Harju Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Merike Varusk
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. juuli 2017, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja
Tsiviilasja number
2-15-107704
Tsiviilasi
AS-i Nordea Finance Estonia hagi XxxxOÜ ja Xxxx vastu solidaarselt võlgnevuse väljamõistmise nõudes
Tsiviilasja hind
4 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
hageja AS Nordea Finance Estonia (registrikood 10237140; asukoht Liivalaia 45/47, 10145 Tallinn) hageja lepinguline esindaja Cärolin Xxxx (e-post [email protected]) kostja I XxxxOÜ (registrikood xxxx; asukoht xxxx) kostja II Xxxx (isikukood xxxx; elukoht xxxx).
Menetluse liik
kirjalik menetlus
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2-15-107704
Edasikaebamise kord Harju Maakohtu otsuse peale on pooltel vastavalt TsMS § 632 lõikele 1 õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Otsuse peale esitatud kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
I Hageja nõue ja seisukohad AS Nordea Finance Estonia esitas 10.04.2015 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XxxxOÜ-lt 4 130.93 euro saamiseks. Kohus tegi 15.04.2015 võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik esitas 19.04.2015 vastuväite. Pärnu Maakohtu 19.05.2015 kohtumäärusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Harju Maakohtu 04.06.2015 määrusega kohustas kohus AS-i Nordea Finance Estonia esitama põhistatud hagiavalduse. Kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja kui liisingfirma, kostja I ja müüja 19.03.2010 liisingulepingu nr xxxx, mille esemeks oli Toyota Aygo. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Samaaegselt sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille kohaselt kostja II vastutab solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate kõigi kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Kostja II vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 5 000 eurot. Kostja I ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, jättes hagejale tähtaegselt arved tasumata. Lepingu ülesütlemise hetkeks oli liisinguvõtjal tasumata lepingumakseid summas 947.61 eurot. Põhjusel, et kostja I jättis arvet tähtaegselt tasumata, ütles hageja liisingulepingu üles 12.09.2014. Kuna kostja ei tagastanud vara vabatahtlikult, kasutas hageja vara valduse taastamiseks OÜ Xxxxabi, kellel õnnestus hageja vara valdus taastada 15.10.2014. Vara tagastamisega kaasnesid kulud summas 192 eurot. Sõiduk müüdi 26.02.2015 hinnaga 3 500 eurot (käibemaksuta). Liisingulepingu ülesütlemisel oli vara jääkmaksumuseks 2 862.18 eurot. Kuivõrd hageja müüs liisingueseme hinnaga 3 500 eurot, siis sai hageja vara müügiga kasu 637.82 eurot. Vara võõrandamisest saadud 637.82 euro eest tasaarvestas hageja VÕS § 197 lg-le 1 tuginedes osa
2-15-107704
