Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 10.09.2007

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number: 2-05-14209/6
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Muud kasutuslepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 10.09.2007
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 2408

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

Swedbank Liising Aktsiaselts10434248

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Urmas Reinola, Gaida Kivinurm, Mare Merimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. september 2007.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-05-14209

Tsiviilasi

AS-i Hansa Liising Eesti hagi Meelis Hakkaja vastu 167.919,70 krooni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27. oktoobri 2006.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Hansa Liising Eesti apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant AS Hansa Liising Eesti (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, Tallinn), volitatud esindaja Helen Kolk; Vastustaja Meelis Hakkaja (IK xxxxxxxxxx, elukoht x), volitatud esindaja adv. Raul Ainla

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1.Tühistada Harju Maakohtu 27. oktoobri 2006. a. otsus osas, millega jäeti rahuldamata AS-i Hansa Liising Eesti nõue Meelis Hakkaja vastu 8813,56 krooni väljamõistmiseks ja menetluskulude väljamõistmise osas.

2.Teha uus otsus, millega hagi täielikult rahuldada ja mõista Meelis Hakkajalt AS-i Hansa Liising Eesti kasuks välja 159 106,14 (ükssada viiskümmend üheksa tuhat ükssada kuus) krooni ja 14 senti ja müügiteenuse kulu 8813,56 (kaheksa tuhat kaheksasada kolmteist) krooni ja 56 senti.

3.Apellatsioonkaebus rahuldada.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

1.juulil 2005.a esitas AS Hansa Liising Eesti hagi Tallinna Linnakohtusse Meelis Hakkaja vastu 167.919,70 krooni saamiseks. Hageja ja kostja vahel on 23. oktoobril 2000.a. sõlmitud kapitalirendi leping nr 0011179L, mille esemeks oli sõiduauto Mitsubishi 3000GT, riikliku registrimärgiga xxXXX. Lepingu kohaselt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse. Kostja kohustus maksma vastavalt maksegraafikule makseid. Kostja rikkus lepingut, jättes tasumata tasumisele kuuluvad maksed. Hageja saatis kostjale 15. märtsil 2001.a teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles informeeris võlgnevuse suurusest ja lepingu erakorralisest lõpetamisest. Kuna hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus kostja andma hagejale üle vara valduse. Hageja asus vara realiseerima. Kostja lepingust tulenev võlgnevus on kokku 388.258,68 krooni (tähtajaks tasumata rendimaksed summas 53.607,18 krooni, vara jääkmaksumus 315.136,94 krooni, kostja poolt hagejale hüvitamata vara kindlustamise maksed summas 4340 krooni ja hageja poolt kantud vara müügiga seotud kulutused summas 15.174,56 krooni). Kuna hind, millega õnnestus varale ostja leida, oli 220.338,98 krooni, ei katnud vara võõrandamisest saadud rahasumma kostja poolt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, sai hageja otsest kahju 167.919,70 krooni ulatuses. 13. oktoobril 2004.a saatis hageja kostjale kirja, milles palus tasuda vastav kahjusumma 14 päeva jooksul. Käesoleva ajani pole kostja võlgnevust tasunud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Hageja on rikkunud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet, sest ta võõrandas kostja kasutuses olnud vara tunduvalt alla selle turuväärtuse. Kuna hageja oli kapitalirendi lepingu esemeks olnud sõiduki omanik, ei olnud hädavajadust sõidukit alla turuhinna müüa. Heade kommete vastane on sõiduki n.ö. iga hinna eest müümine ning selliselt endale kahju tekitamine, mille hüvitamist nõutakse endiselt rentnikult. Hageja müüs kõnealuse sõiduki alla turuhinna, lootes, et kostja kompenseerib vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe. Hagi lahendamisel tuleb lähtuda sõiduki väärtusest kapitalirendilepingu lõpetamise hetkel, sest poolte vahel eksisteerinud rendisuhe lõppes kapitalirendilepingu lõpetamisega hageja poolt. Hageja on võõrandanud sõiduki 40.000 krooni võrra keskmisest turuhinnast odavamalt, kui võtta aluseks Eesti Konjuktuuriinstituudi AS-i keskmine hind. Kostja ei vaidle vastu, et tal on hageja ees rendimaksete võlgnevus, kuid hageja ei ole kostjale kirjalikult lepingulisele alusele viidates teatanud, millise lepingu punkti alusel ta lepingu lõpetas. Rendileping on korrektselt lõpetamata ning sellest tulenevalt ei saa väita, et kostja oleks hagejale kahju tekitanud. Hageja ei andnud kostjale võimalust rendilepingu jätkamiseks rendimakseid ära tasuda või leida sõidukile ostja. Hageja võttis kostjalt ära võimaluse rendilepingu lõpetamisega kaasnevate kahjulike tagajärgede vältimise võimaluse kostja enda poolt. Ei saa rääkida kostja poolt kahju tekitamisest peale lepingulise suhte lõppemist. Lepingu rikkumise tagajärjeks oli lepingu lõpetamine. Vara omaniku poolt enda vara müümine, rendile andmine ja muul viisil käsutamine on omaniku õigus ja müük toimus omaniku vabal tahtel ning sõltumatult endisest rentnikust. Kahju tekkimise eest vastutab hageja, kuna kahju tekkimist oleks saanud vältida.

