Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-06-21771
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik
28.09.2007, Kentmanni Kohtumaja
Kohtuasi
AS H hagi JL ja AS N krooni solidaarses nõudes. 28.08.2007
Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised
Resolutsioon
Liili Lauri vastu 52 463.80
AS H– registrikood XXX asukoht XXX JL- ik XXXX XXX AS N - registrikood XXX, XXX Hagi rahuldada. Välja mõista solidaarselt kostjatelt JL ja AS N hageja AS H kasuks 52 463.80 krooni.
Kohtukulude jaotus. Jätta kohtukulud täies ulatuses kostjate kanda. Menetluskulud kanda järgmiselt: 50 % kannab kuludest JLja 50% OÜ N . Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule ( TsMS § 633 lg 1), alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest ( TsMS § 632 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses.
Hagiavalduse asjaolud ja nõue. Esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja JL vahel 18.07.2002.a. kasutusrendi leping nr 0042180L, mille esemeks oli maastur XXX, ehitusaasta 1999. Hageja kohustuseks oli anda auto kostja valdusse ja kasutusse, kostja kohustus selle eest tasuma vastavalt
maksegraafikule. Kostja JL jättis süstemaatiliseks tasumata makseid ja hageja saatis 27.04.2004.a. teate lepingu ülesütlemise kohta, hageja ütles lepingu üles lähtuvalt lepingu üldtingimuste punktile 11.1.2 erakorraliselt võlgnevuse tõttu. Vara valdus õnnestus taastada 2004.a. mais, vara müüdi hinnaga 127 966.10 krooni. Kostja lepingust tulenev võlgnevus on järgmine: kostja poolt hagejale liisingueseme omandamisega tekkinud hüvitamata kulu ehk jääkmaksumus 171 912.95 krooni, vara realiseerimisega seotud otsene kulutus 8516.95 krooni. Kokku 180 429.90 krooni, vara võõrandamisest saadud rahasumma ei katnud kostja poolt tasumisele kuuluvat, hagetav summa on 52 463.80 krooni ( lepingust tuleneva 180 429.90 krooni ja vara realiseerimisest saadud 127 966.10 krooni vahe). Hageja ja kostja AS N vahel on sõlmitud käendusleping, kostja võttis kohustuse tagada solidaarselt JLiga lepingust tulenevaid kohustusi. Hageja tugineb lepingu üldtingimuste punktidele 2.3, 11.1.2, 5.19, VÕS § 76 lg 1, 367 lg 1 ja lg 4, VÕS § 142 lg 1 ja 2 ja VÕS § 101 lg 1p 1 ja 4. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista 52 463.80 krooni . Kostjate vastuväited. Kostjad hagi ei tunnista, kostja JL elukaaslane IS tasus makseid igakuiselt kuni veebruarikuuni 2004, 18.10.2003.a. vara varastati, vaatamata ärandamisele tasuti makseid kuni veebruar 2004.a. Edaspidi sellest keelduti, sest vara kasutada ei saanud ja teadaolevalt hüvitas hagejale vara väärtuse KAS. Hageja ei ole lepingut nõuetekohaselt ülesöelnud, puudus vastav alus. Maastur leiti üles 12.05.2004.a., kostja elukaaslane viis selle FAS, kuivõrd auto oli vigastatud ning vajas parandamist. Seoses läbirääkimistega seisis auto seal mitu kuud, kostja soov oli vara välja osta või jätkata kasutamist. 2004 a. lõpus maastur müüdi põhjendamatult madala hinnaga ning üllatuslikult sai kostja 08.03.2005.a. kirjaga teada nõudest tema vastu. Kostja peab oluliseks, et 2004 maikuus leiti varastatud auto ja hageja valdus taastus, kostja ei vaidlusta liisingulepingu ülesütlemise kehtivust ega asjaolu, et kindlustushüvis 115 920 krooni tuli hagejal tagastada. Seoses remondiga hüvitas KAS hagejale 29 325 krooni. Maastur müüdi hageja poolt seisundis, milline see oli leidmise hetkel, vigastustega, hageja pidanuks nõudest maha arvama saadud hüvitise summa 29 325 kooni. Maasturi kindlustusväärtuseks oli 300 000 krooni, väljaande Kuldne Börs müügikuulutustes 2004 aasta detsembris on kajastatud samaväärsete mudelite hinnad 250 000 – 319 000 krooni. Hageja müüs vara hinnaga 127 966.10 