Tsiviilasi Lakotelep Sopron OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Oliver Ennoki hagi XX vastu rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.12.2018 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
7324,31 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Lakotelep Menetlusosalised ja nende Sopron OÜ (pankrotis, registrikood 11355396, asukoht esindajad Rävala pst 8, Tallinn, 10143) pankrotihaldur Oliver Ennok, lepinguline esindaja Kerli Kaasik Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Talts (e-post XXX) Istungi toimumise aeg
02.05.2018
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 18.12.2018 otsus osas, milles maakohus rahuldas hageja hagi 5 243,31 eurot ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas, muus osas jätta maakohtu otsus lõppjärelduses muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
Kehtiva kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine: 3.1.Rahuldada Lakotelep Sopron OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Oliver Ennoki hagi XX vastu rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks 5 243,31 euro osas.
1(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-8799 3.2.Tunnistada kehtetuks Lakotelep Sopron OÜ (pankrotis) ja XX vahel suulise kokkuleppe alusel rahalise kohustuse täitmine perioodil 29.08.2017 kuni 05.07.2016 kokku summas 5 243,31 eurot. 3.3.Mõista XX-lt Lakotelep Sopron OÜ (pankrotis) kasuks välja 5 243,31 eurot. 3.4.Lõpetada menetlus Lakotelep Sopron OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Oliver Ennoki hagis XX vastu rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks summas 2080 eurot seoses hagist loobumisega. 3.5.Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 28% ulatuses Lakotelep Sopron OÜ (pankrotis) kanda ja 78% ulatuses XX kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Kohtule 07.06.2018. a esitatud hagiavalduse kohaselt on 20. veebruaril 2007. a kantud äriregistrisse Palmers Logistika OÜ (praeguse nimega Lakotelep Sopron OÜ). 03. mail 2017. a määras Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-17-6118 Lakotelep Sopron OÜ (edaspidi ka võlgnik) juhatuse asendusliikmeks BB. 02. augustil 2017. a esitas võlgniku juhatuse asendusliige avalduse Lakotelep Sopron OÜ pankroti väljakuulutamiseks. 29. augusti 2017. a Harju Maakohtu kohtumäärusega nimetati Lakotelep Sopron OÜ ajutiseks pankrotihalduriks Oliver Ennoki. 09. oktoobri 2017. a Harju Maakohtu kohtumäärusega kuulutati välja Lakotelep Sopron OÜ pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Oliver Ennok.
2.XX esitas Lakotelep Sopron OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses võlausaldajana nõudeavalduse, milles märgib, et XX ja võlgnik on sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt lubas XX anda võlgnikule lühiajalist laenu võlgniku jooksvate kohustuste täitmiseks kokku summas 88 314,00 eurot. Laenu tagastamine pidi toimuma kokkuleppel, kuid kostja on avaldanud, et võlgnik tagastas Kostjale laenu summas 67 611,91 eurot perioodil 17.05.2013–05.07.2016. a. Kostja esitas nõudeavalduse 20 702,09 euro nõudes. Pankrotihaldurile poolte vahelist laenulepingut ega ühtegi võlgniku raamatupidamisdokumenti esitatud ei ole, seega ei ole hagejal võimalik kindlaks teha laenulepingu kõiki tingimusi.
3.Kostja esitatud nõudeavaldusest ning võlgniku arvelduskonto väljavõttest nähtub, et XX laenas OÜ-le Palmers Logistika kokku 88 314,00 eurot. Võlgniku arvelduskonto nr EE141700017001160039 väljavõttest ilmneb, et ajavahemikus 06.08.2015. a kuni 05.07.2016. a tagastati kostjale laenu kokku summas 7 323,31 eurot. Pankrotihalduri hinnangul on eeltoodud laenu tagasimaksed tehtud võlgniku teiste võlausaldajate huve kahjustades.
2(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-8799
4.Pankrotihaldur täpsustab, et Lakotelep Sopron OÜ (pankrotis) pankrotiavalduse on esitanud võlgnikule määratud juhatuse asendusliige. Pankrotiavalduse aluseks oli Lakotelep Sopron OÜ (pankrotis) võlgnevus OÜ K-Ärikeskuse ees summas 88 198,07 eurot, mis tulenes Harju Maakohtu 13.07.2017. a kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-16-5934. Võlgnevus OÜ K-Ärikeskus ees tulenes poolte vahel sõlmitud laenulepingust. Kohtuotsuse kohaselt on võlgnik võlgnevust tunnistanud, kuid jätnud alates 2010. aastast laenu tagasimaksed tegemata ning vältinud võlausaldajaga suhtlemist. Võlgniku endised juhatuse liikmed KK, RR ja CC on kogu osaühingu osaluse võõrandanud OÜ-le Stroominvest, kes on 11.08.2016. a muutnud ettevõtja nime ning määranud juhatusse PP’i, kes on tuntud sarnase skeemi alusel firmade likvideerijana. Äriregistri andmetel on PP olnud juhatuse liikmeks kokku pea neljasajal ettevõttel, millest valdava enamuse nimi on sarnaselt võlgnikule muudetud ning ettevõtte osanikuks on üldjuhul saanud mõni varifirma. Sellisel viisil tegutsedes on võlgniku endised juhatuse liikmed ilmselt soovinud äriühingu likvideerida ja lootnud vabaneda ettevõtjaga seotud kohustustest (ja samuti õigustest).
