Muud › Muud hagiasjad

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt (I kd, tl 5-6) sõlmiti 11.10.1996 AS-i Liivimaa Lombard ja A.M. vahel laenuleping nr 96206/25V, mille alusel AS Liivimaa Lombard andis Aleksander Malõševile laenu

10 000 krooni, intressiga 36% kogu laenuperioodi peale. A.M. kohustus intresse maksma iga kuu, laenusumma tagastamise tähtajaks lepiti kokku 11.02.1997.a. Laenulepingu p 1.5 alusel tõendas A.M. oma allkirjaga laenulepingul, et ta oli laenusumma kätte saanud. 11.10.1996.a sõlmiti AS Liivimaa Lombard ja A.M. vahel notariaalselt tõestatud pandileping, mille alusel korterile asukohaga Tallinn, Kadaka tee 163 – 46 seatud pandiga on tagatud kõik pandipidaja nõuded, mis tulenevad pantija ja pandipidaja vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva võlakohustuse, summas 10 000 krooni täitmise tagamiseks. Samuti on nimetatud pandiga tagatud ka nõudega seotud kõrvalnõuded, sealhulgas intressid, leppetrahv, tulevikus tekkivad nõuded, samuti asjale tehtud kulutused, kohtukulud ja asja müügiga seotud kulutused. A.M. ei täitnud laenulepingut nõuetekohaselt. Laenulepingu p 5.1 alusel kohustus A. Malõšev laenulepingu punktis 1.4.1-1.4.3 sätestatud tähtajaks tasumata summalt maksma viivist 22,67 % tasumata summalt päevas. Laenulepingu p 5.2 alusel kohustus A. Malõšev p 1.4.4 sätestatud tähtajaks tasumata summalt maksma viivist 1,87 % päevas. A. Malõšev ei tasunud ühtegi makset, tema võlgnevus hagiavalduse esitamise seisuga 13.10.1997.a oli alljärgnev: 3600 krooni maksmata intressid, laenusumma 10 000.00 krooni ja viivised 66 400 krooni, kokku seega 80 000 krooni.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

Kostja esitatud hagi ei tunnista ja palub selle jätta rahuldamata. Kostja on oma hagile esitatud vastuses ( I kd., tl 97-99) seisukohal, et A.M. allkirjad hageja poolt kohtule esitatud dokumentaalsetel tõenditel: Laenulepingul nr 96206/25V ja Pandilepingul ei ole kirjutatud A.M. poolt. Sellest tulenevalt ei saa hagi alust põhistavad dokumendid olla ka kostja kohustuse tekkimise aluseks. TsÜS § 66 lg 1 kohaselt on tühine tehing, mis on vastuolus heade kommetega. Laenulepingu p 5.1. ja 5.2. kohaselt on Laenusaaja kohustatud tasuma viivist 22,67% ja 1,87% päevas tasumisega viivitatud summalt. Arvestada tuleb asjaoluga, et Laenuandja (hageja) näol oli laenu andmise momendil tegemist äriühinguga, kelle peamiseks tegevusalaks oli laenude väljastamine, sh. enamuses väikelaenude väljastamine füüsilistele isikutele. Laenulepingu tingimuste näol oli seega tegemist nn. tüüptingimustega, mille suhtes Laenusaajal oli valida, kas ta nendega nõustub või jääb laen saamata. Kostja on seisukohal, et laenulepingus selliste suurustega viiviste, nagu 22,67 % ja 1, 87% päevas nõudmine on heade kommetega vastuolus olev ja TsÜS § 66 lg 1 tulenevalt viivist sätestavad laenulepingu punktid 5.1. ja 5.2. on tühised. Kostja on ka seisukohal, et isegi juhul, kui ei leia kinnitust laenulepingu ja pandilepingu võltsitus ja /või laenulepingu punktide 5.1. ja 5.2. tühisus on kostja hinnangul hageja poolt nõutav leppetrahv ülemäära suur võrreldes hageja kahjudega. Laenulepingust tulenev põhivõlgnevus on 10 000. krooni, sellele lisanduv tasu laenusumma kasutamise eest on 3 600 krooni. Seega on hageja poolt nõutav leppetrahv ligi viis korda suurem, e. 66 400. krooni. Võttes arvesse, et hageja isikus on tegemist heas majanduslikus seisus oleva ettevõttega, kellel pole probleeme laenukapitali kaasamisega (s.o. võimalus saada laenu suurusega 10 000,00 krooni), siis saab hageja kahjuks lugeda üksnes neid kulutusi, mis hagejal oleks tulnud teha selle rahasumma juurdelaenamisel. Loodetavasti ka hageja poolt aktsepteeritav on asjaolu, et laenusumma kasutamise eest ei küsita hagejalt üle 15 % intressi aastas. Sellest tulenevalt on hageja kulutused seoses laenusumma 10 000 krooni juurdelaenamisega ajaks, mil see summa on omakorda välja laenatud kostjale mitte üle 6750,00 krooni (10 000.- kr x 4,5 aastat x 15%), lisades nimetatud summale lepingutasu jm. kulutusi ei ületa hageja kulud 10 000,00 krooni laenuraha saamiseks 4,5 aastaks ja seega ka hageja kahju igal juhul 8000.- krooni.

HAGEJA VASTUS KOSTJA 09.04.2001.a VASTUSELE Hageja on oma 02.05.2001.a esitatud vastuses (I kd, tl 105-107) seisukohal, et kostja väide selle kohta, et A. Malõševi allkirjad dokumentaalsetel tõenditel ei ole kirjutatud tema poolt, on paljasõnaline. Hageja on kohtule esitanud 27.09.2000.a avaldusega koos ka Tallinna Politseiprefektuuri kirja koos kriminaalasja nr 98010669 lõpetamise määrusega. Nimetatud kriminaalasi oli algatatud laenulepingul A.M. allkirja võltsimise kohta ning uurimine lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Uurimisel on tuvastatud, et laenu võtmise hetkel A. Malõševi pass ei olnud võltsitud ja laenu võttis A. Malõšev ise. Samuti on hageja seisukohal, et kostja ei ole põhjendanud, miks laenulepingu punktides 5.1 ja 5.2 kokku lepitud trahvimäärad on heade kommete vastased. Hageja selgitab, et tegemist on leppetrahviga, mis ei ole kokkulepitav tasu (vaheltkasu) laenusumma kasutamise eest, vaid tegemist on siiski kohustuse rikkumise korral rakendatava abinõuga, mis peaks tagama kostja huvi laenulepingu korrektse täitmise vastu ja samas hõlmaks ka kostja poolt laenulepingu nõuetekohasest mittetäitmisest tulenevaid hageja kahjusid. Laenulepingu punktis 5.1 nimetatud leppetrahvi 22,67 % arvutatakse laenulepingu punktides 1.4.1-1.4.3 sätestatud summadelt, mis teeb leppetrahvi suuruseks 204 krooni päevas iga kohustuse nõuetekohase täitmisega viivitatud päeva eest. Laenu tagastamise lõpptähtajast on möödunud 1500 päeva, kostja ei ole selle aja vältel tasunud mitte midagi. Hagiavalduses nõuab hageja kostjalt leppetrahvi summas 66 400 krooni. Reaalselt tasutav leppetrahv viivitatud päevade eest oleks seega 66 400 : 1 600 = 41 krooni päevas, mis teeb 41 : 13600* 100 = 0,3 % tasumata põhivõlalt päevas. Hageja on seisukohal, et selline leppetrahvi reaalprotsent on krediidiasutuste viimase nelja aasta jooksul kehtinud ja käesoleval hetkel kehtivate viiviseprotsentidega võrreldes pigem väike kui ülemäära suur.

