OÜ Xxxxhagi XxxxOÜ (varasema ärinimega Xxxx OÜ) vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind
88 198.07 eurot
Menetlusosalised ja nende
hageja OÜ Xxxx(registrikood xxxx); avaldaja lepingulised esindajad vandeadvokaat Ants Mailend ja advokaat Triin Toom (Advokaadibüroo Sorainen, e-post [email protected]); kostja XxxxOÜ (varasema ärinimega Xxxx OÜ, registrikood xxxx, asukoht Xxxx); kostja esindaja juhatuse asendusliige Xxxx.
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista kostjalt XxxxOÜ-lt (varasema ärinimega Xxxx OÜ, registrikood xxxx) hageja OÜ Xxxxkasuks välja põhinõue summas 41 542.57, intressi summas 5 112.93 eurot ja viivis 41 542.57 eurot, kokku 88 198.07 eurot (kaheksakümmend kaheksa tuhat ükssada üheksakümmend kaheksa eurot ja 07 senti).
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja kanda.
Edasikaebamise kord
2-16-5934
Harju Maakohtu otsuse peale on pooltel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hageja on esitanud kostja vastu nõude tulenevalt 15.07.2008 sõlmitud laenulepingust, mille alusel hageja andis kostjale laenu 1 000 000 krooni. Hageja kandis nimetatud summa kostja arvele 23.07.2008. Kostja pidi laenu tagastama 15.07.2009 ja maksma intressi 8% aastas, kuid jättis nimetatud kohustused täitmata. 26.01.2010 muutsid pooled laenulepingut ja fikseerisid laenu põhiosa osalise tagastamise tasaarvestusega summas 123 580 krooni. Ühtlasi leppisid pooled lepingu punktis 1 ja 5 kokku uue maksegraafiku ja viivise määras 0,05% päevas. Kostja tasus uue maksegraafiku järgi kaks esimest osamakset kogusummas 226 420 krooni, kuid jättis ülejäänu maksmata. Hageja nõudis 23.04.2010 avaldusega võla kohest tasumist hoiatades, et võla tasumata jätmisel 10 päeva jooksul loeb hageja 26.01.2010 lepingu ülesöelduks. Kostja võlga ei tasunud, mistõttu kogu tagastamata laen muutus 04.05.2010 sissenõutavaks. 15.04.2013 avaldusega tunnistas kostja hageja ees 15.07.2008 laenulepingust tulenevaid kohustusi. Hageja leiab, et võlatunnistuses on summaliselt märgitud ära ainult laenu põhiosa jääk 41 542.57 eurot (650 000 krooni), kuid võlatunnistuses on sõnaselgelt tunnistatud kõiki laenulepingust tulenevaid võlgnevusi. Järgnevalt ei ole kostja hagejale midagi tasunud ja väldib hagejaga suhtlemist. Hagi aegumise vältimiseks on hageja sunnitud pöörduma kohtusse. Kostja võlgneb hagejale laenu põhiosa 41 542.57 eurot, intressi 5 112.93 eurot (1 000 000 x 8% = 80 000 krooni / 15,6466) ja viivise. Viivist tuleb arvestada alates 04.05.2010. Ajavahemikus 04.05.2010 – 14.04.2016 arvestatud viivise summa on 45 136 eurot (41 542.57 x 0,05% x 2 173 päeva). Hageja soovib viivise väljamõistmist kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte üle põhivõla summa. Hageja viivisenõue on seega 41 542.57 eurot. Hageja on 31.08.2016 vastuses kostja vastusele leidnud, et 26.01.2010 lepingu ülesütlemine ei muutnud tähendusetuks samas lepingus sisaldunud võlatunnistust. Nimetatud lepinguga tunnistas kostja oma võlga hageja ees ja pooled leppisid kokku võla tasumise uued tingimused. Nende tingimuste rikkumise tõttu ütles hageja hiljem lepingu üles ja kogu võlg muutus uuesti sissenõutavaks 04.05.2010. 15.04.2013 kirjaliku avaldusega tunnistas kostja uuesti oma võlgnevust. 26.10.2010 leping ja kostja 15.04.2013 avaldus katkestasid aegumise vastavalt TsÜS § 158. Hageja leiab, et poolte vahelise vaidluse õige lahendamise seisukohalt on tähendusetu kostja väide, et 26.01.2010 leping oli deklaratiivne võlatunnistus. Igal juhul on aga õiguslikult vale kostja arvamus selle kohta, justkui ei katkestaks deklaratiivne võlatunnistus aegumist. Hageja ei nõustu kostja väitega, justkui poleks 15.04.2013 võlatunnistusega tunnistatud laenulepingust tulenevat intressinõuet. Võlatunnistusega on selgesõnaliselt tunnistatud kõiki laenulepingust tulenevaid nõudeid (võlatunnistuse esimene lause). Täiendavalt on
