Kohtulahend

Kostja on arvestanud hagejale makstavat hüvitist valesti alates 01.04.2000, so hagejale vanaduspensioni määramise päevast. Kostjal ei ole alust arvata hüvitise summast maha vanaduspensioni. Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määruse nr 172 p 7 järgi on kostjal õigus maha arvata hüvitisest töövõimetuspension kui tervisekahjustusega seotud hüvitis, kuid mitte vanaduspension. 01.12.2005 seisuga on kostja jätnud maksmata hagejale hüvitise summas 111 980,20 krooni. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusele nr 172 oleks kostja pidanud alates 2001.a. hüvitise suurust indekseerima tarbijahinna indeksile. Kostja seda teinud ei ole ja seetõttu on ta tekitanud hagejale kahju saamata jäänud tulu näol, mille suurus on 01.03.2006 seisuga 119 754 krooni ning tarbijahinnaindeksi võrra korrigeeritud maksmata hüvitise suurus on 12 006 krooni. Kostja arvestas hüvitiselt ebaõigesti ka tulumaksu. Tulenevalt eeltoodust palus hageja kostjalt välja mõista perioodi eest 01.04.2000 kuni 01.03.2006 tervisekahju hüvitise 119 754 krooni ja tervisekahju hüvitise kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitise 12 006 krooni ning alates 01.03.2006 igakuise hüvitise 5869 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja nõuded 2000 ja 2001.a. eest on aegunud vastavalt TsÜS §le 154. Tööandja vastutuse eelduseks on kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Hagejale oli määratud invaliiduspension perioodil 12.1985-01.04.2000, mil ta oli juba vanaduspensioni eas. 01.01.2000 jõustunud riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel asendati hageja invaliidsuspension vanaduspensioniga, kuna seadus ei näinud töövõimetuspensionit ette neile isikutele, kellel oli täidetud vanaduspensioni saamise eeldused. Nii töövõimetuspension kui vanaduspension on riiklikud pensionid, mis lähtuvad tööpanusest. Hageja ei ole olnud tööga hõivatud alates 1976. aastast. Seaduse mõttega ei ole kooskõlas, et invaliiduspensionide maksmise kaotamine vanaduspensioni eas olevatele isikutele ei anna alust kahjust maha arvata summat, mis kuuluks väljamaksmisele invaliidsuspensionina. Hagejale on määratud raske puue ning Tallinna Pensioniameti VEK 02.02.2003 otsuse järgi on tal lisakulutused hooldajale. Hageja ei ole tõendanud, et ta selliseid lisakulutusi on teinud. Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määruse nr 172 p 8 järgi tuleb hagejale hüvitada lisakulutused hooldajale olenemata sellest, kes teda hooldab. Kostja ei ole nõus hageja käsitlusega hooldaja töötasu arvestuse osas. Väited ebaõige tulumaksu arvestuse kohta on alusetud. Kostja on arvestanud tulumaksu vastavalt kehtivale seadusele. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist. Hagiavaldusest ei selgu milline kahju hagejal tekkis - kas saamata jäänud tulu või otsene kahju. Kahju ja kostja tegevuse vahel puudub põhjuslik seos. Kahju suuruse indekseerimist seadus ette ei näe, samuti ei sätesta seda Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrus nr 172. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis sätestaks hageja töövõime kaotuse protsendi. Hageja tugineb 17 aastat vanale Tallinna ATEK-i õiendile. Isiku vananemisega kaasneb üldine töövõime langus ja töövõimetuse kaotuse protsendi määramiseks tuleb arvestada kõiki töövõimetuse põhjuseid. Arvestades võlaõigusseaduse üldisi põhimõtteid, on tervisekahju saamata jäänud sissetuleku hüvitamiseks. Kostja leiab, et ei ole mõistlik ja hea usu põhimõttega kooskõlas automaatselt hooldajale mõeldud lisakulu välja maksta, sest need kulud peavad olema tõendatud. Töötaja puhul, kes on jõudnud vanaduspensioni ikka ja kelle töövõime kaotus on 100 %, võib eeldada, et ta ei leia tööd. Hageja võimalused tööd saada on praktiliselt olematud ja seetõttu ei saa tal tekkida kahju ka saamata töötasu näol. Võimalus tööd saada või töökoht säilitada on kesk-eri või kõrgema haridusega vanemaealistel, algharidusega vanemaealiste tööhõive on eelnimetatutest 60% väiksem. Kostja on nõus tasuma kuni 31.08.2006 hagejale hüvitist 3040 krooni kuus ja seejärel 55-aastase tööstaažiga

keskmise palgaga inimesele arvestatud vanaduspensioni vahe summa ulatuses.