kostjate võlgnevusest. Seoses liisingulepingu eseme müümisega on hagejal tekkinud lisakuluna ka müügiga kaasnevad kulud summas 511.10 eurot. 16.03.2015 saatis hageja kostjatele kirjaliku nõude, milles märkis hüvitamisele kuuluva summa suuruse ja palus selle tasuda hiljemalt 23.03.2015. Kostjad nõude tasumiseks antud võimalust ei kasutanud. Eeltoodust tulenevalt on kostjatel võlgnevus hagejale kokku 1012.89 eurot, s.h müügikasum 637.82 eurot, tasumata lepingumaksed 947.61 eurot, väljanõudmiskulu 192 eurot ja müügiga kaasnev kulu 511.10 eurot. Hageja kui liisingfirma, kostja I ja müüja sõlmisid 26.03.2010 liisingulepingu nr xxxx, mille esemeks oli sõnnikulaotaja PTU 14D. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Samaaegselt sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille kohaselt kostja II vastutab solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate kõigi kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Kostja II vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 3 000 eurot. Kostja I ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, jättes hagejale tähtaegselt arved tasumata. Lepingu ülesütlemise hetkeks oli kostjal I tasumata lepingumakseid summas 3 196.96 eurot. Põhjusel, et kostja I jättis arved tähtaegselt tasumata, ütles hageja liisingulepingu üles 12.09.2014. Kuna kostja ei tagastanud vara vabatahtlikult, kasutas hageja vara valduse taastamiseks OÜ Xxxxabi, kellel õnnestus hageja vara valdus taastada 21.10.2014. Vara tagastamisega kaasnesid kulud summas 376.58 eurot. Sõiduk müüdi 07.11.2014 hinnaga 3 750 eurot (käibemaksuta). Liisingulepingu ülesütlemisel oli vara jääkmaksumuseks 1 908.95 eurot. Kuivõrd hageja müüs liisingueseme hinnaga 3 750 eurot, siis sai hageja vara müügiga kasu 1 841.05 eurot. Vara võõrandamisest saadud 637.82 euro eest tasaarvestas hageja VÕS § 197 lg-le 1 tuginedes osa kostjate võlgnevusest. Seoses liisingulepingu eseme müümisega on hagejal tekkinud ka lisakuluna müügiga kaasnevad kulud summas 706.75 eurot. 02.01.2015 saatis hageja kostjatele kirjaliku nõude, milles märkis hüvitamisele kuuluva summa suuruse ja palus selle tasuda hiljemalt 09.01.2015. Kostjad nõude tasumiseks antud võimalust ei kasutanud. Eeltoodust tulenevalt on kostjatel võlgnevus hagejale kokku 2 439.24 eurot, s.h müügikasum 1 841.05 eurot, tasumata lepingumaksed 3 196.96 eurot, väljanõudmiskulu 376.58 eurot ja müügiga kaasnev kulu 706.75 eurot. Kostjad on omapoolsete rahaliste kohustuste täitmisel langenud viivitusse, mistõttu hageja on arvestanud vastavalt lepingule viivist 91,25% aastas summas 507.87 eurot. Eeltoodust tulenevalt palub hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõla 3 452.13 eurot, sissenõudmisega kaasnenud kulu 40 eurot ja viivise 507.87 eurot. II Kostjate vastuväited
2-15-107704
Kostjad hagi ei tunnista. Hageja müüs hagiavalduse kohaselt sõiduki Toyota Aygo hinnaga 3 500 eurot. Sõiduki algväärtus liisingulepingu kohaselt oli 8 892.77 eurot. Kostjad leiavad, et hageja müüs sõiduki võrreldes turuhinnaga ebamõistlikult madala hinna eest. Hageja müüs sõnnikulaotaja PTU 14D hagiavalduse kohaselt hinnaga 3 750 eurot. Sõiduki algväärtus liisingulepingu kohaselt oli 24 792.39 eurot. Kostjad on seisukohal, et hageja müüs sõiduki võrreldes turuhinnaga ebamõistlikult madala hinna eest. Ka väiksema sõnnikulaoturi hind on märkimisväärselt kõrgem, kui summa, mille eest hageja sõnnikulaoturi müüs. Kostjad leiavad, et sõiduki väärtus ei saanud nii suures ulatuses väheneda. Lisaks pole hageja tõendanud sõidukite väärtust. Kostjad on seisukohal, et hageja on nõude aluseks olevad asjaolud ise põhjustanud, mistõttu oleks hagi rahuldamine põhjendamatu.
III Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 403 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. TsMS § 444 lg-s 2 on sätestatud, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 101 punktide 1, 4 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 361 kohaselt kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lõikes 1 on sätestatud, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 2 kohaselt lähtutakse VÕS § 367 lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva VÕS § 367 lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostjate vastusega ja asjas kogutud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
2-15-107704
Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista liisingulepingust nr xxxx tuleneva võlgnevuse 1 012.89 eurot ja liisingulepingust nr xxxx tuleneva võlgnevuse 2 439.23 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: • hageja ja kostja I sõlmisid liisingulepingu nr xxxx, mille esemeks oli sõiduauto Toyota Aygo; • hageja ja kostja II sõlmisid käenduslepingu nr xxxx, mille alusel kohustus kostja II vastutama hageja ees kõigi kostja I kohustuste täitmise eest, mis tulenevad liisingulepingust nr xxxx; • kostja I ei täitnud oma liisingulepingust nr xxxx tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, jättes tähtaegselt tasumata lepingujärgsed liisingumaksed hagiavalduses toodud suuruses; • liisinguleping nr xxxx on lõppenud 12.09.2014 ülesütlemise teatise kohaselt (tl 52 - 53) kostja I poolsest lepinguliste kohustuste rikkumisest tulenevalt; • kostja I ei tagastanud liisingulepingu nr xxxx esemeks olnud sõiduautot Toyota Aygo vabatahtlikult; • hageja ja kostja I sõlmisid liisingulepingu nr xxxx, mille esemeks oli sõnnikulaotaja
• hageja ja kostja II sõlmisid käenduslepingu nr xxxx, mille alusel kohustus kostja II vastutama hageja ees kõigi kostja I kohustuste täitmise eest, mis tulenevad liisingulepingust nr xxxx; • kostja I ei täitnud oma liisingulepingust nr xxxx tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, jättes tähtaegselt tasumata lepingujärgsed liisingumaksed hagiavalduses toodud suuruses; • liisinguleping nr xxxx on lõppenud 12.09.2014 ülesütlemise teatise kohaselt (tl 80 – 81) kostja I poolsest lepinguliste kohustuste rikkumisest tulenevalt; • kostja I ei tagastanud liisingulepingu nr xxxx esemeks olnud sõnnikulaotajat PTU 14D vabatahtlikult; • hageja müüs sõiduauto Toyota Aygo hinnaga 3 500 eurot ja sõnnikulaotaja PTU 14D hinnaga 3 750 eurot. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjatelt liisingulepingute alusel müügikasumi, tasumata lepingumaksete, väljanõudmiskulu ja müügiga kaasneva kulu hüvitamist. Liisingulepingust nr xxxx tulenevad nõuded Hageja palub kostjatelt välja mõista liisingulepingust nr xxxx tulenevad tasumata lepingumaksed 947.61 eurot, mis on tekkinud arvetest nr 12542012, 12588722, 12632453, 12673972, 12714388 ja 12757725 (I köide, tl 46-51). Samuti palub hageja kostjatelt välja väljanõudmiskulu 192 eurot ja müügiga kaasneva kulu 511.10 eurot. Nimetatud võlgnevusega kuulub tasaarvestamisele müügikasum 637.82 eurot. Kostjad leiavad, et hageja müüs liisingulepingu esemeks olnud sõiduki Toyota Aygo sõiduki turuhinnaga võrreldes ebamõistlikult madala hinna eest. Sõiduki algväärtus oli liisingulepingu kohaselt 8 892.77 eurot.
2-15-107704
Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08 tehtud otsuses asunud seisukohale, et kasutatud auto hariliku väärtuse määramisel tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Poolte vahel pole vaidlust selle üle, et kõnealuse sõiduauto näol oli tegemist kasutatud sõidukiga. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et asjakohatu on kostjate seisukoht, et kuna sõiduki algväärtus oli 18.03.2010 liisinglepingu sõlmimisel (I kd, tl 36-41) 8 892.77 eurot, siis tulnuks turuhinna määramisel 2014. aastal lähtuda sõiduki algväärtusest. Riigikohus on 29.04.2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 tehtud otsuses märkinud, et liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 (ei enne 27. detsembrit 2003 kehtinud ega kehtivas redaktsioonis) järgi ei ole liisingueseme müük, vaid oluline on selle väärtus. Tsiviilseadustiku üldosaseaduse (TsÜS) § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-124-08 punktis 22 