E. E hagi AS Baltex 2000 vastu tervisekahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.04.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
E. E apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus Hageja E. E Kostja AS Baltex 2000, esindaja adv. Reet Saks
Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 09.04.2007 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused
1.E.E esitas 01.12.2005 kohtule hagi, milles palus AS-lt Baltex 2000 välja mõista tervisekahju hüvitise perioodi 01.04.2000-01.12.2005 eest 111 980,20 krooni, hüvitise kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamiseks 7258,20 krooni ja alates 01.12.2005 igakuise hüvitise 5434 krooni. Menetluse käigus muutis hageja nõuet. Tema lõplikuks nõudeks jäi tervisekahju hüvitise kostjalt väljamõistmine perioodi 01.01.2002-01.04.2007 eest 116 808,40 krooni ja alates 01.04.2007 igakuiselt 6622 krooni saamine koos nimetatud summa edasise korrigeerimise ja maksuvaba tulu mahaarvamisega vastavalt õigusaktidele.
2.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja aastatel 1956-1976 kostja õiguseelneja juures - Balti Manufaktuuris. Hageja sai 11.08.1976 töövigastuse, mille tagajärjel ta invaliidistus. Tallinna Pensioniameti VEK 10.02.2003 otsuse järgi on hagejale määratud raske puue, ta vajab ööpäevaringset kõrvalabi ning tal on lisakulutused hooldajale. Hageja leidis, et ta on 100% töövõimetu kostja süül. Kostja on maksnud igakuiselt tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitist, kuid alates vanaduspensionile jäämisest 01.04.2000 on kostja arvestanud hüvitist ebaõigesti. Hageja leidis, et kostja ei tohiks hüvitisest vanaduspensioni maha arvestada. Hooldaja kulud tuleb lähtudes Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud
„Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra “ (edaspidi ajutine kord) p-st 8 hüvitada olenemata sellest, kes kannatanut hooldab. Lisakulutuste vajadus on kindlaks tehtud arstliku ekspertiisi otsusega. Hageja leidis, et hoolduskulude arvestamisel tuleb lähtuda 28.03.2002 ja 23.09.2004 sõlmitud mitmepoolsetest kokkulepetest tervishoiutöötajate miinimumtasude kohta. Sotsiaalkindlustusameti tõendi kohaselt kehtivad nimetatud kokkulepetega kehtestatud palgamäärad tervishoiusüsteemis ning vaid 2003. a I poolaastal tuleb hooldaja tasu arvestada riigiteenistujate palgaastmestiku 8. astme järgi. Kostja on ebaõigesti võtnud hoolduskulude arvestamisel kogu aja vältel aluseks riigiteenistujate palgaastmestiku 8. astme palga. Kuigi hageja arvates oli kostja hüvitist vähem maksnud alates 01.04.2000, oli hageja nõus nõudele osalise aegumise kohaldamisega ning palus vähem tasutu välja mõista alates 01.01.2002. Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et ta on oma kohustuse hüvitise maksmisel senini täitnud. Hageja ei tõendanud, et ta on sissetuleku kaotanud täies ulatuses just tööõnnetuse tõttu. Lisaks tööõnnetusest tingitud tervisekahjustusele on hageja põdenud või võib põdeda mitmeid haigusi, mis kindlasti omavad tähendust töövõime kaotusele. Tööandja ei pea hüvitama töötaja tervisekahjustusest tingitud kahju seda osa, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension. Hagejal on õigus nõuda vaid tegelikkuses kantud kulude hüvitamist, kuid hageja ei ole hoolduskulusid tõendanud. Ajutise korra p 8 alusel arvestatava hoolduskulu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda riigiteenistujate ja valitsusasutuste palgaastmestikust, mis on kõigile kättesaadav dokument. Kostja lähtus hoolduskulu hüvitise arvestamisel kuni 29.05.2005 sotsiaalministri 28.10.1998 määrusest nr 10. Tingimustes, kus sotsiaalminister pidas vajalikuks hooldusõe ja sanitari palgamäära ulatust reguleeriva määruse kehtetuks tunnistamist, tuleb lähtuda riigiteenistujate ja valitsusasutuste palgaastmestiku kõige madalamast astmest, tulenevalt sanitari töö sisust. Kostja leidis, et Eesti Haiglate Liidu, Eesti Arstide Liidu ja Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidu vahel sõlmitud palgakokkulepped ei ole kohaldatavad ajutise korra p 8 mõttes kõigile tööandjatele ja neid ei saa kohaldada tagasiulatuvalt alates 01.04.2002. Nimetatud kokkulepped ei ole õigusaktideks, millest peavad juhinduma kõik isikud. Kostja nõustus hagejapoolse keskmise kuusissetuleku arvestusega, mis alates 01.03.2007 on 3695 krooni. Analoogia alusel liikluskindlustusseaduse § 30 lg 6 p-ga 3 tuleb määrata igakuiselt hüvitamisele kuuluva summa suuruseks 1478 krooni. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
4.Kohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja tervisekahjustuse hüvitise võlgnevuse perioodi 01.01.2002-28.02.2007 eest 95 667 krooni ja alates 01.03.2007 igakuise hüvitise 5915 krooni. Kostjalt mõistis kohus hageja kasuks välja menetluskulu 3397 krooni ja eesti Vabariigi kasuks riigilõivu 16 500 krooni.
