2-06-30916 OÜ Rimess hagi OÜ Exxton vastu võla 10 814,70 krooni ja viivise saamiseks Harju Maakohtu 15.05.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Exxton apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
18.septembril 2007, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OÜ Rimess, esindaja Ants Soone Kostja OÜ Exxton, esindaja Marko Jaani
Tsiviilasi
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 15.05.2007 osaliselt, so 36% määraga viivise väljamõistmise alguse aja osas. Kohtuotsuse resolutsiooni 4. punkt sõnastada järgmiselt: Välja mõista OÜ-lt Exxton viivis määraga 36% aastas alates 30.03.2007 kuni põhinõude täitmiseni OÜ Rimess kasuks.
2.Täiendada kohtuotsuse põhjendavat osa õigusliku põhjenduse osas.
Kõik menetluskulud kannab kostja. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused
1.OÜ Rimess esitas 25.10.2006 hagi OÜ Exxton vastu, paludes kostjalt välja mõista 13 432,50 krooni, millest põhivõlg on 11 274,90 krooni ja viivis 2157,50 krooni, ning viivise määraga 36% aastas alates hagiavalduse esitamisest. Kohtule 02.04.2007 esitatud täiendavas selgituses palus hageja seoses ebaõige arvestusega kostjalt välja mõista põhivõla 10 814,70 krooni, sissenõutavaks muutunud viivise seisuga 29.03.2007 3736,40 krooni ja sellest kuupäevast edasi kuni põhinõude täitmiseni viivise määraga 36% aastas.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 21.11.2001 tähtajatu lepingu, mille alusel hageja kohustus osutama kostjale raamatupidamisteenust. Kostja kohustus maksma hagejale lepinguliste kohustuste täitmise eest vastavalt esitatud arvetele. Kostjal on tasumata arve nr 52399 summas 3911,70 krooni, arve nr 52787 summas 4003,74 krooni ning arve nr 53102 summas 3359,46 krooni. Hageja on oma lepingulised kohustused kostja ees nõuetekohaselt täitnud. Kostja ei ole seni pretensioone esitanud. Sellest tulenevalt on hageja seisukohal, et kostja ei või keelduda oma kohustuste täitmisest, kuivõrd see ei ole mõistlik ning ei vasta hea usu põhimõttele, eelkõige seetõttu, et väidetavast rikkumisest on möödunud liiga palju aega. Heauskne ning mõistlik käitumine eeldab majandus- ja kutsetegevuses tegutsevalt hoolsalt käituvalt isikult viivitamatut reageerimist võimalikele puudustele. Kostja väited töötundide hulga eelneva kokkuleppe puudumise ja töömahu ebamõistliku suuruse kohta on tõendamata. Hageja on tööaja spetsifikatsioonide kohaselt teinud tööd oluliselt suuremas mahus kui kostja väidab. Lepingust ilmneb, et töötundide arvestuse pidamise õigus on hagejal. Hageja peatas teenuse osutamise kostja võla tõttu 03.08.2006. Lepingu p-s 4.4. on pooled kokku leppinud viivises määraga 0,1% päevas, so 36% aastas tähtaegselt tasumata summast. Kostja vastuväited
3.Kostja tunnistas hagi osaliselt. Arved on ebaselged, vastuolus sõlmitud lepinguga ning pole kontrollitavad. Hageja pole suutnud tõendada osutatud teenuste mahtusid ning töö teostamiseks kulunud aega. Vastavalt 10.01.2005 sõlmitud lisakokkuleppele osutab hageja teenust tunnihinna alusel (390 krooni, lisandub käibemaks), kusjuures orienteeruv töötundide hulk lepitakse eelnevalt suuliselt kokku, lähtudes tööde mahust. Hageja ei ole kordagi kostjaga töötundide hulka kokku leppinud. Vaidlusalused arved kajastavad ebamõistlikult suurt töömahtu. Arves nr 52399 on märgitud töökoguseks 1 ja teenuse hinnaks 3315 krooni. Kostja edastas hagejale 28.08.2006 juhatuse otsuse, mille p 3 kohaselt kostja otsustas mitte aktsepteerida hageja arveid nr 52399, 52787 ja 53102. Arved ei sisaldanud tegelikku töömahtu, majandustehingute/dokumentide arvu, käibedeklaratsiooni esitamiseks, palgaarvestuseks jm tehinguteks kulunud tööaega. Hageja poolt nõutav tasu ja selle eest vastu saadud teenus ei ole mõistlikus proportsioonis. Kostja leidis, et kohaldada tuleks võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p-s sätestatud hinna alandamist. Mõistliku suurusega teenustasuks kalendrikuu eest on ühe tunni eest võetav töötasu. Seega arve nr 52399 ja nr 53102 osas oleks mõistliku suurusega teenustasuks kokku 920,40 krooni, mille tasumisega kostja nõustus. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
4.Kohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 9894,30 krooni, sissenõutavaks muutunud viivise 3736,40 krooni ja viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määraga 36% aastas.
