Võlaõigus › Võõrandamislepingud

olev eelnimetatud mootorsõiduk politsei poolt ära kuna ilmnes, et see oli 2004.a. Soomes varastatud. Hageja leiab, et kostja poolt talle müüdud asi ei vastanud lepingutingimustele, kuna see oli varastatud. Hageja esitas VÕS § 365 lg 1 alusel kostja vastu nõude kahju 90 000 krooni hüvitamiseks. Hageja leidis vastuseks kostja viidetele komisjonilepingule, et kostja ei ole tõendanud komisjonisuhte olemasolu ning hageja jaoks ei oma tähtsust kostja suhted kolmandate isikutega.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnista ning palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja möönis, et lepingu kohaselt ei võinud tegemist olla varastatud sõidukiga. Samas leidis kostja, et ei ole tõendatud, et 25.07.2004.a. xxx varastatud sõiduk on seesama sõiduk, mille kostja müüs 2005.a. maikuus xxx. Põhja Politseiprefektuuri kirjas on nimetatud ainult mootorsõiduki mark, mudel ja riiklik registreerimismärk xxx. Nimetatud andmed ei ole piisavad, et tõendada, et tegemist on sama mootorsõidukiga. Hageja väited on vastuolus Eesti Riikliku Autoregistri andmetega. xxx (registreerimismärk xxx) registreeriti esmakordselt Eestis 21.10.2002.a. ning 30.07.2004.a registreeriti sõiduki omanikuks xxx. Registritoimingute tegemine tõendab, et tegemist ei ole 25.07.2004.a xxx varastatud sõidukiga. Kostja võttis mootorsõiduki müügiks 28.12.2004.a kui komisjonär xxx (xxx) kui komitendiga sõlmitud komisjonilepingu alusel. Komisjonilepingus ei ole kokku lepitud VÕS § 700 nimetatud tingimusi ning kostja kohustuste täitmise eest ei vastuta.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHAD

Kolmas isik xxx seletas, et tema on andnud ütluseid juba Põhja Politseiprefektuurile ning on arusaamatu, kuidas on võimalik teha varastatud sõidukiga ARK-is registritoiminguid. Kolmas isik võttis omaks, et kostja ja tema vahel oli sõiduki müümiseks sõlmitud komisjonileping.

KOHTU SEISUKOHAD

Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmistes asjaoludes: 1) 10.05.2005.a. sõlmiti xxxx ja xxx vahel järelmaksuga müügileping nr 0100509L, mille alusel liisingufirma kohustus sõlmima xxx müügilepingu mootorsõiduki xxx (tehasetähisega xxx omandamiseks. Ostja xxx kohustus tasuma lepingu eseme eest osamakseid ning osamaksete ja intressi täielikul tasumisel läheb ostjale üle eseme omandiõigus (tl 7-10). 2) 12.05.2005.a. sõlmiti xxx ja xxx vahel müügileping nr 00100509L-OM, mille alusel AS xxx ostis kolmanda isiku huvides kaubiku xxx, tehasetähisega WV1ZZZ70ZXH052819) (tl 63). 3) 22.06.2006.a. võeti xxx ära tema kasutuses olev xxx kuuluv mootorsõiduk xxx kuna sõiduk on 25.07.2004.axxx varastatud (tl 11).

Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejale on kahju tekkinud ning kas kahju tekkimise vastutab kostja. Kohus peab tuvastama, kas politsei poolt ära võetud auto on sama, mille kostja andis hagejale üle ostu-müügi ja liisingulepingu alusel ning kas kostja on rikkunud müügilepingust tulenevaid kohustusi, mille tulemusel on hagejale kahju tekkinud. Kohus leiab, et 10.05.2005.a. sõlmitud järelmaksuga müügileping nr 0100509L on oma olemuselt liisingleping, millele kohalduvad liisingulepingu sätted. Pooled ei ole liisingulepingu sätete kohaldamist vaidlustanud. VÕS § 365 lg 1 esimese lause kohaselt võib liisinguvõtja esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud

müügilepingut. Kuna hageja leidis, et kostja rikkus 12.05.2005.a. xxx Eesti ja kostja vahel sõlmitud müügilepingut, on hageja õigesti suunanud oma nõude kostja vastu. Kostja on xxx üle andnud mootorsõiduki xxx (tehasetähisega WV1ZZZ70ZXH052819, registreerimisnumbriga xxx). Põhja Politseiprefektuuri 27.06.2006.a. vastusega päringule (tl 11) ning 29.03.2007.a vastusega (tl 48) on tõendatud, et sama auto on hagejalt ära võetud politsei poolt ning varastatud 25.07.2004.a xxxt. Auto omanik on xxx. Vastuses ning ostu-müügi lepingus kattuvad tehasetähis ja registreerimisnumber. Kostja viide, et enne ning pärast sõiduki vargust tehti sõidukiga ARK-is registreerimistoiminguid, ei tõenda, et tegemist ei ole Soomest varastatud sõidukiga. Õige on kostja seisukoht, et autoregistrikeskuses tehtavad toimingud on deklaratiivse iseloomuga, mitte õigustloovad. Kohus loeb üldteadaolevaks asjaolu, et ARK ei väljasta ühesuguse margiga mootorsõidukitele ühesuguseid registreerimismärke. Seega loeb kohus tõendatuks, et politsei võttis hagejalt ära kostjale poolt hagejale antud sõiduki, hagejal on kahju tekkinud. VÕS 208 lg 1 esimese lause kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kohus on lugenud tõendatuks, et vaidlusalune sõiduk võeti hagejalt ära ning auto omanik on xxx. Seega on tõendatud, et auto kuulub kolmandale isikule. Müüja on rikkunud oma põhikohustust teha võimalikuks omandi üleminek ostjale, kuna asi, mis tuli ostjale üle anda, ei kuulunud müüjale. Üleantud sõiduk ei vastanud lepingutingimustele ka VÕS § 217 lg 2 p 4 kohaselt, kuna kolmandal isikul on asja suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada. Eeltoodu alusel loeb kohus tõendatuks, et kostja ei täitnud oma lepingujärgseid kohustusi. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Politsei 29.03.2007.a vastusega (tl 48) on tõendatud, et sõiduk tagastatakse xxx ja seega on hagejale sõiduki väärtuse võrra kahju tekkinud. Kostja tegevuse ja hagejal kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Kostja ei ole vaidlustanud hageja nimetatud kahju suurust 90 000 krooni. Kostja väitis, et tal on sõlmitud kolmanda isiku xxx komisjonileping ning kahju hüvitamise eest vastutab viimane. VÕS § 692 lg 1 kohaselt komisjonilepinguga kohustub üks isik (komisjonär) teise isiku (komitent) jaoks oma nimel ja komitendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile kuuluva eseme või ostma komitendile teatud eseme (komisjoniese). Kohus leiab, et kostja väide komisjonilepingu sõlmimise kohta on paljasõnaline ja tõendamata. Samas juhib kohus kostja tähelepanu asjaolu, et VÕS § 700 ei kõrvalda ka komisjonilepingu puhul komisjonäri vastutust. Nimetatud paragrahv reguleerib komisjonäri vastutust kolmanda isiku kohustuste täitmise eest. Antud juhul ei ole vaidlust kolmanda isiku kohustuste täitmise üle. Üldpõhimõtte järgi loob komisjonilepingu täitmiseks tehtud tehing õigusi ja kohustusi üksnes komisjonärile, kes on kohustatud tehingust tulenevad õigused komitendile üle kandma ja kellel on õigus nõuda enda vabastamist komisjonilepingu täitmisel võetud kohustustest. Seega on hagejal ka komisjonilepingu olemasolu korral õigus esitada kahju hüvitamise nõue kostja kui lepingupoole vastu, kuid tulenevalt VÕS § 692 lg 2 ja § 628 tekib kostjal kahju hüvitamise nõudeõigus kolmanda isiku vastu. Kohus leiab eeltoodu alusel, et hagejale kahju tekkimise eest vastutab kostja. Hagi tuleb rahuldada täies ulatuses ning kostjalt hageja kasuks välja mõista 90 000 krooni. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Kohus leiab, et kuna otsus tehti kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.

Gerty Pau Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.