuv hageja väide, et tegelikkuses rakendati töölepingu muudatusi juba varem ja et alates novembrist on hagejat saadetud Narva tööle. Nagu ülalpool selgitatud, ei ole tööandjal õigust muuta ühepoolselt töölepingu tingimusi, seega ei saa tööandja ühepoolselt töö tegemise asukohta muuta ja seaduse kohaselt oleks töötajal olnud õigus nõuda töö jätkamist senises asukohas või lähetuse vormistamist. Kuivõrd antud juhul ei ole töötaja esitanud lähetuste korra rikkumisest tulenevaid nõudeid (saamata päevaraha vms), siis ei ole kohus õigustatud analüüsima hageja väiteid töölähetusse saatmise korra rikkumise kohta. Samal põhjusel ei ole asjassepuutuv hageja esitatud tõend novembrikuu töögraafik. Poolte kirjavahetus (tl 10,11,12,13) ei võimalda kinnitada hageja väiteid, see võimaldab vaid järeldada, et pooled olid töövaidluse eseme suhtes erinevatel seisukohtadel. Asjasse mittepuutuv on ka hageja esitatud tõend tl 113 töölepingu muudatus 01.01.2004, kuna see ei sisalda informatsiooni 28.02.05 muudatusettepaneku kohta, muus osas aga on seos poolte väidetega liiga kauge. Töölepingu lõpetamise alus Riigikohus on 30. septembri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-03 selgitanud, et kui vaidluse lahendamisel töövaidlusorganis selgub, et töötajal puudus õiguslik alus lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel, kuid ta on töölt lahkunud ning tööandja ei ole vaidluse tõttu töölepingu lõpetamist vormistanud, on töövaidlusorganil õigus lugeda tööleping lõppenuks TLS § 79 lg-s 1 ettenähtud ühekuulise etteteatamise tähtaja möödumisest alates. Kuivõrd antud juhul töölepingu ühepoolset

muutmist tööandja poolt ei toimunud, siis puudus töötajal ka alus lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel, mistõttu tuleb viidatud seisukoha kohaselt lugeda leping lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel. Vaidlust ei ole selles, et hageja esitas 28. veebruari 2005 kirjaliku avalduse töölepingu lõpetamiseks vastavalt TLS § 82 ja tööandja sai töötaja avalduse kätte posti teel 01. märtsil 2005. Seega tuleb lugeda, et töötaja esitas avalduse töölt lahkumiseks 01. märtsil 2005 ning kohtul on õigus lugeda tööleping lõppenuks TLS § 79 lg-s 1 ettenähtud ühekuulise etteteatamise tähtaja möödumisest alates ehk alates 01. aprillist 2005. Hageja hüvitisenõuded Hageja palub välja mõista hüvitis tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest ja välja mõista töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega põhjustatud kahju 40 000 krooni. Hageja täpsustas 08. mail 2006 viimast nõuet märkides, et nõuab hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 6 kuu palga ulatuses summas 60 612,75 krooni TLS § 117 lg 2 alusel. Vastavalt TLS § 74 lg 1 ja 2 tööandja teeb töölepingu lõpetamise kohta töötaja tööraamatusse kande, milles näidatakse töölepingu lõpetamise päev. Töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile kannab tööandja töötaja tööraamatusse töötaja nõudel. Tööandja on kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. Kui töötaja töölepingu lõpetamise päeval tööraamatut või lõpparvet vastu ei võtnud, on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu nõude esitamise päeval ja maksma lõpparve viie kalendripäeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. Vastavalt TLS § 119 lg 1 ja 2 tööraamatu kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Vaidlust ei ole selles, et hageja esitas 06. märtsil 2005 kostjale taotluse kande tegemiseks tööraamatusse ja lõpparve maksmiseks. Kostja koostas 06. aprillil 2005 käskkirja, mille kohaselt kostja lõpetas töölepingu töötaja soovil vastavalt TLS § 79 lg 1 alates 06. aprillist 2005. Tööandja maksis hagejale välja lõpparve 14. aprillil 2005 pangaülekandega, makstes töötajale ühtlasi märtsikuu palga 6116 krooni ja aprilli palga 4 tööpäeva eest 955,10 krooni ning makstes tulumaksu 1394 + 191,31 krooni. Tööraamatu saatis tööandja postiga ja hageja sai selle kätte 20. aprillil 2005. Eelnevalt on kohus lugenud töölepingu lõppenuks 01. aprillist 2005, nõude lõpparve maksmiseks esitas hageja juba varem. Kuivõrd arusaadavatel põhjustel töötaja 01. aprillil 2005 kostja juures lõpparvet vastu võtmas ei käinud, siis tuleb lugeda, et tööandja peab lõpparve maksma 5 päeva jooksul alates 01. aprillist 2005 ehk hiljemalt 06. aprillil 2005. Kostja maksis lõpparve hagejale alles 14. aprillil 2005, viivitades seega lõpparve väljamaksmisega 8 päeva. Kohus mõistab kostjalt välja hüvitise hagejale 8 päevapalga eest. Tõele ei vasta hageja esindaja 10. oktoobril 2006 kohtuistungil esitatud väide, et nõue tööraamatu tagastamiseks esitati 06. märtsil 2005 koos nõudega lõpparve maksmiseks. Hageja 06. märtsi 2005 kirjast nähtub, et hageja nõuab vaid tööraamatusse kande tegemist, mitte tööraamatu esitamist. Hageja ise möönis kohtuistungil 23. augustil 2007, et tööraamatu nõuet ta eraldi esitanud ei ole. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-31-99 , et tööandja vastutab tööraamatu kinnipidamise eest TLS § 119 lg 1 järgi, kui ta vaatamata töötaja sooviavaldusele tööraamatu kätteandmisest keeldub. Tööraamatu kinnipidamist peab tõendama töötaja. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks

üheseltmõistetava avalduse tööraamatu tagastamiseks teinud, seega ei saa ka öelda, et kostja oleks tööraamatut kinni pidanud. Täiendavalt tuleb märkida, et tsiviilasjas nr 3-2-1-34-07 selgitas Riigikohus, et tööraamatu kinnipidamisena on käsitatav töötajale tööraamatu kätteandmisest keeldumine. Kuid kui tööraamatut on kinni peetud pärast võlaõigusseaduse jõustumist, võib töötaja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, kuid nõude eelduseks on töötajal kahju tekkimine, s.o töötaja peab tõendama, et tööraamatu kinnipidamisega on talle kahju tekkinud. Sellest tuleneb, et lisaks raamatu kinnipidamisele oleks hageja pidanud tõendama tööraamatu kinnipidamisest tekkinud kahju, kusjuures ei piisa viitamisest keskmisele palgale, vaid tõendama peab kahju reaalset suurust. Hageja on küll pealiskaudselt avaldanud, et tööraamatu puudumine takistas tal uue töö otsimist, kuid konkreetseid tõendeid kahju iseloomu ja suuruse kohta ta esitanud ei ole, seega isegi juhul, kui hageja oleks tõendanud tööraamatu kinnipidamise, tuleks nõue jätta rahuldamata kahjusumma tõendamata jätmise pärast. Hageja palus ka välja mõista töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega põhjustatud kahju 40 000 krooni täpsustades 08. mail 2006 nõuet, märkides, et nõuab hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 6 kuu palga ulatuses summas 60 612,75 krooni TLS § 117 lg 2 alusel. Kuna kostja ei ole ühepoolselt ebaseaduslikult töölepingut lõpetanud, vaid leping loetakse lõppenuks TLS § 79 alusel töötaja omal soovil, siis puudub alus ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise välja mõistmiseks. Lisaks märgib kohus, et TLS § 82 ei saa kohaldada koos TLS §-ga 117 lg 2. Keskmine palk Kostja maksis lõpparve hagejale alles 14. aprillil 2005, viivitades seega lõpparve väljamaksmisega 8 päeva. Kohus mõistab kostjalt välja hüvitise hagejale 8 päevapalga eest. Hüvitise väljamõistmiseks arvestab kohus hageja keskmise palga. Hageja väitel on ta keskmine palk 306,125 krooni lähtuvalt töötasu arvestusest (tl 21) ja perioodist september 2004 kuni veebruar 2005. Kohus leiab, et hageja arvestus on ekslik, sest arvesse on võetud vale periood. Vabariigi Valitsuse 15. augusti 2001. a määrusega nr 275 kinnitatud Keskmise palga arvutamise korra § 2 lg 1 sätestab, et keskmine palk arvutatakse üldjuhul arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Tööleping loetakse lõpetatuks alates 01. aprillist 2005, keskmise palga arvutamise aluseks seega oktoober 2004 kuni märts 2005 k a. Vastavalt nimetatud korra § 3 lg 1 keskmise päevapalga arvutamisel liidetakse § 2 lõikes 1 või 2 nimetatud ajavahemiku palgasummad ja jagatakse sama ajavahemiku täistööajaga töötava töötaja tööajanormi järgse (edaspidi kalendaarse) tööpäevade arvuga, saades sel viisil ühe tööpäeva keskmise palga. Kui töötajale ei arvutatud palka kõigi keskmise palga arvutusperioodi tööpäevade eest töölt mõjuva põhjusega puudumise tõttu või kui töötaja oli ajutiselt vabastatud kohustusest teha tööd, vähendatakse arvutusperioodi tööpäevade arvu nende päevade võrra. Tööpäevade arvu ei vähendata töölt omavoliliselt puudutud või töölt kõrvaldatud päevade võrra, kui töölt kõrvaldamine oli seaduslik. Oktoobrist