27.oktoobri 2006.a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt, mõistes Meelis Hakkajalt välja 159.106,14 krooni AS-i Hansa Liising Eesti kasuks. Pooled sõlmisid 23. oktoobril 2000.a. kapitalirendilepingu. Lepingu kohaselt kohustus hageja andma kostja valdusesse ja kasutusse sõiduauto Mitsubishi 3000GT, kostja kohustus tasuma hagejale vastavalt maksegraafikule makseid. 15. märtsi 2001.a. teatisega ütles hageja lepingu ennetähtaegselt üles kuna kostja ei tasunud lepingust tulenevaid makseid. Kostja väidetel tema seda teatist saanud ei ole, samas puudub poolte vahel vaidlus, et leping on lõppenud. Tunnistaja I. V, kes reaalselt sõiduautot kasutas, ütlustega on tõendatud, et auto kasutamise võimalus lõppes 2001.a. märtsis või aprillis. Kuna poolte vahel puudub vaidlus selles, et auto teisaldamise hetkeks ei olnud kostja tasunud ühtegi rendimakset, on kostja väited, mille kohaselt ta ei teadnud, millisel alusel leping ennetähtaegselt lõpetati, kohatud. Lepingu p 2.4. kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale makseid vastavalt maksegraafikule. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja poolt hagejale tasumata rendimaksed moodustavad 53.607,18 krooni. Poolte vahel sõlmitud lepingu p 9.3 järgi oli kostja kohustatud tasuma vabatahtliku kindlustuse kindlustusmakseid kindlustuslisas näidatud tähtaegadel ja korras. Asjas puudub vaidlus selles, et kostja kindlustusmakseid ei tasunud. Balti Kindlustusmaakleri OÜ kinnitab, et hageja on tasunud kostjale renditud sõiduki kindlustusmakseid arve nr 62210 alusel 6510 krooni kindlustusperioodi 24. jaanuar 2001-23. aprill 2001.a. eest, samas on arve nr 62210 tagasiostu summana tagastatud liisingfirmale 17. mail 2001.a. 2170 krooni. Hageja palubki kostjalt välja mõista hageja poolt kindlustusfirmale tasutud kindlustusmaksed summas 4340 krooni. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002.a, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Seega kuulub kohaldamisele tsiviilkoodeks. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. Eeltoodu alusel on põhjendatud hageja nõue tasumata rendimaksete summas 53.607,18 krooni osas ja kindlustusmaksete summas 4 340 krooni osas. Lepingu maksegraafiku järgi oli kostjal lepingu ennetähtaegse lõpetamise hetkel tasumata sõiduki osamakseid summas 315.135,18 krooni (ilma käibemaksuta). Vara müügiaktiga on tõendatud, et vaidlusalune vara müüdi 5. märtsil 2002.a. maksumusega 260.000 krooni (sh. käibemaks). Hageja palub kahju hüvitisena välja mõista 94.797,96 krooni (315.136,94220.338,98, summad ilma käibemaksuta). Lepingu p 5.17 järgi on kostja kohustatud, juhul kui hageja lepingu IX osa punktidele lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama hagejale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st. vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh. vara valduse üle võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). Seega on hageja nõue põhjendatud ja tõendatud. Lähtudes liisingulepingu olemusest, tuleb liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale krediteerimiseks tehtud kulutused. TsK-i järgi on nimetatud kulutused käsitletavad liisinguandja kahjuna. Antud vaidluses on tõendamist leidnud, et kahju ei oleks tekkinud kui

