Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-80-07 Tartu, 4. september 2007. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti pankrotiavaldus Silvar Rägastiku pankroti väljakuulutamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 13. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 206-29279 Silvar Rägastiku määruskaebus Avaldaja aktsiaselts Hansa Liising Eesti (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Erki Kergandberg Võlgnik Silvar Rägastik (isikukood xxxxxxxxxxx) 27. august 2007. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus läbi vaatamata.
2.Tagastada Silvar Rägastikule määruskaebuselt 23. märtsil 2007. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.16. oktoobril 2006. a esitas aktsiaselts Hansa Liising Eesti (avaldaja) Tartu Maakohtule pankrotiavalduse Silvar Rägastiku (võlgnik) pankrotimenetluse algatamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt sõlmisid avaldaja ja võlgnik 2. aprillil 2001. a kapitalirendilepingu (edaspidi liisinguleping), mille objektiks oli metsalangetustraktor Harvester Ponsse HS 15 Barbo. Kuna võlgnik jättis tasumata liisingulepingu alusel tasutavad maksed, saatis avaldaja võlgnikule
3.septembril 2003. a teatise liisingulepingu ülesütlemise kohta, milles informeeris võlgnikku võlgnevuse suurusest ja liisingulepingu lõpetamisest juhul, kui viimane ei kustuta tekkinud võlgnevust hiljemalt teatises märgitud tähtpäevaks. Võlgnik võlgnevust ei tasunud, mistõttu avaldaja lõpetas liisingulepingu ühepoolselt ennetähtaegselt. Avaldaja võõrandas liisingulepingu objektiks olnud vara hinnaga 768 000 krooni (käibemaksuta). Kuna vara võõrandamisest saadu ei katnud avaldaja poolt liisingulepingu objektiks oleva vara omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi ehk vara jääkmaksumust 1 641 006 krooni 53 senti (käibemaksuta), sai avaldaja vara võõrandamisest otsest müügikahju 873 006 krooni 53 senti (käibemaksuta). Lisaks ei ole võlgnik liisingulepingu alusel enne lepingu ülesütlemist tähtajaks tasunud liisingumakseid 297 790 krooni 60 senti. Seega on avaldaja nõue liisingulepingu alusel 1 170 797 krooni 13 senti (vara realiseerimisest saadud kahjum 873 006 krooni 53 senti ning veebruarist augustini 2003. a tasumata liisingumaksed 297 790 krooni 60 senti). Võlgnik ei ole võlgnevust tasunud. Kinnistusraamatu elektroonilise andmebaasi andmetel võlgniku nimele kinnisvara kinnistusraamatusse kantud ei ole. Avaldajal puuduvad andmed ka muude võlgniku varade kohta, mille arvel oleks võlgnikul võimalik oma kohustusi võlausaldajate vastu täita. Kuivõrd võlgnik ei ole suutnud pikema aja jooksul avaldaja nõudeid rahuldada ning võlgniku vastu
on teistel võlausaldajatel nõudeid kokku summas, mille rahuldamiseks tõenäoliselt võlgniku varast ei piisa, on alust arvata, et võlgnik on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.
2.Võlgnik leidis, et pankrotimenetlus tuleb jätta PankrS § 15 lg 2 p 1 alusel algatamata. Liisinguleping oli sisuliselt lõppenud juba 8. veebruaril 2003. a. Ajutiste makseraskuste tõttu lõpetas avaldaja suuliselt lepingu ja nõudis metsalangetustraktori tagastamist. Võlgnik tagastas traktori
8.veebruaril 2003. a avaldaja volitatud esindajale. Pärast seda, kui võlgnik oli oma kuludega remontinud traktori arvuti ja 8. veebruaril 2003 tasunud tekkinud võlgnevuse, alustasid pooled läbirääkimisi uue lepingu sõlmimise üle. 3. aprillil 2003. a faksis avaldaja võlgnikule uue lepinguprojekti, mille number oli identne poolte varem sõlmitud lepingu numbriga ning lepinguobjektiks oli sama traktor. Võlgniku ootamatute tervise- ja pereprobleemide tõttu jäi traktor uuesti liisimata. Kaasamata võlgnikku traktori müügiprotsessi ja teda oma kavatsustest eelnevalt informeerimata, on avaldaja käitumine kvalifitseeritav hea usu põhimõtete rikkumisena. Traktor, mille vanuseks oli kolm aastat, võõrandati hinnaga 768 000 krooni ehk müügihind moodustas 38,89% uue traktori maksumusest. 2006. a müüdi analoogne sama vana traktor hinnaga 1 200 000 krooni. Juhul kui avaldaja võõrandas traktori alla selle turuhinna, tuleb sellest tulenevad kahjud kanda tal endal.