5.Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb asja lahendamisel kohaldada enne võlaõigusseaduse (VÕS) jõustumist kehtinud õigusakte, eelkõige tsiviilkoodeksit (TsK), kuna töövigastuse põhjustanud sündmus toimus 11.08.1976. Kehavigastuse põhjustamisega tekitatud lepinguvälise kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks enne 01.07.2002 oli TsK § 448. Käesolevas tsiviilasjas on oluliseks kohaldatavaks õigusnormiks ka TsK § 463. Kõigepealt tuleb tuvastada hagejal töövõime kaotus ja seejärel tuvastada, millises konkreetses summas on töövõime kaotusest tingitult tema sissetulek vähenenud või kadunud.
6.Hageja on töövigastuse tõttu tunnistatud tähtajatult nii töövõimetuks kui ka rasket puuet omavaks. Kuna hageja on töövõimetu, on ta kaotanud ka sissetuleku vastavalt TsK § 463 lg-le 1. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja vigastused olid tingitud otseselt tööõnnetusest. Seega on tööõnnetus ja tervisekahju omavahel põhjuslikus seoses. Kohus möönis, et hageja
tervislik seisund võib olla vanuse tõttu veelgi halvenenud. Samas ei ole isiku vananemine aluseks sellele, et kahju tekitanud isik vabaneks tekitatud kahju hüvitamisest. Seadusandja on püüdnud võimalikku vanusega kaasneva tervise halvenemise mõju kahju hüvitamisel kõrvaldada ka TsK § 463 lg 3 p-ga 2, mille kohaselt hüvitatakse vanaduspensionieas isikule kahju eluaegselt. Kohus leidis, et nimetatud sätte tulemiks oli, et pensioniikka jõudnud isikutel enam invaliidsust ja töövõimelisust eraldi ei määratud. Vanaduspensionile jäi hageja 01.04.2000, kuid vanaduspensioniikka jõudis ta 55-aastasena 1985. a ja viimane arstlik läbivaatus viidi tema suhtes läbi 1988. a, seega pärast pensioniealiseks saamist. Juba 1985. a tekkis hagejal õigus saada kahju hüvitist eluaegselt. Teo õigusvastasus on tuvastatud tekstiili ja kergetööstuse töötajate ametiühingu tehnilise peainspektori järeldusotsuse ja 12.08.1976 tootmises toimunud õnnetusjuhtumi kohta koostatud aktiga nr 5. Tervisekahju õigusvastase põhjustamise korral kahju tekitaja süüd eeldatakse. Seega on kostja kahju tekitamise eest vastutav ja temalt tuleb kahjuhüvitis välja mõista. Kohus leidis, et lähtudes ajutise korra p-dest 11 ja 14 on hageja esitatud sissetuleku arvestus õige ning seda on õigesti indekseeritud vastavalt tarbijahinnaindeksi muutumisele. Seega on kahjuhüvitise põhiosa suurused järgmised: jaanuar-veebruar 2002 - 2973 krooni kuus; märts 2002 - veebruar 2003 3145 krooni kuus; märts 2003 - veebruar 2004 - 3258 krooni kuus; märts 2004 - veebruar 2005 - 3301 krooni kuus; märts 2005 - veebruar 2006 - 3400 krooni kuus; märts 2006 veebruar 2007 - 3539 krooni kuus; alates 2007. a märtsist - 3695 krooni kuus. Kostjal ei ole õigust vanaduspensioni kahjuhüvitisest maha arvestada.