kuni märtsini

sai hageja 3032+3946+3946+5788+1644+5788+5788+1798=31730 krooni.

palka

koos

lisatasudega

Vaidlust ei ole selles, et märtsis töötas hageja vaid ühe päeva 01. märtsil 2005, 02. märtsist kuni

Kohtuistungil 23. augustil 2007 asus kostja seisukohale, et kuna hageja märtsis ja aprillis tööl ei käinud, siis on palk talle makstud ekslikult ja palus ekslikult makstud palga arvestada võimalike hüvitisnõuete katteks. Ekslikult makstud palka ei ole õige võtta arvesse keskmise palga arvutamisel. Palgaseaduse § 18 lg 1 sätestab, et kui töötaja ei täida tööülesannet oma süül, makstakse talle tasu vastavalt tehtud tööle. Kuivõrd hageja arvas ekslikult, et tööleping on lõppenud alates 02. märtsist 2005 ja rohkem tööle ei ilmunud, siis ei olnud tal ka õigust saada märtsi ja aprilli eest palka ning palk on talle makstud ebaseaduslikult. Märtsis 2005 maksis kostja hagejale palka 5788+1798 krooni, kokku 7586, märtsis oli kokku 23 tööpäeva, hageja oli tööl ühel päeval, seega oli tal õigus saada 7586/23=329,83 krooni ning ülejäänud 7256,17 krooni on makstud märtsis hagejale ekslikult. Kokku on hageja oktoobrist 2004 kuni märtsini 2005 saanud palka koos lisatasudega 3032+3946+3946+5788+1644+5788+5788+1798-7256,17=24473,83 krooni. Nimetatud summa tuleb jagada sel perioodil töötatud päevade arvuga: oktoobris 21, novembris 21, detsembris 23, jaanuaris 21, veebruaris 20 ja märtsis 23-8=15, kokku 121 tööpäeva. Hageja väitel oli perioodil september 2004 kuni veebruar 2005 tal 104 tööpäeva, kuivõrd töötasu arvestusest on näha, et oktoobris, novembris ja detsembris on hageja saanud vähem palka, siis võib arvata, et ta oli sel ajal osa ajast töövõimetuspuhkusel. Kostja tööpäevade arvu vaidlustanud ei ole. Kuivõrd hageja on võtnud aluseks eksliku perioodi, siis lahutatakse nimetatud 104 päevast septembri 2004 tööpäevade arv 22 ja liidetakse märtsi päevade arv 15, kokku tuleb 97 tööpäeva. Keskmiseks päevapalgaks on 24473,83/97=252,30 krooni ja keskmiseks abstraktseks kuupalgaks 24479,83/6=4079,97 krooni. Kokku tuleb seega hagejale kuuluva hüvitise suuruseks 8*252,30=2018,40 krooni. Kohtuistungil esitas kostja tasaarvestuse vastuväite, mille kohaselt palus kõik hageja nõuded tasaarvestada hagejale ekslikult makstud palgaga. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et kostja on hagejale ekslikult palka maksnud vähemalt 7256,17 krooni ulatuses. Sellest 2018,40 krooni tasaarvestab kohus hageja nõudega lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Kostja õigus tasaarvestusele tuleneks ka TLS § 84 lg 2, kuna hageja võis töölt ära jääda alles alates

Kostja ühtegi kohtukulu arvet kohtule esitanud ei ole, seega jääb kummagi poole kohtukulu poole enda kanda.

Peeter Pällin Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.