5.Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et arved on ebaselged ja kajastavad ebamõistlikult suurt töömahtu. Kostja on jätnud põhjendamatult temale esitatud arved tasumata. Arveid tuleb vaadelda koos poolte vahel sõlmitud lepinguga ning hagejal ei ole kohustust igakordselt arvesse ümber kirjutada lepingu p-s 2.3 sisalduvat. Kohus nõustus hagejaga selles, et kostja ei ole arveid tasumata jättes käitunud heauskselt. Kohtule esitati kostja juhatuse 28.08.2006 otsus, mis saadeti hagejale 20.09.2006. Samas nähtub arvest nr 52399, et maksetähtaeg oli 14.03.2006. Seega võttis kostja hagejalt 6 kuu jooksul vastu raamatupidamisteenust, soovimata selle eest tasuda. Kohus ei pidanud veenvaks kostja põhjendusi, mille kohaselt esitati oma vastuväited hilinenult seetõttu, et 2006. a suvel olid kostja juhatuse liikmed hõivatud
välisreisidega. Kostja juhatuse liikmetel oli võimalus leping hagejaga üles öelda juba 2006. a märtsis. Pooltevahelisest elektronkirjavahetusest nähtub, et kostja ei andnud hagejale veel juulikuus millegagi mõista, et raamatupidamisteenust enam ei soovita või et osutatud teenuses esineb puudusi.
6.Kohus ei nõustunud kostja seiskohaga, et hageja jättis tõendamata osutatud teenuse mahu ning kulunud aja. Hageja esitas tööaja spetsifikatsioonid, mis tõendavad tehtud tööde mahtusid. Poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt oli töötundide arvestuse pidamise õigus hagejal. Kostja on asunud ekslikule seisukohale, et raamatupidamise teenus kujutab endast ainuüksi laekumiste ja maksete sisestamist raamatupidamisprogrammi. Kostja ei toonud kohtumenetluses esile ühtki lepingu p-s 2.3 fikseeritud tööülesannet, mille hageja raamatupidaja oleks jätnud täitmata. Tulenevalt lepinguvabaduse ning privaatautonoomia põhimõttest on lepingud siduvad eelkõige seetõttu, et neid sõlminud pooled on endale kohustusi võtnud vabatahtlikult. Kostjal oleks olnud võimalik osta raamatupidamisteenust muudelt teenusepakkujatelt.
7.VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Lepingu p 4.4 järgi on pooled kokku leppinud viivises 0,1 % päevas.
8.Kostjalt hageja kasuks väljamõistetavat summat vähendas kohus kohtumenetluse ajal kostja poolt hagejale tasutud 920,40 krooni võrra. Kohus ei pidanud põhjendatuks kostja taotlust hinna alandamiseks. Hageja osutas raamatupidamisteenust õigustatud isikule, õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil, täitmisena pakutu on vastu võetud. Kostja mingeid pretensioone raamatupidamisteenuse osutamise osas hagejale mõistliku aja jooksul ei esitanud. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
9.Kostja palus kohtuotsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
10.Asjaolu, et töötundide arvestuse pidamise õigus oli hagejal, ei saa tähendada seda, et kostja on eelduslikult nõustunud, et hageja arvestus peab olema õige. Kuna töid teostas hageja, siis ei ole kostjal võimalik endal arvestust pidada. Hageja peab suutma tõendada kostjale esitatud tööaja arvestuse õigsust ja teostatud tööde mahtu.
11.Kostja vaidlustas arved nende ebareaalse ja ebamõistlikult suure töömahu tõttu. Kohtu poolt aluseks võetud tööaja spetsifikatsioonidest tuleneb, et igakuiselt ca 6,5-7,2 tundi moodustas just dokumentide kontroll ja sisestamine raamatupidamisprogrammi. Seega on ebaõige kohtu järeldus, et kostjale osutatud teenus oli laiem kui dokumentide kontroll ja sisestamine raamatupidamisprogrammi. Kohtu käsitlusest peab järeldama, et kostjal tuleb leppida kõigega, mis hageja arvele kirjutab ning hageja ei ole kohustatud teostatud tööde mahtu tõendama. Kostja pole väitnud, et hageja kohustunuks igakordselt arvesse ümber kirjutama lepingu p-s 2.3 sisalduva, vaid on seisukohal, et kostja nõudmisel peab hageja suutma tõendama arvete aluseks olevaid töömahte. Hageja on jätnud selle tegemata. Jaanuari jooksul oli kostjal 3 laekumist ja 9 makset, veebruaris 8 makset ning aprillis 1 laekumine ja 6 makset. Selliste minimaalsete tehingute töötlemise mahuks ei saa olla vastavalt 7,5, 7,2 ja 7,3 tundi, nagu hageja on märkinud tööaja spetsifikatsioonidel.