7.Hoolduse vajadus on kindlaks määratud nii 19.12.1988 APEK otsuses, kui ka 10.02.2003 VEK otsuses. Lisakulutuste hüvitamine on sätestatud TsK § 463 lg-s 1 ning hüvitamise korda täpsustab ajutise korra p 8. Pooled on vaielnud selle üle, milline hooldusõe või sanitari kuupalga alammäär on asjas kohaldatav. Hageja soovib määrata kulud kindlaks lähtudes Eesti Tervishoitöötajate Ametiühingu Liidu ja Tervishoiutöötajate Kutseliidu ning Eesti Vabariigi Valitsuse volitatud esindajate poolt kokkulepitud tervishoiutöötajate miinimumtasudest. Kostja leiab, et nimetatud kokkulepe ei ole kostjale siduv ja miinimumtasu tuleb arvestada riigiteenistujate palgaastmestiku 8. astmepalgast, nagu on sätestatud sotsiaalministri 28.10.1998 määruses nr 10. Kohus nõustus kostja käsitusega. Hageja viidatud kokkulepete puhul on tegemist sisuliselt tööõigusalase kollektiivlepinguga. 06.12.2004 kollektiivlepingu p 2 sätestab ka, kellele nimetatud kokkulepe kohaldub. Kostja ei ole nimetatud kollektiivlepingute osapool ega ka ühegi lepingupoole allasutus või hallatav asutus ning ka mitte tervishoiuteenuseid osutav juriidiline isik. Seega ei laiene kollektiivlepingutes (palgakokkulepetes) sätestatu kostjale ning hageja ei saa nõuda kostjalt kollektiivlepingus kokku lepitud tasumäärade järgmist. Kuni 29.05.2005 oli hooldusõe või sanitari palgamäär riiklikult kindlaks määratud sotsiaalministri 28.01.1998 määrusega nr 10 ning sõltus palgaastmestiku 8. astme palgast. Kuna nimetatud määrus on seadustloov akt ja täitmiseks kohustuslik kõigile, tuleb lisakulutuste arvutamisel lähtuda nimetatud määrusest. Kohus leidis, et kuigi alates 29.05.2005 on nimetatud määrus kehtetu, ei reguleeritud sarnaseid olukordi seadusandja poolt uue õigustloova aktiga. Lähtudes pikaajalisest tavast ja analoogiast tuleb ka alates 30.05.2005 hooldusõe või sanitari palga kindlaksmääramisel aluseks võtta palgaastmestiku 8. astme palk. Seega oleks lisakulud, mille hüvitamiseks kostja on kohustatud, järgmised: 2002. a 8-nda astme palk 1930 krooni (Vabariigi Valitsuse 19.12.2001 määrus nr 429), millest 60% on 1158 krooni; 2003. a 8-nda astme palk 2180 krooni (Vabariigi Valitsuse 07.01.2003 määrus nr 1), millest 60% on 1308 krooni; 2004. a 8-nda astme palk 2500 krooni (Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määrus nr 342), millest 60% on 1500 krooni; 2005. a 8-nda astme palk 2710 krooni (Vabariigi Valitsuse 24.12.2004 määrus nr 371), millest 60% on 1626 krooni; 2006. a 8-nda astme palk 3020 krooni (Vabariigi Valitsuse 12.01.2006 määrus nr 10), millest 60% on 1812 krooni; 2007. a 8-nda astme palk 3700 krooni (Vabariigi Valitsuse 18.01.2007 määrus nr 16), millest 60% on 2220 krooni. Nimetatud summad tuleb igakuiselt kostjal hagejale tasuda tervisekahjustusega
põhjustatud lisakulude katteks.