5.Lakotelep Sopron OÜ (pankrotis) juhatuse poolt ei ole käesoleva hetkeni pankrotihaldurile üle antud ühtegi raamatupidamise alusdokumenti ning suure tõenäosusega on kogu võlgniku raamatupidamine üldse hävitatud. Eeltoodust tulenevalt on pankrotihaldur tuvastanud, et võlgnik on vahetult peale oma peamise võlausaldajaga, OÜ K-Ärikeskus, kohtuvaidluse alustamist asunud võõrandama kogu oma vara lähikondsetele ning tagastanud laenumakseid ainult lähikondsetele võlausaldajatele.
6.Võlgniku pankrotimenetlus algatati 29.08.2017. a ja pankrot kuulutati välja 09.10.2017. a Seega on hagi esitatud PankrS § 118 lg 2 tähtaega järgides. Võlgnik tasus rahalise kohustuse kostjale perioodil 06.08.2015.–05.07.2016. Seega on nimetatud tehing tehtud kahe aasta jooksul enne võlgniku pankrotimenetluse algatamist. Alates 20.02.2007. a on üheks võlgniku juhatuse liikmeks RR (isikukood XXXXXXXXXXX). XX on RR abikaasa, seega on kostja igal juhul võlgniku lähikondne pankrotiseaduse mõttes.
7.Võlgniku poolt võlausaldajate huvide kahjustamine selles, et võlgniku arveldusarvelt on juhatuse liige täitnud rahalise kohustuse summas 7 323,31 eurot, eelistades juhatuse liikme abikaasat ehk lähikondset teistele võlausaldajatele. Laenusumma tagasimaksmise kohutuse tähtaega ei ole võlgniku pankrotihaldurile avaldatud.
8.Võlgnik oleks pidanud võlgnevuse tasuma kõigepealt OÜ-le K-Ärikeskus, kelle kohustuse täitmise tähtaeg oli juba 2010. aastal. Olenemata sellest, et kohtotsus, mille alusel ka kohus mõistis võlgnikult välja võlgnevuse summas 88 198,07 eurot tehti 13.07.2017. a, siis oli võlgnikul võlgnevus OÜ K-Ärikeskus ees tasumata juba 2010. aastast. Võlgniku lähikondne ning ilmselgelt eriti juhatuse liige pidi olema teadlik sellise kohustuse olemasolust. Võlgnik eelistas enda lähikondsele laenu tagastades ilmselgelt põhjendamatult oma lähikondset. Lähikondse eelistamine teistele võlausaldajatele on vastuolus ka pankrotimenetluse olemusega ning rikub võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet. Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 187 lg 1 sätestab, et juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Seega on ilmselge, et võlgniku juhatuse liikmed on teadlikult kahjustanud teiste võlausaldajate huvisid ning eiranud korraliku ettevõtja hoolsuskohustust, täites ennetähtaegselt kohustuse võlgniku lähikondse ees. Selge on ka see, et kostja oli teadlik või vähemalt pidi olema teadlik võlgniku majanduslikust olukorrast (maksejõuetusest) ning asjaolust et nimetatud tehinguga kahjustatakse oluliselt teiste võlausaldajate huvisid.
9.Hageja palub kohtul tunnistada kehtetuks PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel võlgniku rahalise kohustuse ennetähtaegne täitmine kostjale summas 7323,31eurot. 3(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-8799
Kostja vastus
10.Kohtule 16.07.2018. a esitatud vastuses vaidleb kostja hagile vastu. XX esitas võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajana nõudeavalduse 20 702,09 euro nõudes. Nõue tuleneb XX ja Lakotelep Sopron OÜ vahel sõlmitud kokkuleppest, mille kohaselt lubas XX anda Lakotelep Sopron OÜ-le lühiajalist laenu võlgniku jooksvate kohustuste täitmiseks. Laenu tagastamine pidi toimuma kokkuleppel. Võlausaldaja andis võlgnikule laenu kogusummas 88 314 eurot, mille võlgnik on tagastanud osaliselt. Võlgnik on tagastanud 67 611,91 eurot, seega on võlausaldajal võlgniku vastu nõue summas 20 702,09 eurot (88 314 – 67 611,91).
11.Võlgnik kasutas kostjale teadaolevalt lühiajalist laenu jooksvate kohustuste täitmiseks. Jooksvateks kohustusteks olid muuhulgas näiteks pangalaenu tagasimakse koos intressidega ja võlgniku äriruumide kommunaalkulud. Lisaks pidi võlgnik ostma mööblitootjatest tarnijatelt korraga igat toodet koguses 30-50 tk, kusjuures maksetähtajad tarnijate ees olid lühikesed (s.o 7-14 kalendripäeva). Kui tarnijate ees olid võlgnevused, ei tarninud mööblitootjad uut kaupa. Kui võlgnik soovis tellida tooteid väiksemas koguses, oli kauba tükihind oluliselt suurem. Eelnevale lisandusid ka tarnijad, kes soovisid toodangu eest ettemaksu. Kohustuste katmiseks oli vaja võtta lühiajalist laenu seetõttu, et võlgniku klientide maksetähtajad olid tarnijate omadest pikemad (reeglina 21-30 kalendripäeva) ning klientide laekumised, tulenevalt tollal valitsenud üldisest majandusolukorrast, ebaregulaarsed. Võla tagastamine oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks, kuna juhul, kui võlgnik ei oleks tagastanud varasemalt üleantud lühiajalise laenu summasid, ei oleks olnud põhjendatud anda võlgnikule uut lühiajalist laenu.