vanaduspensioni

ning

hagejale

määratud

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 87 504,70 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt on hagejale määratud tervisekahju hüvitis arvestatud TsK § 463-475 sätete ja Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määruse nr 172 alusel. Vanaduspension ei ole tervisekahjustusega seotud väljamakse. Hagejale makstakse vanaduspensioni, sest RPKS § 14 lg 1 p 1 järgi on töövõimetuspensionit õigus saada kuni vanaduspensioni eani. RPKS § 7 lg 1 p 1 järgi on hageja õigustatud saama vanaduspensioni. Kostja põhjendused selle kohta, et seaduse tõlgendamisel peab arvestama asjaolu, kas kutsealase töövõime kaotuseks on näiteks 25 % ja seetõttu isikule määratud vanaduspension ei ole võrreldav töövõimetuspensioniga, ei ole asjakohased. Seadust tuleb kohaldada ühetaoliselt nii 25 % töövõimekaotuse kui ka 100% töövõime kaotuse puhul, sest seadus ise ei sätesta erisust töövõimekaotuse osas. Hageja on esitanud nõude hüvitada hooldamiseks vajalik lisakulu hooldusõe kuupalga alammäärast 60% ulatuses, mitte alampalgast lähtuvalt. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrus nr 172 p-le 8 tuleb hüvitada ka kannatanu hoolduskulud olenemata sellest, kes isikut hooldab. Kostja põhjendused selle kohta, et hooldusteenus on rohkem sotsiaalteenus kui meditsiinilist haridust nõudev teenus, on asjakohatud. Eelnimetatud määrus sätestab hüvitamiskohustuse olenemata sellest, kes tegelikult isikut hooldab, st kas sellega tegeleb pereliige või vastava väljaõppega palgaline töötaja. Pooled ei ole vaidlust asjaolu üle, et hageja vajab hooldamist, seega tuleb kostjal hooldamine ka hüvitada. Eelnimetatud määrus ega tsiviilkoodeks ei sätesta arvestusmetoodikat, mille alusel hooldamise lisatasu arvestada. VÕS § 127 lg 6 sätestab põhimõtte, et juhul, kui kahju suurust ei ole võimalik kindaks teha, määrab kahju suuruse kohus. Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määruse nr 172 p 8 tuleb tõlgendada selliselt, et kostjal tuleb hüvitada hoolduskulud, mis tulenevad tervisekahjustusest. Tervisekahjustusest tingitud hoolduse puhul tuleks eeldada, et see nõuab sanitari või hooldusõe poolt isikule haiglas või hooldekodus pakutavaid teenuseid - abi isikliku hügieeni eest hoolitsemisel, söömisel, liikumisel. Seetõttu võib hooldamise eest määratud hüvitise arvestamisel aluseks võtta ka sellise kvalifikatsiooniga isikute palga alammäära. Kostja vastuväited selles kohta, et hageja ei ole nende kulutuste tegemist tõendanud, ei põhine seadusel. Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrus nr 172 p 8 sätestab sõnaselgelt kohustuse hoolduskulud hüvitada. Kostja on seda kohustust ka osaliselt täitnud ilma hageja poolt kulutuste tegemise põhjendusteta. On selge, et eelkõige hoolitsevad kannatanu eest pereliikmed ning nende ajakulu ja igapäevaelus korraldamisel hageja hooldamise tõttu ette tulevaid piiranguid ei olegi võimalik dokumenteerida ning konkreetses suuruses tõendada. Kooskõlas VÕS § 127 lg-ga 6 on hoolduskulu mõistlikuks suuruseks hageja poolt nimetatud tervishoiutöötaja kuupalga alammäär. Kostjal puudus õigus arvata hagejale makstavast tervisekahju hüvitisest maha hagejale makstud vanaduspension ja seetõttu tuleb vähemmakstu osas hagi rahuldada. Kostja on palunud kohaldada aegumist 2000 ja 2001.a. tehtud väljamaksete suhtes. Aegumist tuleb kohaldada vastavalt TsÜS §-le 154, sest kostja on teinud väljamakseid igakuiselt ja hageja on maksed vastu võtnud. Asjaolu, et hageja oma vanuse tõttu ei osanud väljamaksete suurust kontrollida, ei saa olla aegumise mittekohaldamise aluseks. Hageja oleks pidanud oma õiguste rikkumisest teada saama pärast vähemmakstud hüvitise ülekandmist tema arvelduskontole.

