2-05-21385/19 - Tööõigus - Muud tööõigusasjad - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Mittevaieldavad asjaolud Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: hageja töötas xxx, mis on kostja õiguseellane. Hageja töötas töötajana, laohoidjana ja mitu viimast aastat transpordiosakonna dispetšerina. 12.08.1976.a sai hageja töövigastuse, mille tõttu tunnistati ta invaliidiks (II kd t lk 10-14, 16-18). Hageja nõue ja põhjendused Hageja esitas 01.12.2005.a kohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista tervisekahjuhüvitis perioodil 01.04.2000-01.12.2005.a summas 111 980.20 krooni, hüvitise tasumisega viivitamise tõttu tekkinud kahju 7258.20 krooni ja alates 01.12.2005.a igakuine hüvitis 5434 krooni. Menetluse käigus hageja muutis nõuet ja tema lõplikuks nõudeks jäi tervisekahjuhüvitise nõue perioodil 01.01.2002-01.04.2007.a 116 808.40 krooni ja alates 01.04.1007.a igakuine hüvitis 6622 krooni koos nimetatud summa edasise korrigeerimise ja maksuvaba tulu mahaarvamisega vastavalt õigusaktidele. Hagiavalduse ja lisade kohaselt on hageja tööõnnetuse tagajärjel töövõimetu eluaegselt ning vajab pidevat kõrvalabi ja hooldust. VEK 10.02.2003.a otsuse kohaselt ei tule hageja iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumisega ja puude tõttu on hagejal lisakulutused hooldajale. Hageja on alates 01.04.2000.a vanaduspensionär. Hageja leidis, et on 100% töövõimetu kostja süül. Kostja on maksnud igakuiselt tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitist, kuid hageja leidis, et alates vanaduspensionile jäämisest on kostja arvestanud hüvitist ebaõigesti. Hageja andmetel on kostja arvestanud hüvitist järgmiselt: hageja indekseeritud keskmine kuusissetulek+60% sanitari või hooldusõe palgaalammäärasthageja vanaduspension. hageja leiab, et vanaduspensioni hüvitamise arvestamisel kostja maha arvestada ei tohiks, kuna TsK § 464 järgi võib kahjust maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud seoses tervisekahjustusega. Hüvitise arvestamisel on hageja võtnud aluseks enda töötasu tervisekahjustuse tekitamise momendiks ja esitanud vastavad arvestuse seoses töötasude indekseerimisega lähtudes tarbijahinnaindeksist. Hooldaja kulud tuleb lähtudes Vabariigi Valitsuse 10.06.1992.a määruse nr 172 (edaspidi Ajutine kord) p 8 hüvitada olenemata sellest, kes kannatanut hooldab. Lisakulutuste vajadus on kindlaks tehtud arstliku ekspertiisi otsusega. Hageja leidis, et kannatanu hooldaja kulude arvestamisel tuleb alates 01.04.2002.a lähtuda Eesti Tervishoitöötajate Ametiühingu Liidu ja Tervishoiutöötajate Kutseliidu ning Eesti Vabariigi Valitsuse volitatud esindajate poolt kokkulepitud tervishoiutöötajate miinimumtasudest. Nimetatud kokkuleppe kohaselt on hooldusõe või sanitaritunnipalga alamääraks 2002.a 12.50 krooni tunnis, keskmine kuupalk 2125 krooni; 2003. II poolaastal 16 krooni tunnis, kuupalk 2736 krooni, 2004.a aastal 16 krooni tunnis, kuupalk 2714.67 krooni; 2005.a20 krooni tunnis, kuupalk 3390 krooni; 2006.a 23 krooni tunnis, kuupalk 3883.17 krooni. 2002.a I kvartalis ja 2003.a I poolaastal tuleb hooldaja tasu arvestada aga riigiasutuste töötajate palgaastmestiku kaheksanda astme järgi ja alampalgaks oli vastavalt 2002.a I kvartalis 1930 krooni ja 2003.a I poolaastal 2180 krooni. Hageja leidis, et kostja on ebaõigesti võtnud hoolduskulude arvestamisel võtnud kogu aja vältel aluseks riigiteenistujate palgaastmestiku 8 astme palga. Hagejale on Põhja-Tallinna Linnaosa valitsuse vanema 15.05.2003.a korraldusega määratud hooldaja Perekonnaseaduse § 105 alusel. Nimetatud paragrahvi alusel määratud hooldaja