3.Tartu Maakohus jättis 22. jaanuari 2007. a määrusega pankrotimenetluse algatamata PankrS § 15 lg 2 p 1 alusel. Maakohus leidis, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Avaldaja nõude kohaselt võlgneb võlgnik 2003. a veebruarist kuni augustini tasumata liisingumakseid 297 790 krooni 60 senti. Võlgnik vaidleb sellele vastu, sest tal puudus sel perioodil liisingueseme kasutamise võimalus. Ta oli liisitud metsalangetustraktori avaldajale tagastanud ning avaldaja oli sisuliselt liisingulepingu lõpetanud. Käisid läbirääkimised uue lepingu sõlmimiseks. Tulenevalt VÕS §-st 361, § 362 lg-st 1 ja ka pankrotiavaldusest nähtuvalt kohustus avaldaja vaidlusaluse lepingu järgi andma liisingulepingu objektiks oleva vara liisingulepingu perioodiks võlgniku valdusse ja kasutusse, võlgnik kohustus tasuma avaldajale vara kasutamise eest liisingulepingus sätestatud makseid. Vara üleandmise-vastuvõtmise akti koopiast nähtuvalt on võlgnik liisingulepingu objektiks olnud vara 8. veebruaril 2003. a tagastanud. Faksiteatest ja näidismaksegraafikutest nähtuvalt on avaldaja teinud 3. aprillil 2003. a võlgnikule ettepaneku sõlmida sama liisingueseme suhtes liisinguleping. Liisingulepingu maksegraafikust nähtuvalt oli 2003. a jaanuarist kuni aprillini kokku lepitud osamaksetes 0 krooni. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 5.17 kohaselt, kui võlausaldaja lõpetab liisingulepingu võlgniku süülise käitumise tõttu ühepoolselt ennetähtaegselt, on võlgnik kohustatud hüvitama võlausaldajale vara võõrandamisest tekkinud kahju (st vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud. Kuna liisinguobjekt on võõrandatud 768 000 krooni (käibemaksuta) eest ja avaldaja arvutuste kohaselt on vara jääkmaksumuseks 1 641 006 krooni 53 senti, võlgneb võlgnik avaldaja
väitel nn müügikahju 873 006 krooni 53 senti. Võlgnik vaidleb sellele vastu, väites, et avaldaja on vara müünud tunduvalt alla turuhinna. Pankrotiasja eelmenetluse käigus on selgunud, et traktori ostumüügilepingus märgitud ehitusaasta ei olnud õige ja traktor oli kolm aastat vanem, kuid avaldaja on nende asjaolude selgumist võlgniku eest varjanud. Hindamisaktist nähtuvalt, kuigi ARK-i väljastatud sõiduki registreerimistunnistusel on traktori ehitusaastaks märgitud 1998 (liisingusse müües on arvestatud just seda aastaarvu), selgus tehasest järelepärimise käigus, et tegemist on 1995. a toodetud seadmega. Arvestades seda asjaolu, on traktori väärtuseks 13. märtsi 2003. a hindamisakti järgi 800 000 krooni + 18%. Ostu-müügilepingust nähtuvalt on avaldaja ostnud 2. aprillil 2001. a Balti Metsamasina AS-ilt metsalangetustraktori, mille tehasetähis on 15654 ja ehitusaasta 1998. a. TsK § 250 lg 1 kohaselt peab müüdud asja kvaliteet vastama lepingu tingimustele. VÕS § 365 lg 1 kohaselt võib liisinguvõtja esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. VÕS § 362 lg 3 kohaselt liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest, välja arvatud juhul, kui liisingueseme või selle müüja valis liisinguandja. Võlgnik väidab, et liisingueseme valis välja liisinguandja, avaldaja väitel tegi seda võlgnik. Asja materjalidest nähtuvalt oli avaldaja (veel väidetavalt liisingulepingu kehtimise perioodil) teadlik lepinguobjekti ehitusaasta mittevastavusest lepingule, kuid võlgniku väitel ei teavitanud ta sellest võlgnikku. Avaldaja nõustub, et asjaolu, et vara ostmisel müüja teatatud väljalaskeaasta ei vastanud hilisemas hindamisaktis selgunud väljalaskeaastale, tingis tõenäoliselt ka vara võõrandamise alla lepingulise jääkväärtuse, sest vara tegelik turuväärtus, mis selgus vara võõrandamisel, oli madalam kui lepingujärgne vara jääkväärtus. VÕS § 6 lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Maakohus leidis, et nõude selgitamine pankrotimenetluses ei ole enam võimalik mõistliku aja jooksul, sest pankrotiavalduse läbivaatamine on kohtus niigi veninud üle kolme kuu.