Seadus ei näe ette erisusi aegumise kohaldamata jätmisel isiku vanuse tõttu. Hageja nõuded summas 32 249,30 krooni on aegunud. Kostjalt kuulub väljamõistmisele aastatel 2002 kuni 01.03.2006 vähemmakstud hüvitis summas 119 754 - 32 249,30 = 87 504,70 krooni. Hageja palus kostja poolt vähemmakstud hüvitise indekseerida vastavalt tarbijahinna indeksile. Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrus nr 172 näeb ette hüvitise indekseerimise, kuid hüvitise arvestamisel on indekseerimisega juba arvestatud. Vähemmakstud hüvitise indekseerimist ei näe ette ei nimetatud määrus, tsiviilkoodeks ega ka võlaõigusseadus. VÕS § 113 sätestab vaid viivise nõude, kuid hageja ei ole sellist nõuet esitanud ning kohus ei saa TsMS § 439 järgi teha otsust nõude osas, mida ei ole esitatud. Seega jääb hageja nõue 12 006 krooni osas rahuldamata. Hageja on välja toonud asjaolu, et kostja on arvestanud valesti tulumaksu, kuid nõuet tulumaksu arvestamise või tasumise kohustuse suhtes esitanud ei ole. Kohus ei saa vastavalt TsMS 439 lahendada vaidlusküsimust, mille suhtes ei ole nõuet esitanud. Samuti ei saa kohus kostjale teha ettekirjutusi maksuseadustest tulenevate kohustuste täitmise osas. Hageja palus suurendada talle makstava hüvitise suurust ja määrata hüvitise suuruseks 5869 krooni koos selle edasise korrigeerimisega ning maksuvaba tulu mahaarvamisega. Hageja on esitanud nõude suurendada tervisekahjuhüvitist, kuid ei ole ei hagiavalduses ega ka 15.02.2006 esitatud taotluses selgitanud asjaolusid, mille põhjal ta soovib terviskahju hüvitise suuruse muutmist. Seetõttu jääb hageja nõue tervisekahju hüvitise suuruse muutmise osas rahuldamata. Maksuvaba tulu mahaarvamine toimub tulumaksuseaduse alusel ning kohtul puudub pädevus kehtestada hageja jaoks tulumaksuseadusest erinevat regulatsiooni või teha kostjale ettekirjutusi maksuseaduste täitmisel. E.E apellatsioonkaebus ja selle põhjendused E.E palus maakohtu otsuse tühistada osaliselt ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 7319,30 krooni, perioodi 01.04.2000-31.10.2001 eest 24 930 krooni, tervisekahjustuse hüvitise kinnipidamise tõttu tekitatud kahju hüvitise 12 006 krooni ja alates 01.03.2006 igakuiselt 5869 krooni. Kostja võlaarvestuse tabelist nähtub, et tema võlgnevus hageja eest 2000 ja 2001.a eest on vastavalt 10 890 krooni ja 16 873 krooni, kokku 27 763 krooni, mitte aga 32 249,30 krooni. Kohus ei arvestanud võlasummat 2000 ja 2001.a eest õigesti, kuigi võlasumma kogu perioodi eest 119 754 krooni tabelis on õige. Hageja viitas, et TsÜS § 154 kohaselt 2001.a. novembri ja detsembri eest nõuded 2833 krooni ei ole aegunud, kuna muutusid sissenõutavaks 01.01.2002 ja 01.02.2002. Nende aegumistähtaeg algas 01.01.2003. Seega kostja poolt taotletud aegumisele kuuluv summa on 24 930 krooni. Kuna kohus leidis ekslikult, et aegunud summaks on 32 249,30 krooni, siis kuulub kostjalt täiendavalt väljamõistmisele 7319,30 krooni. Hagiavalduses esitatud nõuetele ei ole võimalik kohaldada aegumist. Hageja sai alles 2005.a. teada, et kostja arvestab talle hüvitist ebaõigesti. Hagejal ei õnnestunud kostjalt saada selgitusi hüvitise arvestamise kohta, kuna viimane ei vastanud hageja kirjadele. Hageja sai teada, et vanaduspension ei kuulu mahaarvamisele tervisekahju hüvitisest ja kuidas on vaja õigesti arvestada lisakulutusi kannatanu hooldamiseks, pärast seda, kui tema palvel hakkasid selle küsimusega tegelema tema sugulased. Seega algab aegumistähtaeg hageja nõuetele 2005.a. Kostja ei käitunud hageja suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt ja kostja käitumine ei ole vabandatav. Hageja palus mitte kohaldada aegumist tema nõuetele ka VÕS § 6 lg-st 2 lähtudes. Kohus pööras tähelepanu ainult hageja vanusele, mitte kostja süül tervise raskele seisundile ja kostja ebakorrektsele käitumisele.