12.Pankrotihalduri heidab kostjale ette, et kuivõrd võlgniku endised juhatuse liikmed on võõrandanud oma osaluse Lakotelep Sopron OÜ-s OÜ-le Stroominvest, kes määras juhatuse liikmeks PP’i, on kostja ilmselt soovinud äriühingu likvideerida ja lootnud vabaneda kohustustest ja õigustest. Nimetatud etteheide on täiesti põhjendamatu ning pankrotihalduri järeldused meelevaldsed. Kostja ei ole kunagi olnud Lakotelep Sopron OÜ juhatuse liige ega osanik, seega ei ole võimalik temale omistada võlgniku juhtorgani või osanike väidetavad tegemised või tegemata jätmised. Samuti ei ole kostjale mingil moel etteheidetav ka uue ettevõtte osaniku tegevus juhatuse liikme määramisel. Osaniku pädevuses on juhatuse liikme valimine vastavalt äriseadustiku (ÄS) § 168 lg 1 p 4. Uue juhatuse liikme PP’i varasem väidetav tegevus ei ole ka mitte mingil moel kostjale etteheidetav.
13.Pankrotihaldur märgib hagiavalduses, et Lakotelep Sopron OÜ juhatuse poolt ei ole käesoleva hetkeni pankrotihaldurile üle antud ühtegi raamatupidamise alusdokumenti ning suure tõenäosusega on kogu võlgniku raamatupidamine üldse hävitatud. Kostjale jääb arusaamatuks, kellele see etteheide tehtud on. Kostja märgib, et ta ei ole mitte kunagi olnud võlgniku osanik ega juhatuse liige. Kostja ei vastuta mingil moel OÜ Stroominvest või valitud juhatuse liikme tegevuse eest. Küll aga märgib kostja, et temale teadaolevalt vastavalt 01.08.2016.a sõlmitud Palmers Logistika OÜ osaluse ostu-müügilepingule kohustus osaluse ostja korraldama äriühingu äridokumentatsiooni üleandmise uuele omanikule või juhatusele. Teadaolevalt edastasid osaluse müüjad dokumentatsiooni osaluse ostja nõutud aadressile. Ajal, mil hagiavalduses toodud laenu tagastamine aset leidis, oli ettevõtte majandustegevus kasumlik ning aruandlus korras.
14.Pankrotihalduri väited on vastuolulised ja ebaõiged. Pankrotihaldur väidab hagiavalduses (vt punkt 1.8), et ajavahemikus 06.08.2015.a kuni 05.07.2016.a kostjale laenu tagastamine 4(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-8799 summas 7 323,31 eurot on tehtud võlgniku teiste võlausaldajate huve kahjustades. Samas väidab pankrotihaldur hagiavalduses (vt punkt 1.12), et võlgnik on vahetult peale oma peamise võlausaldajaga, OÜ K-Ärikeskus, kohtuvaidluse alustamist asunud võõrandama kogu oma vara lähikondsetele ning tagastanud laenumakseid ainult lähikondsetele võlausaldajatele. OÜ K-Ärikeskus esitas võlgniku vastu hagiavalduse 14.04.2016.a. Hagiavaldusest ei ole võimalik aru saada, millisel perioodil aset leidnud võlgniku laenu tagasimakseid pankrotihaldur ette heidab. Veelgi enam, kostjale laenu tagastamine ei ole ühegi perioodi puhul tagasivõidetav.
15.Rahalise kohustuse tagasivõitmise eeldused ei ole täidetud. Rahalise kohustuse tagasivõitmiseks on neli eeldust: (i) kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, (ii) kohustus täideti võlgniku lähikondsele, (iii) lähikondne või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu, (iv) toiming kahjustab võlausaldajate huve.
16.Rahaline kohustus ei täidetud lähikondsele. Esiteks soovib kostja juhtida tähelepanu sellele, et ta ei ole võlgniku lähikondne. Pankrotihaldur põhistab kostja lähikondsust ainult asjaoluga, et võlgniku juhatuse liige oli RR, kes on kostja abikaasa. Kostja märgib, et XX ja RR vahel on 07.09.2009.a sõlmitud abieluvaraleping (lisa 2) ning 09.09.2009.a abieluvara muutmise leping (lisa 3), mis on abieluvararegistrisse sisse kantud 15.09.2009.a (lisa 4) ning mis sätestab XX ja RR vahel varalahususe. Abieluvararegistri registrikaardi nr. 733 kanne nr 3 sätestab, et alates abieluvaralepingu sõlmimisest kummagi abikaasa poolt omandatav igasugune vara, sh registritesse kandmisele kuuluvad kinnis- ja vallasasjad, aktsiad, osad, osakud, muud väärtpaberid, pangaarvetel olev vara, rahalised hoiused ning muud varalised õigused, sh kohustused, mis kantakse registritesse ühe või teise abikaasa nimele, jäävad selle abikaasa lahusvaraks, kes selle vara, varalise õiguse või varalise kohustuse on omandanud või kelle nimele see vara on registreeritud registreerimisele kuuluva vara puhul vastavas registris. Abieluvararegistri kanne nr 4 sätestab, et abikaasade poolt võetud rahalised kohustused jäävad selle abikaasa kohustusteks, kelle varalistest õigustest nimetatud kohustused tulenevad või kes nimetatud kohustuste täitmiseks on lepingu sõlminud. Perekonnaseaduse § 58 sätestab, et varalahususe korral käsitatakse abikaasasid varalistes suhetes isikutena, kes ei ole teineteisega abielus. Kostjal ei olnud mingit puutumust võlgniku tegevusega seoses teiste võlausaldajatega ning mingit kooskõlastatud tegevust kostja ja võlgniku vahel ei toimunud ning seda ei ole tõendanud ka pankrotihaldur. Kostja oli võlgniku tavaline lepingupartner igapäevase majandustegevuse raames. Kostja juhib veel tähelepanu sellele, et isegi kui jaatada kostja lähikondsust, millega kostja ei nõustu, on Riigikohus 19.12.2007.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07 asunud seisukohale (vt punkt 15), et ainuüksi asjaolu, et makse tehti lähikondsele, ei anna veel alust järelduseks, et tehing kahjustas võlausaldajate huve. Antud seisukohta on Riigikohus korranud ka 24.05.2017.a otsuses tsiviilasjas nr 32-1-50-17. Arvestades RR ja XX vahel valitsevat varasuhet, laenulepingu asjaolusid ja kostja seotuse puudumist võlgnikuga tuleb ühise majandusliku huvi olemasolu, ja seega võlgniku lähikondse staatust, XX puhul vaieldamatult eitada.