4.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega algatada võlgniku pankrotimenetlus. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas 13. märtsi 2007. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule pankrotimenetluse algatamise otsustamiseks. Määruse põhjenduste kohaselt peab kohus PankrS § 15 lg 1 järgi pankrotimenetluse algatamise otsustama 10 päeva jooksul arvates pankrotiavalduse esitamisest. Praegusel juhul on maakohus selle tähtaja jooksul pidanud vajalikuks teha asjas ettevalmistava määruse ning arutada asja eelistungil, mis õigus maakohtul oli tulenevalt PankrS § 16 lg-st 1. PankrS § 15 lg 2 loetleb alused, millal kohus jätab pankrotimenetluse algatamata. Maakohus on PankrS § 15 lg 2 p 1 alusel jätnud pankrotimenetluse algatamata. Maakohus on nimetatud normi ebaõigesti kohaldanud, kuna võlgnik vaidles vaid osale nõudele vastu. Pankrotiavalduse kohaselt oli avalduse alusena märgitud võlgniku tasumata liisingumaksed 297 790 krooni 60 senti ning avaldaja
kahju 873 006 krooni 53 senti. Võlgnik ei ole ühtegi arvestatavat sisulist vastuväidet esitanud liisingumaksete võlgnevuse ega ka suuruse osas. Nõue 297 790 krooni 60 senti on seega piisavalt selge. Võlgnik on esitanud vastuväite 873 006 krooni 53 sendi nõudele, märkides, et avaldaja on temaga konsulteerimata võõrandanud vara oluliselt alla turuhinna ning sellega oma kahju suurendanud. Avaldaja vaidles sellele vastu, selgitades, et turuhinna kujunemisel oli oluline, et liisingueseme võõrandamisel selgus, et liisinguesemel oli tegelikult varasem väljalaskeaasta kui esialgses liisingulepingus märgitud, ning et liisinguandja selle eest ei vastuta, kuna liisinguvõtja valis eseme välja ning leppis kokku ostutingimused. Võlgnik nimetatud väitele maakohtus toimunud menetluse kestel vastuväiteid ei esitanud. Nendel asjaoludel on avaldaja nõue ka kahju osas esitatud tõendite alusel eelduslikult tõendatud. Võlgnikule tuleks õiguslikku olukorda ja tõendamiskoormust täiendavalt selgitada, arvestades seda, kes liisingueseme välja valis. Ka liisinguandja poolt liisingueseme võõrandamisel kujunenud hinna osas tuleb arvestada, et kui hinna kujunemisel oli oluliseks liisingueseme lepingutingimustele mittevastavus, siis tuleb lähtuda VÕS § 362 lg-s 3 sätestatud eeldustest. Seega kui tõendatakse, et võlgnik valis liisingueseme ning liisingueseme puudused tingisid võlgnikuga sõlmitud liisinglepingus märgitud liisingueseme väärtusest oluliselt väiksema müügihinna, siis ei ole alust liisinguandjale kahju soodustamist või võlgniku huvide vastast käitumist ette heita. Ringkonnakohus leidis, et sõltumata ka kahjunõude suuruse selgusest ning lõplikust suurusest, on nõue osas, mille üle sisuliselt vaidlust ei ole (297 790 krooni 60 senti), piisavalt suur, et pankrotimenetlus algatada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Võlgnik esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta jõusse maakohtu määrus. Määruskaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus määruses märkinud määruse peale edasikaebamise korda ja tähtaega. Edasikaebeõigus tuleneb PankrS § 15 lõikest 3. Põhjendamata on ringkonnakohtu seisukoht, et võlgnik vaidles vastu vaid osale nõudele. Maakohtu määruses on põhjalikult käsitletud võlgniku vastuväiteid terve nõude kohta. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millega ta lükkab ümber vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga tõendatud vastuväite, et vara on 8. veebruaril 2003. a avaldajale tagastatud, mistõttu ei saanud võlgnik liisinguobjekti kasutada. Põhjendamata ja paljasõnaline on ringkonnakohtu määruses toodu, mille kohaselt ei ole võlgnik esitanud vastuväiteid selle kohta, et liisinguobjekti valis välja avaldaja. Vastupidine nähtub toimiku lehelt 58. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks avaldaja käitumine ei ole hea usu põhimõtte vastane, kui avaldaja varjas võlgniku eest liisinguobjekti puudusi.
