Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võivad apellatsioonimenetluse pooled esitada vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel 05.11.1997 tööettevõtuleping nr 060/97 (edaspidi töövõtuleping), millega hageja kui töövõtja kohustus koostama kostjale (tellija) kuuluva korpuse nr 11, aadressil Pärnu mnt 142, Tallinn, esimese korruse akende ja uste vahetuse ning fassaadi viimistluse projekti ja korpuse fassaadi passi. Sama lepingu alusel kohustus hageja teostama esimese korruse akende ja uste vahetuse ning fassaadi viimistluse tööd kooskõlas eelarvega nr 297-a/97 ja fassaadi passiga. Samal päeval (05.11.1997) kandis tellija töövõtja arvele ettemaksuna 1 124 540 krooni. Tööde teostamise käigus ilmnes mitmete lisatööde teostamise vajadus, mille kohta on 05.01.1998 koostatud situatsiooni ülevaatuse akt. Lisatööde läbiviimiseks leppisid pooled kokku lisaeelarve koostamise osas ning 15.01.1998 kandis kostja hageja arvele üle 228 920 krooni, mille näol on tegemist osalise ettemaksuga materjalide ostuks vastavalt lisaeelarvele. Hageja leidis, et on töövõtjana oma lepingust tulenevad kohustused täitnud, kuid kostja on alusetult keeldunud tööde lõplikust vastuvõtmisest ning nende eest tasumisest. Kostja ei ole hagejale tööde kvaliteedi osas pretensioone esitanud. Hageja ei nõustunud kostja väidetega, mille kohaselt olid pooltel vaidlusküsimusteks eelarve ületamine, tellija poolt soetatud materjalide mittearvestamine ning ebaselgus allhanke korras tehtud tööde garantiidega. Hageja poolt teostatud ehitisele on 17.12.1998 väljastatud kasutusluba. Lähtudes kostja arvutustest, hindas hageja töövõtulepingu alusel teostatud tööde lõplikuks maksumuseks kokku 2 090 685,07 krooni, millest kostja on hagejale tasunud 1 607 146,80 krooni. Tasumata on seega 483 538,27 krooni. Seega ei saa olla hageja hinnangul vaidlust põhinõude suuruse üle summas 483 538,27 krooni ning vaidlus on üksnes küsimuses, kas ja millises ulatuses oli kostja õigustatud tasumata summast kinni pidama leppetrahvi (viivist). Hageja hinnangul on ebaõige kostja väide, et tasumata osast oli tal õigus kinni pidada leppetrahv summas 280 346,05 krooni. Kinnipidamise õiguslik alus tuleneb töövõtulepingu punktist 7.1, mille kohaselt on töövõtja töö üleandmisega viivitamise eest kohustatud tasuma leppetrahvi. Hageja leidis, et lähtudes töövõtulepingu kogumaksumusest koos käibemaksuga summas 1 868 974 krooni, leppetrahvi määrast 0,15 % lepingu summalt iga viivitatud nädala eest ning viivituse kestusest 100 päeva (15 nädalat), saaks kinnipeetav summa olla maksimaalselt 42 051,90 krooni (s. o 2 803,46 x 15 = 42 051,90). Seega on kostja õigusliku aluseta kinni pidanud 238 294,15 krooni. Arvestades töövõtulepingu alusel tasumisele kuuluvast kogusummast (483 538,27 krooni) maha kinnipeetava leppetrahvi 42 051,90 krooni, milleks kostja oleks õigustatud lepingu p 7.1 alusel, on kostja poolt käesoleva hetkeni tasumata 441 486,37 krooni. Samas on tööd reaalselt teostatud ja kostja poolt faktiliselt vastu võetud. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista lepingujärgse viivise 0,15 % päevas tasumata summalt, viidates töövõtja esitatud arve nr 176 summas 69 674 krooni ja arve nr 201

2(12)