2-16-5934
võlatunnistuses toodud summaliselt välja laenusumma tagastamata jäägi suurus (teine lause). Asjaolu, et intressinõude suurust pole eraldi välja toodud, ei muuda tähendusetuks võlatunnistuse esimese lause sisu. Hageja leiab, et 26.10.2010 lepingu ülesütlemine ei mõjutanud selles lepingus sisalduva viivisekokkuleppe kehtivust tulenevalt VÕS § 195 lg 2. Hageja jääb seega jätkuvalt kokkuleppelise määra alusel arvestatud viivisenõude juurde. Samas märgib hageja, et kui viivisekokkulepe ei kehtiks, oleks tal õigus nõuda kostjalt viivist seadusega kehtestatud määra alusel, vastava viivise suurus arvestatuna perioodilt 04.05.2010-31.08.2016 on 21 343.31 eurot.
II Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et hagiavalduses esitatud nõuded on põhjendamatud ja alusetud ning tuleb jätta seega rahuldamata. Hageja on esitanud käesoleva vaidluse faktilisi asjaolusid moonutatult ning jätnud asjas tähtsad asjaolud välja toomata. Kostja tunnistab, et hageja ja kostja sõlmisid 15.07.2008 laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 1 000 000 krooni. Laenusumma tagastamise tähtaeg oli laenulepingu punkti 4 ja 6 järgi 1 aasta ning laenuintressi suuruseks 8% aastas. 26.01.2010 leppisid hageja ja kostja kokku uutes laenusumma tagastamise tingimustes, st kompromisslepingu tagajärjel loobusid lepingupooled oma nõuetest, sh hageja loobus laenuintressi nõudest kostja vastu ja omandasid kompromissilepingu alusel uued õigused. Kompromisslepingus fikseeriti laenusumma jäägi suurus, so 876 420 krooni ning lepiti kokku, et kostja kohustub selle summa (s.o 876 420 krooni) hagejale tasuma maksegraafiku alusel. 23.04.2010 teatas hageja, et kui kostja ei ole likvideerinud võlgnevusi 10 päeva jooksul, loeb hageja 26.01.2010 kompromisslepingu ülesöelduks. Kostja võlga ei tasunud ning hageja ütles kompromisslepingu üles. 15.04.2013 võlatunnistusega tunnistas kostja hageja ees võlgnevust summas 41 542.57 eurot (650 000 krooni). Kostja leiab, et hageja nõue kostja vastu on aegunud. Asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 15.07.2008 laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 1 000 000 krooni, mille kostja pidi hagejale tagastama hiljemalt 15.07.2009. Kuna kostja laenusummat tähtaegselt ei tagastanud, sõlmisid pooled 26.01.2010 kompromisslepingu, mille tagajärjel loobusid lepingupooled oma senistest nõuetest ning omandasid kompromissilepingu alusel uued õigused. Hageja ütles 04.05.2010 kompromisslepingu üles ja taastus olukord, mis eelnes kompromisslepingu sõlmimisele. Arvestades, et laenulepingu kohaselt tuli laenusumma tagastada hiljemalt 15.07.2009, siis ei saa olla mõistlikku vaidlust selle üle, et hageja nõue kostja vastu on TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud. Eelöeldut ei muuda ka kostja antud võlatunnistus, kuivõrd deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud ehk võlatunnistus ei võta kostjalt nõude aegumise vastuväite esitamise õigust. Kuna deklaratiivne võlatunnistus on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega
2-16-5934