7.Avaldaja leidis, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 682 lg 1 alusel läbi vaatamata.
9.Pankrotiseaduse § 15 lg 3 esimese lause kohaselt võib pankrotiavalduse esitanud isik esitada pankrotimenetluse algatamata jätmise määruse peale määruskaebuse. Sama lõike teise lause kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta esitada määruskaebuse. Kolleegium leiab, et nimetatud normidest ei tulene võlgnikule praegusel juhul määruskaebuse esitamise õigust ringkonnakohtu määruse peale. PankrS § 15 lg 3 ega muud pankrotiseaduse sätted ei anna õigust esitada määruskaebust maakohtu määruse peale, millega pankrotimenetlus algatatakse. Seega oleks PankrS § 15 lg 3 esimese lausega vastuolus ja ebaloogiline tõlgendus, mille kohaselt võlgnikul tekiks PankrS § 15 lg 3 teise lause alusel kaebeõigus ringkonnakohtu määruse peale, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi pankrotimenetluse algatamata jätmise kohta. PankrS § 15 lg 3 teises lauses peetakse silmas olukorda, mil ringkonnakohus ei tühista maakohtu lahendit pankrotimenetluse algatamata jätmise kohta. Sel juhul on ringkonnakohtu määruse peale edasikaebamise õigus pankrotiavalduse esitanud isikul. Teistsugust järeldust ei võimalda teha ka see, et pankrotiavalduse esitanud isik võib olla ka võlgnik (PankrS § 13). Nagu eelnevalt märgitud, ei võimalda pankrotiseadus edasi kaevata lahendit, millega pankrotimenetlus algatatakse või millega ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi pankrotimenetluse algatamata jätmise kohta ja saadab asja tagasi maakohtule pankrotimenetluse algatamise otsustamiseks. Kolleegium märgib täiendavalt, et ka siis, kui seadusest ei tulene võimalust ringkonnakohtu määrust vaidlustada, tuleb seda ringkonnakohtu määruse resolutsioonis märkida.
10.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 682 lg 1 kohaselt jätab kohus kassatsioonkaebuse põhjendatud määrusega läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega sätestatud nõuetele või et kassatsioonkaebus on esitatud pärast kassatsioonitähtaja möödumist, samuti juhul, kui hageja võtab kassatsioonimenetluses hagi tagasi. Nimetatud säte kehtib TsMS §-st 695 tulenevalt ka määruskaebuse menetlemisele Riigikohtus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 682 lg 1 järgi on Riigikohtul ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada. Praegusel juhul on määruskaebus esitatud ringkonnakohtu määruse peale, mis ei ole kassatsiooni korras edasi kaevatav. Seetõttu tuleb määruskaebus jätta läbi vaatamata.
11.TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi arvatakse kautsjon riigituludesse vaid juhul, mil kaebust ei võeta menetlusse või see jäetakse rahuldamata. Praegusel juhul jääb määruskaebus läbi vaatamata ning seetõttu tuleb kautsjon tagastada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.