Meelis Maksi hagi Eesti (Keskkonnaministeeriumi kaudu) vastu täitmiseks või kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
47 000 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Meelis Maksi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Meelis Maks (ik: XXX), esindajad vandeadvokaat Margo Lemetti Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu), esindaja vandeadvokaat Margus Kõiva
esindajad
Vabariigi kohustuse
Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2016 otsus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2016 otsus ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist.
2.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Meelis Maks (hageja) esitas 14.08.2015 maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) (kostja) vastu kohustuse täitmiseks või alternatiivselt kahju hüvitamiseks. Hageja nõudis, et kostja taastaks XXX kinnistul tööde tegemise eelse seisukorra, s.o taastaks veskihoone lagunenud vundamendi. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt välja 47 000 eurot kostja tegevuse tulemusel kinnistu turuväärtuse vähenemise eest. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 07.07.2009 isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu nr 1387, mille esemeks oli hagejale kuuluv Valga maakonnas Põdrala vallas XXX külas asuv XXX kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega. Kostja teostas 2011. aastal Õhne jões, selles paikneval paisul ja kaldal asuval XXX kinnistul 2005. a aprillis koostatud projekti kohaselt töid, mille käigus avati kaladele kudemisteid. Tööde käigus sai kahjustatud XXX kinnistul asuva veskihoone vundament. Lepingu p-s 3.11 on kokku lepitud kostja kohustus taastada tööde tegemise järel kinnistu seisukord, milles see oli enne tööde algust. Kostja lepingu rikkumine seisneb selles, et kostja ei hoidunud vastavalt lepingu p-le 3.10 hoone seisukorra muutmisest. Projektis oli toodud veskihoone toestamise kaks alternatiivset varianti, kuid kostja jättis veskihoone toestamata. Kostja on hageja nõusolekuta 2013. a lõpus toestanud veskihoone vaiadega, kuid sellega ei ole taastatud veskihoone endist olukorda.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Tööde ettevalmistamisel selgus, et hoone seisund ei võimalda seina ümbritsemist raudbetoonist voodriga. Tööde mahu ja lepingu eesmärgi analüüsimisel järeldas kostja, et hoone vundamendi kindlustamine ning sellega kaasnevate ebaproportsionaalselt suurte kulude kandmine ei ole põhjendatud. Tööd on lõpule viidud ning valminud ehitisele on väljastatud kasutusluba. Hoone kahjustused tekkisid selle halva seisukorra tulemusena ja ehitise kahjustumisel puudub seos kostja tellitud töödega. Hoone toestamine oli vajalik lepingu alusel rajatu säilitamiseks ning tööd teostati asjatundlikul viisil. Lepingu p-s 3.11 märgitud kohustus ei saa lepingu eesmärki (s.o Õhne jõe ökoloogilise seisundi parandamine) ja tööde iseloomu arvestades hõlmata kinnistul asuvate halvas korras ehitiste säilimise tagamist või nende halvast seisukorrast tulenevate puuduste kõrvaldamist. Arvestades hoone seisundit, oleks selle taastamine kostjale ebamõistlikult koormav ja kulukas ning kujuneks hoone oluliseks parendamiseks. Vundamendi taastamise hinnaks on ca 50 000 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 3. oktoobri 2016 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohus määras hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruseks 5069,09 eurot. 05.10.2016 tegi maakohus täiendava kohtuotsuse ning määras täiendavalt hageja poolt kostjale hüvitamisele menetluskulud 471,93 eurot ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli lepingu eesmärk pooltel ühesugune – tagada kaladele rändetee avamine. Kohus leidis, et lepingu eesmärgi täitmine ei ole toonud endaga kaasa hageja õiguste rikkumist lepingu p-s 3.10 ja p-s 3.3 sätestatud kohustuse täitmata jätmises. Kostja on teinud lepingu p-s 3.3.3 märgitud muid töid lähtudes eesmärgist parandada Õhne jõe ökoloogilist seisundit. Need muud tööd on veskihoone toestamine selleks, et veskihoone kokkuvarisemine uuesti kalade rändeteid ei sulgeks, st garantii andmist juba tehtud tööde säilimisele. Lepingu p 3.11 näeb ette, et kasutaja taastab p-s 3.3 loetletud tööde tegemise järel kinnistu seisukorra, milles see oli enne tööde teostamise algust. Kinnistu seisukorra taastamine toimus veskihoone kindlustamisega, millise ettepaneku tegi I. Hiiemäe. Seega kinnistu seisukord taastati sellisel kujul, nagu see parimal moel võimalik oli. Kostja on esitanud veskihoone harilikuks väärtuseks enne tööde tegemise algust 21 000 eurot (Uus Maa kinnisvarabüroo eksperthinnang). Hageja on esitanud hoone väärtuseks peale vundamendi lagunemist 17 000–22 000 eurot (Domus Kinnisvara ekspertarvamus). Sellest saab järeldada, et hoone seisukord tema hariliku väärtuse mõistes on jäänud samaks ja hageja ei ole tõendanud temale kahju tekkimist hoone väärtuse alanemisega. Kuna veskihoone vundamendi toestamisega ei ole hagejale rahaliselt väljendatavat kahju tekkinud, ei saa nõuda sellise kahju tasumist ka kostjalt. Mis puudutab veskihoone välimuse muutumist, siis sellest tulenevat kahjunõuet ei ole hageja esitanud. Hageja jäi hagis esitatud nõude summa moodustumise aluse juurde ka viimasel istungil 06.09.2016. Mis puudutab hageja nõuet kohustada kostjat endine olukord taastama, siis ei ole ka hageja jaoks otstarbekas taastada katkine ja lagunev vundament, mis oleks jätkuvalt ohuks kalade rändeteele. Kui paigaldatud vaiad (töö on kiidetud heaks kasutusloa andmisega) tagavad kalade rändetee avatuks jäämise, siis endise olukorra taastamine hageja nõutud viisil tagaks küll projekti eesmärgi, kuid rikastaks alusetult kostjat, mis ei olnud algse projekti eesmärgiks. Veskihoone vundamendi jätkuvat lagunemist näitavad fotod tl 26 (11.11.2005), 87 (14.02.2011), tl 89 (10.05.2011) ning tl 69 ja 92 (07.05.2013). Hageja ei ole vundamendi lagunemist ise peatada püüdnud, kuigi on olnud teadlik, et kaladele tuleb rändetee avada hiljemalt 01.01.2013.. Eeltoodule tuginedes ei saa hageja nõuda kostjalt kohustuse täitmist ja vundamendi taastamist tuginedes VÕS § 108 lg-le 2. Kostja ei ole kohustust rikkunud, vaid on taastanud endise olukorra. Kohustuse täitmist ei saa vastavalt VÕS § 76 lg-le 1 ja § 77 lg-le 1 nõuda, kuna kohustus on vastavalt lepingule täidetud ning kahjutasu ei saa samuti nõuda, kuna vastavalt VÕS § 132 lg-le 3 ei ole hagejale kostja tegevuse tulemusel kahju tekkinud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Meelis Maks esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2016 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) tõlgendas kohus valesti poolte tahet ja eesmärki lepingu sõlmimisel ning lepingu p-des 3.10 ja 3.11 kokkulepitud tingimusi. Lepingu sõlmimisel lähtuti 2005. a aprillis ja 2005. a juulis koostatud projektist. Nimetatud asjaolu on tõendatud tunnistaja T. Klaasimäe ütlustega selle kohta, et tööd pidi teostatama 2005. a juuli eelprojekti alusel, mis edastati hagejale 2008. aastal. Eelprojektis oli ette nähtud veskihoone vundamendi kindlustamine. Järelikult oli hageja tahe lepingu sõlmimisel suunatud sellele, et tööd teostatakse 2005. a projektis näidatud viisil vundamenti toestades, mis tähendas nii vesiveski seisukorra parandamist kui ehitustegevusega
kaasnevate riskide maksimaalset maandamist. Ilma selleta ei oleks hageja kinnistule rasketehnikat lubanud. Kostja oli lepingu sõlmimisel professionaalina kursis nii hoone vundamendi seisundiga (lepingu p 2.2.1) kui ka toestamistööde kavandatud viisiga. Seega oli poolte ühine tahe lepingu sõlmimisel see, et varisemise vältimiseks kindlustatakse vesiveski vundament enne tööde alustamist; 2) on vale kohtu järeldus, et vundamendi varisemine oli ettenägematu sündmus. Kostja teadis, et vundamendi varisemine on tõenäoline ja oleks pidanud ettevaatusabinõud tarvitusele võtma. Ettevaatusabinõude kasutusele võtmisega arvestati ka lepingu p-s 3.11 sätestatu kokkuleppimisel. Vundamendi varisemine oli kostja risk. Kui kostja oleks kasutanud ettevaatusabinõusid, oleksid taastamiseks vajalikud tööd olnud minimaalsed; 3) leidis kohus vääralt, et kostja on taastanud endise olukorra. Hoone vundamendi vaiadega toestamine võis olla vajalik edasise varingu vältimiseks, kuid tegemist on ajutise lahendusega, mida on ka Keskkonnaagentuur oma 11.11.2013 kirjas hagejale kinnitanud. Kohus ei ole tuvastanud, et taastamine pole võimalik (VÕS § 108 lg 2 p 1) või et see oleks võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas (VÕS § 108 lg 2 p 2). Hageja soovib täitmisnõudena, et kohus kohustaks kostjat taastama kinnistu endine seisukord; 4) hindas kohus ebaõigesti tõendeid, jättis olulised asjaolud piisavalt välja selgitamata ja tegi sellest meelevaldse järelduse. Kohus oleks pidanud selgitama pooltele täiendavate tõendite esitamise vajadust.
5.Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on hageja lepingu tõlgendus ja järeldus poolte ühise tahte kohta põhjendamatu. Lepingu p 3.10 järgi on lepingu eesmärgiks Õhne jõe seisundi parandamine. Lepingust ei tulene, et pooled oleksid seadnud eesmärgiks juba 2005. aastal halvas seisundis olnud veskihoone parendamise. Hageja väide, et vundamenti betoneerimata ei oleks ta tehnikat kinnistule lubanud, on lepinguga (p-d 3.3, 3.5, 3.6) vastuolus. Leping ei viita projektile ja eelprojektile ning hagejal ei eksisteerinud seega subjektiivset nõudeõigust ühe eelprojekti alternatiivi elluviimiseks. Lepingu p 3.11 oli suunatud selliste tagajärgede kõrvaldamisele, mis tavapäraselt ja ettenähtavalt p-s 3.3 nimetatud töödega kaasnevad (nt mootorsõidukite jälgede tasandamine, jäätmete koristamine, heakorra taastamine); 2) puudus kostjal alus vundamendi varisemist tõenäoliseks pidada. Tunnistaja T. Klaasimäe ütlustest nähtub, et võrreldes 2008. aastaga oli tööde tegemise ajaks vundamendi seisund oluliselt halvenenud ja see oli tööde teostajale üllatuslik; 3) tegi kostja kõik võimaliku edasise kahju vältimiseks. Kohus leidis õigesti, et hoone müüri toestamise näol oli tegemist garantii andmisega juba tehtud tööde säilimisele ning et kostja taastas hoone toestamisega lepingu eesmärgile vastava esialgse olukorra; 4) puudub hagejal lagunenud vundamendi algsel kujul taastamise nõude esitamiseks õigus. Taastamise kohustuse panemine kostjale tooks kaasa hageja alusetu rikastumise. Isegi kui vundamendi taastamise nõudel oleks õiguslik alus, oleks ebamõistlikult koormav olukord, kus esmalt tuleks teha hagejat alusetult rikastavad mahukad ehitustööd ning seejärel asuda hagejalt tööde maksumust välja nõudma; 5) tuvastas kohus õigesti, et hagejal ei ole kostja tegevuse tulemusena kahju tekkinud. Kinnisvarabüroo Uus Maa eksperthinnangus on esitatud vara turuväärtuseks 21 000 eurot. Hageja paljasõnalised väited ei saa eksperdi järeldusi ümber lükata. Hageja esitatud Domus
Kinnisvara ekspertarvamus, mille kohaselt jääb veskihoone turuväärtus vahemikku 17 000– 22 000 eurot, ei ole standardit järgiv eksperthinnang.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist. M. Maksi apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
7.Hageja esitas kostja vastu lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude. Hagiavaldusest nähtuvalt nõudis hageja kostjalt veskihoone lagunenud vundamendi taastamist või alternatiivselt kahju 47 000 euro väljamõistmist seoses kinnistu turuhinna väärtuse vähenemisega. Seejuures on hageja tuginenud lepingu p-le 3.11, mille kohaselt kostja taastab lepingu p-s 3.3 loetletud tööde tegemise järel kinnistu seisukorra, milles see oli enne tööde teostamise algust. Hagejale kahju hüvitamise nõude aluse annab VÕS § 115 lg 1, mille järgi, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Sellise nõude võib VÕS § 115 lg 2 järgi esitada üldjuhul alles pärast täitmiseks antud täiendava tähtaja möödumist ja üksnes erandina VÕS § 115 lg 3 alusel ka tähtaega andmata, kui kahju hüvitamine puuduse kõrvaldamist võimaldamata on mõistlik. VÕS § 115 lg-st 1 tuleneb seega, et võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: võlgnik on lepingut rikkunud ja ta vastutab lepingu rikkumise eest, võlausaldajale on tekkinud kahju ning see on põhjuslikus seoses lepingu rikkumisega. TsMS § 230 lg-s 1 ettenähtud tõendamiskoormisest tulenevalt peab hageja tõendama kostja poolt lepingu rikkumist, kahju olemasolu ning põhjuslikku seost tekkinud kahju ja lepingu rikkumise vahel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja lahendamisel jätnud täitmata TsMS § 392 lg 1 p-des 1-41 sätestatud eelmenetluse ülesanded ning sellest tulenevalt jätnud kindlaks tegemata, kas on täidetud VÕS § 115 lg-s 1 ettenähtud kahju hüvitamise üldised eeldused. Nimetatud rikkumise tõttu ei vasta maakohtu otsuse põhjendused TsMS § 442 lg 8 nõuetele. Maakohtu otsuse põhjendustest ei ole võimalik aru saada, millistele tõenditele tuginedes jäeti hageja nõue rahuldamata.
8.Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus võtma selge seisukoha selles, kas kostja rikkus pooltevahelist lepingut ning kas rikkumise tagajärjel tekkis kostjale kahju. Selleks tuleb hinnata, milles pooled kokku leppisid ning milline oli lepingu eesmärk. Asja materjalide juures on küll 2005. a eelprojekt, kuid poolte seisukohtadest ei selgu, millise projekti alusel tegelikult töid tehti. Pooltevahelisest lepingust nähtuvalt ei olnud lepingu eesmärgiks ainult Õhne jõe ökoloogilise seisukorra parandamine ja kaladele rändetee avamine. Maakohus on jätnud siinjuures hindamata tunnistajate T. Klaasimäe ja I. Hiiemäe ütlused.
9.Lepingu p-s 3.11 leppisid pooled kokku, et kostja taastab p-s 3.3 loetletud tööde tegemise järel kinnistu seisukorra, milles see oli enne tööde teostamise algust. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt on kinnistu seisukord taastatud veskihoone vundamendi kindlustamisega (vt fotod I kd, tl 52-56), on põhjendamatu ning vastuolus ka kostja seisukohaga. Kostja esitatud I. Hiiemäe kirjast (I kd, tl 90-91) ning Keskonnaagentuuri kirjast
hagejale (I kd, tl 95-96) nähtub üheselt, et osaliselt hävinenud vundamendi toestamisega ei taastatud mitte veskihoone endist seisukorda lepingu p 3.11 mõttes, vaid toestamise eesmärgiks oli veskihoone edasise varisemine vältimine. Kostja tugines maakohtus VÕS § 108 lg-le 2 ning kinnitas, et vundamendi taastamine on ebamõistlikult koormav ja kulukas, kuna tööde maht oleks hinnanguliselt ca 50 000 eurot. Samas ei esitanud ka kostja tõendeid, millest nähtuks vundamendi taastamiseks vajalike tööde kulutuste suurus. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama kostjale TsMS § 230 lg-st tulenevat nõuet tõendada omapoolseid vastuväiteid. Alles seejärel, kui pooled on saanud esitada tõendeid veskihoone vundamendi taastamiseks vajalike kulutuste suuruse kohta, on maakohtul võimalik hinnata, kas kostja tuginemine VÕS § 108 lg-le 2 on põhjendatud või mitte.