muuda olemasolevat võlasuhet, kohandub deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele põhikohustusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Hageja nõue kostja vastu aegus seega hiljemalt 2012. aasta suvel. Hagiavaldus tuleb jätta täielikult rahuldamata, kuivõrd hageja nõue kostja vastu on aegunud. Kostja leiab, et hagejal ei ole tema vastu intressinõuet summas 5 112.93 eurot. Juhul, asuda seisukohale, et hageja nõue kostja vastu ei oleks aegunud, siis soovib kostja täiendavalt märkida, et 15.04.2013 võlatunnistusega tunnistas kostja hageja ees üksnes võlgnevust summas 41 542.57 eurot (650 000 krooni), st võlatunnistus hõlmab kogu kostja võlgnevust hageja ees. Hageja nõue intressi saamiseks on aegunud ning tuleb seega jätta rahuldamata ka olukorras, kus hageja põhinõue kostja vastu ei oleks võlatunnistuse andmise tõttu aegunud. Poolte vahel puudub kokkulepe 0,05% viivise kohaldamise kohta. Hagiavalduses väidab hageja, et maksete tasumisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,05% viivitatud summalt iga viivitatud päeva eest. Kostja hageja väitega ei nõustu ning osutab, et sellesisuline kokkulepe sisaldus kompromisslepingus. Hageja ütles kompromisslepingu 23.04.2010 avaldusega üles, mistõttu kostja leiab, et kompromissleping enam pooltevahelisi suhteid ei reguleeri. Laenulepingus kokkulepet, mille kohaselt tulnuks kostjal tasuda hagejale viivist 0,05% viivitatud summalt iga viivitatud päeva eest, poolte vahel aga ei olnud. Niisiis on hageja nõue kostjalt viivise määraga 0,05% saamiseks alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Juhul, kui hagejal oleks kostja vastu intressi- ja viivisenõue, millega kostja ei nõustu, siis laenulepingu puhul ei või intressi ja viivise summa ületada põhivõlga. Eelöeldut on kinnitanud mh lahendis Riigikohus asjas nr 3-2-1-137-06 toodud seisukoht.
III Kohtu põhjendused
3.Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
4.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste väited ja tutvunud asjas kogutud tõenditega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
2-16-5934
5.Hageja palub kostjalt poolte vahelisest laenulepingulisest suhtest tulenevalt välja mõista laenu põhiosa 41 542.57 eurot, intressi 5 112.93 eurot ja viivis 41 542.57 eurot. Kostja vaidleb hagile vastu.
6.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid 15.07.2008 laenulepingu, mille alusel hageja andis kostjale laenu 1 000 000 krooni ja mille kostja pidi hagejale tagastama hiljemalt 15.07.2009 (tl 5). Vaidlus puudub ka selles, et kostja laenulepingus kokkulepitud tähtajaks laenu ei tagastanud ja pooled sõlmisid 26.01.2010 kompromisslepingu (tl 6-7). Samuti puudub vaidlus selles, et 23.04.2010 ütles hageja 26.01.2010 sõlmitud lepingu ülese (tl 8) ja kostja andis 15.04.2013 võlatunnistuse (tl 10). Aegumise vastuväide
7.Kostja vastuväite kohaselt on hageja nõue kostja vastu aegunud. Pooled sõlmisid 15.07.2008 laenulepingu, mille alusel antud laenu 1 000 000 krooni pidi kostja hagejale tagastama hiljemalt 15.07.2009. Kuna kostja laenusummat tähtaegselt ei tagastanud, sõlmisid pooled 26.01.2010 kompromisslepingu. Kostja hinnangul loobusid pooled kompromisslepinguga oma senistest nõuetest ja omandasid kompromissilepingu alusel uued õigused. Kostja leiab, et 04.05.2010, kui hageja ütles kompromisslepingu üles, siis taastus kompromisslepingu sõlmimisele eelnenud olukord. Kuna laenulepingu kohaselt tuli laenusumma tagastada hiljemalt 15.07.2009, siis ei ole vaidlust selle üle, et hageja nõue kostja vastu on TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud. Seda