KOHTUISTUNG

Hageja esindaja, Evelin Jõgari, poolt kohtuistungil antud selgitustest nähtub, et hageja jääb varaemalt esitatud seisukoha juurde. Esialgne nõue oli 80 000 krooni, põhivõlg 10 000 krooni, intressid 3 600 krooni ja viivis 66 400 krooni. Hageja on nõus vähendama viivist 36 400 kroonini ja selle tulemusena on hageja nõue kokku 50 000 krooni. Kostja omanduses on kaks korterit ja seega on kostja võimeline maksma hageja poolt nõutavat viiviste summat. Laenulepingus kokkulepitud laenu tagastamise lõpptähtajast on kohtuistungini s.o. 15.08.2007.a möödunud 3873 päeva. Hageja selgitustest istungil nähtub, et kui võtta aluseks viivitatud periood 3873 päeva, tuleb viiviseks 10 senti päevas, mis ei ole oluline rikkumine. Hageja ei ole selle aja vältel saanud summat, mis laenulepingu sõlmimisel nõuti, kasutada oma põhitegevuses ning seega on hageja saanud kahju saamata jäänud intresside näol 25 000 krooni. Viivisenõude väljamõistmise aluseks on kostja enda pahatahtlik käitumine. A.S. on pärijana A.M. üldõigusjärglane ja vastutab kõigi laenusaaja kohustuste eest. Hageja esindaja palub rahuldada hagi ja A.S. ilt välja mõista 50 000 krooni, millest põhivõlgnevus on 10 000 krooni, intressid 3600 krooni ja viivised 36 400 krooni. Samuti palub hageja A. S välja mõista tasutud riigilõivu summas 3140 krooni ja teadete avaldamise tasu väljaandes Ametlikud Teadaanded summas 300 krooni. Hageja ei nõustu kostja taotlusega tasuda temalt väljamõistetav summa 10 aasta jooksul. Kostja, A.S. i, poolt kohtuistungil antud seletustest nähtub, et ta hagi ei tunnista olles seisukohal, et 11.10.1996.a laenulepingul ei ole A.M. allkiri. A.M. allkiri oli tema passis, mis sattus kurjategijate kätte. A.S. on seisukohal, et ta sattus antud protsessi ainult politsei tegevusetuse tõttu. Tal ei ole raha rohkem kui 3000 krooni ja ta on seisukohal, et on vajalik oodata Strasbourgi kohtu otsus ja alles seejärel saab siin õiglase kohtuotsuse teha. Kriminaalasi on lahendamata, ei A.M. ega kostja ei ole midagi saanud ega ka millelegi alla kirjutanud. Kostja esindajate, v.adv. Karina Lõhmus-Ein ja v.adv. Andrus Lillo poolt kohtuistungil antud seletustest nähtub, et kostja on seisukohal, et A.M. ei ole laenulepingut sõlminud ja A.M. tapmine on otseselt seotud selle laenuraha saamisega. Ei saa viivist välja mõista suuremas ulatuses kui on

põhivõlg. Kui hageja nõuab ülemäära suurt viivist, siis tuleb seda hinnata kui heade kommetega vastuolus olevaks. Kuna laenu saaja jäi kadunuks, ei olnud isikut, kes laenu tagasi maksaks ja sel hetkel puudus kostjal ka kohustus laen tagasi maksta, kuna ta ei olnud veel õigusjärglame. Viivis võiks olla sümboolne, näiteks 100 krooni. Kostja jaoks on põhivõlg 10 000 krooni suur summa. Kostja esindaja palub, et võimaliku nõude rahuldamise korral määrata otsus täidetavaks 10 aasta jooksul võrdsetes osades.

KOHTU PÕHJENDUSED

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01. juulit 2002.a, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 11. veebruaril 1997.a Sellel ajal kehtis ENSV Tsiviilkoodeks. Tsiviilkoodeksi § 272 lõike 1 sätestatu kohaselt laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Lõike 2 kohaselt laenuleping loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Kostja, A.S. , hagi ei tunnista ja on seisukohal, et A.M. allkiri 11.10.1996.a sõlmitud laenulepingul on võltsitud. Aktsiaselts „Liivimaa Lombard“ (Balti Investeeringut Grupi pank AS) esindaja Alar Liivamägi ja A.M. vahel sõlmiti 11.10.1996.a laenuleping (I kd.,lk 8-9). Laenulepingu p.1.2 ja p. 1.3 kohaselt laenutaja annab laenajale laenu kümme tuhat Eesti krooni. Laenaja on kohustatud tagasi maksma laenusumma ning intressid kogusummas kolmteist tuhat kuussada krooni 11. veebruariks 1997.a. Laenulepingu p.3.1 kohaselt tagab laenaja kõikide omapoolsete kohustuste täitmise pandilepinguga. Pandilepingust nähtuvalt on pandileping sõlmitud 11.10.1996.a Tallinna notar Kai Sepa büroos Aktsiaselts „Liivimaa Lombard“, esindaja Aiki Närep’i kui „pandipidaja“ ja A.M. kui „pantija“ vahel. Tallinna notar Kai Sepp on nimetatud pandilepingu tõestanud. Lepingule allakirjutanute isikusamasus on tuvastatud (I k, tl 11-14). Tartu Maakohtule väljastatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistusel, mille on 28.10.1999.a väljastanud Tallinna notar Mare Aarsalu, on märgitud Aleksander Malõševi, ik 35704260282, surmaajaks 08. juuni.1999.a. Vastavalt vaidlusaluste pandilepingu ja laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud Notariaadiseaduse § 47 lõikes 1 sätestatule notariaaltoimingu tegemisel tuvastab notar notariaaltoimingus osalevate füüsiliste isikute või nende esindajate ning juriidiliste isikute esindajate isikusamasuse passi või seda asendava dokumendi alusel. Kui notar tunneb isikut, ei ole isikuttõendava dokumendi esitamine nõutav. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tehingu tõestamisel kontrollib notar tehinguosaliste isikute õigus- ja teovõimet. Vajadusel märgib notarnotariaaldokumendis, mil viisil ta isikute õigus- ja teovõimet kontrollis. Notariaadiseaduse § 49 sätestab notariaaldokumentide allakirjutamise korra. Notariaadiseaduse § 49 lõike 1 kohaselt notari poolt tõestatavatele tehingutele ja muudele dokumentidele kirjutatakse alla notari juuresolekul. Kui dokument on varem alla kirjutatud, peab allakirjutanud isik notarile kinnitama, et alla on kirjutanud tema. Pandilepingust (I kd, tl 11-14) nähtuvalt on notar Kai Sepp antud lepingu 11.10.1996.a tõestanud. Lepingule allakirjutanute isikusamasus on tuvastatud. Notar ei ole kahelnud A.M. isikusamasuses. Lepingu tekst on notari märke kohaselt enne allakirjutamist lepinguosalistele ette loetud ja vastab nende tahtele. Arvestades, et vastavalt notariaadiseadusele lasub notaril tõestamiskohustus, siis antud juhul ei ole kohtul alust kahelda notari tegevuses ja tema poolt tõestatud dokumendi õigsuses. Vastupidiseid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Arvestades tõendeid kogumis, leiab kohus, et kohtus ei leidnud tõendamist asjaolu, et laenulepingule ei ole alla kirjutanud A.M. ning seega kuulub hagi kostja

vastu rahuldamisele 13 600,00 krooni ulatuses (põhivõlg 10 000,00 krooni+intress 3600,00 krooni) TsK § 272 lg 1 alusel.

VIIVISE NÕUE

Kostja ei nõustu hageja poolt nõutava viivise suurusega ja on seisukohal, et viivis, mis on ligi 5 korda suurem põhivõlgnevusest, ei ole vastavuses kujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt ei mõisteta viivist välja suuremas summas kui seda on põhivõlgnevus. Kostja on seisukohal, et seoses kriminaalmenetluse venimisega, tuleks vähendada viivise suurust kuni 100 kroonini. Hageja esindaja jääb oma nõude juurde, vähendades kohtuistungil oma viivisenõuet 66 400 kroonilt 36 400 kroonile. Tsiviilkoodeksi § 191 järgi loetakse leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaks määratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Leppetrahvi puhul on tegemist kohustuse rikkumise korral rakendatava abinõuga, mis peaks tagama kostja huvi laenulepingu korrektse täitmise vastu ja samas hõlmaks ka kostja poolt laenulepingu nõuetekohasest mittetäitmisest tulenevaid hageja kahjusid. Leppetrahvi eesmärgiks on lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. See tuleneb nii TsK § 190 lg-s 1 sätestatud leppetrahvi tagatiseesmärgist kui TsK § 193 lg 2 järgsest võimalusest leppida leppetrahv kokku ka üksnes sanktsioonilisena, s.t sõltumata tegelikust kahjust. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu p-de 5.1, 5.2, ja 5.3 kohaselt laenulepingu punktides 1.4.1.1.4.3. sätestatud tähtajaks tasumata summadelt on Laenaja kohustatud tasuma viivist 22,67% tasumata summast päevas. Punktis 1.4.4. sätestatud tähtajaks tasumata summalt on Laenaja kohustatud tasuma viivist 1,87% tasumata summast päevas. Laenajal on õigus taotleda viiviste vähendamist vastavalt sätestatud korrale, kui viivituse tingisid olulised põhjused. Leppetrahvi vähendamisel tuleb TsK § 194 lg 1 järgi arvesse võtta ka võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, võlasuhte osaliste varalist olukorda ja tähelepanuväärivat võlausaldaja huvi. Leppetrahvi alandamisel tuleb nõude suurust TsK § 194 lg 1 järgi võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Viivise vähendamise ulatus sõltub paljuski kohustuse täitmisega viivitamise asjaoludest. Kostja on viidanud oma vastuväidetes kohtule, et laenulepingus selliste suurustega viiviste, nagu 22,67 % ja 1, 87% päevas nõudmine on heade kommetega vastuolus olev ja TsÜS § 66 lg 1 tulenevalt viivist sätestavad laenulepingu punktid 5.1. ja 5.2. on tühised. Kohus on seisukohal, et kuna antud juhul ei ole kohtus leidnud tuvastamist asjaolu, et Hageja ja A.M. vahel sõlmitud laenuleping on tehtud raskete asjaolude kokkusattumuse mõjul ja teiselt poolt neid asjaolusid ära kasutades, siis antud juhul lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 kohaldamisele ei kuulu. Asja materjalidest nähtuvalt ei asunud laenuvõtja lepingust tulenevaid kohustusi täitma ning ka laenusaaja esimene teavitamine on toimunud peale laenulepingu tähtaja möödumist. Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistusel, mille on 28.10.1999.a väljastanud Tallinna notar Mare Aarsalu, on märgitud Aleksander Malõševi, ik 35704260282, surmaajaks 08. juuni.1999.a.(I k, tl 88). Samuti nähtub Riigiprokuratuuri taotluse rahuldamata jätmise määrusest, et A.S. tegi politseile avalduse A.M. kadumise kohta 21.01.1997.a. (I k, tl 223- 225). Menetluse vältel kohtule esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise ja kriminaalmenetluse lõpetamise tühistamiste määruste põhjal on A.S. põhjendatult kahelnud, kas A.M. sõlmis vaidlusaluse laenulepingu ja kui sõlmis, siis kas ta sõlmis selle vabatahtlikult. Kostja põhjendatud kahtlused menetluse käigus on tinginud kohustuse täitmise viivituse. Seega arvestades eelpoolnimetatud asjaolusid, mis tingisid kohustuse täitmise viivitamise, on kohus seisukohal, et hageja poolt nõutav viivise määr summas 36 400 krooni on ülemäära suur. Arvestades viivise tekkimise asjaolusid, samuti kostja varalist seisundit, kostjale on

määratud Tartu Maakohtu poolt riigi õigusabi, ning asjaolu, et kostja on kõrges eas isik, ei ole põhjendatud hagis esitatud viivise nõude rahuldamine põhinõudest suuremas ulatuses. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendab kohus viivist kuni põhivõla suuruseni. Arvestades juba eelpoolnimetatud asjaolusid, vähendab kohus väljamõistetava viivise suurust põhivõla suurusest pooles ulatuses ja kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele viivistena 5000 krooni.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 60 lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Arvestades hagi osalist rahuldamist jätab kohus poolte kohtukulud nende endi kanda. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.