17.Võlgnik oli laenu tagasimaksete ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks tagasimaksete tõttu. Hageja on õigesti osundanud, et võlgniku tegevus oli kasumlik. Võlgniku 2015.a majandusaasta aruandest ilmneb, et võlgniku tegevus oli kasumlik ning aruandeaasta lõpetati kasumiga. Eelöeldud asjaolu on täiendavalt tuvastanud ka
5(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-8799 pankrotihaldur ise, märkides 20.09.2017.a ajutise pankrotihalduri aruandes, et võlgniku 31.12.2015.a bilansi kohaselt on võlgnikul varasid 49 131,00 eurot, kohustusi 47 488,00 eurot ning omakapital 1643,00 eurot. Võlgniku kasum 2015.a majandustegevusest oli 19 643,00 eurot, müügitulu 58 781,00 eurot. Võlgniku 2015.a majandusaasta aruande kohaselt oli võlgniku põhitegevuseks projektijuhtimise teenuse pakkumine. 13.05.2013.a müüdi laokompleks OÜ-le Alving. Laekunud rahaga suudeti tasuda enamus pangalaene. 2014.a ja 2015.a on võlgnik tegutsenud kasumiga. Hageja poolt etteheidetav tagasimaksete periood kattub suuresti eelnevaga. Seega, ajal mil võlgnik tasus XX-le laenu tagasimakseid, oli võlgnik igati maksejõuline. Samuti ei muutunud võlgnik maksejõuetuks eeltoodud kohustuste täitmise tõttu. Harju Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 216-5934, mis oli võlgniku pankroti väljakuulutamise aluseks, jõustus augustis 2017.a. Seega ei ole mitte kuidagi võimalik väita, et võlgniku poolt laenumaksete tagastamine kostjale oleks toonud (või oleks saanud tuua) kaasa võlgniku maksejõuetuse. Võlgniku poolt kostjale laenu tagastamine etteheidetaval ajaperioodil ei muutnud võlgnikku maksejõuetuks. Pankrotihaldur ei ole vastupidist millegagi tõendanud. Kostja nõudeavaldusele lisatud maksekorralduse järgi andis kostja võlgnikule väiksemaid summasid laenu jätkuvalt ka vaidlusalusel perioodil ehk 2 aastat enne alates võlgnikule ajutise pankrotihalduri määramist, samas tagastati kostjale pidevalt ka laenu tagasimakseid. Kuivõrd võlgnik vajas juba 2015.a pidevalt tegevuse finantseerimist, kuid asjas on tõendamata, et ta suutis vaidlusalusel perioodil oluliselt vähendada oma võlgnevusi, tuleb ringkonnakohtu arvates asuda seisukohale, et ka rahavooliselt oli võlgnik vaidlusalusel perioodil maksejõuetu. Oluline on ka see, et OÜ-le K Ärikeskus, kelle ees oli sissenõutavaks muutunud kohustus juba aastatid tagasi, ei teinud võlgnik ühtegi makset. Võrreldes kostja poolt vaidlusalusel perioodil antud laenude suurust ja võlgniku poolt kostjale tagastatud laenumaksete suurust ning asjaolu, et teisele isikule, va lähikondlastele, sissenõutavaks muutunud võlgnevust asja materjalide järgi ei tasutud, tuleb asuda seisukohale, et mingil määral majandustegevus jätkus vaid seetõttu, et vähendada võlgnevust lähikondse ees. Seda ei saa aga pidada majanduslikult otstarbekaks käitumiseks, arvestades, et kõrvalkohustuste suurenemise tõttu samal ajal võlg teise võlausaldaja ees kasvab.
18.Seetõttu tuleb ka asuda seisukohale, et kostjale laenumaksete tagastamisega kahjustati teiste võlausaldajate huve.
19.Lisaks ei ole suutnud võlgniku maksejõuetuse põhjust välja selgitada ajutine pankrotihaldur Oliver Ennok, kes märgib ajutise pankrotihalduri aruandes, et tal on raske hinnata maksejõuetuse põhjuseid ja maksejõuetuse tekkimise aega. Eeltoodu kokkuvõttes ei ole hageja millegagi tõendanud, et laenu tagasimaksete ajal oleks võlgnik olnud maksejõuetu või oleks laenu tagasimaksete tõttu muutunud maksejõuetuks.