summas 134 012,50 krooni viivitusega tasumisele ning arve nr 16 (summas 336 061,93 kr) osalisele tasumata jätmisele. Viimatinimetatud arve alusel on kostja 20.03.1998 tasunud 50 000 krooni. Tulenevalt eeltoodust ja tuginedes võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) §-le 11 ning tsiviilkoodeksi (TsK) § 190 lg-le 1, § 191 lg-le 1, §-le 233 ja § 369 lg-le 1, palus AS Gerberos AMS Tondi Elektroonika AS-lt välja mõista töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse kogusummas 876 290,63 krooni. Menetluse käigus vähendas hageja nõuet 787 126,57 kroonini. Nimetatud nõudest moodustab põhivõlg 441 486,37 krooni ning viivis 345 640,20 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja vastuväidete kohaselt olid töövõtulepingu sõlmimise aluseks hagejapoolne hinnapakkumine 10.10.1997 ja selle aluseks olev eelarve nr 297-a/97 mahus 1 583 875,62 krooni. Eelarve kajastas vajalikud tööd, materjalid ning kulutused mehhanismidele. 05.01.1998 leppisid lepingupooled kokku täiendavate tööde vajaduse üle. Tellija ei nõustunud uue lepingu sõlmimisega ning ei aktsepteerinud hageja 06.01.1998 hinnapakkumisest (eelarve nr 297-/97(lisa)) neid töid, mis olid juba ette nähtud 10.10.1997 hinnapakkumises. Lepiti kokku, et tellija teeb ettemakse summas 228 920 krooni. Kostja hinnangul on hageja alates lepingu sõlmimisest pahauskselt käitunud, püüdes kostjat petta ja eksitada. Hageja vahetas kohe pärast töövõtulepingu tellija poolt allkirjastamist lepingu teise lehe. Hagiavaldusele lisatud lepingu tekstis näeb p 7.1 ette leppetrahvi 0,15 % lepingu summalt iga viivitatud nädala eest. Tegelikult lepiti kokku, et töö üleandmisega viivitamise eest on töövõtja kohustatud tasuma leppetrahvi 0,15 % lepingu summalt iga viivitatud päeva eest. Vastuväite tõendamiseks esitas kostja omapoolse lepingueksemplari. Alates 1998. a. jaanuarikuust oli tellija sunnitud keelduma tööde üleandmis-vastuvõtuaktidele allakirjutamisest, sest aktides oli näidatud selliseid töid ja materjalide kasutamist, mida tegelikult ei tehtud. Pealegi puudus töödejuhatajal Ü. Kõluverel töövõtja esindamise õigus tööde üleandmisel ja vaidluste lahendamisel. Kostja hinnangul ületati eelarve põhjendamatult 442 066 krooni suuruses summas. Kostja leidis, et tal oli tellijana õigus keelduda 347 909 krooni maksmisest kuni lepingus ettenähtud tööde vastuvõtmiseni. TsK § 369 lg 1 sätestab, et tellija on kohustatud tööettevõtjale kokkulepitud tasu pärast töö üleandmist välja maksma, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Lepingu punktis 5.6 lepiti kokku, et 20 % eelarve nr 297-a/97 tööde osast (347 909 krooni) kuulub tasumisele pärast kõigi lepingus ettenähtud tööde vastuvõtmist. Hageja kui töövõtja ei ilmunud aga lepingu lõpetamisele ja lepingus ettenähtud tööd jäid üle andmata. Hageja poolt esitatud tõenditest nähtub, et 23.03.1998 seisuga olid lepingus ettenähtud tööd veel lõpetamata. Kostja ei aktsepteerinud hageja poolt 12.05.1998 koostatud remonditööde vastuvõtu akti kahel põhjusel. Esiteks ei kajastanud akt kostja poolt aktsepteeritud hinnapakkumistes sisalduva eelarve täitmist. Kõnealuse akti oli ette valmistanud töövõtja ja sellele alla kirjutanud isik, kellel puudus töövõtja esindamise õigus. Lepingujärgsete tööde vastuvõtu 13.05.1998 akti koostas kostja. Hageja ei aktsepteerinud samas aktis eelarve ületamist, materjalide ostmist tellija poolt ega viivise arvestust. Lepingujärgsete tööde

3(12)