Hageja ei väitnud, et kostja ei indekseerinud hüvitise suurust, mille tõttu tekkis tal saamata jäänud tulu 119 754 krooni ulatuses. Saamata jäänud tulu tekkis osaliselt hüvitisest vanaduspensioni kinnipidamise tõttu ja osaliselt lisakulutuste hooldamiseks eksliku arvestuse tõttu. VÕS § 101 ja § 115 kohaselt kohustuse rikkumise puhul koos kohustuse täitmisega on võimalik nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. 12 006 kroonine nõue hõlmab tekitatud elukalliduse kasvu tõttu kahju hüvitamist, kusjuures tarbijahinnaindeksiga võla indekseerimist on kasutatud arvestusvahendina tekitatud kahju summa arvestamiseks. Kohtuotsuse toodud hageja nõue hüvitise suurendamise kohta ei vasta tegelikkusele. Hageja ei palunud suurendada tervisekahjuhüvitist. Igakuist summat 5434 krooni alates 01.12.2005 ei ole suurendatud või muudetud võrreldes 2005.a. 1. märtsist kuni 30. novembrini igakuiste summadega, mis on näidatud kostja võla arvestustabeli veerus 4 ja koosneb hageja indekseeritud kuusissetulekust 3400 krooni ning lisakulutustest kannatanu hooldamiseks 2034 krooni. Samuti igakuine summa 5869 krooni alates 01.03.2006 koosneb hageja indekseeritud kuusissetulekust 3539 krooni ja lisakulutustest kannatanu hooldamiseks 2329,90 krooni veerus 3, kusjuures summad 3539 krooni ja 2329,90 krooni on arvestatud vastavalt Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusele nr 172. Kohus leidis ekslikult, et korrektselt hageja poolt arvestatud edaspidised igakuised maksed, mis kostja peab maksma hagejale tulevikus, on suuremad, kui peavad olema vastavalt õigusaktidele. Arusaamatuks jääb, miks on kohtuotsuses tunnistatud õigeks võla summas 119 754 krooni, aga ei ole õigeks tunnistatud selle summa osad veerust 2 ja 3. AS B 2000 vastuapellatsioonkaebus ja selle põhjendused AS B 2000 palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 14 156 krooni täiendavate hoolduskulude katteks ja teha selle osas uus otsus, millega jätta rahuldamata nõue hoolduskulude väljamõistmiseks summas 14 156 krooni. Hoolduskulude väljamõistmiseks tuleb tõendada, et selliseid kulusid on ka tegelikult kantud. Alates 01.01.2006 tuleb kannatanud hoolduskulud hüvitada üksnes juhul, kui sellised kulud on kantud ja tõendatud, mistõttu tuleb jätta rahuldamata hageja nõue hoolduskulude hüvitamiseks summas 4659,80 krooni jaanuari ja veebruari 2006.a. eest. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsiooni järgi oli töötajal õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest seaduse § 14 lg 5 alapunkt 6 järgi hüvitist vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale. Alates 01.01.2006 tuleb selgesõnaliselt juhinduda võlaõigusseaduse kahju hüvitamise sätetest. Hüvitada tuleb reaalselt kantud ja sissetulekute vähenemisest tekkinud kahju. Kahjustatud isiku hooldamiseks kantud kulude väljamõistmisel tööst põhjustatud tervisekahjustuse korral ei tule tugineda Vabariigi Valitsus 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra“ sätetele, vaid seadusele ja lisakulutused hooldajale tuleb hüvitada üksnes juhul, kui sellised kulud on ka tegelikult kantud. Selliste lisakulude kandmist aga antud asjas tõendatud ei ole. Kostja on kuni 2005.a. lõpuni hoolduskulusid arvestanud ja tasunud õigesti ning täiendavalt mistahes lisahüvitist kannatanu hooldamiseks tasuda ei tule. Vabariigi Valitsus 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud korra p 8 kohaselt hüvitas kahju eest vastutav organisatsioon kannatanule lisakulutused hooldamiseks. Nende kulutuste suurus määrati kindlaks olenevalt vajatava hoolduse laadist ja need ei tohtinud spetsiaalselt meditsiinilt hooldust vajavatel invaliididel ületada riigieelarvest finantseeritava tervishoiuasutuse hooldusõe või sanitari kuupalga alammäära, teiste kannatanute osas aga 60% sellest määrast. Seega on väär kohtu järeldus, et nimetatud kord ei sätestanud arvestusmetoodikat hooldamiseks vajalike lisakulutuste kindlaksmääramiseks.