20.Pankrotihaldur on põhjendamatult asunud seisukohale, et võlgniku tagasimaksed kostjale on tehtud põhjendamatult ning alusetult enne teiste võlausaldajate nõudeid. Hageja on hagis viidanud Pankrotiseaduse § 110 lõikele 3, mille kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Antud viide on asjakohatu, kuivõrd PankrS § 113 alusel tagasivõitmiseks ei pea kohus tunnistama kehtetuks mitte tehingut, vaid sooritust, s.o rahalise kohustuse täitmist. Seega on PankrS § 110 küll üldnormiks §-dele 111, 112 ja 114, kuid mitte §-le 113, sest nimetatud säte ei reguleeri tehingu tagasivõitmist. Seetõttu on võimalik rahalise kohustuse täitmist tagasi võita PankrS § 113 alusel, täitmise aluseks olevat tehingut aga ka PankrS § 110 alusel (vt Riigikohtu 19.12.2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07, p 17). Eeltoodust tulenevat ei 6(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-8799 kohaldu käesoleval juhul võlausaldajate huvide kahjustamise eeldus ning võlausaldajate huvide kahjustamist peab tõendama pankrotihaldur. Lisaks on antud õigusnorm asjakohatu ka seetõttu, et kostja näol ei ole tegemist võlgniku lähikondsega, mida kostja on eelnevalt põhistanud. Antud juhul pankrotihaldur võlausaldajate huvide kahjustamist tõendanud ei ole ning sellist huvide kahjustamist ka ei esine.
21.Pankrotihaldur on hagiavalduses õigesti märkinud, et XX ja Lakotelep Sopron OÜ vahel on sõlmitud laenuleping lühiajalise laenu andmiseks. Võlgnikule antud laen tuli tagastada mõistlikult lühikese aja jooksul ning laenu tagastamisel ei toiminud kostja eelistamist teiste võlausaldajate ees. Täiendavalt tuleb tagasivõitmisel arvestada ka seda, kas tehing, millest tekkinud võlga tasuti, oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Kostjale teadaolevalt on võlgnik võlausaldajale K-Ärikeskus OÜ teinud 2013. aastal laenu tagasimakseid kokku summas 8458,40 eurot (tasuti 1400 eurot ja anti üle mööblit väärtuses 7058,40 eurot, mis asub K-Ärikeskus OÜ omaniku LL poolt peetavas Naissaare puhkekeskuses). Sellest tulenevalt ei ole õige pankrotihalduri väide hagiavalduses, mille kohaselt võlgnik on vältinud K-Ärikeskusega suhtlemist ja ei ole võlgnevust tasunud. Seega ei ole põhjust rääkida kostja kui ühe võlausaldaja eelistamisest teistele.
22.Pankrotihaldur märgib hagiavalduses (vt punkt 2.2.17), et võlgnik on teinud kahe aasta jooksul enne pankroti väljakuulutamist sarnaselt kostjale ka CC-le ja RR-le laenu tagasimakseid. Kokku on tagasimakseid tehtud summas 50 776,97 eurot. Pankrotihaldur märgib, et ta esitab analoogse hagi ka teiste isikute vastu. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et juhul, kui võlgnik ei oleks teinud laenu tagasimakseid võlausaldajatele, oleks võlausaldajad esitanud 10.04.2018.a võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul samadel alustel nõuded suuremas rahasummas ning neid nõudeid oleks ikkagi tunnustatud teise järgu nõuetena, kuivõrd ühtegi vastuväidet nendele nõuetele ei eksisteeri. See, et ettevõttele on antud laenu, ei tähenda mingil juhul seda, et laenusummat ei tule tagasi maksta. Kui viidatud 50 776,97 euro ulatuses ei oleks tagasimakseid tehtud, oleksid laenuandjate tunnustatud teise järgu nõuded pankrotivõlausaldajatena kokku 100 862,23 eurot (tunnustatud nõuded: RR 21 792,17 eurot + CC 7591 eurot, XX 20 702,09 eurot, millele lisandub 50 776,97 eurot). K-Ärikeskuse nõue võlgniku vastu on 91 845,85 eurot. Seega ei oleks K-Ärikeskus pankrotivõlausaldajana paremas seisus juhul, kui laenude tagasimakseid ei oleks toimunud. Veelgi enam, isegi kui K-Ärikeskuse nõue oleks varasemas järgus, kui kostja nõue, ei saaks kostjale võlgnevuse tasumist pidada teiste võlausaldajate kahjustamiseks. Maakohtu otsus
23.Maakohus rahuldas hagi, tunnistas kehtetuks poolte vahel suulise kokkuleppe alusel rahalise kohustuse täitmise perioodil 06.08.2015 kuni 05.07.2016 summas 7 323,31 eurot ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7 323, 31 eurot ning jättis menetluskulud kostja kanda.
24.Kohus on seisukohal, et Lakotelep Sopron (pankrotis) poolt perioodil 06.08.2015. a kuni 05.07.2016. a Lakotelep Sopron OÜ (pankrotis) arvelduskontolt teostatud rahalise kohustuse täitmine XX-le summas 7 323,31 eurot kuulub PankrS § 113 lg 1 p 3 sätestatust tulenevalt tagasivõitmisele, kuna rahalise kohustuse täitmine on tehtud kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, sellega kahjustati Lakotelep Sopron OÜ (pankrotis) võlausaldajate huve, kostjat kui lähikondset eelistati teistele võlausaldajatele. Rahalise kohustuse täitmine tingis võlgniku maksejõuetuse ning kostja teadis seda.
