Võlaõigus › Võõrandamislepingud

03.04.2006 seisuga 253 306,95 krooni. Harju Maakohtu 15.06.2006 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-05-20831 on välja kuulutatud AS Saniotek pankrot. 30.11.2004 andis AS Saniotek endine nõukogu liige (kuni 11.11.2005) Rain Linnasmägi välja garantiikirja, millega garanteeris AS Saniotek võlgnevuse summas 485 834,40 krooni tasumise hagejale vastavalt 01.11.2004 esitatud maksegraafikule ja kohustus täitma AS Saniotek kohustused, kui viimane neid ei täida. Hageja leidis, et kostja andis garantii majandustegevuses äriühingu nõukogu liikmena. Samuti oli kostja allkirjastatud garantiikiri oma sisult AS Saniotek kohustusega ühinemine VÕS § 178 tähenduses nõude tagamise eesmärgil. Kuivõrd AS Saniotek võlga ei ole tasunud, pööras hageja oma nõude garantiiandja vastu ja palus kostjalt Rain Linnasmägilt Sanistal OÜ kasuks välja mõista 278 710,01 krooni, sellest 253 306,95 krooni põhivõlga ja 25 403,06 krooni seadusjärgset viivist 03.04.2006 seisuga. Hageja tugines VÕS § 76 lg-le 1, §-le 100, § 101 lg 1 p-dele 1 ja 6, § 113 lg-le 1, § 155 lg-le 1. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. VÕS § 155 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses võib isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Kostja ei ole andnud garantiikirja oma majandus- või kutsetegevuses ja seega on garantii tühine VÕS § 155 lg-st 1 tuleneva keelu rikkumise tõttu. VÕS § 155 lg 1 mõtteks on tuua kaasa füüsiliste isikute poolt teadmatusest antud garantii tühisus. Garantiid annavad praktikas pangad, kindlustusseltsid ja muud krediidiasutused. Garantii on sõltumatu tagatavast võlakohustusest ja sellele ei saa esitada tagatavast kohustusest tulenevaid vastuväiteid. Sellise mitteaktsessoorse kohustuse võtmine füüsilise isiku poolt, kes ei saa garantiist mingit kasu ega hüve, kellel puudub huvi ja kohustus vastutada äriühingu võlgade eest ning kes ei oska hinnata garantiist tulenevaid riske, on võlaõigusseaduse kohaselt lubamatu ning tühine. Isegi kui garantii andmine ei ole tühine, on garantii antud tingimuslikult. Kostja kohustus täitma AS Saniotek kohustused juhul, kui viimane neid ei täida. Hageja ei ole tõendanud nõude olemasolu AS Saniotek vastu. Samuti ei nõustunud kostja väitega, et 30.11.2004 tema poolt antud garantiikiri oli võlatunnistus või AS Saniotek kohustusega ühinemine. Kostja tagas garantiikirjaga garantiikirja lisas loetletud konkreetsete hageja esitatud arvete tasumist, mitte abstraktset kohustust. Kostja andmetel on AS Saniotek need arved tasunud. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Pärnu Maakohus rahuldas hagi 09.03.2007 otsusega VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg 2 alusel ning mõistis Rain Linnasmägilt Sanistal OÜ kasuks välja 278 710,01 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb käesoleva asja lahendamisel rakendada Riigikohtu 11.02.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-9-03 p-des 30 ja 33 sätestatut, mille kohaselt seadus ei keela isikutel sõlmida kokkuleppeid tagatiste ja nendest tulenevate õiguste ja kohustuste kohta ka teisiti, kui seaduses sätestatud, kui vastuollu ei minda seaduse imperatiivsete sätetega, ning Riigikohtu 19.10.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-86-05 p-s 11 sätestatut, mille kohaselt kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi

2(5)

aluseks olevad asjaolud. Pärnu Maakohus leidis, et õigusriigis peab valitsema õiguskord, mis tagab õiguskindluse. Eeltooduga ega heade kommete ja äritavadega ei ole kooskõlas, kui isik annab 30.11.2004 garantii võlgnevuse tasumiseks ja 29.01.2007 kinnitab, et garantii on tühine. Kohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte käendusena, kuna garantiikirjana pealkirjastatud võlgnevuse tagamise kohustusel on kõik käenduse tunnused. Tsiviilasjas toimiku lehekülgedel 9 ja 10 olevate dokumentaalsete tõendite kohaselt on kostja andnud tagatise füüsilise isikuna, puuduvad viited majandus- ja kutsetegevusele. Eeltoodust tulenevalt on kostja vastuväited ebaõiged. Kostja ei ole tõendanud nõudesumma ebaõigsust, milleks tal oli piisavalt aega. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Pärnu Maakohtu 09.03.2007 otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Apellant palub jätta kõik menetluskulud Sanistal OÜ kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kaevatav otsus ebaseaduslik ja põhjendamatu ning kohus on oluliselt rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud menetlusnorme (TsMS § 436 lg 1, § 436 lg-d 3 ja 4, § 442 lg 8). TsMS § 436 lg 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Hageja esitas nõude garantii (VÕS § 155) alusel, kuid esimese astme kohus kvalifitseeris õigussuhte omaalgatuslikult käendusena, küsimata selle kohta poolte seisukohta. Sellega väljus kohus hagi piiridest. (Antud järeldus on muuhulgas vastuolus sama kohtuotsuse varasema järeldusega, mille kohaselt garantii tühisusest teatamine ei ole kooskõlas heade kommete ja äritavadega.) Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta leidis, et tegemist on käendusega, ega viidanud mitte ühelegi õigusnormile. Samuti ei ole maakohus analüüsinud ega esitanud põhjendusi hageja väidete ja kostja vastuväidete osas, et nendevaheline õigussuhe on (või kostja seisukohalt vastavalt ei ole) kvalifitseeritav kohustusega ühinemise (VÕS § 178) või võlatunnistusena (VÕS § 30). Apellandi hinnangul ei ole esimese astme kohus võtnud seisukohta kostja vastuväite osas, mille kohaselt on selgusetu viivise nõude summas 25 403,06 krooni alus ja arvestus. See näitab, et kohus ei ole kontrollinud viivisenõude põhjendatust. Samuti ei ole kohus analüüsinud kostja vastuväidet, et hageja oleks pidanud ära näitama, milliste AS Saniotek poolt tasumata arvete tasumist ta nõuab. Kostja väitis, et hageja on erinevates menetlusdokumentides esitanud erinevaid võlgnevuse summasid ja kostja tagas konkreetsete arvete tasumist, mis tema arvates on tasutud. Esimese astme kohus ei hinnanud vastavaid tõendeid ega kostja sellekohast vastuväidet. Üldiselt jättis esimese astme kohus hindamata hagiavalduse lisana nr 1, 2, 5 ja 6 esitatud tõendid,

3(5)

millega rikkus TsMS § 442 lg 8. Apellant leiab, et eelpool viidatud olulisi menetlusõiguse normide rikkumisi ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses ja TsMS § 657 lg 1 p 3 kohaselt on põhjendatud otsuse tühistamine ja asja saatmine uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebuse põhjendustest olenematult on kaevatava otsuse tühistamise ja uueks arutamiseks esimese astme kohtule tagasisaatmise aluseks TsMS § 656 lg 1 p 5. Kuivõrd kostja elukoht ja hageja asukoht on Tallinnas, on põhjendatud asja saatmine uueks arutamiseks Harju Maakohtule, kuna see aitab kokku hoida menetluskulusid. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning Pärnu Maakohtu 09.03.2007 otsuse resolutiivosas muutmata. Vastustaja möönab, et esimese astme kohus on rikkunud TsMS § 442 lg 8, jättes otsuse põhjendavas osas viitamata kohaldatavatele õigusnormidele, kuid õigusnormidele on viidatud kaevatava otsuse resolutiivosas, mistõttu on ringkonnakohtul võimalik selline puudus ise kõrvaldada. Seoses apellandi väitega maakohtu väljumise kohta hagi piiridest, leiab vastustaja, et TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 tulenevalt ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning kohtul on õigus omal äranägemisel seadust kohaldada pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisel. Vastustaja ei vaidle vastu, et kohus jättis analüüsimata tema alternatiivsed õigussuhte kvalifikatsioonid (kohustusega ühinemine ja võlatunnistuse andmine). Vastustaja ei ole nõus, et tema hagejana oleks pidanud tõendama, missugused konkreetsed arved garantiikirja lisas loetletutest on AS Saniotek poolt tasumata. Negatiivset asjaolu ei ole võimalik tõendada. Apellandil kostjana oli esimese astme kohtumenetluses kohustus tõendada arvete osalist tasumist kui positiivset asjaolu. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, läbi vaadanud apellatsioonkaebuse, vastustaja vastuse ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõigusnormide olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel asjaoludel. TsMS § 435 lg 1 kohaselt kohus teeb otsuse, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. TsMS § 436 lg 1 järgi kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. See tähendab, et otsuse põhjendav osa peab sisaldama tõendite analüüsi ja põhjendust, miks kohus esitatud tõendite põhjal antud järelduseni jõudis. Vaidlustatud kohtuotsuses puudub nii tõendite analüüs kui ka seaduse nõuetele vastav põhjendus. Toimikust ilmneb, et pooltevahelise õigussuhte osas esines õiguslik vaidlus. Hagi on esitatud kostja vastu, tulenevalt garantiilepingust VÕS 155 lg 1 järgi. Toimikust ilmneb, et hageja käsitles garantiikirja ka kohustusega ühinemisena ning võlatunnistusena.

4(5)

Maakohus, rahuldades hagi, kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte käendusena. Kohtule kuulub õigusliku hinnangu andmine õigussuhtele, kuid toimikust ilmneb, et väiteid käenduslepingu olemasolust ei ole kumbki pooltest esitanud ning see ei olnud üldse arutelu objektiks. Otsus ei tohiks olla menetlusosalistele üllatuslik. Kui kohus esitatud tõendite põhjal leidis, et tegemist võib olla käendusega, siis tulnuks sellele tähelepanu juhtida. See võimaldaks pooltel esitada oma seisukohad ja neid kaitsta. Kolleegium nõustub apellandiga, et otsuses puudub põhjendus, miks kohus leidis, et tegemist on käendusega. Otsuses on piirdutud üksnes põhjendusega, et garantiikirjana pealkirjastatud võlgnevuse tagamise kohustusel on kõik käenduse tunnused, kuid millised on need tunnused, on jäänud käsitlemata. Samas on otsus vastuoluline, kuivõrd kohus ei välistanud ka garantii olemasolu. Kolleegium nõustub apellandiga, et otsuses puudub analüüs nii hageja väidete kui ka kostja vastuväidete osas, milles õigussuhet käsitleti kohustusega ühinemisena või võlatunnistusena. Arvestades eeltoodut, kolleegium leiab, et tegemist on niivõrd olulise menetlusõigusnormi rikkumisega, mida ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, mistõttu tuleb tsiviilasi TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel saata esimese astme kohtusse uueks arutamiseks. Apellandi taotlus kohtualluvuse muutmiseks tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd TsMS § 75 lg 4 järgi kõrgema astme kohus ei kontrolli ega muuda kohtualluvust muul alusel kui kohtualluvuse kohta tehtud kohtumääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisega. Menetluskulude jaotus tuleb otsustada uuel tsiviilasja läbivaatamisel.

Mare Merimaa

Iko Nõmm

Malle Seppik

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.