Kohtulahend

Osutades OÜ-le Viru Leib, kes on pankrotiseaduse mõistes hageja lähikondne, teenust alla selle tegeliku hinna ning jättes tasumata riigimaksud, tekitas kostja maksuvõlgnevuse 1 313 481 krooni. Hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt esitati OÜ-le Viru Leib igakuiselt arve, mille laekumisel kanti sama summa töötajatele töötasudeks. Esitatud arved ei sisaldanud töötasudelt arvestatavaid riigimakse nagu tulumaks, sotsiaalmaks ja töötuskindlustus. Neid makse hageja Maksu- ja Tolliametile ka ei tasunud. Detsembris 2004 arestis Maksu- ja Tolliamet hageja arveldusarve, misjärel jätkas hageja teenuse osutamist sularaha eest. Maksu- ja Tolliameti revisjon tuvastas teenuse osutamise oluliselt alla teenuse omahinna ja seeläbi maksuvõla tekkimise, mille kohta koostatud revisjoni akt nr 12-33/69 väljastati hagejale 26.05.2005. Hagejale on tekitatud varalist kahju kogusummas 1 313 481 krooni. PankrS § 28 lg 2 kohaselt loetakse raskeks juhtimisveaks juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuste rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Hageja osutatud teenus sisaldas tegelikkuses peale töötajatele väljamakstud tasu ka kinnipeetud tulumaksu, sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakseid, mille tasumise kohustus jäi hagejale. Kostja ei ole hageja juhatuse liikmena väljamakstud töötasudelt kordagi tasunud riigimakse. Hageja oli seisukohal, et isegi kui kostja juhtimisviga ei põhjustanud hageja maksejõuetust, on kostja kohustatud kahju hüvitama. Ka Riigikohus on seisukohal, et kui raske juhtimisveaga ei põhjustatud võlgniku maksejõuetust, kuid tekitati võlgnikule kahju, siis kannab juhtimisvea teinud isik ikkagi vastutust äriseadustiku järgi (Riigikohtu 05.03.2003 otsus nr 3-2-1-67-03). Tulenevalt ÄS § 187 lg-st 1 on kostja kui hageja juhatuse liige vastutav kahju tekitamise eest. On tuvastatud, et hageja on osutanud teenust lähikondsele isikule oluliselt alla teenuse omahinna, mis ei ole majanduslikult otstarbekas. Kuna kostja on ka OÜ Viru Leib juhatuse liige, võib järeldada, et tegemist oli tahtliku maksejõuetuse tekitamisega. Seega on kostja vastutav kahju tekitamise eest. Kostja vastuväited Kostja vastuväidete kohaselt ei ole igasugune teenuse osutamine alla omahinna äriühingu huvide vastane. Hageja ei püüdnud selgitada toimunu majanduslikku põhjendust, vaid rõhutas selle asemel kostja tegutsemist kahe äriühingu juhatuses. Hageja planeeris pikaajalist tegutsemist nn renditööjõu teenust pakkuva ettevõttena. Äriplaan nägi ette OÜ Viru Leib müüki ettevõttena, mida tööjõuga teenindab OÜ Vector Pluss. Kui juunis 2005 ei oleks välja kuulutatud OÜ Viru Leib pankrotti, oleksid plaanid teostunud. Teenuste osutamise lepingus oli OÜ Viru Leib maksekohustust vähendatud esimesel kuuel kuul poole võrra, järgnevatel kuudel tuli tal aga renditööjõu eest tasuda selle võrra rohkem, mille tulemusel pidi hageja ettevõtlustulem olema aasta kokkuvõttes positiivne. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Kohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt välja hagejale tekitatud kahju. Kohtu hinnangul on kostja osaühingu juhatuse liikmena oma hoolsuskohustust rikkunud. Sõlmides hageja juhatuse liikmena lepingu enda juhitava OÜ-ga Viru Leib, määras kostja teenuse eest tasumise korra ja esitas osutatud teenuse eest arved selliselt, et töötasudelt maha arvatud maksud jäid hageja kanda. Teades teise lepingupoole - OÜ Viru Leib - majanduslikest raskustest, on kostja tahtlikult kandnud maksukoormuse hagejale, põhjustades ettevõtte maksejõuetuse. See, et maksuvõlad põhjustasid OÜ Vector Pluss maksejõuetuse, nähtub ka asjaolust, et 67% võlanõuetest moodustab maksuvõlg. Teenust osutati alla omahinna, sest lisaks töötajatele väljamakstavale palgale oleks teenuse hind pidanud sisaldama ka tulumaksu, sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakseid. Kuigi leping nägi ette, et kuue kuu möödudes hakkab teenuse saaja maksma 150% teenuse hinnast, seega asuma tasaarvlemisele, ei lisandunud tegelikkuses täiendavaid makseid, mis oleksid võimaldanud tasuda maksuvõlga.