ei muuda ka kostja antud võlatunnistus, kuivõrd deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, kus võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud ehk võlatunnistus ei võta kostjalt nõude aegumise vastuväite esitamise õigust. Kuna deklaratiivne võlatunnistus on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ja ei lõpeta ega muuda olemasolevat võlasuhet, kohandub deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele põhikohustusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Seetõttu aegus hageja nõue kostja vastu hiljemalt 2012. aasta suvel. Hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja nõue kostja vastu on aegunud. Hageja leiab, et kostja aegumise vastuväide on alusetu. Hageja on seisukohal, et 26.01.2010 sõlmitud lepingu ülesütlemine ei muutnud tähendusetuks samas lepingus sisaldunud võlatunnistust, millega kostja tunnistas võlga hageja ees ja pooled leppisid kokku võla tasumise uued tingimused. Nende tingimuste rikkumise tõttu ütles hageja hiljem lepingu üles ja kogu võlg muutus uuesti sissenõutavaks 04.05.2010. 15.04.2013 kirjaliku avaldusega tunnistas kostja uuesti oma võlgnevust. 26.10.2010 leping ja kostja 15.04.2013 avaldus katkestasid aegumise vastavalt TsÜS § 158. Hageja leiab, et poolte vahelise vaidluse õige lahendamise seisukohalt on tähendusetu kostja väide, et 26.01.2010 leping oli deklaratiivne võlatunnistus. Igal juhul on aga õiguslikult vale kostja arvamus selle kohta, justkui ei katkestaks deklaratiivne võlatunnistus aegumist.
8.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 1 kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. TsÜS § 158 lg 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos.
9.Kohus leiab, et kostja seisukoht, et hageja 23.04.2010 lepingu ülesütlemise teatega (tl 8) taastus 26.01.2010 lepingule eelnenud olukord, ei ole õige. Vaidlus puudub selles, et kostja on 26.01.2010 lepingu alusel tasunud 2 osamakset kokku summas 226 420 krooni ja on sellega
2-16-5934
tasunud osaliselt võlgnevust hagejale. Õiguskirjanduses on leitud, et juhul, kui võlgnik maksab võlausaldaja üleskutsel osa võlast ära, siis laieneb katkemine kogu nõude aegumisele, v.a kui võlgnik reserveeris sellega vastuväite võla suurusele, s.t väljendas selget tahet, et ta võlga ülejäänud osas ei tunnusta (P. Varul, jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, Tallinn 2010, lk 504). Käesoleval juhul on kostja tasunud osa võlast 26.01.2010 lepingu alusel, milles pooled olid kokku leppinud kogu laenulepingu järgse võla tasumises, millest tulenevalt on kostja tunnustanud kogu laenulepingust tulenevat võlgnevust. Järelikult on kostja nõuet hageja ees tunnustanud laenu osalise tasumisega, mis TsÜS § 158 lg 1 ja 2 kohaselt toob kaasa aegumise katkemise ja uuesti algamise. Õiguskirjanduses on leitud, et TsÜS § 158 tagab võlausaldajale, kelle nõuet võlgnik tunnustab, reaalse võimaluse sellele tunnustamisele tugineda. Nõuet tunnustanud võlgnik ei vääri sellist kaitset, et ta saaks vastuoluliselt (ja hea usu põhimõttega vastuolus) käitudes tugineda vahetult pärast nõude tunnustamist selle aegumisele. Samuti on asutud seisukohale, et katkemine võib olla korduv. Nõude tunnustamisega aegumine katkeb ja algab uuesti tunnustamisele järgnevast päevast tervikuna. (P. Varul, jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, Tallinn 2010, lk 504, 505). Eeltoodust tulenevalt algas hageja nõude aegumine uuesti 26.01.2010 ja aegumistähtaeg lõppes 26.01.2013.