7(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-8799
25.Vaatamata kostja poolt käesolevas menetluses väidetule, et kostjalt laenu saamine ja kostjale laenu tagastamine oli Lakotelep Sopron OÜ majandustegevuse jätkamise seisukohalt olulise tähtsusega (tl 173-174), on kohtu hinnangul tegemist siiski kostja eelistamisega, kuna täitmata jäeti kohustused, mis olid võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohast vähemalt sama olulised. Pankroti väljakuulutamisel oli võlgnikul kohustusi summas 88 211,31 eurot (tl 6). Pankrotimenetluses on tunnustatud nõudeid summas 141 944,35 eurot. Lakotelep Sopron OÜ (pankrotis) nõuete kaitsmise protokollist nähtub, et võlgniku suurim võlausaldaja on OÜ K- Ärikeskus, kelle nõue on summas 91 845,85 eurot. OÜ K-Ärikeskus nõue on tasumata 2010. aastast, võlgnik tunnistas nõuet võlatunnistusega 15.04.2013. a (tl 28). Kostja eelistamine sellises olukorras oli kohtu hinnangul põhjendamatu ning kostjale rahalise kohustuse täitmist tuleb lugeda teisi võlausaldajaid kahjustavaks. Ajutine haldur on Lakotelep Sopron OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses tuvastanud, et kogu vara lähikondsetele võõrandamine ja lähikondsetele maksete tegemine oli püsiva maksejõuetuse tekkimise peamistest põhjustest.
26.Kostja hinnangul ei olnud Lakotelep Sopron OÜ (pankrotis) vaidlusaluse makse tegemisel maksejõuetu. 2015. aasta oli võlgnikule kasumlik, ajutine haldur ise on märkinud, et 31.12.2015. a bilansi kohaselt oli võlgnikul varasid 49 131 eurot, kohustusi 47 488 eurot ja omakapital 1 643 eurot.
27.Kohus kostjaga ei nõustu. RR poolt allkirjastatud võlatunnistusest nähtub, et 15.04.2013. a ei suutnud võlgnik täita kohustust summas 41 542,57 eurot. 4.11.2013 palus RR abikaasa XX-lt Lakotelep Sopron OÜ äritegevuse jätkamiseks 15 eurot laenu, 30.12.2013. a palus RR abikaasalt XX-lt Lakotelep Sopron OÜ äritegevuseks 50 eurot laenu (tl 49-57, 58). 24.11.2015. a oli võimalik laenu tagastada üksnes summas 26 eurot (tl 137). Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et võlgniku majandustegevus 2014– 2015. a ei olnud jätkusuutlik. Olukorras, kus pankrotihaldurile ei ole üle antud ühtegi raamatupidamisdokumenti on kostja poolt küüniline ning ka vastuolus Pankrs § 113 lg 2 sätestatuga viidata halduri tõendamiskoormisele maksejõuetuse täpse aja ja põhjuste kohta (tl 191-192). Olukorras, kus Lakotelep Sopron OÜ jaoks laenati kostjalt väikseid summasid, pidi kostjale üheselt äratuntav olema, et äriühing ei olnud jätkusuutlik. Kohtu hinnangul osales kostja teadlikult väikeste summade laenamise ja tagastamise skeemis, eesmärgiga vältida OÜ K-Ärikeskuse nõude rahuldamist. Eeltoodust nähtub kohtu hinnangul, et makseraskuste ilmnemisel 2014. a aastal ei olnud juhatuse liikmete prioriteediks tegutseda Lakotelep Sopron OÜ (pankrotis) majanduslikes huvides ning rahuldada Lakotelep Sopron OÜ suurima võlausaldaja OÜ K-Ärikeskuse nõuet, vaid tegutseda Lakotelep Sopron OÜ-st (pankrotis) vara väljaviimisel üksnes endaga seotud isikute huvides.
28.Äriregistri B-kaardi väljatrükilt nähtub, et perioodil 20.02.2007. a kuni 11.08.2016. a oli võlgniku juhatuse liige RR (tl 10), seega on kostja puhul tegemist lähikondsetega PankrS § 117 lg 2 p 6 tähenduses. Kostja viited abikaasade varalahususe kokkuleppele ei oma kohtu hinnangul mingit tähendust PankrS § 117 alusel lähikondsusele hinnangu andmisel, kuivõrd PankrS § 117 ei sea lähikondsust sõltuvusse muudest lisatingimustest. Vaidlust ei ole selles, et võlgniku juhatuse liige RR ja XX on abikaasad (tl 216). Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et perioodil 06.08.2015. a kuni 05.07.2016. a rahalise kohustuse täitmisel oli kostja Lakotelep Sopron OÜ (pankrotis) lähikondsena teadlik Lakotelep Sopron OÜ (pankrotis) halvast majanduslikust olukorrast ning asjaolust, et pärast lähikondsetele
8(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-8799 maksete teostamist, et olnud võlgnikul piisavalt vara tema ülejäänud võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning maksetega kahjustati võlausaldajate huve. Kostja apellatsioonkaebus
29.Kostja maakohtu otsusega ei nõustunud ja esitas apellatsioonkaebuse. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
30.Maakohus on kohtuotsuses osundanud, et ajutine haldur on Lakotelep Sopron OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses tuvastanud, et kogu vara lähikondsetele võõrandamine ja lähikondsetele maksete tegemine oli püsiva maksejõuetuse tekkimise peamistest põhjustest. Apellandi hinnangul on maakohus eelviidatud asjaolu tuvastanud ekslikult ning hinnanud esitatud tõendeid ebaõigesti. Apellant on seisukohal, et asjas tuvastatud asjaolud ning esitatud tõendid ei viita mingil moel sellele, et rahalise kohustuse täitmine kostjale tõi kaasa võlgniku maksejõuetuse.
31.Apellandi hinnangul on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning hinnanud ebaõigesti esitatud tõendeid, mille tagajärjel asus maakohus ekslikule seisukohale, et kostja näol on tegemist võlgniku lähikondsega.