8.Kostja ei ole vastu vaielnud ka hageja poolt kohtule 05.03. ja 19.03.2007 esitatud tabelites toodud summadele, mida on kostja hüvitisena välja maksnud. Arvestades hüvitise põhiosa, lisakulutuste suurust ja kostja poolt tasutud summasid, on hagejal õigus saada perioodil 01.01.2002-28.02.2007 hüvitise võlgnevust järgmiselt: Hüvitise Lisakulutused Kokku Kostja poolt Vahe e. kostja põhiosa kuus kuus tasutud võlgnevus 2002.a jaan – 3973 kr 1158 kr 10262 kr 5048 kr 5214 kr veebr (2 kuud) 2002.a märts3145 kr 1158 kr 43 030 kr 27 589 kr 15 441 kr dets (10 kuud) 2003.a jaan3145 kr 1308 kr 8906 kr 5570 kr 3336 kr veebr (2 kuud) 2003.a märts3258 kr 1308 kr 45 660 kr 38 111 kr 7549 kr dets(10 kuud) 2004.a jaan3258 kr 1500 kr 9516 kr 6404 kr 3112 kr veebr (2 kuud) 2004.a märts3301 kr 1500 kr 48 010 kr 31 753 kr 16 257 kr dets (10 kuud) 2005.a jaan3301 kr 1626 kr 9826 kr 6562 kr 3292 kr veebr (2 kuud) 2005.a märts3400 kr 1626 kr 50 260 kr 31 426 kr 18 834 kr dets (10 kuud) 2006.a jaan3400 kr 1812 kr 10 424 kr 6080 kr 4344 kr veebr (2 kuud) 2006.a märts3539 kr 1812 kr 53 510 kr 38 950 kr 14 560 kr dets (10 kuud) 2007.a jaan3539 kr 2220 kr 11 518 kr 7790 kr 3728 kr veebr (2 kuud) Kokku 95 667 krooni
9.Seega on kostja nimetatud perioodil tasunud hüvitist vähem 95 667 krooni, mis tuleb hageja kasuks välja mõista. Alates 01.03.2007 on igakuise hüvitise suuruseks 3695+2220=5915 krooni. Igakuist hüvitist tuleb korrigeerida seoses tarbijahinnaindeksi ja riigiteenistujate palkade muutumisega. Kohus ei lugenud 2007. a märtsikuu eest tasumata hüvitist võlgnevuseks, kuna kostjal oli õigus tasuda seda kuni märtsikuu viimase kuupäevani, kuid kohtuistung, kus hageja esitas korrigeeritud nõude, toimus 19.03.2007. Seega oli kostjal aega märtsikuu hüvitist tasuda ja see ei olnud muutunud sissenõutavaks. Apellatsioonkaebuse põhjendused
10.Hageja vaidlustas kohtuotsuse osas, millega jäeti tema nõue osaliselt rahuldamata ning tema kasuks kostjalt väljamõistetud menetluskulu suuruse osas, paludes ringkonnakohtul rahuldada maakohtu otsusega rahuldamata jäänud nõuded, mõistes kostjalt hageja kasuks välja tervisekahjustuse hüvitise võlgnevuse perioodi 01.01.2002-30.04.2007 eest täiendavalt 21 262,80 krooni ning alates 01.05.2007 igakuiselt 6036,40 krooni koos selle edasise korrigeerimisega vastavalt Eesti Vabariigi õigusaktidele ja kostjalt hageja kasuks välja mõista kohtukulud täies ulatuses, so summas 3869,30 krooni.
11.Maakohus leidis ekslikult, et hageja soovib määrata kulud kindlaks ainuüksi lähtudes Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingu Liidu ja Tervishoiutöötajate Kutseliidu ning Eesti Vabariigi Valitsuse volitatud esindajate poolt kokku lepitud tervishoiutöötajate miinimumtasudest. Tegelikult hageja soovib määrata kulud kindlaks ajutise korra p 8 alusel, mille järgi arvestatakse lisakulud hooldajale lähtudes riigieelarvest finantseeritava tervishoiuasutuse hooldusõe või sanitari
kuupalga alammäärast. Hageja on nõus, et kostja ei ole palgakokkulepete osapool ja seetõttu ei laiene temale kokkulepetes sätestatu otseselt. Antud asjaolu ei ole tähtis, kuna kostjale laieneb kõigepealt ajutises korras sätestatu. Seega peaks kohus tuvastama, kas ajutise korra p-s 8 nimetatud riigieelarvest finantseeritava tervishoiuasutuse hooldusõe või sanitari kuupalga alammäär kuulub arvestamisele lähtudes Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingu Liidu ja Tervishoiutöötajate Kutseliidu ning Eesti Vabariigi Valitsuse volitatud esindajate poolt kokkulepitud tervishoiutöötajate miinimumtasudest.