ÄS § 187 järgi peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise ees solidaarselt. Seega peab juhatuse liige olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta ettevõttele põhjendamatuid riske. Ka TsÜS § 35 järgi peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, siis võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks, mis võib tuua kaasa vastutuse. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kohtu hinnangul ei tegutsenud kostja hageja juhatuse liikmena lepingut sõlmides majanduslikult otstarbekalt. Kostja tegevus vastab raske juhtimisvea tunnustele. Kohus asus seisukohale, et hageja maksejõuetuse põhjustas kostja kui hageja juhatuse liikme hoolsuskohustuse jäme rikkumine, mistõttu peab kostja tekitatud kahju hüvitama. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku hageja - asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui lepingut sellisel kujul ei oleks sõlmitud. Kostja ei ole tõendanud, et tegutses lepingut sõlmides majanduslikult otstarbekalt, pidades silmas ettevõtte kasu. Kostja sellekohased väited olid paljasõnalised ja tõendamata. Tunnistaja U.V ei teadnud lepingu sõlmimise asjaolude ega tasumise kohta, kuid kinnitas, et lepingu sõlmimise ajal oli OÜ-l Viru Leib maksude tasumisega raskusi. Kostja väide, et maksud jäeti maksmata raha puudumise tõttu, ei võimalda käsitleda kostja tegevust majanduslikult otstarbekana. Kostja ei tõendanud lepingu sõlmimise vajalikkust ja kasulikkust. Maksu- ja Tolliamet ei olnud kostja sõnul nõus makseid ajatama. Lepingu täitmise tagamiseks puudusid garantiid. Kohus ei pidanud võimalikuks arvestada kostja väidet, et tema ülesandeks oli otsuste vastuvõtmine, mitte arvete väljastamine. Kostja, sõlmides teenuse osutamiseks lepingu PankrS § 117 mõistes lähikondsega alla teenuse hariliku väärtuse, teadis OÜ Viru Leib makseraskustest ja pidi ette nägema võimaluse, et seoses OÜ Viru Leib maksejõuetusega jäävad väljamakstud töötasudelt tasumata maksud hageja kanda. Kuna ka hageja majanduslik seisund ei olnud hea (tema ainsaks majandustegevuseks sel perioodil oli tööjõu rentimine OÜ-le Viru Leib), võttis kostja ebamõistliku riski, mis viis maksuvõlgade suurenemise tasemeni, mis põhjustas hageja maksejõuetuse. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palub apellatsioonkaebuses Pärnu Maakohtu otsuse tühistada ning jätta hageja nõue rahuldamata. Kaebuse kohaselt on kohus rikkunud nii menetlusõiguse norme kui kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Kohus ei selgitanud, miks ta arvas, et OÜ-l Viru Leib oli majanduslikke raskusi. Tunnistaja U.V seda ei väitnud (pealegi ei tegelnud nimetatud isik igapäevaste majandusasjadega). Tuginedes asjaolule, mida keegi pole menetluses esitanud, rikkus kohus TsMS § 436 lg-t 4. Apellant kinnitab, et talle kui OÜ Viru Leib juhatuse liikmele oli äriühingu majanduslik seis hästi teada ning see oli lepingu sõlmimise ajal kaugel raskustest. Kohus jättis tuvastamata, millal algas lepingust tulenev kuuekuuline nn „soodustusperiood“, mistõttu ei saanud ta ka tuvastada, millal see lõppes. Leping allkirjastati 22.08.2004 ja teenuse osutamise esimene kuu oli september 2004. Seega sai teenust osutada soodustingimustel kuni veebruar 2005. Märge, et teenust osutati kuni 06.05.2005 ehk kuni pankroti väljakuulutamiseni, on ebaõige (ebaõige on ka pankroti väljakuulutamise aeg). Pärast märtsikuud 2005 hageja teenust ei osutanud. Kuna veebruaris 2005 sekkus OÜ Viru Leib majandustegevusse maksuhaldur, siis lõpetas ka OÜ Vector Pluss teenuse osutamise, makstes üksikutele töötajatele palga välja märtsis. Apellant on seisukohal, et kostja isikliku vastutuse kontekstis ei oma tähtsust, kas maksuvõlg põhjustas hageja pankroti. Maksunõue on samasugune rahaline nõue nagu muudki nõuded, mistõttu ei saa sellele erilist tähendust omistada. Antud juhul ei saanud kostja ette näha, et otsus sõlmida

22.08.2004 leping saab kokkuvõttes kahju tekitada, sest tõendatud ei olnud kavatsust jätta hagejat ühe võlausaldaja ees võlgnikuks. Nõustudes kohtuga, et kostja vastutus võib tuleneda just otsusest sõlmida viidatud leping, leiab apellant, et kohus on ühekülgselt hinnanud esitatud tõendeid. Kohus on hinnanud OÜ Viru Leib nõukogu liikme U.V tunnistajana antud ütlusi ebaõigesti ega arvestanud, et tunnistaja väitel oli OÜ Viru Leib 2004.a suvel tegutsev ja elujõuline ettevõte. Vastupidist ei väitnud ka hageja. Kohtu arvates kostja ei tõendanud, et viidatud leping oleks hagejale olnud vajalik ja sõlmitud kasulikel tingimustel. Kohus on jällegi tuginenud asjaolule, mida kohtuistungil ei arutatud. Hageja selgitas ka istungil, et näeb kostja vastutuse alusena maksude maksmata jätmist. Ka võib otsuse põhjendustest järeldada, et kohus pidas kostja kohustuseks arvete väljastamist. See ei ole juhatuse liikme juhtimiskohustuse element, pealegi ei ole kostja sellist vastuväidet esitanud. Kohus tugines tuvastamata asjaolule, nagu oleks kostja teadnud OÜ Viru leib makseraskustest. Vastupidi, olles OÜ Viru Leib juhataja, oli kostja teadlik vastupidistest. Kohus rajas oma sellekohase järelduse ühele tunnistaja lauselõpule, mida ei kinnita ükski muu tõend. Makseraskuste puudumist 22.08.2004 lepingu sõlmimise ajal kinnitas tegelikult ka tunnistaja U.V. Halb majanduslik seis tekkis alles 2005.a veebruaris-märtsis. Ajal, mil kostja „ebamõistliku riski“ võttis, ei olnud halba majanduslikku seisu. Hagi rahuldamiseks pidi hageja tõendama, et kostja on kohustusi äriühingu ees rikkunud, kostja aga pidi esitatavad tõendid ümber lükkama. Hageja ei tõendanud, et ajal, mil kostja otsustas hageja nimel sõlmida lepingu OÜ-ga Viru Leib, oleks ta käitunud hooletult. Ainuüksi hilisematest arengutest ei saa seda järeldada, sest hoolsuskohustust on järgitud, kui on arvestatud ettenähtavate asjaoludega. Maksuameti hilisemat ja ootamatut sekkumist ei saanud kostja ette näha, mistõttu ei rikkunud ta 22.08.2004 lepingut sõlmides hoolsuskohustust. Kohus aga leidis, et kostja pidi tõendama, et ta ei ole kohustusi rikkunud (tegutsedes otstarbekalt). Isegi kui selline tõendamiskoormise jagamine oli õige, pidi kohus võtma seisukoha kostja väite suhtes, et 22.08.2004 lepingu sõlmimisel ei saanud ette näha OÜ Viru Leib pankrotti. Kostjale kui äriühingu juhile oli teada selle äriühingu positiivne majanduslik seis. Ka vastupidise võimalikuks tuvastamiseks oleks pidanud seda istungil käsitlema, mida aga ei tehtud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Kohus on õigesti tuvastanud, et kostja on põhjustanud hagejale kahju ning tema maksejõuetuse. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Pärnu Maakohtu otsuse tühistamiseks. Üksikud ebatäpsused otsuse põhjendavas osas ei mõjuta lõppjäreldust, kuid vajavad täpsustamist. Kaevatav kohtuotsus on lõppjäreldustes õige ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb see jätta muutmata, arvestades ühtlasi ka käesolevas otsuses sisalduvaid põhjendusi. Hagiavalduses nõuti kostjalt kui juhatuse liikmelt osaühingule tekitatud kahju hüvitamist viitega PankrS § 28 lg-le 2 ja ÄS § 187 lg-le 1. Hageja oli seisukohal, et OÜ Vector Pluss juhatuse liikme Marko Tõntsi poolt OÜ-ga Viru Leib teenuse osutamise lepingu sõlmimine 22.08.2004 kahjulikel tingimustel ja sellega hagejale kahju tekitamine on raske juhtimisviga PankrS § 28 lg 2 tähenduses. Kahjuks pidas hageja kahjuliku lepingu sõlmimisest ja selle alusel teenuse osutamisest tulenevat maksukohustust (-võlgnevust). Hagiavalduse kohaselt vastab kostja tegevus raske juhtimisevea tunnustele ning seeläbi tekitatud kahju summas 1 313 481 krooni tuleb tal hüvitada. Samas tugines hageja ka asjaolule, et hoolimata sellest, kas juhtimisviga põhjustas maksejõuetuse või mitte, on kostja kohustatud hagejale tekitatud kahju hüvitama. Antud juhul ei ole pankrotiotsuses hageja maksejõuetuse põhjusena märgitud rasket juhtimisviga, s.o juhatuse liikme poolt oma kohustuste rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu, kuid hageja poolt esiletoodud asjaolude põhjal võib

neid tunnuseid kostja käitumises tuvastada. Seega sõltumata maksejõuetuse põhjusest kannab äriühingu juhatuse liige vastavate asjaolude esinemisel vastutust ÄS § 187 lg 1 (alates 01.07.2002 kuni 31.12.2005 kehtinud redaktsioonis) järgi. Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, siis võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks, mis võib kaasa tuua vastutuse ÄS § 187 lg 1 järgi. Juhatuse liikme poolt äriühingule tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks pidi hageja tõendama, et kostja ei tegutsenud juhatuse liikmena majanduslikult otstarbekalt ning põhjustas sellega äriühingule kahju. Vastutusest vabanemiseks pidi juhatuse liige tõendama, et ta pole kahju tekkimises süüdi. Antud juhul on hageja nõutut tõendanud, kostja seevastu ei ole süü puudumist tõendanud. Hagi rahuldamiseks pidi hageja seega tõendama, et kostja ei tegutsenud juhatuse liikmena majanduslikult otstarbekalt kui sõlmis viidatud lepingu. Kohtule esitatud tõendite põhjal võib järeldada, et kostja, sõlmides hageja nimel lepingu, võttis sellega teise äriühingu eest riigi ees kohustusi, mida täita ei suutnud (ja mille täitmist ei olnud ka lepingu sõlmimise ajal võimalik eeldada). Kolleegium ei nõustu apellandi väitega tõendite ebaõige hindamise kohta. Tõendite kogumile antud hinnangu põhjal ei ole võimalik väita, et kostja oleks 22.08.2004 lepingu sõlmimisel juhatuse liikme hoolsuskohustust täitnud, sest sõlmitud leping oli hagejale ilmselgelt kahjulik. Kui hageja kostja isikus leppis OÜ-ga Viru Leib (kelle seaduslikuks esindajaks kostja samaaegselt oli) kokku, et esimese kuue kuu jooksul tasub viimane vaid 50% osutatud teenuse maksumusest (mis võimaldas tasuda töötajatele nn netopalka), siis tähendas see täiendavaid kulutusi hagejale, kes oli nii seaduse kui lepingu kohaselt kohustatud tasuma töötajate palkadelt arvestatavaid makse ning käibemaksu. Juba üksnes asjaolu, et hageja seda jooksvalt teha ei kavatsenud, kinnitab 