kostja oleks täitnud lepingut nõuetekohaselt. Asjas ei ole tõendamist leidnud ka see, et hageja ise soodustas kahju tekkimise. Asja materjalidele lisatud Eesti Konjunktuuriinstituudi AS-i vastuse kohaselt oli Mitsubishi 3000 GT, mootori töömaht 3,0 l, võimsusega 210 kw, kütus: bensiin, kere tüüp: kupee, ehitusaasta 1997 – keskmine hind 2002.a. esimeses kvartalis 284.400 krooni (hind sisaldab käibemaksu). Arvestades asjaolusid, et vaidlusalune sõiduk müüdi hinnaga 260.000 krooni (hind sisaldab käibemaksu), Eesti Konjunktuuriinstituudi AS avaldatud statistiline keskmine ei arvesta ega saagi arvestada konkreetse vara individuaalseid omadusi ning asjaolu, et enne müügitehingut oli sõiduauto müügis peaaegu 1 aasta, mille kestel toimus järk-järgult müügihinna vähendamine, ei ole tõendatud kostja väide sõiduki müümise kohta alla turuhinna. Kostja väited, mille kohaselt ei andnud hageja kostjale võimalust rendimaksed ära tasuda või leida sõidukile ostja, kes oleks selle kostja poolt toodud hinnaga s.o. umbes 315.000 krooniga ära ostnud, on paljasõnalised. Esiteks puudub asjas vaidlus, et kostja ei tasunud hagejale ühtegi lepingujärgset rendimakset ning rendimaksete võlgnevus on tasumata siiamaani, teiseks ei ole tõendatud, et kostjal oli ostja, kes oleks olnud nõus sõiduki ära ostma. Kuigi tunnistaja I. V ütlustega on tõendatud, et läbirääkimisi auto omandamiseks hagejaga peeti, nähtub asjast, et lepingu sõlmimiseni ei jõutud. Tunnistaja ütlused, mille kohaselt oli ta nõus maksma kasvõi topelt, et auto valdajaks saada, on ilmselgelt eksitavad. Nimelt ei nähtu asjast, et kostja või tunnistaja I. V on teinud hagejale konkreetseid ettepanekuid liisingu ülevõtmiseks või auto omandamiseks. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ka kahju hüvitis summas 94.797,96 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista ka vara realiseerimisega seotud kulutused kokku summa 15.174,56 krooni. OÜ Balti Realiseerimiskeskuse arve ja selle lisa kohaselt tasus hageja müügiteenuse eest 8813,56 krooni ja auto müügiks ettevalmistamise (tarvikute ja poleerimise) eest 6361 krooni. Müügiteenuse kulu, s.t. summa mille hageja tasus Balti Realiseerimiskeskuse OÜ-le auto müügitehingu eest, ei ole rendilepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulu. Arvestades asjaolu, et hageja enda tegevusalade hulka kuulub varade võõrandamine, poolte vahel sõlmitud lepingus ei olnud kokku lepitud, et rentnik kohustub lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel tasuma liisinguandja poolt teiselt isikult ostetud müügiteenuse eest, ei ole hageja nõue summas 8813,56 krooni põhjendatud. Samas, kuna poolte vahel sõlmitud lepingu p. 5.17 kohaselt leppisid pooled kokku, et rentnik on kohustatud tasuma vara müügikõlbulikuks seadmise kulud, kostja ei ole hagile vaielnud vastu motiivil, et tarvikute ja poleerimise kulu on ülemäära kõrge või põhjendamatult teostatud, on hageja nõue summas 6361 krooni põhjendatud ja tõendatud.