ülesandeks on hooldatava abistamine tema õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel. Perekonnaseaduse alusel määratud hooldaja ei ole hooldusõde ega sanitar. Kuigi hageja arvates oli kostja hüvitist vähem maksnud alates 01.04.2000.a, oli hageja oli nõus kohaldama nõudele aegumist ning palus vähemtasutu välja mõista alates 01.01.2002.a. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et on oma kohustuse hüvitise maksmisel senini täitnud- kostja tunnistas, et tema õiguseellase poolt on toime pandud tegu, mille järel jäi hageja töövõimetuks. Kostja möönis, et hagejal oli õigus saada hüvitist ja on seda hagejale ka igakuiselt tasunud, mistõttu hüvitise tasumisega võlgnevuses ei ole. Kostja nõustus hageja poolt arvestatud keskmise palga arvestusega ja kinnitas, et on nõus hagejale ka edaspidi tasuma 3539 krooni kuus. Kohtuistungil märkis kostja esindaja, et seoses keskmise palga indekseerimisega, on kostja nõus alates 01.03.2007.a tasuma 3695 krooni. Kostja leidis siiski, et hageja ei ole tõendanud, et tema töövõimetus käesoleval ajal on tingitud just töövigastusest. Kostja leidis, et kuna hagejal on ka muid raskeid haigusi (insult, rinnavähk, hypotoomia) ei töötaks ta ilmselt ka nimetatud haiguste tulemusel. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis tõendaks töövõimekaotuse protsendi kindlaks määramist, samuti seda, et puue on määratud just tulenevalt tööõnnestusest. Kostja oli seisukohal, et hageja liigselt absolutiseerib Ajutist korda ja hageja saamata jäänud sissetulekuks on sissetulek, mida hageja võiks tööjõuturul reaalselt saada. Kostja oli seisukohal, et hagejal võiks saamata jäänud sissetulekuks olla tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Kostja leidis, et vanaduspensioni maha arvamine hüvitisest on põhjendatud ja õiglane. Hageja invaliiduspension, mida võis hüvitisest maha arvestada, asendati vanaduspensioniga seaduse alusel. Pensionireformi käigus seaduse alusel invaliiduspensioni asendamine vanaduspensioniga ei ole vanaduspensioni määramine. Kuigi vanaduspensioni arvestamise alused on üldiselt teised kui invaliidsuspensioni puhul, on käesoleval juhul vanaduspension arvestatud invaliidsuspensioniga samal alusel. Kostja leiab, et see kahjustab põhjendamatult kahju hüvitamisele kohustatud isikut ja seab vanaduspensioni saava hüvitist saava isiku paremasse olukorda kui mittevanaduspensioniealise hüvitist saava isiku. Kostja palub kohaldada analoogiat liikluskindlustuse seaduse §-ga 30, mille lõike 5 ja 6 kohaselt võetakse vanaduspenisoni ikka jõudnud kannatanu puhul hüvitise aluseks 60% tema netotulust enne liikluskahju tekkimist. Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud kulutusi hooldajale. Hagejale on määratud kohaliku omavalitsuse poolt hooldaja, kellele kohalik omavalitsus maksab tasu. Kostja leidis, et hooldajale tehtud kulude puhul ei saa kohaldada Ajutist korda vaid tuleb alates 01.01.2006.a juhinduda VÕS § 130 lg 1, mille kohaselt on õigus nõuda kulude hüvitamist. Ka Ajutise korra p 8 .5 märgib, et hüvitisena on õigus saada kulutused kannatanu kõrvalisele abile. Seega on hagejal õigus nõuda vaid tegelikkuses kantud kulude hüvitamist, kuid hageja ei ole nimetatud kulude kandmist tõendanud. Mistahes kahju hüvitamise kohustuse eelduseks on kahju kandmine. Juhul, kui hoolduskulud kostjalt välja mõistetakse, tuleb nende arvestamisel lähtuda riigiteenistujate palgaastmestiku 8 astmepalgast nagu on sätestatud Sotsiaalministri 28.10.1998.a määruses nr 10. Kostja leidis, et Eesti Haiglate Liidu, Eesti Arstide Liidu ja Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidu vahel sõlmitud kokkulepped ei ole kohaldatavad Ajutise korra p 8 mõttes kõigile tööandajatele ja neid ei saa kohaldada tagasiulatuvalt alates 01.04.2002.a. Nimetatud kokkulepped ei ole õigusaktideks, millest peavad juhinduma kõik isikud. 23.09.2003.a kokkuleppe p 2 lähtuvalt ei laiene nimetatud kokkulepe kostjale, kuna kostja ei vasta nimetatud kriteeriumitele. Kostja palus samuti vähendada kahjuhüvitist lähtudes VÕS § 140 lg 1, kuna kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane.

Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad ja uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse (edaspidi VÕS RS) § 22 lg 1 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 01.07.2002.a. Kuna töövigastuse põhjustanud sündmus toimus 11.08.1976.a (II kd tl 10-14), tuleb kohaldada enne võlaõigusseadust kehtinud vastavaid õigusakteeelkõige Tsiviilkoodeksit (edaspidi TsK). Riigikohtu 21.03.2007.a otsuses 3-2-1-2-07 on märgitud, et kehavigastuse põhjustamisega tekitatud lepinguvälise kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks enne 1. juulit 2002. a oli TsK § 448, mis reguleeris õigusvastaselt (lepinguväliselt) tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldusi. Ka ringkonnakohtu lahendis maakohtule asja lahendamiseks antud juhised tulenevad tsiviilkoodeksist. Seetõttu ei kuulu kohaldamisele kostja poolt viidatud võlaõigusseaduse sätteid ning maakohus nende kohaldamisele eraldi hinnangut ei anna. TsK § 448 lg 1 sätestas, et isiku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanud isik kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi ja lõike 3 kohaselt kuulub õiguspäraste tegudega tekitatud kahju hüvitamisele vaid seadusega ettenähtud juhtudel. Eelmises lõigus viidatud riigikohtu lahendis on tsiviilkolleegium jäänud oma varasema seisukoha juurde, et TsK 448 alusel kahjuhüvitise saamiseks peab kannatanu tõendama tekkinud kahju, põhjusliku seose kahju ja kostja teo vahel ning kostja teo õigusvastasuse, samas, kui kahju õigusvastaselt põhjustanud kostja süüd eeldatakse. Seega peab kahju hüvitamisel tuvastama järgmised asjaolud:

2.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sai tööõnnetuse tulemusel selliseid vigastusi, mille tõttu ta muutus töövõimetuks. Töövõimetus just töövigastuse tagajärjel on tuvastatud ka APEK 19.12.1988.a otsuses (I kd t lk 7). Hilisemates ekspertiisides ei ole puude ja töövõimetuse põhjusi eraldi välja toodud. Hageja esitatud tõenditest: 19.12.1988.a ja 11.12.1978.a läbivaatuse aktide väljavõtetest (II kd t lk 15-15) nähtub, et hagejal on töövigastuse tagajärjel tekkinud alumine spastiline paraparees vaagnaelundite häirega pärast seljaaju põrutust ja 11 rinnalüli /mitteloetav/ murdu vasaku ülajäseme spastiline halvatus. Seejuures on varem -1978. a toimunud läbivaatusel tuvastatud vaid alumine spastiline paraparees vaagnaelundite raske häirega peale seljaaju põrutust ja lülisamba lülide murdu. Seega oli hagejal töövigastuse tagajärjel jalgade osaline halvatus (lihasnõrkus), millele aastate jooksul lisandus vasaku käe halvatus. Poolte vahel ei ole vaidlust, et eelnimetatud vigastused olid tingitud otseselt ööõnnetusest. Seega on tööõnnetus ja tervisekahju omavahel põhjuslikus seoses. Kostja on vaielnud hagile vastu ka põhjendusel, et hageja töövõimetus võib olla põhjustatud temal esinevatest muudest haigustest- rinnavähk, hypotoomia ja insult (I kd t lk 68) ning ta ei töötaks vanuse tõttu ka siis, kui tal ei oleks olnud tööõnnetust. Kohus möönab, et hageja tervislik seisund võib olla vanuse tõttu veelgi halvenenud. Samas ei ole isiku vananemine aluseks sellele, et kahju tekitanud isik vabaneks tekitatud kahju hüvitamisest. Seejuures ei ole ilmselt üheselt tuvastatav, kas ja kuidas on tööõnnetusega tekkinud tervisekahju mõjutanud muude terviseprobleemide tekkimist ja süvenemist. Vaieldamatu ja tõendatud asjaolu käesolevas asjas on, et hagejal oli enam kui 10 aastat pärast tööõnnetust selline tervislik seisund, mis lubas tunnistada ta töövõimetuks tähtajatult. Seadusandja on püüdnud võimalikku vanusega kaasneva tervise halvenemise mõju kahju hüvitamisel kõrvalda ka TsK § 463 lg 3 p 2, mille kohaselt hüvitatakse vanaduspensionieas isikule kahju eluaegselt. Kohus leiab, et nimetatud sätte tulemiks oli, et pensionikka jõudnud isikutel enam invaliidsust ja töövõimelisust eraldi ei määratud- isik, kellel pensioniealiseks saamisel oli õigus saada hüvitist (s.t esinesid kahju hüvitamise asjaolud), enam hiljem nimetatud asjaolusid ei tuvastatud. Hageja on käesoleval ajal 76 aastane. Vanaduspensionile jäi hageja 01.04.2000.a (I kd t lk 22), kuid siis mitte vanuse tõttu vaid seoses riikliku pensinikindlustuse seaduse muutmise rakendamistoimingutega (pensionireformiga). Vanaduspensioniikka jõudis hageja aga tunduvalt varem- vastavalt Eesti Vabariigi pensioniseaduse § 8 lg 1 oli vanaduspensionile õigus jääda 55-aastasel naisel. Hageja sai 55 aastaseks 1985.-aastal ja viimane arstlik läbivaatus viidi tema suhtes läbi 1988.a- seega pärast pensioniealiseks saamist. Juba 1985.a tekkis hagejal õigus saada kahju hüvitist eluaegselt. Kahju tekitanud isikul on küll vastavalt TsK § 471 õigus nõuda hüvise suuruse muutmistvähendamist, kui kannatanu töövõime suurenes võrreldes sellega, mis tal säilis kahju eest hüvise välja mõistmise momendiks või kui tema poolt riikliku sotsiaalkindlustuse korras saadav pension suurenes. Kostjalt ei ole hüvitist kunagi välja mõistetud, kuid ta on nimetatud kohustust täitnud vabatahtlikult. Võttes aga nimetatud sätte analoogia aluseks, ei ole kostjal siiski õigus nõuda hüvitise vähendamist, kuna hageja töövõime ei ole suurenenud ning ka invaliidsuspension ei ole suurenenud.

Seega on kostja kahju tekitamise eest vastutav ja temalt tuleb kahju hüvitis välja mõista. Vastavalt TsK § 463 lg 1 koosneb kahju kaotatud töötasust (sissetulek) ja tervisekahjustusest tingitud kulutustest. Kahju hüvitise arvestamise alused olid täpselt esitatud Ajutises korras. Poolte vahel olid kõige suuremad lahkarvamused selles, kuidas kahjuhüvitist arvestada. Hageja võttis kahju hüvitise arvestamisel aluseks töötasu, mida ta sai enne töövigastuse tekkimist vastavalt Ajutise korra p 7, 11 ja 14. Kostja esialgsetes kohtule esitatud vastustes leidis, et hagejal, kes on pensionär, ei saa töötasu olla kaotatud sissetulek, kuid kohtuistungil möönis, et asjaolu, palju hageja pensionis kaotanud on, tal tõendada ei õnnestu. Samuti võttis kostja sisuliselt omaks hageja esitatud hüvitise põhiosa arvestuse sellega, et nõustus selles määras hüvitist s.o 3695 krooni ka vabatahtlikult tasuma. Kohus leiab, et lähtudes Ajutise korra p 11 ja 14 on hageja esitatud sissetuleku arvestus õige ning seda on õigesti indekseeritud vastavalt tarbijahinnaindeksi muutumisele (I kd t lk 23-24, 72,74, II kd t lk 25-26). Seega on kahjuhüvise põhiosa suurused järgmised: jaanuar 2002veebruar 2002.a 2973 krooni kuus; märts 2002-veebruar 2003.a 3145 krooni kuus; märts 2003-veebruar 2004.a 3258 krooni kuus; märts 2004-veebruar 2005.a 3301 krooni kuus; märts 2005-veebruar 2006.a 3400 krooni kuus; märts 2006-veebruar 2007.a 3539 krooni kuus; alates 2007.a märtsist 3695 krooni kuus. Kostja on kahjuhüvitiselt maha arvestanud hagejale arvestatud vanaduspensioni. Vastavalt TsK § 464 lg 1 on kahju tekitanud isik kohustatud hüvitama kahju ulatuses, mis ületab tervisekahjustuse tõttu saadava toetuse ja pensioni summa. Vanaduspension on määratud muul alusel kui seoses tervisekahjustusega ja seega puudub selle kahjust mahaarvamiseks seaduslik alus. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohus oma 30.10.2002.a otsustes nr 3-21-114-02 ja 3-2-1-109-02 ning ka hilisemates otsustes on seda seisukohta kinnitatud. Pensionide mahaarvestamist hüvitisest on täpsustatud Ajutise korra p 7 lõikes 3. Seega ei ole kostjal õigus vanaduspensioni kahjuhüvitisest maha arvestada. Kostja poolt mahaarvamist õigustavad vastuväited ei ole asjakohased: kohus ei nõustu sellega, et tegemist on sisuliselt invaliiduspensioni maksmise jätkamisega, sest hagejale on vanaduspension määratud ja asjaolu, et seda makstakse samas suuruses kui eelnenud töövõimetuspensionit tuleneb pensionireformis kohaldatud õigusliku ootuse põhimõttest; kohaldada ei saa kostja poolt viidatud Liikluskindlustuse seaduse § 30, kuna tegemist ei ole liikluskahjuga ja analoogia kohaldamine ei ole võimalik, sest vaieldava asjaolu lahendamiseks on TsK-s antud juhised. Hageja on nõudnud samuti hooldajale tehtud lisakulutuste hüvitamist. Hoolduse vajadus on kindlaks määratud nii 19.12.1988.a APEK otsuses, kui ka 10.02.2003.a VEK otsuses (I kd t lk 9-10). Viimase kohaselt vajab isik kõrvalabi igal tööpäeval kuna ei tule iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise ja liikumisega ning isikul on lisakulutused hooldajale. Lisakulutuste hüvitamine on sätestatud TsK § 463 lg 1. Lisakulutuste hüvitamise korda täpsustab Ajutise korra p 8, mille lg 1 kohaselt hüvitab kahju eest vastutav organisatsioon kannatanule kulutused tema kõrvaliseks hoolduseks, kui nende kulutuste vajadus on kinnitatud arstliku ekspertiisiga. Ajutise korra punkt 8 lg 3 sätestab, et lisakulutused kannatanu hooldamiseks hüvitatakse olenemata sellest, kes teda hooldab. Seega ei oma asjas tähtsust, kas hagejale on Perekonnaseaduse alusel määratud hooldaja (I kd t lk 166) ja kas talle makstakse tasu. Perekonnaseaduse § 105 alusel määratud hooldaja ülesanneteks on hooldatava abistamine tema õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel. Tegemist ei ole isiksuga, kes abistaks kannatanut arstliku ekspertiisi otsuses nimetatud toimingute tegemisel (riietumine, söömine jne). Vastavalt Ajutise korra p 8 lg 3 teisele lausele määratakse hooldajale tehtavad kulutused kindlaks olenevalt hoolduse laadist ja kulutused ei tohi üldiselt ületada 60% riigieelarvest finantseeritavate tervishoiuasutuste hooldusõe või sanitari kuupalga alammäära.

dets (10 kuud) 2003.a jaan3145 kr 1308 kr 8906 kr 5570 kr 3336 kr veebr (2 kuud) 2003.a märts3258 kr 1308 kr 45 660 kr 38 111 kr 7549 kr dets(10 kuud) 2004.a jaan3258 kr 1500 kr 9516 kr 6404 kr 3112 kr veebr (2 kuud) 2004.a märts3301 kr 1500 kr 48 010 kr 31 753 kr 16 257 kr dets (10 kuud) 2005.a jaan3301 kr 1626 kr 9826 kr 6562 kr 3292 kr veebr (2 kuud) 2005.a märts3400 kr 1626 kr 50 260 kr 31 426 kr 18 834 kr dets (10 kuud) 2006.a jaan3400 kr 1812 kr 10 424 kr 6080 kr 4344 kr veebr (2 kuud) 2006.a märts3539 kr 1812 kr 53 510 kr 38 950 kr 14 560 kr dets (10 kuud) 2007.a jaan3539 kr 2220 kr 11 518 kr 7790 kr 3728 kr veebr (2 kuud) Kokku 95 667 krooni Seega on kostja nimetatud perioodil tasunud hüvitist vähem 95 667 krooni, mis tuleb hageja kasuks välja mõista. Alates 01.03.2007.a on igakuise hüvitise suuruseks 3695+2220 = 5915 krooni. Igakuist hüvitist tuleb korrigeerida seoses tarbijahinnaindeksi ja riigiteenistujate palkade muutumisega. Kohus ei loe 2007.a märtsikuu eest tasumata hüvitist võlgnevuseks, kuna kostjal oli õigus tasuda seda kuni märtsikuu viimase kuupäevani, kuid kohtuistung, kus hageja esitas korrigeeritud nõude, toimus 19.03.2007.a. Seega oli kostjal aega märtsikuu hüvitist tasuda ja see ei olnud muutunud sissenõutavaks. Kostja loobus oma väitest, et hageja saamata sissetulekuks on saadava ja keskmise arvestusliku pensioni vahe, mistõttu jätab kohus tähelepanuta kostja tõendid pensionide suuruse ja tööhõive määra kohta (I kd t lk 42-44). Kuna poolte vahel ei ole enam vaidlust üksikisiku tulumaksu tasumise üle, jätab kohus analüüsimata järgmised tõendid- Maksu-ja tolliameti tõend 078.11.2005 (I kd t lk 14- 20), 06.09.2006.a (I kd t lk 164-165), 21.02.2007.a (II kd tl lk 22- 24) ja hageja avalduse (I kd t lk 47-48). Kohtukulude jaotus Hageja palus kostjalt kohtukuludena välja mõista 3869.30 krooni (I kd t lk 90-91, 107). Hageja oli hagiavalduse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest vastavalt kuni 01.01.2007.a kehtinud Riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 3. Kostja kohtukulude hüvitamise taotlust ei esitanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seaduse rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele enne 01.01.2006.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikku. Kuni 01.01.2006.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga. Vastavalt TsMS § 64 lg 1 mõistab kohus riigilõivu, mille tasumisest hageja oli vabastatud välja kostjalt riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Kostjalt tuleb välja mõista riigilõiv võlgnevuselt 5250 krooni ja igakuiste maksete nõudes 11 250 krooni (arvutatud vastavalt TsMS § 48 lg 1 p 4).