Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-88-07 Tartu, 31. oktoober 2007. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu OÜ REVALHAUS KINNISVARA hagi OÜ Marine Systems vastu 728 417 krooni 80 sendi saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-194 OÜ Marine Systems kassatsioonkaebus OÜ REVALHAUS KINNISVARA kassatsioonkaebus Hageja OÜ REVALHAUS KINNISVARA (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Mikk Lõhmus Kostja OÜ Marine Systems (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Kari-Paavo Koch 1. oktoober 2007. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2007. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.OÜ Marine Systems kassatsioonkaebus jätta läbi vaatamata.
4.Tagastada Mikk Lõhmusele OÜ REVALHAUS KINNISVARA kassatsioonkaebuselt 10. mail 2007. a tasutud kautsjon 7284 (seitse tuhat kakssada kaheksakümmend neli) krooni 20 senti.
5.
Tagastada Advokaadibüroole Ruus, Koch ja Vabamets OÜ Marine Systems kassatsioonkaebuselt 6. aprillil 2007. a tasutud kautsjon 729 (seitsesada kakskümmend üheksa) krooni, 24. septembril 2007. a tasutud kautsjon 6555 (kuus tuhat viissada viiskümmend viis) krooni 20 senti ning 10. oktoobril 2007. a tasutud kautsjon 6555 (kuus tuhat viissada viiskümmend viis) krooni 20 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ REVALHAUS KINNISVARA esitas 21. jaanuaril 2005. a OÜ Marine Systems vastu hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista 728 417 krooni 80 senti (s.o põhinõude 600 000 krooni ja viivise 128 417 krooni 80 senti). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 7. aprillil 2003. a Harjumaal Harku vallas Tiskre külas asuva kinnistu (edaspidi kinnistu) notariaalse müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille järgi hageja müüs kostjale kinnistu 3 000 000 krooni eest ja andis üle kinnistu omandiõiguse.
23.detsembril 2003. a sõlmisid hageja, kostja, Erik ja Marika Haavamäe ning AS SEB Eesti Ühispank kinnistu notariaalse müügilepingu muutmise lepingu, kinnistu jagamisel tekkivate kinnistute müügilepingud, kinnistu ja korteriomandi ühishüpoteegiga koormamise lepingu ning esitasid pandi ja keelumärke kustutamise ja kinnistu jagamise avaldused ning sõlmisid vastavad asjaõiguslepingud (edaspidi leping). Lepinguga muudeti ka 7. aprilli 2003. a lepingus kokku lepitud
kinnistu müügihinda. Uue kokkuleppe kohaselt jäi kostja kohustuseks tasuda kinnistu eest 15 257 329 krooni 61 senti, millest hageja luges 10 548 269 krooni 61 senti tasaarvestatuks enda võlgnevuse kustutamisega kostja ees. Hageja võlg tulenes poolte 23. detsembril 2003. a sõlmitud notariaalselt tõestatud kokkuleppest, milles sisaldub poolte kinnitus, et kostjal on hageja vastu nõue 10 548 269 krooni 61 senti, sealhulgas OÜ-lt Bergstein omandatud nõue 600 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt on lepingus 600 000 krooni ostuhinnast alusetult tasaarvestatud, kuivõrd OÜ-l Bergstein puudus 23. detsembril 2003. a nõue hageja vastu. OÜ Bergstein väidetav töövõtuleping hagejaga oli näilik tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 järgi, sest OÜ Bergstein ei ole teinud töid, mille eest ta esitas hagejale arved. Hagejal puuduvad nende teenuste osutamise kohta dokumendid ning väidetav töövõtuleping ei kajastunud OÜ Bergstein raamatupidamises. Kostja ei saanud omandada hageja vastu olematut nõuet ning sellest tulenevalt ei saanud nõude loovutamine kostjale olla