10.Hagiavalduse kohaselt põhjendas hageja kahjunõuet esmalt sellega, et kostja poolt lepingu rikkumise tulemusel on kinnistu turuhind vähenenud. Maakohus hindas poolte esitatud Kinnisvarabüroo Uus Maa ja Domus Kinnisvara eksperthinnanguid ning leidis, et kuna kinnistu harilik väärtus on jäänud pärast kostja poolt tööde tegemist samaks, milline see oli enne tööde tegemist, siis ei ole hagejale kahju tekkinud. Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu. VÕS § 132 lg 3 kohaselt kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1. Riigikohus on 25.02.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08 märkinud, et kui VÕS §-s 127 kehtestatud põhimõtted kaitsevad üldiselt kahju hüvitamise kohustuse kaudu kahjustatud isiku vara väärtust, siis VÕS § 132 mõte on kaitsta kahjustatud isiku vara koosseisu säilimist. Järelikult lähtutakse asja kahjustamise korral kahjuhüvituse kindlaksmääramisel eelkõige vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest. Riigikohus leidis, et juhul, kui on hävinenud mingi osa kinnistul asuvast elamut, ei tule hüvitada mitte isiku vara väärtuse vähenemine, vaid kahju, mis seisneb endise olukorra taastamiseks vajalikes kuludes. Vaidlusalusel juhul sai kahjustada hageja kinnistul asuva veskihoone vundament ning maakohus on kahju kindlakstegemisel ekslikult lähtunud kinnistu väärtusest enne ja pärast kostja poolt tööde tegemist. Seega on maakohus kohaldanud ebaõigesti VÕS § 132 lg-t 3. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus hagejale selgitama, et kahjuhüvitise saamiseks peab ta tõendama veskihoone vundamendi taastamiseks vajalike kulutuste suuruse (esitama näiteks eksperdi või asjatundja arvamuse). Ringkonnakohus märgib, et veskihoone vundamendi taastamiseks vajalike kulutuste suuruse kindlakstegemine on vajalik ka juhul, kui hageja nõuaks ainult veskihoone vundamendi taastamist. Maakohus peab hagejale selgitama, et tal on võimalik täitmisnõuet täpsustada ning nõuda tähtaja kindlaksmääramist, mille jooksul peab kostja vundamendi taastama ning täitmisnõude tähtaja saabumisel nõuda kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmist. Vastasel korral võib olla raskendatud kohtuotsuse täitmine.
11.Riigikohus on 13.04.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 asunud seisukohale, et juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust, on põhjendatud asja saatmine TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist. Praegusel juhul (vt käesoleva otsuse p-d 7-10) on maakohus rikkunud olulisel määral TsMS § 392 lg-s 1 sätestatud selgitamiskohustust ning sellest tulenevalt jätnud olulises osas asjas
tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata. Seetõttu tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist. Hageja poolt uute tõendite esitamisel ja nõude täpsustamisel peab maakohus andma kostjale võimaluse esitada omapoolne seisukoht hageja tõenditele ja nõude täpsustamisele ning vajadusel omapoolsed tõendid.
12.Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 173 lg 3).
13.Koos apellatsioonkaebusega esitatud ehituseksperdi arvamuse vundamendi taastamise võimalikkuse kohta asja juurde võtmiseks peab otsustama maakohus asja uuel läbivaatamisel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.