krooni, käibemaksuga 151 000 krooni. Kui hageja oleks müünud vara tegeliku väärtusega, ei oleks kahju tekkinud. Isegi kui hageja kasutusrendi üldtingimuste punkt 5.19 sätestab, et kahju arvutakse vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahena, võib selline lepingu tüüptingimus olla tühine VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 alusel, sest vara võõrandamisest saadava summa sai määrata vaid hageja. Kostja on ka seisukohal, et otsene kulutus 8516.95 krooni ei ole põhjendatud, arusaamatu on märgitud teenuse nimi ja komisjonitasuna kajastatu ei ole selge, mis selles sisaldub. Komisjonitasu suurus on arvestades müügihinda põhjendamatult suur. Kohtu põhjendused. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud. Hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on
tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. VÕS § 361 kohaselt kindlustuslepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et AS H ja JL sõlmisid 18.07.2002.a. kasutusrendilepingu nr. 0042180L, mille esemeks oli maastur XXX, ehitusaasta 1999. Seega on pooltevahelise lepingu näol tegemist liisingulepinguga, mis oma olemuselt on kestvusleping. Lepingu kohaselt kohustus hageja andma selle vara lepingu perioodiks kostja JL valdusesse ja kasutusse. Vaidlus puudub asjaolu üle, et leping on lõpetatud ennetähtaegselt, sest JL rikkus lepingulist kohustust tasuda tähtaegselt kokkulepitud makseid. 27.04.2004.a. teatisega on hageja teavitanud kostjat lepingu ülesütlemisest ning võlgnevuse olemasolust. 20.04.2007 esitatud vastuväidete kohaselt ei vaidlustata liisingulepingu ülesütlemise kehtivust ( t/lk 78). VÕS § 195 lg 5 kohaselt peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. VÕS § 363 punkt 2 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena. VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Lepingu üldtingimuste p 5.19 kohaselt on rentnik kohustatud, juhul kui vara võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki kostja poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, on kostja kohustatud hüvitama liisingufirmale vara võõrandamisest tekkinud kahjud, s.t vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe ja kulud, mis on seotud vara valduse üle võtmisega, vara hoidmisega ja vara müügikõlbulikuks seadmisega. VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Vaidlusaluse vara müügikulud on põhjustaud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need lisakulud VÕS 367 lg 4 ja lepingu üldtingimuste p 5.19 tähenduses.
Vara on tagastatud hagejale 2004 aasta mais, hageja on vara võõrandanud AMJ Autoäri OÜ vahendusel, hinnaga 127 966.10 krooni (käibemaksuta). Hagiavalduses toodud asjaolude kohaselt on võlgnevus kokku 52 463.80 krooni, kostja poolt hagejale liisingueseme omandamisega tekkinud hüvitamata kulu ehk vara jääkmaksumus on 171 912.95 krooni (käibemaksuta) ja otsene kulutus, mis on põhjustatud vara realiseerimisest, 9516.95 krooni. Hageja nõue kostjate vastu on 52 463.80 krooni, mis moodustub lepingust tuleneva 180 429.90 krooni ja vara realiseerimisest saadud 127 966.10 krooni vahest. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu äraütlemist liisinguandja
omandisse, tuleb esimeses lõikes nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Vaidlusalune maastur jäi pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale ehk hagejale, seega tuleb viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava vara väärtust. Hageja on arvestanud vara jääkmaksumuseks 171 912.95 krooni, mis kasutusrendi üldtingimuste p 1.1. kohaselt tähendab lepingu tähtaja suvalisel ajahetkel rentniku poolt rendileandjale vara omandamiseks tehtud kulutuste hüvitamata osa. VÕS § 367 lg 2 kohaselt kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast. Riigikohus on lahendis 3-2-1-1-07 leidnud, et lähtudes VÕS § 367 lõikest 3 tuleb liisinguandja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tasumata väljaostumakseid vara jääkväärtusega. Kuna lepingu lõppemisel jäi maasturi omandiõigus hagejale, säilitas ta vara ja omandas tasutud rendimaksed, seega jäi hagejale vara jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses, mistõttu tasumata väljaostumakseid tuleb kõrvutada vara väärtusega tagastamise ajal. Lähtudes TsÜS § -st 65 loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kohtule esitatud kirjalikest teatistest nähtub, et maasturi on ostnud Welg Varuosad OÜ 30.12.2005, müüdi hinnaga 127 966.10 krooni (koos käibemaksuga 151 000.00 krooni). Kostjad on vastuväidetes viidanud asjaolule, et neil puudus võimalus mõjutada müügiprotsessi ning hageja poolt väljapakutud hind müügiks ei olnud mõistlik, kostja elukaaslane I S pidas läbirääkimisi hagejaga ja soovis lepingut jätkata või auto ise ära osta. Varastatud maastur leiti üles 12.05.2004, suvel avastas, et autot ei ole enam F territooriumil. Kostjate arvates auto müüdi alles 2004 aasta lõpus põhjendamatult madala hinnaga. Hageja on kohtule esitanud elektronkirjavahetuse, mille kontekstist saab järeldada, et auto oli 23.11.2004.a. F territooriumil. Kohus ei nõustu kostjate vastuväidetega, kostja lepingu jätkamise või ostusoov on täiesti paljasõnaline, samuti ei kinnita tema esitatud kirjalikud tõendid vara teistsugust müügihinda. Vastavalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi. Kostjate esitatud tõendid ei tõenda, et hageja poolt esiletoodud turuhind ei ole kooskõlas TsÜS § - ga 65. Turuhinna määratlemisel ei saa tähtsust omada maasturi kindlustusväärtus 300 000 krooni, kostja kajastatud väljaande Kuldne Börs müügikuulutused aga ei kajasta avariilist autot, mille võõrandamisel ei saa kõrvutada sama aastakäigu normaalses olukorras olevat sõidukit ja hinda. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et seoses auto leidmisega tulnuks hagejal kindlustushüvitis 115 920 krooni ERGO Kindlustus AS – le tagastada. Kostjate esindaja on seisukohal, et samas hüvitas kindlustusandja hagejale remondi maksumusest 29 325 krooni, sest hageja tagastas kindlustusandjale 86 595 krooni. Hageja sai hüvitist, kuid remonditöid ei teostud, mistõttu pidanuks kahjust maha arvama hüvituse summa, hageja kinnitab, et vahe on 29 325 krooni, kuid selle raames on kustutatud kostja nõudest 6360.64 krooni ja vähendatud vara jääkmaksumust summas 22 964.36 krooni võrra. Kohus loeb tõendatuks AMJ Autoäri OÜ arvega nr 2375 hagetava kulu, mis on nimetatud ́ ́komisjonitasuna ́ ́ ja sisaldas auto müügiga seotud kulu. Arve kajastab vaidlusaluse auto numbrit XXX, seega saab järeldada, et kulu sisaldab müügiteenust. 16.07.2001.a. sõlmisid hageja ja kostja AS N käenduslepingu nr. 0042180L-KÄ, mille alusel
võttis kostja AS N endale kohustuse tagada solidaarselt hageja ja kostja JL vahel sõlmitud lepingust nr 0042180 L tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse ees. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja kohustuse ees täies ulatuses. VÕS § 153 lg 1 p 1 kohaselt lõpeb käendus käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus asub seisukohale, et hageja menetluskulud tuleb jätta täies ulatuses kostjate kanda, kostjate kulud jäävad nende endi kanda. TsMS § 173 lg 3 kohaselt määrab kohus vajaduse korral kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus jaotab menetluskulude kandmise järgmiselt: 50 % kannab kuludest JL, 50% OÜ N .
Liili Lauri kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.