Kohus ei ole üldse lahendanud poolte vaidlust selle üle, kas kuni 01.01.2006 oli kostja arvestanud ja välja maksnud hagejale hoolduskulud kooskõlas Vabariigi Valitsus 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud korraga ning kas hooldusõe või sanitari kuupalga alammäär on vastavalt sotsiaalministri 28.01.1998 määruse nr 10 kohaselt võrdsustatud riigiteenistujate palgaastmestiku 8. astmega või tuleb võtta arvesse Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liiduga sõlmitud kokkulepped ja seda tagasiulatuvalt alates 01.04.2002. Kostja on kuni 2005.a. lõpuni hoolduskulude hüvitamisel lähtunud riigiteenistujate palgaastmestiku 8. astme palgamäärast, mistõttu ei ole õigustatud täiendava hoolduskulu väljamõistmine summas 1053 krooni 2002.a. eest, 2001,60 krooni 2003.a. eest, 1545,60 krooni 2004.a. eest ja 4896 krooni 2005.a. eest, kokku 9469,20 krooni. Vabariigi Valitsus 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud korra vastuvõtmise ajal olid tervishoiuasutused finantseeritud riigieelarvest, tänasel päeval on kõik haiglad jm tervishoiuasutused iseseisvad juriidilised isikud ja finantseerimine on täiesti ümber korraldatud. Tervishoiuasutustes hooldusõdesid praegusel ajal ei ole. Sotsiaalministri 11.06.2001 määrusega nr 58 kindlaks määratud õendusabi erialade hulgas hooldusõendust ei ole, samuti on õed tervishoiuasutustes tervishoiutöötajad, kes peavad omama vastavat kutsekvalifikatsiooni. Vabariigi Valitsuse, Eesti Haiglate Liidu, Eesti Arstide Liidu, Eesti Keskastme Tervishoiutöötajate Kutseliidu, Eesti Õdede Liidu ja Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidu vahel 23.09.2004 alla kirjutatud kokkulepe tervishoiuala töötajate miinimumtunnitasu kohta on tingimuslik ning sõltub tervishoiuteenuste rahastamisest. Kostjal puudub igasugune võimalus hinnata või teada saada, kas kokkuleppes näidatud palgamäärad on jõustunud või mitte. Samuti on kokkuleppe kohaldamisala vastavalt p-le 2 piiritletud riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning organisatsioonidega ja kõigi tervishoiuteenust osutavate juriidiliste isikute ning füüsilisest isikust ettevõtjatele. Varasem Eesti Haiglate Liidu, Eesti Arstide Liidu ja Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidu 28.03.2002 kokkulepe laienes tervishoiuteenuseid osutavatele juriidilistele isikutele ning Vabariigi Valitsus selle kokkuleppe osaline ei olnud, mistõttu ei saa ta kuidagi laieneda kõigile juriidilistele isikutele. Ka nimetatud kokkulepe sisaldas sätet, et juhul kui 01.06.2002 ei ole kehtestatud valitsusest tagasikutsutud hinnakiri, peatub käesolev leping. Sotsiaalkindlustusamet võib küll olla 09.11.2005 asunud seisukohale, et alates 01.04.2002 tuleb hooldusõdede ja sanitaride alampalga kindlaksmääramisel lähtuda mitte sotsiaalministri 28.01.1998 määrusest nr 10, vaid juhul, kui on saavutatud mistahes kokkulepped Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liiduga, tuleb lähtuda nimetatud kokkuleppest. Sellise seisukohaga ei saa nõustuda, vaid juhinduda tuleb siiski sotsiaalministri 28.01.1998 määrusest nr 10. Selline Sotsiaalkindlustusameti seisukoht ei saa kaasa tuua tagasiulatuvat mõju kõigile aastatel 2002 kuni 2005 arvestatud hoolduskulude hüvitistele ja ei saa olla õigustatud sellised täiendavate hoolduskulude nõuded. Mida tähendab aasta kalendaarne tööaja fond, millele tugineb arvestuses Sotsiaalkindlustusamet, jääb samuti arusaamatuks. Kostja ei ole kuni 31.12.2005 hoolduskulude arvestuses lähtunud mitte alampalgast, vaid riigiteenistujate palgaastmestiku 8. astmest, millega oli võrdsustatud hooldusõe või sanitari kuupalga alammäär. Hageja nõue tugineb aga Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidu poolt sõlmitud kokkulepetele arstide ja hooldustöötajate palgatingimustes. Vastus apellatsioonkaebusele AS B 2000 palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht Kohtukolleegium leiab, et Harju Maakohtu 21.03.2006 otsus tuleb tühistada terves ulatuses menetlusõiguse normide olulise rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu ja TsMS § 657 lg 1 p 3 saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ja § 438 lg 1 alusel hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada asjas ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Kohus ei ole otsuse tegemisel nimetatud menetlusõiguse norme järginud. Hagiavalduse kohaselt sai hageja töötades aastatel 1956-1976 B. M 12.08.1976 töövigastuse, mille tõttu on tal kuni käesoleva ajani raske puue. Kostja maksab kuni käesoleva ajani vabatahtlikult tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks igakuuliselt hüvist. Hageja leiab, et kostja on arvestanud hüvist ebaõigesti indekseerimisel ja arvestanud sellest ebaseaduslikult maha ka alates 01.04.2000 aastast hagejale määratud vanaduspensioni. Lisaks ühekordsetele hüvitistele palus hageja ka välja mõista kostjalt igakuuliselt alates 01.12.2005 hüvitis summas 5434 krooni. Nimetatud nõude on kohus jätnud ilma igasuguse põhjendusteta rahuldamata, kuigi on otsuses tuvastanud, et kostja on vabatahtlikult ebaõigesti hüvitist hagejale maksnud ja seda pikema aja vältel. Kostja jätkas hüvitise maksmist ka peale kohtuotsust endises ulatuses arvestama otsuses tuvastatut. Seega on jätkuvalt lahendamata vaidlus poolte vahel igakuiselt makstava hüvise suuruse üle. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse rakendamise seaduse § 22 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. a. Kostjate tegevus, millega väidetavalt põhjustati hagejale kahju, toimus enne 1. juulit 2002. a. Seega tuleb asjas kohaldada tsiviilkoodeksi vastavaid sätted. TsK § 448 lg-st 1 tuleneb ka kahju hüvitamise eesmärk - isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Eelnevast järeldub nõue asetada hageja olukorda, mis on võimalikult lähedane sellele, milles ta oleks siis, kui ta ei oleks seoses tööõnnetusega vigastusi saanud ja töövõimet osaliselt kaotanud. Tervisekahjustuse tekitamisel määratleb TsK § 463 lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi. Kolleegium leiab, et muutunud oludes tuleb osundatud normide alusel varaliseks kahjuks lugeda tervisekahjustuse tõttu kaotatud sissetulekut. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud varaline kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. Seega tuleb esmalt tuvastada, millises summas kaotas hageja sissetuleku tervisekahjustusest tingitud töövõime vähenemise tagajärjel. TsK § 464 järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Järelikult saab kahjust maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud seoses tervisekahjustusega. Ka TsK § 466 kehtestab, et kui isikule ei ole seoses tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on kahju tekitaja kohustatud hüvitama kahju täies ulatuses. Vanaduspension on määratud muul alusel kui seoses tervisekahjustusega ja seega puudub selle mahaarvamiseks kahjust seaduslik alus.

TsK § 448 peab hageja tõendama temal tekkinud kahju, kostja õigusvastase tegevuse ja põhjusliku seose nende vahel. Sellest järeldub, et hageja peab muuhulgas tõendama ka seda, et ta on kaotanud sissetuleku just tervisekahjustuse tõttu, mitte aga muul põhjusel, nt vanaduse tõttu. Hagejal on võimalus tõendada ka, et tekitatud kahju on suurem kui Ajutise korra järgi arvestatu, kostjal on võimalus tõendada vastupidist. TsK § 472 kohaselt on kannatanu töövõime vähenemisega seotud kahju, samuti surmaga seotud kahju hüvitamine toimub igakuuste maksetena. Kaevatavast otsusest ei nähtu, miks hageja vastavasisuline nõue rahuldamata jäeti. Lähtudes ülaltoodust on maakohus asjas eelmenetluse läbi viinud puudulikult ja jätnud välja selgitamata asjas olulist tähtsust omavad asjaolud ning pole välja selgitanud kooskõlas TsMS §-ga 392 lg 1 hageja kõiki nõudeid ja kostja vastuväiteid, poolte faktilisi ja õiguslikke väiteid esitatud nõuete ja väidete kohta. Selleks tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kohus ei ole ka välja selgitanud ega andnud hinnangut asjaolule, et hagejale on olemas ametlik hooldaja. Põhjendatud on ka vastuapellatsioonkaebuses toodud väide, mille kohaselt ei ole kohus üldse lahendanud poolte vaidlust selle üle, kas kuni 01.01.2006 oli kostja arvestanud ja välja maksnud hagejale hoolduskulud kooskõlas Vabariigi Valitsus 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud korraga ning kas hooldusõe või sanitari kuupalga alammäär on vastavalt sotsiaalministri 28.01.1998 määruse nr 10 kohaselt võrdsustatud riigiteenistujate palgaastmestiku 8. astmega või tuleb võtta arvesse Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liiduga sõlmitud kokkulepped ja seda tagasiulatuvalt alates 01.04.2002. Kuivõrd kohus ei ole tuvastanud, kas kostja on tasunud igakuist hüvist seadusega kooskõlas, siis pole võimalik kontrollida kas ühekordsed hüvised on kohus õigesti kostjalt välja mõistnud. Alles igakuiselt makstava hüvitise suuruse tuvastamisel kooskõlas ülalnimetatud õigusaktidega on võimalik hinnata, mis ulatuses hagi rahuldamisele kuulub ja millistele nõuetele ja mis ajast on võimalik aegumist kohaldada. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kuna asi tuleb saata uueks arutamiseks maakohtule, siis tuleb jätta rahuldamata ka poolte taotlused kohtukulude hüvitamiseks. Need lahendatakse asja uuel läbivaatamisel.

R. Allikvere

G. Kivinurm

V. Lips

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.