avaldanud seisukohta, et kasutusrendi tüüpi liisingulepingu ülesütlemisel tuleb ka liisingueseme tagastamise aegse väärtuse arvestamisel lähtuda väärtusest, mida on käibemaksu võrra vähendatud. Hageja on esitanud kohtule XxxxOÜ hindamisakti nr NV24-14 (I köide, tl 116), millest nähtuvalt on sõiduauto Toyota Aygo, registreerimisnumbriga xxxx, turuhinnaks 21.10.2014 seisuga hinnatud 5 800 eurot (sh käibemaks) ja reaalseks hinnaks 4 172 eurot (sh käibemaks), seega 3 337.60 eurot ilma käibemaksuta. Kostjad ei ole taotlenud ekspertiisi määramist sõiduauto Toyota Aygo turuväärtuse tuvastamiseks seisuga oktoober 2014.a. Hageja on 09.12.2015 e-kirjas (I köide, tl 143) vastavat ekspertiisi soovinud, kuid on 14.12.2015 ekirjas (I köide, tl 146) teatanud, et esitas taotluse ekslikult ega soovi kõnealuse sõiduauto osas ekspertiisi. Kuivõrd tulenevalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tema nõuded ja vastuväited tuginevad ja kostjad ei ole tõendanud, et sõiduauto Toyota Aygo turuväärtus oleks oktoobris 2014. a olnud suurem kui hageja poolt esitatud hindamisaktis märgitud, siis asub kohus seisukohale, et kostjate vastav väide on paljasõnaline. Hagejal õnnestus saada liisingueseme müügist 3 500 eurot (ilma käibemaksuta), mis on rohkem kui hindamisakti kohaselt kõnealuse sõiduki reaalne hind. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 esimese lõike kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on selgitanud, et liisingulepingu ülesütlemisel oli vara jääkmaksumuseks 2 862.18 eurot. Kuivõrd hageja müüs liisingulepingu eseme hinnaga 3 500 eurot, siis sai hageja vara müügiga kasu 637.82 eurot. Vara võõrandamisest saadud 637.82 eurot tasaarvestas hageja VÕS § 197 lg 1 alusel kostjate võlgnevusega vastavas suuruses. Hageja ja kostjate vahel puudub vaidlus selles, et liisingulepingu lõppemise hetkel oli liisingueseme jääkmaksumuseks 2 862.18 eurot. Liisingulepingu punkti 6.7 kohaselt kui lepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingu järgses võlgnevuse ja põhimaksete (arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni) summa, kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe 5 päeva jooksul alates liisinguandja poolt nõude esitamisest. VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole
2-15-107704
kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Eeltoodust tulenevalt on vaidlusaluse sõiduki võõrandamisel saadud müügikasumi suuruseks 637.82 eurot, mis kuulub tasaarvestamisele kostjate võlgnevusega. Vaidlus puudub selle üle, et kostja I on arved nr 12542012, 12588722, 12632453, 12673972, 12714388 ja 12757725 kätte saanud. Samuti puudub vaidlus selle üle, et kostja I jättis need arved tasumata. Liisingulepingu nr xxxx punkti 4.4 kohaselt oli kostjal I kohustus tähtaegselt ja täielikult tasuda liisinguandjale lepingumakseid ja muud lepingust tulenevad maksed ning kanda lepingus ning liisinguandja hinnakirjas sätestatud kulud. Liisingulepingu punkti 4.5 alusel oli kostjal I kohustus tasuda kõik liisingumaksed liisinguandja poolt esitatud arvete alusel. Kohus leiab, et VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 tulenevalt on hagejal õigus nõuda lepinguliste kohustuste täitmist ja lepingu punktide 4.4, 4.5 ja maksegraafiku kohaselt oli kostjal I kohustus liisingumakseid tasuda. Kostjal lasub tõendamiskoormis, et hageja nõuded on juba rahuldatud või hageja nõuded on alusetud, kuna hagejal puudub võimalus tõendada negatiivset asjaolu, st seda, et kostja ei ole oma kohustusi täitnud. Eeltoodust tulenevalt peab kohus VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel põhjendatuks hageja nõuet arvete nr 12542012, 12588722, 12632453, 12673972, 12714388 ja 12757725 alusel võlgnevuse väljamõistmiseks summas 947.61 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja I ei tagastanud liisinguesemeks olnud sõiduautot hagejale pärast liisingulepingu ülesütlemist vabatahtlikult. Hageja on esitanud kohtule XxxxOÜ arve nr 03874 sõiduki registreerimisnumbriga xxxx tagastusteenuse eest summas 192 eurot, millele lisandus käibemaks 38.40 eurot (I köide, tl 57). Hageja taotleb tagastusteenuse kulude hüvitamist summas 192 eurot. Käibemaksu tagastamist hageja ei taotle. Hageja on esitanud kohtule liisinguesemeks olnud sõiduauto müügiga kaasnevate kulude tõendamiseks