32.Ühtlasi peab apellant vajalikuks välja tuua, et maakohus on lähtunud ekslikust arusaamast nagu olnuks OÜ-le K-Ärikeskus võlgnetava kohustuse täitmine ettevõtte tegevuse jätkamise seisukohalt olulisem. OÜ-le K-Ärikeskus kohustuse täitmine ei olnud sellest aspektist oluline, sest OÜ K-Ärikeskus või antud ettevõttele võla tasumine ei aidanud võlgnikul kuidagi majandustegevust läbi viia. Võlgnikul oli jooksvalt vaja lühiajalist finantseeringut jooksvate kohustuste täitmiseks ja seda XX-lt saadigi. XX-le maksti tagasi ostjatelt laekunud rahast ja võlgniku kohustused vähenesid pidevalt. Seda asjaolu (kohustuste pidev vähenemine) ei ole kuni 31.12.2015.a toimunud majandustegevuse kontekstis vaidlustanud ka pankrotihaldur. Pankrotihaldur on märkinud üksnes seda, et 2016.a osas puuduvad tal andmed. Vastus apellatsioonkaebusele
33.Hageja vaidles esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud jätta kostja kanda. Menetluse edasine käik
34.Apellatsioonimenetluses loobus hageja nõudest summast 2080 eurot. Ringkonnakohtu seisukoht
35.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus rahuldas hageja hagi 5 243,31 eurot ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas, muus osas jätta maakohtu otsus lõppjärelduses muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
36.Asja materjalidest nähtub alljärgnev: -Harju Maakohtu 29.08.2017 määrusega nimetati Lakotelep Sopron OÜ-le (edaspidi ka võlgnik) ajutine pankrotihaldur. -09.10.2017 kuulutati välja võlgniku pankrot. -Võlgniku ja kostja vahel oli sõlmitud suuline laenuleping, millega kostja andis võlgnikule 88 314 eurot laenu, laenu tagasimakse tähtaega kumbki pool pole avaldanud. -Võlgnik tasus kostjale laenu tagasi ositi.
9(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-8799 -Perioodil 29.08.2017 kuni 05.07.2016 tasus võlgnik kostjale laenu tagasimakseid kokku 5 243,31 eurot.
37.PankrS § 113 lg 1 p-i 3 järgi kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu.
38.Apellatsioonkaebuses vaidlustab kostja maakohtu seisukohta, mille kohaselt on kostja võlgniku lähikondne. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tuvastanud õigesti selle, et kostja on võlgniku lähikondne. Maakohus on selle asjaolu tuvastamisel kohaldanud materiaalõigust õigesti. Ringkonnakohus ei korda maakohtu põhjendusi kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6, sest nõustub selles osas täielikult maakohtu argumentatsiooniga. Asjaolu, et kostja maakohtu arvamusega ei nõustu, ei anna alust järeldada, et maakohus kohaldas materiaalõigust või hindas tõendeid ebaõigesti.
39.Poolte vahel on ka vaidlus selles, kas vaidlusaluste maksete tegemise ajal oli võlgnik maksejõuetu. Maakohus leidis, et 2014-2015.a ei olnud võlgniku majandustegevus jätkusuutlik (otsuse p 12), millest saab järeldada, et maakohtu arvates oli võlgnik nimetatud perioodil maksejõuetu. Samuti avaldas maakohus seisukoha, et kostjale rahalise kohustuse täitmine tingis võlgniku maksejõuetuse (otsuse p 8).
40.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostjale vaidlustatud rahalise kohustuse täitmine tingis võlgniku maksejõuetuse. Küll on maakohus tuvastanud õigesti, et kostjale rahalise kohustuse täitmise ajal oli võlgnik juba maksejõuetu.
41.PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Seega selleks, et tuvastada võlgniku maksejõulisust vaidlustatud tehingute ajal, tuleb hinnata mh võlgniku suutlikkust tasuda võlgu, st vara ja kohustuste omavahelist vahekorda.
42.2015 majandusaasta aruande (I kd, tlk 144-153) kohaselt oli võlgnikul varasid 49 131 eurot, kohustusi 47 488 eurot ja omakapital oli 1 643 eurot. Aruande kohaselt sai võlgnik majandustegevusest kasumit, millest saab järeldada majandustegevuse jätkusuutlikkust. Samas on hageja tuginenud sellele, et võlgniku 2015.a majandusaasta aruanne ei kajasta võlgniku kohustusi õigesti. Ringkonnakohus leiab, et hageja väitega tuleb nõustuda. Ringkonnakohtu istungil avaldasid mõlemad pooled, et võlgniku 2015 majandusaasta aruandes kajastub põhivõlgnevus OÜ K-Ärikeskus. Samas ei ole kajastatud võlgniku kõrvalkohustusi nimetatud äriühingu ees, kuigi sõlmitud kokkuleppe (I kd, tlk 26) järgi tuli võlgnevuselt tasuda ka viivist. 13.07.2017 otsusega tsiviilasjas 2-16-2017 (I kd, tlk 32jj) tuvastas maakohus, et hageja on põhjendatult nõudnud viivise tasumist põhivõlgnevusega samas suuruses ehk summas 41 542,57 eurot. Kohus tõi esile, et ajavahemikul 04.05.201014.04.2016 moodustus viivise suurus 45 136 eurot. Ringkonnakohtu arvates viitab nimetatud arvestus, et juba 2015.a lõpuks oli võlgniku vastu viivisenõue vähemalt põhinõude suuruses. Seda kohustust võlgniku majandusaasta aruanne ei kajasta.