12.Kohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja vastuväitega, et arvest nr 52399 tulenev nõue on ebaselge ja tõendamata ning vastuolus sõlmitud lepinguga. Kostja juhtis kohtu tähelepanu, et hageja märkis arvel töökoguseks 1 ja teenuse hinnaks 3315 krooni. Pooltevahelise lepingu kohaselt oli aga teenuse hinnaks 390 krooni.
13.Osutatud teenuse ebamõistlikkuse kindlakstegemisel tulnuks maakohtul muuhulgas arvestada VÕS §-s 7 sätestatut. Samuti pidanuks kohus hindama, kas nõutav tasu ja saadud teenus on mõistlikus proportsioonis. Kohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS
§ 101 lg 1 p-s 5 sätestatud hinna alandamise abinõud. Lähtuvalt kohtupraktikas antud tõlgendusele võib VÕS § 112 lg-s 2 nimetatud hinna alandamise avalduse teha ka kohtumenetluse kestel kuni kohtuvaidluseni. Olukorras, kus kostja vaidlustab ebakorrektseid arveid, ei saa maakohus panna talle kohustust lepingu ülesütlemiseks. Väär on kohtu järeldus, et kostja on võtnud hagejalt kuue kuu jooksul vastu teenust, soovimata selle eest tasuda. Kostja on vaidlustanud vaid kolm arvet, teised arved on nõuetekohaselt tasutud. Kohtu järeldus, et kostja ei ole käitunud heauskselt ja seoses mõistliku aja jooksul pretensioonide esitamata jätmisega on ta selle õiguse kaotanud, piirab kostja õiguste realiseerimist ja paneb ta võrreldes hagejaga ebavõrdsesse olukorda. Kui isik realiseerib oma õigusi aegumistähtaja jooksul, siis ei saa arvetele vastuväidete esitamist käsitleda hea usu vastase käitumisena.
14.Viivise väljamõistmise osas on kohtuotsus vastuoluline ega ole seadusega kooskõlas. Kuna sissenõutavaks muutunud viivis 3736,40 krooni oli arvestatud hagejapoolse täiendava selgituse esitamise päeva seisuga (29.03.2007), poleks kohus saanud viivist määraga 36% aastas välja mõista alates hagiavalduse esitamisest, vaid alates 30.03.2007. Vastus apellatsioonkaebusele
15.Hageja pidas apellatsioonkaebust õigeks osas, milles vaidlustatakse 36% suuruse viivise väljamõistmine alates hagiavalduse esitamisest. Viivis määraga 36% aastas tuleb kostjalt välja mõista alates 29.03.2007 kuni põhinõude täitmiseni. Muus osas vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
16.Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt, so osas, milles on vaidlustatud 36% määraga viivise väljamõistmise alguse aeg. Selles osas tuleb kohtuotsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada ja ringkonnakohus teeb uue otsuse asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda, kuid peab vajalikuks täiendada kohtuotsuse põhjendavat osa õigusliku põhjenduse osas.
17.Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-s 1 sätestatust võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
18.Vaidlust ei ole asjaolu üle, et pooled sõlmisid 21.11.2001 tähtajatu töövõtulepingu, mille esemeks oli hageja poolt kostjale raamatupidamisteenuse osutamine. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 355 järgi kohustub töövõtulepingu järgi töövõtja tegema tellija ülesandel kindlaksmääratud töö, tellija aga kohustub tehtud töö vastu võtma ja selle eest maksma. Kuna tegemist oli kestvuslepinguga, kuuluvad vaidluses lepingu täitmise üle VÕSRakS § 12 lg 1 järgi alates 01.07.2002 kohaldamisele VÕS sätted, nagu leidis õigesti ka maakohus.
19.Lepingu II osas leppisid pooled kokku osutatavate raamatupidamisteenuste sisus, lepingu IV osas teenuste eest tasumises. Lepingu p 4.2 10.01.2005 täienduse järgi osutab hageja teenust tunnihinna alusel arvestusega 390 krooni + käibemaks töötunni
kohta, kusjuures orienteeruv töötundide hulk lepitakse suuliselt kokku eelnevalt, lähtudes raamatupidamistööde mahust. Töötundide arvestust peavad hageja raamatupidajad. Hagi esitamise aja seisuga oli kostjal tasumata hagejale kolm arvet: nr 52399 summas 3911,70 krooni, nr 52787 summas 4003,74 krooni ja nr 53102 summas 3359,46 krooni. Pooltel oli vaidlus selle üle, kas esinevad asjaolud, mis vabastaks kostjat hagejale arvetejärgse tasu maksmisest kohustusest. Kostja on seisukohal, et hageja arvetel näidatud töömaht on ebamõistlikult suur ja sellest tulenevalt ei pea ta arveid tasuma. Kohtumenetluse kestel võttis kostja hagi osaliselt õigeks, nõustudes tasuma ja tasudes arvete nr 52399 ja 53102 järgi 920, 40 krooni (2x390x18%, so arvestusega üks töötund kahel kuul).
20.Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et kostjal ei olnud õigust jätta arveid tasumata. VÕS § 636 järgi on töövõtja kohustatud tööna valmistatud asja tellijale üle andma; § 638 järgi lasub tellijal töö vastuvõtmise kohustus. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kostja on hageja tehtud töö igakuuliselt vastu võtnud. VÕS § 643 järgi peab oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud töövõtulepingu korral tellija tehtud töö viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. VÕS § 644 järgi peab tellija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Töö vastavus lepingutingimustele hõlmab muu hulgas ka tehtud töö mahtu.
21.VÕS § 637 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks reeglina töö valmimisest; juhul kui on kokkulepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Vaidlust ei ole selles, et hageja on kostjale tasunõude esitanud. Hageja arved on töö sisu osas kooskõlas lepinguga ja vastavad mahtude osas hageja raamatupidaja koostatud töötundide arvestustele. Lepingu p 4.2 täienduse kohaselt oli töötundide arvestuse pidamine hageja raamatupidaja kohustus. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige apellatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks hageja tõendanud tööaja arvestuse õigsust ja teostatud tööde mahtu. Oluline on märkida siinjuures seda, et hageja ringkonnakohtus esitatud väidete kohaselt ei ole tehtud tööde mahtudes ja arvete suuruses olnud enne ega pärast vaidlusalust perioodi märkimisväärseid erinevusi ning kostja on need pretensioone esitamata tasunud. Kostja esindaja sellele vastu ei vaielnud. Arvestades poolte vahel kujunenud tavasid ja praktikat, ei ole ringkonnakohtu hinnangul antud juhul rikutud VÕS § 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõtet, nagu kostja apellatsioonkaebuses leiab. Arvel nr 52399 märgitud kogus 1 hinnaga 3315 krooni on ilmselgelt trükitehniline, mitte sisuline eksimus. Sellele viitab ainuüksi asjaolu, et teenuse ühe tunni hinnaks oli lepingu järgi 390, mitte 3315 krooni.
22.Maakohus tuvastas õigesti, et hageja osutas teenust õigustatud isikule, õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil ning kostja võttis hageja töö vaidlusalusel perioodil pretensioonideta vastu. Kostja juhatuse 28.08.2006 otsust arvete mitteaktsepteerimise kohta, mis saadeti hagejale 20.09.2006, ei saa pidada arvetel kajastatud töö mittevastavusest teatamisel mõistlikuks tähtajaks. Lepingu p 4.4 järgi pidi tellija tasuma töö eest 14 kalendripäeva jooksul, arvates arve saamisest. Seda tähtaega tuleks antud juhul lugeda ka pretensioonide esitamise mõistlikuks ajaks. Tasunõue on esitatud pärast tööde üleandmist. Seega on hageja arved muutunud sissenõutavaks 14 päeva pärast arvete esitamist.
23.VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel nõuda kohustuse täitmist ja p 6 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist ja VÕS § 113 lg 1 alusel viivise tasumist. Viivise tasumises olid pooled leppinud kokku lepingu p-s 4.4. Kohus leidis põhjendatult, et hageja töövõtulepingust tulenev tasunõue ja viivisenõue on põhjendatud, tõendatud ning need tuleb rahuldada.
24.Hinna alandamise abinõu kohaldamise väitest loobus kostja ringkonnakohtu istungil, mistõttu apellatsioonkaebuse sellekohastele väidetele käesolevas otsuses hinnangut ei anta.
25.Põhjendatud on apellatsioonkaebus selle osas, et viivis määraga 36% aastas tuleb välja mõista alates 30.03.2007, mitte hagiavalduse esitamisest, kuna sissenõutavaks muutunud viivis 3736, 40 krooni oli hageja täiendavas selgituses arvestatud seisuga 29.03.2007 (t/lk 68). Hageja võttis apellatsioonkaebuse selles osas õigeks.
26.Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele üksnes käesoleva otsuse p-s 25 märgitud osas ja poolte kantud menetluskulude suurus sellest ei olene, jätab ringkonnakohus TsMS § 162 lg 1 järgi kõik hagimenetluse kulud kostja kanda, kelle kahjuks otsus tehti.
T. Kollom
I.Nõmm
A. Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.