vastuvõtu akti 26.05.1998 koostas samuti kostja. Töövõtja ei aktsepteerinud aga viivitust, samuti masinate ja mehhanismide kulutuste ning üldkulude arvestust. Nimetatud akti punktis 10 tunnistas kostja, et tema poolt kuulub teostatud tööde eest tasumisele veel 203 192,22 krooni. 16.06.1998 teatas kostja hagejale, et kuna tööde vastuvõtu akt ei ole tema poolt alla kirjutatud ja et aktile on lisatud tellijapoolne eriarvamus, siis on teostatud tööd vastu võtmata ja puudub alus lõplike arvelduste tegemiseks. Lahkarvamuste lahendamiseks tegi kostja ettepaneku tulla kohale. Hageja 17.06.1998 kiri nr 233 ilma arveta ei saa olla makse tegemise aluseks. Hageja esindaja lepingu lõpetamisele ei ole ilmunud. Kostja vastuväited konkreetsete hagiavalduses nimetatud arvete osas olid järgmised. Hageja esitas 25.06.1998 viivisarve nr 106 11 737,70 krooni tasumiseks arvete nr 176 ja nr 201 tasumisega viivitamise eest. Kostja ei vaielnud arvele vastu, kuid eeldas, et lõplik tasaarvestus tehakse lepingu lõpetamisel. Koos arvega nr 16 esitatud akt (nr 009) ei ole alla kirjutatud hageja volitatud isiku poolt ja materjalikulu on tõendamata. Arvestades, et materjal oli kogu mahus ette makstud, pidi arve summa olema 153 784,79 krooni. Arve ei vasta töövõtulepingu punktides 5.4 ja 5.5 sätestatud tingimustele. Arve on vormistatud enne akti allakirjutamist ning arve summa ei vasta aktist tulenevale summale. Arve on kostja väidete kohaselt tasumata. Lisaks on arve nr 16 vormistatud vigadega ja ei vasta 1998. aastal kehtinud käibemaksuseaduse § 24 lg 1 nõuetele. Kokkuvõttes leidis kostja, et tema kui tellija ei ole rikkunud TsK § 369 lg 1. 26.05.1998 seisuga oli hageja õigustatud saama 203 192,22 krooni. Tellijal tuli tasuda kõigi tegelikult tehtud tööde eest 2 090 685,07 krooni, millest tasuti 1 607 146,8 krooni. Kostjal oli lepingu lõpetamisel õigus vastavalt lepingu p-le 7.1 kinni pidada viivist summas 280 364,05 krooni. Väljamakse jäi tegemata hageja süül, kuna ta ei ole töid lepingukohaselt üle andnud ega ilmunud lepingu lõpetamisele. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas 11.01.2007 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 453 223,87 krooni, sellest 441 486,37 krooni põhivõla katteks ning 11 737,50 krooni viivisena (viivitusintressina). Kohus otsustas jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda ning mõistis kummaltki poolelt riigituludesse 300 krooni eksperditasu ning mõistis kostjalt riigituludesse 24 000 krooni riigilõivu. Otsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selle üle, et poolte vahel on 05.11.1997 sõlmitud hagis nimetatud töövõtuleping. Tööde teostamise tähtajaks oli kooskõlas lepingu punktiga 2.2 15.02.1998. Puudub vaidlus ka selles, et hageja on kõik töövõtulepingu esemeks olevad tööd 1998. a. mai seisuga teostanud. Seejuures on hageja võtnud omaks kostja vastuväite, et tööde üleandmisega on viivitatud 100 päeva (15 nädalat). Arvestades ka ilmnenud lisatööde teostamise vajadust, kuulus kostja poolt hagejale tegelikult teostatud tööde eest tasumisele 2 090 685,07 krooni. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja hagejale käesolevaks hetkeks tasunud 1 607 146,80 krooni. Pooled vaidlevad kostjal tööde eest lõpliku maksmiskohustuse tekkimise üle. Vastavalt 01.07.2002 jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) §-le 11 kohaldatakse enne 01.07.2002 tekkinud võlasuhtele enne nimetatud seaduse jõustumist kehtinud seadust. Töövõtulepingu poolte üldised kohustused olid enne 01.07.2002

4(12)

sätestatud TsK §-s 355. Nimetatud sätte kohaselt kohustub tööettevõtja tööettevõtulepingu järgi tegema omal riisikol tellija ülesandel kindlaksmääratud töö kas tellija või omast materjalist, tellija aga kohustub tehtud töö vastu võtma ja selle eest tasuma. Tellija kohustus tööettevõtja poolt tehtud töö üle vaadata ja vastu võtta tuleneb ka TsK § 366 lg-st 1. Kooskõlas TsK § 369 lg-ga 1 on tellija kohustatud kokkulepitud tasu tööettevõtjale välja maksma pärast kogu töö üleandmist, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Esitatud asjaolude ja uuritud tõendite põhjal leidis maakohus, et tööd tuleb lugeda kostja poolt vastuvõetuks. Kostja esindaja U. Abru (tellija) on allkirjastanud 13.05.1998 ja 26.05.1998 koostatud töövõtulepingu järgsete tööde vastuvõtu aktid. Kõnealustest dokumentidest ei nähtu, et lepingupooltel oleks esinenud erimeelsusi lepingujärgsete tööde teostamise ja lõpetamise osas. Ka käesoleva tsiviilasja eelmenetluse raames, samuti põhiistungil on kostja lepinguline esindaja kinnitanud, et 1998. a. mais olid kõik töövõtulepingu järgsed tööd hageja poolt lõpetatud. Seega on töövõtulepingu punkti 6.1 kohane akt allkirjastatud 26.05.1998 ning kostja poolt vaidlustamata 203 192,22 krooni kuulus hagejale igal juhul tasumisele. Omapoolsete märkuste fikseerimisel tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis on hageja kohtu hinnangul käitunud kooskõlas mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega. Märkuste mittearvestamisel kuuluvad vastavad erimeelsused lõppastmes lahendamisele tsiviilkohtumenetluses. Tellija õigust jätta töö vastu võtmata saaks tunnustada üksnes juhul, kui tehtud töö on täiesti kasutuskõlbmatu ja tuleb tervikuna uuesti teha või kui leping näeb tellijale ette võimaluse jätta ebakvaliteetne töö puuduste kõrvaldamiseni vastu võtmata. Toodud seisukohale seaduse kohaldamisel on asunud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium (12.02.2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-04 , p 25 või 28.03.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-06, p 11). Seega on kostja kohustatud tasuma teostatud tööde eest. Nimetatud kohustus muutus sissenõutavaks 26.05.1998. Kostja väitel on tal töövõtulepingu järgi tasumisele kuuluvalt summalt 483 538,27 krooni (s. o 2 090 685,07 kr – 1 607 146,80 kr) õigus lepingu punkti 7.1 alusel kinni pidada 280 364,05 krooni leppetrahvi (viivist) töö üleandmisega viivitamise eest. Hageja on võtnud omaks, et ta on töövõtulepingu esemeks olevate töödega viivitanud 100 päeva. Poolte vahel on vaidlus rakendatava viivisemäära üle. Hageja poolt kohtule esitatud lepingu originaaleksemplari (punkt 7.1) kohaselt tuleb leppetrahvi tasuda 0,15 % lepingu summalt iga viivitatud nädala eest. Samas on kostja esitanud tema valduses oleva lepingu koopia, millest nähtuvalt tuleb viivist tasuda 0,15 % lepingu summalt iga viivitatud päeva eest. Hageja esitatud lepingu originaali suhtes on käesoleva tsiviilasja raames läbi viidud dokumendiekspertiis. Eksperdi järeldusotsuste kohaselt on nimetatud lepingudokumendi teine leht (mis sisaldab ka punkti 7.1) koostatud erinevas arvutifailis, väljundatud erineva väljundusseadmega, erinevat liiki paberile võrreldes sama lepingu esimese ja kolmanda lehega. Esimene ja kolmas leht on võetud ühest klambrist lahti ja köidetud kokku teise lehega juba uue klambriga, mis viitab sellele, et teine leht on vahetatud. Eksperdiarvamuse kohaselt on vaidlustatud lepingu teise lehe pöördel U. Abru (tellija esindaja) nimelt allkirja kujule vastav värviline jälg ja Tondi Elektroonika templijäljele vastav templivärvijälg. Mõned kirjamaterjalidena kasutatavad värvained võivad tavatingimustes ühelt paberilt teisele kontakti tingimustes kopeeruda, jättes nähtavaid jälgi koheselt või väga lühikese aja jooksul pärast nende kirjapaberile kandmist. Osundatud eksperdiarvamusest võib kohtu hinnangul tõenäoliselt järeldada, et lepingu teine leht on vahetatud enne lepingu allkirjastamist U. Abru poolt, kuna lepingu teise lehe pöördele on kolmandalt lehelt kopeerunud U. Abru nimelt kirjutatud allkirja kujule