43.2015.a võlgniku majandusaasta aruandes sisaldus ka teave selle kohta, et laenukohustused seotud isikute ees on 1 074 eurot. Ringkonnakohus leiab, et ka selles osas ei kajasta võlgniku 10(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-8799 majandusaasta aruanne võlgniku kohustusi õigesti. Nimelt on kostja oma nõudeavalduses võlgniku pankrotimenetluses (I kd, tlk 47 jj) esile toonud, et tema nõue võlgniku vastu moodustab 20 702,09 eurot. Nõudeavaldusele lisatud maksekorralduste järgi andis kostja võlgnikule 2016.a laenu 715 eurot. See aga tähendab seda, et suurem osa võlgnevusest oli tekkinud enne 2016.a, mis omakorda tõendab seda, et võlgniku majandusaasta aruanne ei kajastanud võlgniku kohustusi õigesti. Kokkuvõtvalt tuleb asuda seisukohale, et kuigi võlgniku majandusaasta aruanne kajastas 2015.a majandustegevust kasumlikult, st selliselt, et majandustegevusest tuli tulu, võlad olid väiksemad kui varad, ei saa nimetatud andmeid pidada õigeteks. Võlgniku kohustused ületasid vähemalt kahekordselt majandusaasta aruandes märgitud kohustuste suurust, samas puuduvad andmed, et võlgniku varade väärtus oli suurem aruandes avaldatust.
44.Lisaks PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud erialuse eeldustele peavad tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine (vt nt Riigikohtu 24. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p 10; 29. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-09, p 11; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-09, p 15; 19. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07, p 15). Riigikohus on varem selgitanud ka seda, et tagasivõitmise hagi rahuldamine on võimalik, kui kahjustatud on võlausaldajate tegelikke, mitte abstraktseid huve (vt nt Riigikohtu 3. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-17, p-d 12 ja 13), ning võlausaldajate huvide kahjustamine peab olema asjaoluna kindlaks tehtud (vt nt Riigikohtu 19. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07, p 15; 9. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-07, p 9).
45.Maakohus leidis, et kostjale laenumaksete tegemisega kahjustati võlgniku teiste võlausaldajate huve, sest põhjendamatult eelistati kohustuste täitmisel kostjat teiste võlausaldajate ees, kelle ees kohustused olid võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt sama olulised.
46.Ringkonnakohus märgib, et võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamise aspektist ei ole määrava tähtsusega see, kas laenu tagasimaksete tegemise ajal eelistati kostjat teistele võlausaldajatele. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks on oluline, kas teatud maksete tegemine oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks, st kas võlgniku käitumine oli kostjale maksete tegemise ajal majanduslikult otstarbekas ja seega võlausaldajate huvides või mitte. Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole tõendamist leidnud see, et kostjale laenu tagastamine oli majandustegevuse jätkamise seisukohalt otstarbekam kui näiteks OÜ-le K-Ärikeskus. Asjas ei ole esitatud võlgniku ja kostja vahel sõlmitud lepingu tingimusi, kuid kostja on avaldanud, et võlgnikule antud laen oli lühiajaline. Sellest saab järeldada, et laenu tagastamise konkreetses tähtajas polnud võlgnik ja kostja kokku leppinud. Kostja pole väitnud, et temaga sõlmitud lepingus oli kokku lepitud kõrvalkohustustes. Samas on asjas esitatud võlgniku ja OÜ K-Ärikeskus vahel sõlmitud lepingu tingimused ning neist nähtuvalt oli kokku lepitud kohustuse täitmisega viivitamise korral viivis, maksmise kohustus nimetatud äriühingu ees oli muutunud sissenõutavaks juba 2010.a.
47.Kostja nõudeavaldusele lisatud maksekorralduse järgi andis kostja võlgnikule väiksemaid summasid laenu jätkuvalt ka vaidlusalusel perioodil ehk 2 aastat enne alates võlgnikule ajutise pankrotihalduri määramist, samas tehti kostjale pidevalt ka laenu tagasimakseid. Kuivõrd
11(12)
Tsiviilasi nr: 2-18-8799 võlgnik vajas juba 2015.a pidevalt tegevuse finantseerimist, kuid asjas on tõendamata, et ta suutis vaidlusalusel perioodil oluliselt vähendada oma võlgnevusi, tuleb ringkonnakohtu arvates asuda seisukohale, et ka rahavooliselt oli võlgnik vaidlusalusel perioodil maksejõuetu. Oluline on ka see, et OÜ-le K Ärikeskus, kelle ees oli sissenõutavaks muutunud kohustus juba aastatid tagasi, ei teinud võlgnik ühtegi makset. Võrreldes kostja poolt vaidlusalusel perioodil antud laenude suurust ja võlgniku poolt kostjale tagastatud laenumaksete suurust ning asjaolu, et teisele isikule, va lähikondlastele, sissenõutavaks muutunud võlgnevust asja materjalide järgi ei tasutud, tuleb asuda seisukohale, et mingil määral majandustegevus jätkus vaid seetõttu, et vähendada võlgnevust lähikondse ees. Seda ei saa aga pidada majanduslikult otstarbekaks käitumiseks, arvestades, et kõrvalkohustuste suurenemise tõttu samal ajal võlg teise võlausaldaja ees kasvas. Kuna majandustegevuse jätkamise seisukohalt ei olnud kostjale tagasimaksete tegemine otstarbekam, tuleb asuda seisukohale, et kostjale laenumaksete tagastamisega kahjustati teiste võlausaldajate huve. Menetluskulude jaotus
48.Arvestades vaidluse asjaolusid ja asja lahendamise tulemust, tuleb jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 28% ulatuses Lakotelep Sopron OÜ (pankrotis) kanda ja 78% ulatuses XX kanda kooskõlas TsMS § 168 lg-s 4 ja TsMS § 171 lg-s 1 sätestatuga. Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus juhindudes TsMS § 177 lg 1 p-st 2.
/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm Krista Kirspuu Indrek Soots kohtunik kohtunik kohtunik
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.