tõeline. Olematule nõudele ei saa tasaarvestuses tugineda. Vastastikuste nõuete puudumisel ei ole tasaarvestus võimalik. Hageja ei teadnud lepingu sõlmimisel OÜ Bergstein nõude näilikkusest, tegelikud asjaolud said talle teatavaks 2004. a juunis. Hagejal puudus tegelikest asjaoludest teadasaamisel vajadus tühistada lepingut, kuid isegi juhul, kui see leping on kehtiv, omab hageja kostja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Pooltele teadaolevate nõuete omavahelise jaotamise kokkuleppe sõlmimine ei muuda reaalselt mitteeksisteerivat, kokkuleppes näidatud nõuet olemasolevaks. Kokkuleppe sisust võib järeldada, et pooled möönsid mõne märgitud kohustuse teistsugust sisu või puudumist. Hageja palus alternatiivselt rahuldada hagi õigusliku aluseta saadu väljaandmiseks alusetu rikastumise sätete järgi. Isegi juhul, kui hageja oleks tunnustanud näilikust töövõtulepingust tulenevat nõuet, ei vabastaks see kostjat hagejale 600 000 krooni ja sellele lisanduva viivise tasumisest. Kui võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole, on võlatunnistuse järgi kohustatud isikul võimalik hagi korras VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi võlausaldajalt nõuda viimasele võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist. Asja lahendamine nende sätete alusel ei eelda hagi eseme ega aluse muutmist. Hageja nõue 600 000 krooni tasumiseks muutus sissenõutavaks 8. aprillil 2003. a. Kostja on võla tasumisega viivitanud sellest kuupäevast alates kuni 19. jaanuarini 2005. a. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise, lähtudes VÕS §-dest 94 ja 113 tulenevast seadusjärgsest viivitusintressi määrast.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Tema vastuväidete järgi on lepingus fikseeritud kostja poolt erinevatelt võlausaldajatelt omandatud nõuded hageja vastu. Pooled tasaarvestasid need nõuded hageja nõudega kostja vastu. Kostja on kinnistu müügihinnast nõutava osa tasunud tasaarvestuse tegemisega. Tasaarvestus on võlasuhte lõppemise aluseks ja pooltevahelist tasaarvestuse kokkulepet ei ole tühistatud. Tasaarvestuse kokkuleppe sõlmimisega tunnustas hageja nõude olemasolu ja see on käsitatav võlatunnistusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 tähenduses. Abstraktsest võlatunnistusest tekkinud kostja kohustuse kehtivus ei sõltu selle aluseks oleva tehingu kehtivusest. Samas ei ole hageja tõendanud tehingu näilikkust. Hageja on korduvalt kinnitanud OÜ Bergstein nõude olemasolu. Tegelikest asjaoludest mitteteadmine
lepingu sõlmimisel oleks andnud alust leping tühistada. Hageja ei ole lepingut tühistanud. Lepingus sisaldub poolte kompromissikokkulepe tekkinud lahkhelide lahendamiseks. Kompromissilepingust on tekkinud uus, iseseisev kohustus, mis eelnevat võlaõiguslikku alust ei vaja (VÕS § 578). Kompromissilepingu sõlmimise ajendiks oli ebaselgus ja kindlusetus pooltevahelistes suhetes. Kompromissilepingu sõlmimisel loobusid pooled varasematest nõuetest ja nendega seotud vaidlustest ning kujundasid uue võlasuhte. Kompromissilepingust tekkinud õigussuhte üle vaidluse algatamine on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Hageja kompromissilepingust taganemise tõttu alandas kostja müügihinda 7 500 000 krooni võrra ning omab rahalist nõuet hageja vastu. Viivisenõue on alusetu tulenevalt põhinõude puudumisest. Juhul, kui kohus nõustub hagejaga põhinõude osas, palus kostja viivist vähendada mõistliku summani.