5(12)

vastav värviline jälg ja Tondi Elektroonika templijäljele vastav templivärvijälg. Eeldades, et lepingu teise lehe vahetus toimus enne lepingu allkirjastamist, ei oma õiguslikku tähendust see, mis põhjusel ja kelle poolt on vaidlustatud leht vahetatud. Lepingu teise lehe vahetamise põhjusi ei ole käesoleval hetkel võimalik ka enam tagantjärele usaldusväärselt tuvastada. Tulenevalt asjaolust, et ainsa originaallepingu esitas kohtule hageja ning kostja esitas üksnes (väidetavalt) taastatud koopia, pidas kohus põhjendatuks lähtuda vaidluse lahendamisel hageja poolt esitatud lepingueksemplarist, milles sisalduva leppetrahvi kokkuleppe kohaselt peab töövõtja tasuma trahvi 0,15 % lepingu summalt iga viivitatud nädala eest. Iseenesest on tõendatud kostja väide, et varasemalt (enne hagi esitamist) ei ole hageja vaidlustanud tellija õigust kinni pidada leppetrahvi 0,15 % lepingu summalt iga viivitatud päeva eest. Samas ei lükka ainuüksi nimetatud asjaolu ümber ülaltoodud järeldusi tõendi usaldusväärsuse kohta. Võttes aluseks töövõtulepingu vaidlustamata kogumaksumuse (koos käibemaksuga) 1 868 974 krooni ning tööde lõpetamisega viivitatud aja (15 nädalat), jõudis kohus järeldusele, et kostjal oli õigus lepingu järgi tasumisele kuuluvalt summalt 483 538,27 krooni kinni pidada 42 051,90 krooni leppetrahvi (1 868 974 x 0,15 % x 15) ning selles osas on kostjal õigus teha hageja töövõtutasu nõudega tasaarvestus. Lähtudes eeltoodust, kuulub hagis esitatud põhinõue rahuldamisele 441 486,37 krooni ulatuses. TsK § 190 kohaselt võis kohustuse täitmist tagada muu hulgas leppetrahviga. Vastavalt TsK § 191 lg-le 1 loeti leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasummat, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Hageja viivisenõude aluseks on töövõtulepingu punkt 7.2, mille kohaselt on tellija summade ülekandmisega viivitamise eest kohustatud tasuma töövõtjale viivist 0,15 % ülekandmata summalt päevas. Hageja on rajanud viivisenõude kolmele arvele: arve nr 176, arve nr 201 ja arve nr 16. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja arve nr 176 tasunud 19.01.1998 ning arve nr 201 20.02.1998, olles tasumisega viivitanud vastavalt 45 päeva ja 35 päeva. Kuivõrd kostja on nimetatud kahes arves väljenduvaid kohustusi arvete tasumisega sisuliselt aktsepteerinud, tuleb hageja poolt esitatud viivisenõuet kõnealuse kahe arve (nr 176 ja nr 201) osas lugeda põhjendatuks. Lähtudes eeltoodust, kuulub kostjalt väljamõistmisele leppetrahvina viivis arve nr 176 tasumisega viivitamise eest perioodil 06.12.1997--19.01.1998 summas 4 702,50 krooni (s. o 69 674,30 kr x 0,15 % x 45 päeva) ning arve nr 201 tasumisega viivitamise eest perioodil 17.01.-20.02.1998 viivis summas 7 035 krooni (s. o 134 012,50 kr x 0,15 % x 35 päeva). Kokku kuulub kostjalt väljamõistmisele seega viivis summas 11 737,50 krooni. Esimese astme kohus jättis rahuldamata arve nr 16 alusel esitatud viivisenõude. Lähtudes töövõtulepingu kogumaksumusest 1 868 974 krooni ning võttes aluseks lepingu punkti 5.6, kuulus 20 % nimetatud summast (ehk 373 794 krooni) tasumisele pärast kõigi lepingus ettenähtud tööde vastuvõtmist. Vastavalt kohtu ülalesitatud järeldusele, tuleb tööde vastuvõtmise kuupäevaks lugeda 26.05.1998. Hageja on arve nr 16 aga esitanud juba 07.02.1998. Kuivõrd tööd olid selleks hetkeks hageja poolt lõpetamata ning kostjale üle andmata, puudus hagejal õigus kõnealuse arve esitamiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks arve esitamise hetkeks aktsepteerinud arves kajastatud töid ning nende mahte. Kohus nõustus kostja vastuväitega, et vaidlusalune arve ei ole vormistatud vastavalt 1998. a. kehtinud käibemaksuseaduse § 24 lg 1

6(12)

nõuetele. Kohus leidis, et lepingu punktist 7.2 tuleneva kostja kohustuse osas tasuda viivist summade ülekandmisega viivitamisel on oluline nõuetekohaste arvete esitamine hageja poolt. Töövõtulepingu punkti 5.5 kohaselt on viivise maksmise kohustus otseselt seotud nõude suuruse ja arve esitamise kuupäevaga, mitte aga ehitise vastuvõtuakti koostamise kuupäevaga. Kostja väide hageja juhatuse liikme T. Timuski esindusõiguse piiramise kohta on iseenesest õige, kuid põhivõla tasumisest keeldumist ei saa põhjendada asjaoluga, et kostjale esitatud dokumentidele on alla kirjutanud T. Timusk ainuisikuliselt, samas kui äriregistrisse kantud andmete kohaselt tohtis T. Timusk AS Gerberos AMS (pankrotis) esindada ainult koos teise juhatuse liikme L. Sarapuuga. Tulenevalt enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 65 ja § 103 lg-st 1 tuli volitusteta isiku poolt tehtud õigustoimingut lugeda tühiseks. Samas võib nimetatud seaduse § 103 lg-st 2 teha järelduse, et kui isik, kelle nimel toiming tehti, selle hiljem heaks kiidab, on toiming kehtiv algusest peale. Põhimõttelisalt sama regulatsiooni sisaldab ka kehtiva TsÜS § 129 lg 1. Käesoleval juhul on hageja avaldanud vähemalt kaudselt tahet T. Timuski toimingud töövõtulepingu täitmisel heaks kiita, mida võib järeldada eelkõige tsiviilasja esemeks oleva hagi esitamisest. Kostja apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja Tondi Elektroonika AS palub tühistada Harju Maakohtu 11.01.2007 otsuse 238 312,15 krooni põhivõla kostjalt hageja kasuks väljamõistmise osas. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus jätnud põhjendamatult ja ebaõigesti arvestamata kostja vastuväited pooltevahelise töövõtulepingu punkti 7.1 järgi kostja poolt töövõtutasuga tasaarvestamisele kuuluva leppetrahvi suuruse ehk viivisemäära osas. Kostja jääb seisukoha juurde, et tal oli õigus töövõtja poolt tööde üleandmisega viivitamise eest kinni pidada viivis (leppetrahv) 280 364,05 krooni, mis on arvutatud töövõtulepingu punkti 7.1 alusel viivise määras 0,15 % lepingu summalt iga viivitatud päeva eest. Maakohus on kaevatava otsusega kostjalt põhjendamatult välja mõistnud 238 312,15 krooni viivisintressi (280 364,05 kr – 42 051,90 kr = 238 312,15 kr). Kostja leiab, et tema põhivõlg hageja ees ei ole suurem kui 26.05.1998 tööde vastuvõtu aktis omaksvõetud 203 192,22 krooni. Kostja selgitas esimese astme kohtu menetluses, et pärast 05.11.1997 sõlmitud töövõtulepingu allakirjutamist kostja poolt asendas hageja lepingu teise lehe, millel oli muudetud viivisekokkulepet sisaldavat lepingu punkti 7.1 nii, et töövõtja poolt tasumisele jäävaks viivise määraks tööde üleandmisega viivitamisel oli 0,15 % nädalas varasema 0,15 % päevas asemel. Nimetatud asjaolu tuli välja pärast hageja juhatuse liikme Toivo Timuski poolt allakirjutatud lepingu tagastamist kostjale ning lepingu teine leht taastati ja viseeriti Tondi Elektroonika AS peainseneri Viido Paometsa poolt tellija esindajana ja Ülo Kõluvere poolt AS „Cerberus“ (hageja õiguseellane) esindajana Uno Abru juuresolekul. Hilisemas suhtluses ja viiviste arvestamisel hageja ei vaidlustanud kokkulepitud viivise määra 0,15 % lepingu summalt iga viivitatud päeva eest nii tellija kui töövõtja kohustuste rikkumise korral. Maakohus on küll nõustunud kostja vastuväitega töövõtulepingu teise lehe vahetamise kohta, kuid ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta kostja esiletoodud asjaolusid ja dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitavad, et hageja lähtus lepingu täitmisel viivisemäärast 0,15 % lepingu summalt iga viivitatud päeva eest ning see vastas poolte tahtele. Samuti ei ole kohus põhjendamatult arvestanud kostja väidet, et hageja keeldus

7(12)

lepingu nõuetekohasest lõpetamisest, kui ei ilmunud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti vormistamisele ja ei esitanud nõuetekohast arvet tellijale. Töövõtulepingu teise lehe vahetamist kinnitab Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse 28.07.2006 ekspertiisiakt nr DM-0211-06/3526. Asjaolu, et vaidlustatud lepingu teise lehe pöördel on Uno Abru nimelt allkirja kujule vastav värviline jälg ja Tondi Elektroonika AS templijäljele vastav templivärvijälg, ei ole vaieldamatuks tõendiks lepingu teise lehe autentsuse kohta. Hageja ei pidanud vajalikuks avalikustada vaidlusaluse lepingu hoiu ja säilitamise tingimusi ning seoses sellega ei olnud võimalik kontrollida värvainete kopeerumise võimalust. Hageja poolt pärast allakirjutamist kostjale tagastatud lepingueksemplaris värvainete ülekandumist ei ole toimunud. TsMS § 232 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ettemääratud jõudu. Kostja on tõendanud, et lepingu kehtivuse ajal ei olnud poolte vahel vaidlust töövõtja suhtes kohaldatava viivisemäära üle. Antud väidet tõendavad hageja 20.05.1998 kiri kostjale (hagiavalduse lisa nr 23), milles hageja vaidlustab kostja eksimuse käibemaksu arvestamise metoodikas ja töövõtja viivitatud päevade, mitte nädalate arvu, ning 17.06.1998 kiri nr 233 (hagiavalduse lisa nr 30), milles hageja aktsepteerib tellija poolt tasumisele kuuluva summa 203 192,30 krooni. Selle summa arvutamise aluseks oli tellija poolt arvestatud töövõtja viivis 0,15 % lepingu summalt päevas 100 päeva võrra hilinemise eest. Järelikult on esimese astme kohtus uuritud tõendite põhjal leidnud kinnitust poolte tegelik tahe töövõtja leppetrahvi määra osas ja et sellest on lepingu täitmisel kinni peetud. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse kostja vaidlustatud osas muutmata. Hageja nõustub Harju Maakohtu otsuses poolte kokkulepitud viivisemäära kohta tuvastatuga ja leiab, et kohus on selles osas piisavalt analüüsinud poolte väiteid ning piisavalt hinnanud ja analüüsinud asjas kogutud tõendeid. Hageja esitatud tõenditest ei ole võimalik teha järeldust, nagu tunnistaks hageja kostja poolt väidetud viivisemäära. Hageja vastuapellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja AS Gerberos AMS (pankrotis) palub tühistada Harju Maakohtu 11.01.2007 otsuse osaliselt ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised kogusummas 333 902,70 krooni 07.02.1998 arve nr 16 tasumisega viivitamise eest. Apellant palub kostjalt välja mõista AS Gerberos AMS (pankrotis) menetluskulud ja jätta Tondi Elektroonika AS menetluskulud kostja enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt vaidlustab hageja kaevatava kohtuotsuse osas, millega jäeti rahuldamata tema 07.02.1998 arve nr 16 alusel esitatud viivisenõuded summas 20 667 krooni ja 313 235,70 krooni, s. o kokku 333 902,70 krooni. Esimese astme kohus ei ole põhjendanud, millisele tõendile ja/või õigusnormile tuginedes on ta teinud järelduse, et kuna tööde vastuvõtmise kuupäevaks oli 26.05.1998, siis puudus töövõtjal õigus 07.02.1998 kõnealuse arve esitamiseks. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 442 lg 8 nõudeid. Kaevatav otsus on kirjeldatud tuvastuse osas vastuoluline, kuna kohus on rahuldanud hageja viivisenõude arvete nr 176 ja nr 201 alusel, mis olid kostja poolt enne tööde üleandmise tähtpäeva tasutud, kuigi viivitusega.

8(12)

Kohus on ise märkinud, et arvete tasumisega on kostja arvetes väljenduvaid kohustusi aktsepteerinud. Samas on kohus viivisenõude osalisel rahuldamata jätmisel jätnud tähelepanuta, et kostja oli 20.03.1998 tasunud arve nr 16 alusel 50 000 krooni. Seega oleks kohus, tuginedes kostja faktilisele käitumisele, pidanud välja mõistma viivise ka arve nr 16 tasumisega viivitamise vähemalt selle perioodi eest, mil arve oli täies ulatuses tasumata (07.02.1998 - 20.03.1998). Vastuapellatsioonkaebuse esitaja väidab, et töövõtja viivise nõudeõigus ei olnud seotud tööde lõpliku valmimisega. Lepingu punkti 5.5 kohaselt oli arve esitamise õigus seatud sõltuvusse igakuisest tööde akteerimisest (nn vaheaktid), mitte kõikide kokkulepitud tööde lõplikust valmimisest. Arve nr 16 oli esitatud 1998. a. jaanuaris koostatud vaheakti alusel ning kostja ei olnud esitanud aktis loetletud tööde osas ühtegi vastuväidet. Seega ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks arve esitamise hetkeks aktsepteerinud arves kajastatud töid ning nende mahte. Arve osaline tasumine kostja poolt võimaldab asuda seisukohale, et arve ja selle esitamise aluseks olnud tööde mahtude osas vaidlus puudus. Hageja loobus menetluse käigus kostja poolt vaidlustatud arvete alusel esitatud nõuetest ja vähendas haginõuet. Seega, kuna arve esitamise õigus ei olnud sõltuvuses kõigi tööde vastuvõtmisest, ei saa selle alusel jätta rahuldamata hageja viivisenõuet arve tasumisega viivitamise eest. Hageja möönab, et see võiks vastava taotluse olemasolu korral olla aluseks viivise vähendamisele, kuid juhib tähelepanu, et ta on viivist arvestanud mõistlikkuse printsiibist lähtuvalt üksnes 2 aasta (730 päeva) eest, kuigi arve nr 16 on tasumata tänaseni ehk rohkem kui 7 aastat. Vastuväited vastuapellatsioonkaebusele Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohtu 11.jaanuari 2007 otsus on vaidlustatud hageja kasuks väljamõistetud põhivõla osas ning hagi rahuldamata jätmises viiviste nõudes arve nr 16 järgi. Kolleegium kontrollib otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TSMS § 651 lg1 alusel üksnes vaidlustatud osas. Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega ning ära kuulanud menetlusosaliste esindajate väited, leiab, et otsus kuulub vaidlustatud nõuetes tühistamisele menetlusõigusnormide rikkumise tõttu tõendite hindamisel alljärgnevatel põhjendustel. 1.AS Gerberos AMS/ pankrotis/ hagi Tondi Elektroonika AS-i vastu põhivõla nõudes 483 538, 27 krooni. Maakohus tuvastas, et poolte vahel olid 05.11.1997.a sõlmitud töövõtulepingust tulenevad õigussuhted, mille kohaselt hageja töövõtjana teostas töid kostja objektil Tallinnas, Pärnu mnt. 142. Maakohus on vaidluse lahendamisel põhjendatult kohaldanud töövõtulepingu täitmise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi tööettevõtulepingu kohta käivaid sätteid ning on õigesti leidnud, et TsK § 369 lg 1 järgi on tellija kohustuseks tasuda tehtud töö eest tööettevõtjale vastavalt lepingule pärast kogu töö üleandmist. Maakohus tuvastas, et kokkulepitud lepingutasust oli kostjal tasumata tööde lõpetamisel 483 538,27 krooni. Selle summa suuruse üle vaidlus puudub. Kohus leidis, et töö oli kostja poolt vastu võetud lõplikult 26.mail 1998 ning kostja

9(12)

kohustus tasuda töö eest muutus sissenõutavaks 26.mail 1998. Maakohus tuvastas, et hageja oli viivituses tööde üleandmisega 100 päeva, millest tulenevalt oli kostja õigustatud nõudma leppetrahvi TsK § 191 lg 1 ja lepingu punkti

10(12)

teistest tõenditest. Kostja poolt esitatud lepingu nr 060/97 ärakirja tuleb lugeda usaldusväärsemaks tõendiks, võrreldes hageja poolt esitatuga, millest lähtudes tulebki leppetrahv lepingu punkti 7.1. järgi arvestada. Maakohus tuvastas, et töövõtulepingu vaidlustamata kogumaksumus/ koos käibemaksuga/ oli 1 868 974 krooni ning hageja oli viivituses tööde lõpetamisega 15 nädalat. Kolleegium leiab, et kuivõrd kostja on esitanud 26.05.1998 tasaarvelduse nõude leppetrahvi kohaldamises 100 päeva eest, siis tuleb ka antud päevade arvust lähtuda ning leppetrahvi suuruseks on 280 346,10 krooni/1 868 974 krooni x 100 päeva x 0,15%/. Lähtudes hageja poolt tehtud tasumata tööde maksumusest 483 538,27 krooni oli kostja õigustatud tegema tasaarveldust leppetrahvi summaga 280 346,10 krooni ning kostja võlaks tehtud tööde eest oli 203 192,17 krooni/ kostja on ekslikult saanud selleks summaks 203 192,22 krooni. Antud summas on hageja nõue põhivõla väljamõistmiseks põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. 2.AS Gerberos AMS/ pankrotis/ hagi Tondi Elektroonika AS-i vastu viivise väljamõistmiseks summas 347 799,43 krooni. Otsust viiviste väljamõistmises arvete nr 176 ja nr 201 osas üldsummas 11 737,50 krooni ei ole vaidlustatud, mistõttu kolleegium antud nõudes otsust ei kontrolli. Esitatud viivisenõude arve nr 16 tasumisega viivitamise eest jättis maakohus rahuldamata põhjendusel, et arve oli esitatud 7.02.1998, mil tööd olid lõpetamata, ning kostjal oli õigus lepingu järgi tasuda 20% lepingu summast, so. 373 794 krooni pärast kõigi tööde vastuvõtmist. Kolleegium leiab, et maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja esitas viiviste nõude arve nr 16 järgi kahes etapis, esiteks perioodi 07.02.1998 kuni 20.03.1998 osas summas 20 667 krooni ja seejärel arve tasumata jätmise eest kahe aasta eest, so 730 päeva osas, saades summaks 313 235,70 krooni/ t.lk.176/. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuivõrd arve aluseks olev tööde vastuvõtu akt oli alla kirjutamata ning tööde üleandmise kohta enne 26.05.1998 puuduvad usaldusväärsed tõendid, siis tuleb leppetrahvi nõue perioodi 07.02.1998 kuni 20.03.1998 osas summas 20 667 krooni jätta rahuldamata. Lepingu 060/97 punkti 7.2. kohaselt oli summade ülekandmisega viivitamise eest tellija kohustatud tasuma töövõtjale viivist 0,15 % ülekandmata summalt päevas. 26.05.1998 tööde vastuvõtu aktist nähtuvalt, millele on alla kirjutanud mõlemad lepingupooled on kostja tellijana kohustunud tasuma teostatud tööde eest kokku 203 192,22 krooni. Hageja 17. juuni 1998 kirjast nr 233 ilmneb, et hageja palus kostjal tasuda 26.05.1998 koostatud aktis aktsepteeritud summa 203 192, 22 krooni/ t.lk.49/. Kostja vastuväide, et kuivõrd talle ei esitatud eraldi arvet, siis ei ole ta viivituses töö eest tasumisega, on ekslik.

11(12)

Kolleegium ei tuvastanud mingit takistust, miks ei saanud kostja hagejale üle kanda tema enda poolt aktsepteeritud summat. Antud vaidluses on kostja olnud viivituses tehtud tööde tasumise kohustusega üle üheksa aasta, kuid hageja on nõudnud viiviseid kahe aasta ulatuses 730 päeva eest. Seega on hageja nõue olnud põhjendatud ning tuleb osaliselt rahuldada alljärgnevast arvestusest lähtudes: 203 192,17 krooni x 730 päeva x 0,15%= 222 495,42 krooni. Seega hagi kuulub rahuldamisele summas +222 495,42+11 737,50 /.

437 425,09 krooni/ 203 192,17

Kohtukulu jaotamine Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 enne 1.jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Antud tsiviilasi saabus Tallinna Linnakohtusse/ uue nimega Harju Maakohus/ 01.07.2005. Kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks otsus on tehtud, teiselt poolelt vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hagi osalisel rahuldamisel, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõude suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi jäeti rahuldamata. Osalisel hagi rahuldamisel võis kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Hagi rahuldati ligikaudu pooles osas, so 56,5 %, seega loeb kolleegium põhjendatuks jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Hageja oli riigilõivu maksmisest vabastatud . TsMS § 179 lg 2 kohaselt tuleb kostjalt välja mõista riigilõiv riigituludesse hagi rahuldatult osalt 20 500 krooni. Ekspertiisitasu kandsid mõlemad pooled võrdselt 1500 krooni/ t.lk. 129 ja 124/. Kuivõrd kokku tuli ekspertiisi eest maksta 3600 krooni, siis on maakohus põhjendatult välja mõistnud kummaltki poolelt täiendavalt 300 krooni.

Kai Kullerkupp

Mare Merimaa

Malle Seppik

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.