22.08.2004 lepingu ebamõistlikkust ja igasuguse majandusliku otstarbekuse puudumist ning viitab kostja süülisele käitumisele (vähemalt raskele hooletusele). Et hageja kavatses seda kohustust asuda riigi ees täitma alles kuue kuu möödudes (tasudes võlgnevuse järgmise kuue kuu jooksul), ei võimalda kostja tegevusele OÜ Vector Pluss juhina anda teistsugust hinnangut. Ka kostja ise ei eitanud, et arvestas lepingu sõlmimisel ka OÜ Viru Leib ärihuvidega (12.12.2005 esitatud kirjalik vastus hagile - tl 48). Kostja on kohtuistungil tunnistanud, et oli maksuvõla tekkimisest teadlik, sest teenuse eest saadavast summast ei olnud võimalik makse maksta („... sellest ei olnud riigimakse kõiki võimalik ära maksta, teadsin, et tekib maksuvõlg...“ - 03.05.2006 eelistungi protokoll - tl 74). Seega oli lepingu sõlmimisel arvestatud maksude mittemaksmisega ja maksuvõlgnevuse tekkimisega. Asjakohane ei ole süüdistada Maksu- ja Tolliametit ootamatus sekkumises ja äriplaani nurjamises, nagu teeb seda apellant. Kohtuotsuses sisalduv seisukoht, et lepingu sõlmimise ajal oli OÜ Viru Leib halvas majanduslikus seisundis, ei ole kohtu suvaline arvamus, nagu väidab apellant. OÜ Viru Leib majanduslikke raskusi kinnitab ka 22.08.2004 lepingus endas (p 2.2) sisalduv põhjendus teenuse eest osalise tasumise kohta „...seoses majanduslikult keerulise olukorraga...“. Kui äriühing ei suuda kanda majandustegevusega seotud jooksvaid kulusid, annab see üheselt tunnistust tema halvast majanduslikust seisundist. Seega pidi kostja mõistliku isikuna (ja OÜ Viru Leib juhatuse ainuliikmena) eeldama, et OÜ Viru Leib ei suuda võlgujäävat summat ka tulevikus tasuda. Kuid sõltumata lepingupartneri majanduslikust seisundist lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal hageja esindajana õigust nõustuda saama kuue kuu kestel vaid 50% osutatud teenuse hinnast, võttes samal ajal endale kohustuse maksta kõik teenuse osutamisega seotud riigimaksud. Ülaltoodu põhjendustel on ebaõiged apellatsioonkaebuse väited, nagu poleks hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja käitus lepingu sõlmimise ajal 22.08.2004 hooletult (ning vaid asjaolude hilisem areng võimaldab seda järeldada). Kostja süüline käitumine leidis üheselt tuvastamist. See, kas lepingu sõlmimise ajal sai kostja ette näha OÜ Viru Leib pankrotti või mitte, ei oma muude asjaolude olemasolu tõttu antud juhul tähtsust.

Otsuse põhjendavas osas on maakohus märkinud, et teenust osutati osalise tasu eest esimese kuue kuu jooksul, kuid lisanud ekslikult, et seda kuni detsembrini 2005. Kuna teenust osutati alates septembrist 2004, siis kehtisid nn „soodustingimused“ kuni veebruarini 2005. Otsuses sisalduv eksimus kuu märkimisel ei mõjuta aga otsuse sisulist külge, sest faktiline asjaolu on kajastatud õigesti. Ka see, et kohus märkis, et teenust osutati kuni pankroti väljakuulutamiseni, märkides seejuures ka nimetatud kuupäeva ebaõigesti, ei mõjuta hagi lahendamise tulemust. Tõendeid selle kohta, et teenust oleks osutatud pärast märtsi 2005, kohtule esitatud ei ole. Selles osas tuleb kaebusega nõustuda. Samas ei nõustu kolleegium apellandi väitega, nagu oleks kohus rõhutanud maksunõude erilisust ja tuginenud sellele asjaolule kahju hüvitamise nõude põhjendatuse üle otsustamisel.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.