3.Harju Maakohus jättis hagi 9. juuni 2006. a otsusega rahuldamata. Ühtlasi mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks välja 36 420 krooni 80 senti kohtukulude katteks. Maakohtu otsuse kohaselt on leping pooltele siduv, sest hageja on kostja nõude olemasolu omaks võtnud. Lepingul on kompromissi iseloom ning nende hilisem ümberhindamine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. VÕS § 197 lg 2 järgi lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Poolte kokkuleppe kohaselt on hageja nõue kostja nõudega kattuvas ulatuses lõppenud. Seega on kostja tasaarvestuse teel müügihinnast vaidlusaluse 600 000 krooni tasunud ja hagejal puudub õiguslik alus müügihinna tasumist nõuda. Põhinõude põhjendamatuse tõttu on põhjendamatu hageja nõue viivise saamiseks. Ka ei ole kostja hageja arvel alusetult rikastunud, kuna poolte nõuded on tasaarvestatud. Hageja ei ole tõendanud OÜ-ga Bergstein sõlmitud töövõtulepingu näilikkust, millest vastavalt TsÜS §-dele 84 ja 89 tuleneks hageja tasaarvestatud nõude aluseks oleva tehingu tühisus. Hageja ei ole tõendanud, et OÜ Bergstein esitatud arvetel märgitud tööd on tegemata ning need arved on esitatud üksnes kolmandatele isikutele vale mulje jätmiseks. Võsa raiumise ja teede ehitamisega seonduvad tööd on märgatavad ja looduses kindlaks määratavad ning hageja juhatuse liikmed pidid tööde tegemist märkama. Töö tegemine või tegemata jätmine on tõenditega kinnitatav. Kostja seaduslik esindaja J. Järvik, kes on hageja juhatuse endine liige, kinnitas tööde vastuvõtmist. OÜ Bergstein nõude tõelisust tõendavad ka tema esitatud arved. Hageja väited eksimusest lepingu sõlmimisel ei oma nõude põhjendatuse hindamisel õiguslikku tähendust, kuna hageja ei ole teinud TsÜS §-des 90 ja 99 ettenähtud korras ja tähtaja jooksul tühistamisavaldust kostjale kui lepingu teisele poolele. Hageja ei ole esile toonud arvestatavaid asjaolusid, millele tuginedes saaks väita, et hageja juhatuse liikmel puudus võimalus äriühingu juhtimises osaleda ja äriühingu tegevusest teada saada.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Leides, et hageja ei ole tõendanud töövõtulepingu näilikkust, rikkus maakohus tõendite hindamisel oluliselt menetlusnorme, sest jättis hageja tõendid ja selgitused hindamata. Muu hulgas jättis maakohus ebaõigesti rahuldamata hageja taotluse OÜ Bergstein seadusliku esindaja tunnistajana ülekuulamiseks, võttes sellega hagejalt võimaluse tõendada, et töövõtulepingus ettenähtud töid ei tehtud. OÜ Bergstein leping hagejaga oli
näilik. Kuna näilik tehing on tühine, ei tekkinud sellest hageja vastu nõudeid ning neid ei saanud OÜ Bergstein kostjale loovutada. Kostja ei saanud hageja nõudega kostja vastu tasaarvestada nõuet, mida tegelikult olemas ei olnud. Maakohus leidis valesti, et hageja ja kostja sõlmisid kompromissilepingu ning selle hilisem ümberhindamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Lisaks märkis hageja, et ta esitas maakohtule hagi rahuldamise alternatiivse alusena alusetust rikastumisest tuleneva nõude.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. märtsi 2007. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Ühtlasi jättis ringkonnakohus rahuldamata kostja taotluse täiendava õigusabikulu väljamõistmise kohta. Ringkonnakohus leidis, et vale on maakohtu seisukoht, mille kohaselt on lepingul kompromissi iseloom, mistõttu selle hilisem ümberhindamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kinnistu müügihinnas ja müügihinna tasumise viisis kokkuleppimine ei ole kompromissileping. Kompromissist taganemine (ümberhindamine) kui õiguskaitsevahendi kohaldamine ei ole hea usu vastane käitumine. Näilik on tehing, mille pooled on teinud kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi. Näiliku tehingu korral puudub pooltel tahe tehingu õiguslikku tagajärge kaasa tuua ning nende sooviks on jätta tagajärjest vaid mulje. Tehingu näilisust peab tõendama pool, kes sellele asjaolule tugineb. Seega pidi hageja tõendama, et OÜ-ga Bergstein tööettevõtulepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et nad ei soovi tehinguga õiguslikke tagajärgi, s.o hageja ei soovinud OÜ-lt Bergstein tööde tegemist ja nende eest maksta ning viimane ei soovinud töid teha ja nende eest tasu saada. Hageja seda tõendanud ei ole. Vastupidi, OÜ Bergstein esitas tööde eest arved ja hageja kajastas arvetes näidatud summad oma võlana OÜ-le Bergstein, mis kinnitab, et pooltel oli lepingu sõlmimisel tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. Lepingujärgsete kohustuste täitmata jätmine ei tõenda poolte ühist tahet sõlmida leping selle tagajärgi soovimata, s.o seda, et leping sõlmiti vaid õigusnäivuse loomiseks. Hageja on kostjale andnud deklaratiivse võlatunnistuse. Sellise võlatunnistusega antud õiguse tagasivõtmiseks alusetu rikastumise sätete alusel peab hageja tõendama, et õigust, mida ta tunnistas, ei olnud olemas. Hageja ei tõendanud, et OÜ Bergstein ei täitnud tööettevõtulepingu järgseid kohustusi, ehk seda, et OÜ Bergstein nõue ei olnud sissenõutav. Maakohus märkis õigesti, et võsa raiumise ja tee ehitamisega seonduvad tööd on märgatavad ja looduses kindlaks määratavad. OÜ Bergstein esitas tööde eest hagejale arved ja hageja kajastas raamatupidamises arvetel märgitu oma võlgnevusena. Kuni 23. detsembri 2003. a lepingu sõlmimiseni ei esitanud hageja OÜ-le Bergstein tööde tegemata jätmise kohta pretensioone. Hageja ei taotlenud apellatsioonkaebuses OÜ Bergstein juhatuse liikme S.-S. Bergmanni tunnistajana väljakutsumist ja ülekuulamist, mistõttu on alusetu hageja väide, et talle ei antud võimalust tunnistaja ütlustega oma väidet tõendada. Tööettevõtuleping võidakse sõlmida ka suulises vormis. Asjaolu, et puudusid tööde üleandmisvastuvõtuaktid ja OÜ Bergstein majandusaasta aruanne, ei tõenda tööde tegemata jätmist või nende
tegemise võimatust. Seda ei tõenda ka OÜ Bergstein kustutamine käibemaksukohuslaste registrist. Kostja seadusliku esindaja J. Järviku (kuni 23. detsembrini 2003. a hageja esindaja) kinnitust selle kohta, et OÜ-lt Bergstein tellitud tööd olid tehtud ja hageja oli need vastu võtnud, tuleb hinnata kui hageja väite mitteomaksvõttu selle kohta, et tööd ei olnud tehtud. Kuivõrd lepingus olid pooled muu hulgas 600 000 krooni tasaarvestanud ja lugesid kinnistu ostuhinna selles osas kaetuks, on hageja nõue müügihinna tasumiseks alusetu. Sel põhjendusel on alusetu ka hageja alternatiivne nõue võlatunnistusega antud õiguse tagasinõudmiseks alusetu rikastumise sätete järgi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ühtlasi palub hageja kostjalt välja mõista hageja menetluskulud. Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, millega jäeti maakohtu otsuse põhjendustest välja seisukoht, et lepingul on kompromissi iseloom. Hageja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse ülejäänud osas. Kassatsioonkaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus põhjendamatult kohaldamata TsÜS § 89 lg 1. Tehingute näilikkuse hindamisel tuleb arvestada sellega, et näiliku tehingu sõlmimisel üritavad pooled jätta muljet tehingu tegelikust kehtivusest. Näiliku tehinguga soovitakse saavutada kindlat tagajärge, mille annaks sama tehingu sõlmimine n-ö reaalsena ehk vastava tehingu tegelik täitmine, ja sellega kaasnevad tavapärased õiguslikud tagajärjed. Soovitavast eesmärgist lähtudes üritatakse näilikku tehingut näidata tavalise majandustehinguna, mistõttu tehakse pingutusi, et selline näivus luua. Näivus luuakse nt tööde üleandmis-vastuvõtuaktide koostamise, arvete esitamise ja maksmise ning tööde osalise tegemisega (nn arvevabriku teenus). Hageja esitas tehingu näilikkuse tõendamiseks järgmised asjaolud ja tõendid, mille maakohus jättis hindamata: alus- ja täitedokumentatsiooni puudumine tehtud tööde kohta; OÜ Bergstein majandusaastaaruannetes antud kinnitus majandustegevuse mittetoimumise ja käibe puudumise kohta; OÜ Bergstein kustutamine käibemaksukohuslaste registrist Maksu- ja Tolliameti poolt; väidetavate tööde tegemise täpne asukoht ei ole teada ning seda ei ole selgitanud ka kostja; OÜ-l Bergstein hageja vastu väidetavalt tekkinud nõue oli suurem, kui kostjale loovutatud nõue, kuid OÜ Bergstein ei ole pöördunud hageja poole võla sissenõudmiseks; OÜ Bergstein juhatuse liikme S.S. Bergmanni tunnistajana ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine. Ringkonnakohus lükkas hageja esitatud tõendid ja põhjendused ümber lakoonilise väitega, et arvete esitamine OÜ Bergstein poolt ja nende kajastamine hageja poolt oma võlgnevusena näitab poolte soovi ka tehingu tegelikuks täitmiseks. Ringkonnakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-t 1 ja § 232, pannes hagejale negatiivse asjaolu tõendamise kohustuse, mida ei ole objektiivselt võimalik täita. Kohtud on arvete esitamisega lugenud automaatselt tõendatuks ka tasu sissenõutavuse, rikkudes sellega TsMS § 230 lg-t 1 ja § 232.
8.Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata.
9.Kostja esitas samuti kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada ja saata asja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Lisaks palub kostja hagejalt välja mõista kostja kohtukulud. Kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus leidis, et lepingul ei olnud kompromissi iseloomu, lepinguga lugesid pooled kinnistu ostuhinnast 600 000 krooni tasutuks kostja nõudega hageja vastu, mille kostja omandas OÜ-lt Bergstein, ning lepingus sisaldus deklaratiivne võlatunnistus. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millistele väidetele ja põhjendustele tuginedes jõudis ringkonnakohus maakohtust erinevale järeldusele, et leping ei ole oma kogumis kompromissileping. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et kõnealune kokkulepe sisaldas deklaratiivset võlatunnistust. Jättes oma otsuse põhjendamata ning kostja asjakohastele väidetele hinnangu andmata, rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse normi (TsMS § 436 lg 1). Samuti on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud materiaalõiguse norme ja andnud tuvastatud asjaoludele ebaõige õigusliku hinnangu. Leides, et kinnistu müügilepingu hinnas ja tasumise viisis kokkuleppimine ei ole kompromissileping ja sellest taganemine kui õiguskaitsevahendi kohaldamine ei ole hea usu vastane käitumine ning hageja antud võlatunnistus on käsitatav deklaratiivsena, rikkus ringkonnakohus TsMS § 692 lg-t 1, tõlgendades vääralt materiaalõiguse norme (VÕS § 578 ja VÕS § 30). Kostja leiab, et ta sõlmis hagejaga kompromissilepingu. Kuna poolte vahel on vaidlus lepingu tõlgendamise küsimuses, tuleb kohaldada VÕS § 29. Kuna pooled vaidlevad ühise tegeliku tahte üle, tuleb kohaldada VÕS § 29 lg-t 4 ning anda lepingu sõlmimise eesmärgile hinnang mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt. Mõistlikkuse ja hea usu põhimõttest lähtuvalt on ilmne, et kõik lepingus saavutatud kokkulepped olid omavahel seotud ning sõltusid otseselt üksteisest. Ühe kokkuleppe tingimuse vaidlustamine mõjutab otseselt kogu kokkulepet ning poolte soovi sellega seotud olla. Hea usu põhimõttest tulenevalt oleks saanud kompromissi vaidlustada tervikuna (nt eksimuse alusel), mida hageja aga ei teinud. Hageja on pahas usus asunud vaidlustama õigussuhteid, mida ta kompromissis aktsepteeris ning millistele kinnitustele tuginedes J. Järvik koos kostjaga oli valmis tegema omapoolseid järeleandmisi. Kuivõrd pooled sõlmisid kompromissilepingu, kehtib eeldus, et pooled on algsetest nõuetest loobunud (sh OÜ-ga Bergstein seonduvatest nõuetest). Vastupidist peab VÕS § 578 lg 2 järgi tõendama hageja. Hageja ei ole osutanud ühelegi sättele, millest nähtuks, et pooled soovisid kompromissilepingut sõlmides algse võlasuhte püsimajäämist, s.o võimalust vaidlustada OÜ-ga Bergstein seotud tehinguid ka edaspidi. OÜ Bergstein nõuete edasine vaidlustamine on välistatud VÕS § 578 lg 2 ja VÕS § 30 alusel, kuivõrd hageja on kompromissi raames väljastanud konstitutiivse võlatunnistuse ning sellele eelnenud võlasuhted loetakse lõppenuks, pooled ei ole reserveerinud õigust pärast kompromissi sõlmimist kompromissi esemeks olevaid õigussuhteid edaspidi vaidlustada, ning VÕS § 207 lg-te 1 ja 2 alusel, kuivõrd pooled on võlasuhte lõppemises kokku
leppinud.
10.Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et hageja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1p-de 1 ja 2 alusel ning saadab asja TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
12.Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et hageja pidi tõendama seda, et OÜ Bergstein ei teinud töövõtulepingus kokku lepitud töid. Kolleegium selgitab, et see, kas tööd olid tehtud, ei oma iseenesest tähtsust selle üle otsustamisel, kas töövõtuleping oli tühine TsÜS § 89 järgi, sest poolte ühine tegelik tahe võib enne tööde tegemist olla olnud suunatud mingi muu lepingu sõlmimisele. Kolleegium märgib, et hageja võib töövõtulepingu kehtivuse korral tugineda tasaarvestuse tühisusele muu hulgas põhjusel, et ta ei võlgne OÜ-le Bergstein kokku lepitud tasu, kuivõrd viimane jättis lepingu täitmata, s.o töö tegemata või tegi seda mittenõuetekohaselt. Kostja väitis, et OÜ Bergstein loovutas talle töövõtulepingust tuleneva tasunõude. Hagejal on VÕS § 171 lg 1 kohaselt õigus esitada kostja nõudele kõiki vastuväiteid, mis tal olid OÜ Bergstein vastu nõude loovutamise ajal. VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtulepingu korral töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Seega, kui kostja tugineb tasaarvestuse tegemisel töövõtulepingust tulenevale tasunõudele OÜ Bergstein asemel, peab tema tõendama, et OÜ Bergstein täitis hagejale töövõtulepingu nõuetekohaselt.
13.Ringkonnakogus on ebaõigesti hinnanud tõendina kostja juhatuse liikme ja hageja endise juhatuse liikme J. Järviku väiteid OÜ Bergstein poolt hagejale tööde tegemise kohta. TsMS § 229 lg 2 järgi on tõendiks üksnes vande all antud seletus. TsMS § 267 lg 1 teise lause järgi võib vande all üle kuulata ka juriidilisest isikust poole seaduslikku esindajat. J. Järvik ei ole andnud vande all seletust. Samas on ebaselge, mida ringkonnakohus pidas silmas põhjendusega, et J. Järviku kinnitust OÜ Bergstein poolt tööde tegemise ja hageja poolt vastuvõtmise kohta tuleb hinnata kui hageja väite mitteomaksvõttu selle kohta, et tööd ei olnud tehtud. TsMS § 231 lg 2 esimese lause järgi ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. TsMS § 231 lg 2 teise lause järgi on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Kuna J. Järvik esindas kohtumenetluses kostjat, ei saa tema poolt asjaolude tunnistamist käsitada hageja omaksvõtuna.
14.Kolleegium leiab, et kostja kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 682 lg 1 alusel jätta läbi vaatamata. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue, kui seadusest ei tulene teisiti. Järelikult toob selle sätte järgi pooltele õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Otsuse põhjendav osa iseseisvalt võetuna ei mõjuta poolte õigusi ja kohustusi. Seetõttu ei ole kohtuotsus vaidlustatav ilma kohtuotsuse resolutsiooni peale kas apellatsioon- või kassatsioonkaebust
esitamata. Põhimõte, et kassatsioonkaebuses saab vaidlustada ringkonnakohtu otsust vaid koos otsuse resolutsiooni vaidlustamisega, ilmneb veel TsMS § 671 lg 3 p-dest 2 ja 3, mille kohaselt tuleb kassatsioonkaebuse põhjendustes märkida, millisest asjaolust menetlusõiguse normi rikkumine tuleneb ja millist materiaalõiguse normi on ringkonnakohus oma otsuses ilmselt valesti kohaldanud ning kuidas menetlus- ja/või materiaalõigusenormi vale kohaldamine võis kaasa tuua ebaõige otsuse. TsMS § 682 lg 1 kohaselt jätab kohus kassatsioonkaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega sätestatud nõuetele või kassatsioonkaebus on esitatud pärast kassatsioonitähtaja möödumist, samuti juhul, kui hageja võtab kassatsioonimenetluses hagi tagasi. Selle sätte järgi on Riigikohtul ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida kaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt ka Riigikohtu 4. septembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-07, p 10). Kostja ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni, s.t ta ei väida ka kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus tegi ebaõige otsuse. Kuna ta esitas kassatsioonkaebuse üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste peale, tuleb tema kassatsioonkaebus jätta läbi vaatamata. TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi arvatakse kautsjon riigituludesse vaid juhul, mil kaebust ei võeta menetlusse või see jäetakse rahuldamata. Praegusel juhul jääb kostja kassatsioonkaebus läbi vaatamata ning seetõttu tuleb kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.
15.Kolleegium märgib veel seda, et asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama kostja vastuväiteid, sh väidet, et pooled sõlmisid kompromissilepingu. Kompromissilepinguga seonduvaid probleeme on kolleegium käsitlenud 9. oktoobri 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07. Hageja väitis, et ta esitas maakohtus täiendava alternatiivse nõude võlatunnistusega kostjale antud nõudeõiguse tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi. Kui ringkonnakohus leiab, et hageja tunnustas kostja nõuet VÕS § 30 alusel, peab ta võtma seisukoha hageja täiendava ja alternatiivse nõude kohta. VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 kohaldamiseks on alust siis, kui hageja ei võlgnenud OÜ-le Bergstein 600 000 krooni kas tulenevalt tema ja OÜ Bergstein vahel sõlmitud töövõtulepingu tühisusest või OÜ Bergstein poolt töövõtulepingu mittenõuetekohasest täitmisest või muul põhjusel. Juhul, kui hageja loobus kompromissilepingu tulemusel VÕS § 207 lg 1 alusel oma 600 000 krooni suurusest nõudest kostja vastu, saab ta nõudest loobumise tagasi nõuda samuti VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel.
16.Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.