12.Hageja ei ole nõus maakohtu arvamusega, et hooldusõe või sanitari palgamäär on võimalik määrata ainult sotsiaalministri 28.01.1998 määruse nr 10 alusel. Palgaseaduse (PalS) § 9 alusel kehtestatakse hooldusõe või sanitari palga alammäär lähtudes tööandja ja töötajate vahel sõlmitud kollektiivlepingust, so muul teel, kui määruste kaudu. Kohus leidis õigesti, et hageja viidatud kokkulepete puhul on tegemist sisuliselt tööõigusalase kollektiivlepinguga. Kuna nimetatud palgakokkulepped tervishoiutöötajate miinimumtasudest laienevad kõikidele tervishoiuteenuseid osutavatele juriidilistele isikutele ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele, leiab hageja, et hooldusõe või sanitari palga alammäär ajutise korra p 8 jaoks arvestatakse just ülaltoodud palgakokkulepete alusel. Sotsiaalkindlustusameti tõendid selgitavad samuti, et just nimetatud palgakokkulepetega kehtestatud palgamäärasid aktsepteeritakse tervishoiusüsteemis nende kokkulepete kehtivuse ajal. Kui PalS § 9 alusel kehtestatakse uued palgamäärad, siis endised palgamäärad edasi ei kehti, isegi kui need endised palgamäärad arvutati sotsiaalministri määruse alusel. Väited PalS § 9 kohta esitas hageja oma 02.03.2007 kirjalikus vastuses. Kahjuks kohus jättis hageja arvamuse kommenteerimata ja 19.03.2007 kohtuistungil arutamata. Hageja ei ole nõus, et lähtudes pikaajalisest tavast ja analoogiast tuleb ka alates 30.05.2005 arvestada hooldusõe või sanitari palga määramisel palgaastmestiku 8. astme palgaga. Palgamäärad kehtestatakse PalS § 9 alusel, mitte ainuüksi määruste kaudu. Sotsiaalministri 17.05.2005 määrusega nr 72 tunnistati kehtetuks 28.01.1998 määrus nr 10 muuhulgas PalS § 9 alusel sisulise õigusjõu kaotamise tõttu ja kehtiva õiguse korrastamise eesmärgil. Seega sotsiaalminister ei leidnud, et määruse nr 10 kehtetuks tunnistamisega tekkis seadusandja poolt reguleerimata olukord. Antud juhul on reguleerivaks sätteks PalS § 9 koos ajutise korraga ning seega ei ole analoogiat võimalik kohaldada normi olemasolu tõttu.
13.Hageja arvestuse järgi on kostja võlgnevus perioodi 01.01.2002-30.04.2007 eest 116 929,80 krooni (116 808,40 krooni + 6036,40 krooni aprilli eest - 2007. a aprillis ülekantud 5915 krooni märtsi eest) ning alates 01.05.2007 on igakuise hüvitise summaks (sh lisakulutused kannatanu hooldamiseks) 6036,40 krooni (hageja keskmine kuusissetulek 3695 krooni kohtuotsuse järgi + 2341,40 krooni (60% * 3902,33 krooni)), kusjuures hooldusõe või sanitari kuupalga alammäär 3902,33 krooni on arvestatud Eesti Vabariigi Valitsuse, Eesti Haiglate Liidu, Eesti Arstide Liidu, Eesti Keskastme Tervishoiutöötajate Kutseliidu, Eesti Õdede Liidu ja Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidu 06.12.2004 kokkuleppe alusel ning arvestus on esitatud hageja poolt kirjalikus taotluses 19.03.2007 istungil. Eesti Vabariigi Valitsuse, Eesti Haiglate Liidu, Eesti Õdede Liidu ja Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidu 21.03.2007 kollektiivleping ei laiene hooldajatele, kes töötavad valitsusasutuse hallatavas riigiasutuses (p 3), kuid kollektiivlepingu pooled seavad eesmärgiks (p 5) tõsta valitsusasutuse hallatavas riigiasutuses töölepingu alusel töötavate tervishoiuteenuse osutamisega seotud spetsialistide ja hooldajate tunnipalga alammäära punktides 1 ja 2 toodud tasemele. Kuna antud kollektiivleping oli vastu võetud 21.03.2007, so pärast 19.03.2007 kohtuistungit, täpsustab hageja igakuise hüvitise summa alates 01.04.2007 (6036,40, mitte 6622 krooni). Vastus apellatsioonkaebusele
14.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
15.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse
põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.
16.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, milline hooldusõe või sanitari kuupalga alammäär tuleb aluseks võtta hageja hooldamiseks vajalike lisakulutuste suuruse kindlaksmääramisel. Hageja leiab, et ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra p-s 8 nimetatud riigieelarvest finantseeritava tervishoiuasutuse hooldusõe või sanitari kuupalga alammäär kuulub arvestamisele lähtudes Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingu Liidu ja Tervishoiutöötajate Kutseliidu ning Eesti Vabariigi Valitsuse volitatud esindajate poolt kokkulepitud tervishoiutöötajate miinimumtasudest. Kostja leiab, et lähtuda tuleb riigiteenistujate palgaastmestiku 8. astmest ja sellele vastavast kuupalgamäärast.
17.Ajutise korra p 8 kohaselt ei tohi lisakulutused kannatanu hooldamiseks ületada 60% riigieelarvest finantseeritavate tervishoiuasutuste hooldusõe või sanitari kuupalga alammäära. Impersonaalsetele isikutele saavad õigusi ja kohustusi tekitada õigustloovad aktid. Seega peab ajutise korra p-s 8 nimetatud hooldusõe või sanitari kuupalga alammäär tulenema õigustloovast aktist, et kostja oleks kohustatud sellest lähtuma hagejale makstava lisakulutuste hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Sotsiaalminister kehtestas 28.01.1998 määrusega nr 10, et hooldusõe või sanitari madalam palgamäär vastab palgaastmestiku kaheksandale astmele. Sotsiaalministri 28.01.1998 määrus nr 10 kehtis kuni 29.05.2005. Seega kuni 29.05.2005 tuli lähtuda ajutise korra p-s 8 nimetatud hooldusõe või sanitari kuupalga alammäära kindlaksmääramisel sotsiaalministri 28.01.1998 määrusega kehtestatud palgaastmestiku kaheksandast astmest ning Vabariigi Valitsuse määrustega kinnitatud riigiteenistujate palgaastmestikule vastavatest kuupalgamääradest. Sotsiaalministri määruse kehtetuks tunnistamise hetkest on õigusaktidega reguleerimata olukord, milline on hooldusõe või sanitari kuupalga alammäär, mistõttu tuleb lähtuda õigusnormidest, mis reguleerivad lähedasi suhteid. Ringkonnakohtu hinnangul vastab ajutise korra p 8 mõttele lähtumine riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seadusega (RAPS) kehtestatud palgaastmestikust ja Vabariigi Valitsuse määrustega igal aastal kehtestatavatest riigiteenistujate palgaastmestikule vastavatest palgamääradest. Tulenevalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lg-st 1 ei ole hooldaja ega sanitar tervishoiutöötaja. Õigusaktidega ei ole hooldajatele ega sanitaridele kehtestatud kvalifikatsiooninõudeid. Arvestades eeltoodut ning hooldajate ja sanitaride töö sisu, vastaksid nad ringkonnakohtu hinnangul RAPS § 7 lg-s 2 nimetatud teenindustöötajate nimetusele. RAPS § 11 lg 2 kohaselt on teenindustöötaja palgaaste 7–9. Tulenevalt eeltoodust on maakohus õigesti võtnud ajutise korra p-s 8 nimetatud lisakulutuste suuruse kindlaksmääramisel aluseks riigiteenistujate palgaastmestiku
8.astme ja sellele vastavad palgamäärad ka pärast 29.05.2005.
18.Maakohus leidis õigesti, et hageja poolt viidatud palgakokkuleppeid ei saa aluseks võtta hooldusõe või sanitari kuupalga alammäära kindlaksmääramisel. Hageja on apellatsioonkaebuses nõustunud maakohtu järeldusega, et tegemist on tööõigusalase kollektiivlepinguga ja kostja ei ole nende osapool. Kollektiivlepingu seaduse § 2 lg 1 kohaselt on kollektiivleping vabatahtlik kokkulepe töötajate või töötajate ühingu või liidu ja tööandja või tööandjate ühingu või liidu, samuti riigiasutuste või kohalike omavalitsuste vahel, mis reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi töösuhteid. Kollektiivlepingu seaduse § 4 lg 1 kohaselt laieneb kollektiivleping neile tööandjatele ja töötajatele, kes kuuluvad kollektiivlepingu sõlminud organisatsioonidesse, kui kollektiivlepingus ei ole ette nähtud teisiti. Ajutise korra p-s 8 nimetatud kuupalga alammäära aluseks ei saa olla hageja poolt viidatud kollektiivlepingud, kuna need ei ole õigustloovad aktid, mis oleks täitmiseks
kohustuslikud kõigi õigussubjektide jaoks. Hageja tuginemine PalS §-le 9 ei ole asjakohane, kuna selle alusel kehtestab konkreetne tööandja palgamäära temaga töösuhtes oleva töötaja jaoks, lähtudes sõlmitud kollektiivlepingust.
19.Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kuna maakohus rahuldas hageja nõude osaliselt, ei saa tulenevalt kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS 60 lg-st 1 kostjalt välja mõista hageja kohtukulusid täies ulatuses.
Tiit Kollom
Mare Merimaa
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.