XxxxOÜ arved nr 121411283, 121412602 ja 15018 kokku summas 564.15 eurot (I köide, tl 59 – 61). Hageja ei ole kohtult taotlenud müügiga kaasnevate kulude hüvitamist summas 564.15 eurot, vaid on palunud hüvitada 511.10 eurot. VÕS § 367 lg 4 kohaselt liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks hageja nõuet arve nr 03874 alusel tagastusteenuse kulude hüvitamiseks summas 192 eurot ja arvete nr 121411283, 121412602 ja 15018 alusel müügiga kaasnevate kulude hüvitamiseks summas 511.10 eurot. Kokku kuulub kostjalt I liisinglepingu nr xxxx alusel väljamõistmisele tähtaegselt tasumata liisingmaksed summas 947.61 eurot, millele lisandub tagastamisteenuse kulu 192 eurot ja müügiga kaasnev kulu 511.10 eurot, kokku 1 650.71 eurot, mis kuulub tasaarvestamisele müügikasumiga summas 637.82. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt I liisinglepingu nr xxxx alusel väljamõistmisele 1012.89 eurot. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Vastavalt VÕS § 145 lg 1 kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Hageja ja kostja II on sõlminud käenduslepingu nr xxxx, mille alusel kohustub kostja II vastutama hageja ees kõigi kostja I kohustuste täitmise
2-15-107704
eest, mis tulenevad liisingulepingust nr xxxx (I köide, tl 42 – 45). Seega vastutab kostja II solidaarselt kostjaga I liisingulepingust nr xxxx tulenevate nõuete täitmise eest. Liisingulepingust nr xxxx tulenevad nõuded Hageja palub kostjatelt välja mõista liisingulepingust nr xxxx tulenevad tasumata lepingumaksed 3 196.96 eurot, mis on tekkinud arvetest nr 12502627, 12542047, 12588721, 12632452, 12673971, 12714387 ja 12757724 (I köide, tl 73 - 79). Samuti palub hageja kostjatelt välja mõista müügikasumi 1 841.05 eurot, väljanõudmiskulu 376.58 eurot ja müügiga kaasneva kulu 706.75 eurot. Kostjad leiavad, et hageja müüs liisingulepingu esemeks olnud sõnnikulaotaja PTU 14D sõiduki turuhinnaga võrreldes ebamõistlikult madala hinna eest. Riigikohus on 29.04.2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 tehtud otsuses selgitanud, et liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 (ei enne 27. detsembrit 2003 kehtinud ega kehtivas redaktsioonis) järgi ei ole liisingueseme müük, vaid oluline on selle väärtus. Hageja on esitanud kohtule XxxxOÜ teatise nr xxxx (I köide, tl 85), millest nähtub, et sõnnikulaotaja PTU 14D on müüdud hinnaga 4 500 eurot (sh käibemaks). Hageja on esitanud hindamise akti nr 35 (I köide, tl 115), millest nähtuvalt on sõnnikulaotaja PTU 14D turuhinnaks seisuga 30.10.2014 hinnatud 3 600 eurot. Kohus on poolte taotlusel 26.07.2016 määrusega määranud ekspertiisi sõnnikulaotaja PTU 14D turuväärtuse tuvastamiseks seisuga oktoober 2014. a (I köide, tl 171 – 173). Ekspert on 22.01.2017 esitanud kohtule eksperdiarvamuse põllumajandusliku seadme PTU-14D (raami nr 12) väärtuse kohta (II köide, tl 2 – 10). Kõnealusest ekspertiisiaktist nähtuvalt on ekspert leidnud, et sõnnikulaotaja väärtus oktoobris 2014. a, võttes arvesse selle osaliselt kirjeldatud puuduseid ja võimalikke varjatud vigastusi oli 9 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Hinnangule rakendub tolerants sõltuvalt müügi ajalisest kulgemisest +/-5%. Samuti on ekspert tuvastanud, et oktoobris 2014. a oli võimalik kõnealune laotur hoolduse ja remondiga töökorda viia ning laoturi turuväärtuse suurenemine oleks kindlasti ületanud hooldus/remonttööde maksumuse. Masina remondimaksumus oleks jäänud vahemikku 2 000 – 3 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Kirjeldatud mahus remontimise/hooldamise järgselt oleks masin olnud heas töökorras ja masina väärtus oleks olnud 12 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Eeltoost tulenevalt leiab kohus, et hageja müüs liisingulepingu nr xxxx esemeks olnud sõnnikulaotaja PTU 14D selle turuväärtusest oluliselt madala hinna eest, millega on põhjendatud kostjate seisukoht, et hageja on kõnealusest liisingulepingust tuleneva nõude aluseks olevad asjaolud ise põhjustanud. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus põhjendatuks rahuldada hageja nõudeid, mis tulenevad liisingulepingust nr xxxx, kuna sõnnikulaotaja PTU 14D turuhinnaga võõrandamisel ei oleks kaasnenud kostjate liisingulepingust nr xxxx tulenevat võlgnevust, mille hüvitamist hageja hagiavalduses nõuab. Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb hagi rahuldada osaliselt. Kostjatelt kuulub solidaarselt hageja kasuks välja mõistmisele liisingulepingust nr xxxx tulenevad nõuded kokku summas 1 012.89 eurot, millest tasumata lepingumaksed on 947.61 eurot, väljanõudmiskulu 192 eurot ja müügiga kaasnev kulu 511.10 eurot, nimetatud summast kuulub maha arvestamisele müügikasum 637.82 eurot. Viivise ja võlgnevuse sissenõudmise nõue