10.Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et nõude tunnustamine pärast aegumistähtaja möödumist ei tekita uut aegumist ega kõrvalda toimunud aegumist, kuid võib olla hinnatav aegumise vastuväitest loobumisena ja/või konstitutiivse võlatunnistusena või garantiina (P. Varul, jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, Tallinn 2010, lk 505).
11.15.04.2013 on kostja andnud võlatunnistuse, millega tunnustanud hageja nõuet seisuga 15.04.2013 summas 41 542.57 eurot (tl 10). Arvestades asjaolu, et hageja nõue aegus 26.01.2013, ei saanud 15.04.2013 võlatunnistusega katkeda aegumistähtaeg, mis lõppes 26.01.2013 ja mis võlatunnistuse andmise ajaks möödunud oli. Samale seisukohale on jõudnud Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-02 tehtud lahendi punktis 11.
12.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et 15.07.2008 laenuleping ja 26.01.2010 sõlmitud leping võla tasumise kohta on aegunud 26.01.2013. Arvestades asjaolu, et kostja on olukorras, kus poolte vahel sõlmitud laenulepingust tulenev nõue oli aegunud, tunnistanud 15.07.2008 sõlmitud laenulepingust tulenevat võlgnevust, järeldab kohus, et võlatunnistuse andmisega on kostja loobunud aegumise vastuväitest.
13.Kostja on 15.04.2013 võlatunnistuses tunnistanud hageja ees võlgnevust, mis tuleneb 15.07.2008 sõlmitud laenulepingust. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kostja hinnangul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, hageja ei ole otsuselt esitanud oma seisukohta selles, kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega, samas järeldab kohus hageja seisukohtadest tulenevalt, et kuna hageja on seisukohal, et varasemad lepingud kehtivad, siis on kostja andnud 15.04.2013 välja deklaratiivse võlatunnistuse. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et pooled on ühisel seisukohal, et 15.04.2013 võlatunnistust on deklaratiivne võlatunnistus.
14.Kostja on leidnud, et tulenevalt tema poolt antud 15.04.2013 deklaratiivsest võlatunnistusest omab tähendust alustehing, mille alusel on hagi aegunud. Kohus nõustub
2-16-5934
kostja seisukohaga, et käesoleval juhul omab poolte vahelise õigussuhte selgitamisel tähendust võlatunnistusega seonduv alustehing. Samas ei nõustu kohus kostja aegumise vastuväitega, mida kohus on lahendi punktides 9-13 analüüsinud ja jõudnud järeldusele, et hagi ei ole aegunud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja aegumise vastuväide ei ole põhjendatud. Laenu põhiosa nõue
15.Hageja palub kostjalt poolte vahelisest laenulepingulisest suhtest tulenevalt välja mõista laenu põhiosa 41 542.57 eurot. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu, kuna leidis, et hageja laenu põhiosa nõue on aegunud. Kohus on kohtuotsuse punktides 6 – 14 analüüsinud kostja hagi aegumise vastuväidet ja asunud seisukohale, et see on põhjendamata, mistõttu hageja nõue ei ole aegunud. Kohus leiab, et kuna kostja on 15.04.2013 antud võlatunnistuses tunnistanud poolte vahel 15.07.2008 sõlmitud laenulepingust tulenevat kohustust seisuga 15.04.2013 summas 41 542.57 eurot (tl 10) ja ei ole nõudele esitanud muid vastuväiteid peale aegumise vastuväite, mille kohus on eelnevalt ümber lükanud, siis ei ole kostjal vastuväiteid hageja 15.07.2008 sõlmitud laenulepingust tulenevale nõudele summas 41 542.57 eurot. Kuna kostja ei ole täitnud poolte vahel 15.07.2008 sõlmitud laenulepingust tulenevat kohustust, on hageja pöördunud kohtusse võlgnevuse nõudes. Eeltoodust tulenevalt ja kohaldades VÕS § 76 lg 1 leiab kohus, et hageja 15.07.2008 laenulepingust tulenev põhinõue summas 41 542.57 eurot kuulub rahuldamisele ja seetõttu tuleb nimetatud summa kostjalt välja mõista. Intressi nõue
16.Hageja on palunud kostjalt välja mõista intressi summas 5 112.93 eurot. Kostja pidi laenu tagastama 15.07.2009 ja maksma intressi 8% aastas. Kostja vaidleb hageja intressinõudele summas 5 112.93 eurot vastu. Kostja on selgitanud, et juhul, asuda seisukohale, et hageja nõue kostja vastu ei oleks aegunud, soovib kostja täiendavalt märkida, et 15.04.2013 võlatunnistusega tunnistas kostja hageja ees üksnes võlgnevust summas 41 542.57 eurot (650 000 krooni), st võlatunnistus hõlmab kogu kostja võlgnevust hageja ees. Hageja nõue intressi saamiseks on aegunud ning tuleb seega jätta rahuldamata ka olukorras, kus hageja põhinõue kostja vastu ei oleks võlatunnistuse andmise tõttu aegunud. Hageja ei nõustu kostja väitega, justkui poleks 15.04.2013 võlatunnistusega tunnistatud laenulepingust tulenevat intressinõuet. Võlatunnistusega on selgesõnaliselt tunnistatud kõiki laenulepingust tulenevaid nõudeid (võlatunnistuse esimene lause). Täiendavalt on võlatunnistuses toodud summaliselt välja laenusumma tagastamata jäägi suurus (teine lause). Asjaolu, et intressinõude suurust pole eraldi välja toodud, ei muuda tähendusetuks võlatunnistuse esimese lause sisu.
17.Kohus leiab, et õige on hageja seisukoht, et kostja on 15.04.2013 võlatunnistuses tunnistanud intressinõuet, kuna võlatunnistuses on kostja märkinud, et kostja tunnistab oma võlgnevusi, mis tulenevad poolte vahel 15.07.2008 sõlmitud laenulepingust. Kohus järeldab, et võlatunnistuses märgitud fraasi „tunnistab oma võlgnevusi“ saab tõlgendada ainult selliselt, et kostja tunnistab kõiki 15.07.2008 laenulepingust tulenevaid kohustusi, kuna sõna
2-16-5934
„võlgnevusi“ on kirjutatud mitmuses ehk see tähendab, et võlgnevusi on rohkem kui üks. Arvestades asjaolu, et 15.07.2008 laenulepingust tuleneb kaks kohustust, mida saab käsitleda võlgnevusena, milleks on laenu tagastamise kohustus ja punktis 6 kokku lepitud intressi maksmise kohustus, siis järeldab kohus, et kostja on 15.04.2013 võlatunnistuses tunnistanud lisaks laenu tagastamise kohustusele ka intressi maksmise kohustust.
18.Kuna kohus on kohtuotsuse punktis 12 jõudnud järeldusele, et kostja on 15.04.2013 sõlmitud võlatunnistusega loobunud aegumise vastuväitest, siis on põhjendatud hageja 15.07.2008 laenulepingu punktis 6 kokkulepitud intressi maksmise kohustusest tulenev nõue.