Apellant palub tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata apellandi nõue summas 8813,56 krooni ning uue otsusega nimetatud vara müügiteenuse kulu välja mõista. Menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vara müügiteenuse kulu rendilepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulu ja seega apellandi nõue summas 8813,56 krooni ei ole põhjendatud. Poolte vahel sõlmitud lepingu punkti 5.17 kohaselt on vastustaja kohustatud, juhul kui apellant tuginedes lepingu XI osa punktidele lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama apellandile vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh vara valduse üle võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). Seega on kohus ekslikult leidnud, et lepingus puudus kokkulepe vastustaja kohustuse kohta hüvitada apellandile lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral (teiselt isikult ostetud) müügiteenuse kulud. Lepingu p 5.17 loetelus ei ole sõnaselgelt nimetatud vara müügiteenuse osutamise kulusid, kuid mõiste „võõrandamisest tekkinud kulud“ on kirjeldatud avatud loendina ja piiritlemata. Seega võivad siis alla kuuluda kõikvõimalikud mõistlikud kulud, mis vara võõrandamisprotsessiga apellandil on tekkinud. Kes vara müügiprotsessiga tegeles, ei oma käesoleval juhul tähendust. Apellandil puuduvad sõiduautode müügiks vajalik personal, oskused ning ka tehnilised vahendid. Seetõttu on mõistlik ja ka tavapärane, et liisingettevõtte jaoks mittevajaliku vara võõrandamiseks kasutatakse sisseostetavat teenust. Maakohus on valesti kohaldanud TsK § 222 lõiget 1 ja 2, kuna on neid liiga kitsalt tõlgendades leidnud, et lepingu esemeks olnud sõiduauto müügiteenuse eest tasutud summat ei saa lugeda lepingu ülesütlemisest apellandile tekkinud lisakuluks. Liisingulepingu ja krediteerimislepingu olemusest lähtuvalt eksisteerib põhimõte, mille kohaselt tuleb liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral hüvitada liisingfirmale kui krediteerijale kõik liisinguesemega seotud kulutused, muuhulgas müügi-, tagastamis-, puhastamisteenuse jm kulud. Muuhulgas ei ole vastustaja menetluse jooksul nimetatud müügiteenuse kulutuste suurust või nende apellandi poolt kandmist vaidlustanud. Vastustaja seisukoht Vastustaja apellatsioonkaebusele vastanud ei ole. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Tulenevalt TsMS § 651 lõikest 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. AS Hansa Liising Eesti vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles nõue vara müügiteenuse kulu saamiseks summas 8813,56 krooni jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et kohtuotsus ei ole vaidlustatud osas seaduslik ega põhjendatud ja tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja hageja nõue tuleb rahuldada. Maakohus leidis, et vara müügiteenuse kulu ei ole rendilepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulu ja seega apellandi nõue summas 8813,56 krooni ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus maakohtu käsitlusega ei nõustu ja leiab, et maakohus on ekslikult leidnud, et kapitalirendilepingus puudus kokkulepe vastustaja kohustuse kohta hüvitada apellandile lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral müügiteenuse kulud. Poolte vahel sõlmitud lepingu punkti 5.17 kohaselt on vastustaja kohustatud, juhul kui apellant tuginedes lepingu XI osa punktidele lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama apellandile vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja vara

jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh vara valduse üle võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et lepingu p 5.17 loetelus ei ole sõnaselgelt nimetatud vara müügiteenuse osutamise kulusid, kuid mõiste „võõrandamisest tekkinud kulud“ on kirjeldatud avatud loendina ja piiritlemata. Seega võivad siis alla kuuluda kõikvõimalikud mõistlikud kulud, mis apellandil on vara võõrandamisprotsessiga tekkinud. Ka Riigikohus on 8. novembri 2006.a lahendis nr 3-2-1-112-06 rõhutanud, et Võlaõigusseaduse § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale (liisingulepingu) ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Praegusel juhul ei ole vaidlust selle üle, et liisingulepingu ülesütlemine oli tingitud kostjapoolsest lepingu rikkumisest. Maakohus leidis õigesti, et kohaldamisele kuulub tsiviilkoodeks (TsK). Samas on kolleegiumi arvates maakohus valesti kohaldanud TsK § 222 lõiget 1 ja 2, kuna on neid liiga kitsalt tõlgendades leidnud, et lepingu esemeks olnud sõiduauto müügiteenuse eest tasutud summat ei saa lugeda lepingu ülesütlemisest apellandile tekkinud lisakuluks. Ringkonnakohus rõhutab, et liisingulepingu ja krediteerimislepingu olemusest lähtuvalt eksisteerib põhimõte, mille kohaselt tuleb liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral hüvitada liisingfirmale kui krediteerijale kõik liisinguesemega seotud kulutused, muuhulgas müügi-, tagastamis-, puhastamisteenuse jm kulud. Käesoleval juhul ei oma tähendust, kes vara müügiprotsessiga tegeles. Et apellandil puuduvad liisinguvõtjate poolt liisingulepingu ülesütlemise tõttu tagastatud sõiduautode müügiks vajalik personal, oskused ning ka tehnilised vahendid, on tavapärane, et liisingettevõtte jaoks mittevajaliku vara võõrandamiseks kasutatakse sisseostetavat teenust. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Oluline on ka see, et vastustaja ei ole menetluse jooksul nimetatud müügiteenuse kulutuste suurust või nende apellandi poolt kandmist vaidlustanud. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. TsK § 222 lg 1 kohaselt kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. Kostja ei ole rendilepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud vara müügiteenuse kulu apellandile hüvitanud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et hagi kuulub täielikult rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 173 lg 2 kohaselt kuulub kostjalt apellandi kasuks menetluskuluna väljamõistmisele kokku 10 650 krooni, s.o. apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv 650 krooni ja hagi esitamisel tasutud riigilõiv 10 000 krooni, millest maakohus jättis juhindudes TsMS §-st 60 lg 1 hagi osalisel rahuldamisel 1000 krooni kostjalt välja mõistmata.