2-15-107704
Hageja on arvestanud kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist liisingulepingutes kokku lepitud määras 0,25% tasumata summalt päevas. Hagiavaldusest nähtub, et hageja on arvestanud mõlemast liisingulepingust tuleneva põhivõla summalt (s.o 3 452.13 eurolt) viivist kokku 1 874.63 eurot, kuid hageja on viivisenõuet vähendanud 507.87 euroni. Viivise vähendamisel on hageja lähtunud riigilõivuseaduses sätestatud piirmäärast, soovides esitada hagi hinnaga 4 000 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, siis tuleb osaliselt rahuldada ka viivisenõue. Kuna hageja on viivisenõuet vähendanud lähtuvalt hagihinnast, mitte põhivõla suurusest, siis peab kohus põhjendatuks mõista kostjatelt välja viivis võrdeliselt põhinõude rahuldatud osaga. Kohus rahuldas hageja põhinõude ligikaudu 29% ulatuses, mistõttu peab kohus põhjendatuks mõista kostjatelt solidaarselt välja viivis 147.28 eurot. Hageja on palunud kostjatelt välja mõista võla sissenõudmisega kaasnenud kulu 40 eurot. Kohus peab põhjendatuks ka nimetatud kulu kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista. Kokku kuulub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistmisele põhivõlg 1 012.89 eurot, viivis 147.28 eurot ja võla sissenõudmisega kaasnenud kulu 40 eurot.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 177 lg 1 p 1 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb kõik menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 29% ulatuses kostjate kanda ja 71 % ulatuses hageja kanda. 17.03.2017 esitas hageja kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud käesoleva asjaga seonduvalt menetluskulusid summas 565 eurot. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt koosneb hageja menetluskulu hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivust 325 eurot
2-15-107704
ja lepingulise esindaja tasust 240 eurot. Eeltoodust tulenevalt palub hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja menetluskulud summas 565 eurot. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid hageja menetluskulude koosseisule ja rahalisele suurusele. Kohtu hinnangul on hageja põhistanud oma menetluskulude suuruse. Kostjad ei ole hageja menetluskulude rahalisele suurusele vastuväiteid esitanud. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjatelt välja hageja menetluskulud 29% ulatuses, s.o summas 163.85 eurot. 17.03.2017 on kostjad esitanud kohtule oma menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostjad kandnud menetluskulusid kokku 2 225 eurot. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt koosneb kostjate menetluskulu ekspertiisitasust 650 eurot ja õigusabikuludest 1 575 eurot. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostjate menetluskulude koosseisule ja rahalisele suurusele. Kohtu hinnangul ei ole kostajad põhistanud oma menetluskulude suurust õigusabikulude osas. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus need välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus leiab, et kostjate kulud 1 578 euro osas ei ole käsitletavad lepingulise esindaja kuludena TsMS § 175 lg 1 mõttes. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostjaid käesolevas menetluses lepinguline esindaja esindanud ja kõik dokumendid on esitatud kostjate endi nimelt ning allkirjastatud kostja II poolt, kes on ühtlasi kostja I seaduslik esindaja. Samuti ei ole kostjad esitanud volikirja ega muid tõendeid, millelt nähtuks kostjate lepingulise esindaja isik (TsMS § 218 lg 1). Kohus peab põhjendatuks kostjate menetluskulusid ekspertiisitasu osas summas 650 eurot. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus hagejalt välja kostjate menetluskulud 71% ulatuses, s.o summas 461.50 eurot. TsMS § 177 lg 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise määrus menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.