19.Hageja on palunud kostjalt välja mõista intressi summas 5 112.93 eurot (1 000 000 x 8% = 80 000 krooni / 15,6466). Kuna 15.07.2008 laenulepingu kohaselt on laenuintress 8% aastas, siis järeldab kohus, et hageja on palunud intressina välja mõista laenulepingu punktis 4 kokkulepitud tähtaja ulatuses ehk 1 aasta ulatuses. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ei ole laenulepingus kokku lepitud tähtaja jooksul ehk 15. juuliks 2009 laenu tagastanud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna hageja intressinõude suuruses ja tähtajas on pooled laenulepingus kokku leppinud, siis tuleb kostjal intress summas 5 112.93 eurot VÕS § 76 lg 1 alusel välja mõista. Viivis nõue
20.Hagiavalduses on hageja palunud kostjalt välja mõista viivise ja leidnud, et viivist tuleb arvestada alates 04.05.2010. Ajavahemikus 04.05.2010 – 14.04.2016 arvestatud viivise summa on 45 136 eurot (41 542.57 x 0,05% x 2 173 päeva). Hageja soovib viivise väljamõistmist kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte üle põhivõla summa, seega on hageja viivisenõue 41 542.57 eurot. Kostja leiab, et poolte vahel puudub kokkulepe 0,05% viivise kohaldamise kohta. Sellesisuline kokkulepe sisaldus kompromisslepingus, kuid kuna hageja ütles kompromisslepingu 23.04.2010 avaldusega üles, siis leiab kostja, et kompromissleping enam pooltevahelisi suhteid ei reguleeri. Laenulepingus kokkulepet, mille kohaselt tulnuks kostjal tasuda hagejale viivist 0,05% viivitatud summalt iga viivitatud päeva eest, poolte vahel aga ei olnud. Niisiis on hageja nõue kostjalt viivise määraga 0,05% saamiseks alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Juhul, kui hagejal oleks kostja vastu intressi- ja viivisenõue, millega kostja ei nõustu, siis laenulepingu puhul ei või intressi ja viivise summa ületada põhivõlga. Hageja leiab, et tulenevalt VÕS § 195 lg 2 ei mõjutanud 26.10.2010 lepingu ülesütlemine selles lepingus sisalduva viivisekokkuleppe kehtivust. Hageja jääb seega jätkuvalt kokkuleppelise määra alusel arvestatud viivisenõude juurde. Samas märgib hageja, et kui viivisekokkulepe ei kehtiks, oleks tal õigus nõuda kostjalt viivist seadusega kehtestatud määra alusel, vastava viivise suurus arvestatuna perioodilt 04.05.2010-31.08.2016 on 21 343.31 eurot.
21.26.10.2010 sõlmitu lepingu võla tasumise kohta punktis 5 on pooled kokku leppinud, et maksete tasumisega viivitamisel on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist 0,05% summalt iga viivitatud päeva eest (tl 6-7).
22.VÕS § 195 lg 2 sätestab, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste
2-16-5934
täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. VÕS § 113 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
23.Tulenevalt VÕS § 195 lg 2 leiab kohus, et olenemata asjaolust, et hageja ütles 26.10.2010 lepingu üles, jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused. Seega jäi kehtima 26.10.2010 lepingu punktis 5 kokku lepitud viivise maksmise kohustus, millest tulenevalt on põhjendatud hageja viivise nõude aluseks olev määr 0,05% viivitatult summalt iga viivitatud päeva eest.
24.Hageja on 26.10.2010 lepingu ülese ütelnud 24.04.2010 kirjaga (tl 8), mille kostja on 26.04.2010 kätte saanud (tl 9). Hageja on 23.04.2010 lepingu ülesütlemise teates avaldanud, et juhul, kui kostja ei likvideeri võlgnevust 10 päeva jooksul, loeb hageja 26.10.2010 lepingu ülesöelduks. Vaidlus puudub selles, et kostja ei täitnud 10 päeva jooksul alates ülesütlemise teate kättesaamisest 26.04.2010 laenulepingust tulenevaid kohustusi. Eeltoodust tulenevalt jõustus hageja 26.10.2010 sõlmitud lepingu ülesütlemine 05.04.2010. Seega on põhjendatud hageja nõue alustada viivise arvestamist alates 05.04.2010. kuna hageja esitas hagi 14.04.2016, siis on põhjendatud hageja nõue mõista välja viivised kuni hagi esitamise ajani.
25.Hageja on arvestanud viivist alates 04.05.2010 kuni 14.04.2016 summas 45 136 eurot (41 542.57 x 0,05% x 2 173 päeva). Hageja soovib viivise väljamõistmist kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte üle põhivõla summa, mistõttu hageja viivisenõue on 41 542.57 eurot. Kohus nõustub hageja arvutuskäiguga viivise arvestuse osas ja ei korda seda. Samuti leiab kohus, et põhjendatud ja kehtiva kohtupraktikaga kooskõlas on vähendada viivist kuni põhinõude suuruseni ehk 41 542.57 euroni, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele.
26.Menetluskulud
TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna kohus rahuldas hageja nõude täies ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
2-16-5934
TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2 tuleneb, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja menetluskulud tuleb kindlaks määrata mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist.