Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

AS mobiilteenuste kasutamise tingimuste VII peatükist punktist 7.5 nähtuvalt pidi kostja maksmisega viivitamise korral tasuma viivist 0,15 % maksmisele kuuluvast summast iga maksmisega viivitatud päeva eest, kuid mitte vähem kui 60 krooni. AS on loovutanud nõude kostja vastu summas 3172,84 krooni, millele lisanduvad viivised hagejale. Hageja on arvestanud viivist alates lepingu lõpetamisest 31.03.1999.a. kuni hagiavalduse esitamiseni 17.06.2005.a. Viivise periood on hageja andmetel 31.03.99-17.06.05 2269 päeva, kokku summas 7395,26 krooni. Tegutsedes heas usus, vähendab hageja viivise nõuet põhivõla summani ning nõuab kostjalt viivise tasumist summas 3172,84 krooni. Hageja omandas nõude kostja vastu AS käest koos kõrvalnõuetega. Vastuses kostja vastuväidetele märkis hageja, et kostja ei ole tõendanud arvete tasumise fakti, Kostja jättis tasumata 1998.a. detsembrikuu arve eest, milletasumise kohustus saabus 14.01.99 ja pärast selle arve tasumata jätmist ei tasunud lepingus ettenähtud kuumakseid, seda, et oleks kostja teenuste kasutamist piiratud, on tõendamata, mitte ühtegi sellealast pretensiooni ei ole kostja ka teenuse pakkujale esitanud. Kõneeristused ja selle suurus ei oma vaidluses kaalu, kuna kostja kõned paketisiseselt tasaarvestati ja seega on kostja võlaks üksnes kuumaks ja telefoni tagastamata jätmisel tekkinud hüvitise nõuded. Kõneeristusi ei saa esitada, sest need ei ole säilinud aja tõttu. Tõendid: leping XXX, pakkumine XXX, XXXX –i mobiilside telefonisideteenuste kasutamise leping, teade lepingu lõpetamisest, teatis nõude loovutamise kohta, võlateatis kostjale, arved nr

XXX,XXX,XXX,XXX..

Kostja vastuväited Kostja 24.10.2006.a vastuse kohaselt kostja hagi õigeks ei võta. Tõendeid kostjal esitada ei ole võimalik, sest viibib XXX ja eeluurimise ajal ei võtnud uurija kostja dokumente kaitse alla ning jättis dokumendid kannatanu EK kätte, kes on keeldunud neid kostjale andmast. Dokumentide hulgas olid kostjal AS-ile tasutud arvete koopiad. Kostja vastuse kohaselt tasus ta viimati novembri kuu arve detsembris 1998.a koos osalise ettemaksuga detsembri kuu eest. Detsembris lülitati AS-i poolt kostja telefon välja sellest eelnevalt kostjat teavitamata. Hageja peab esitama kõneeristused, kostja ei ole ühtegi kõneeristust saanud, mida hageja pidi talle saatma, kuigi lepingus oli kokku lepitud. Kostja tõendeid ei esitanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

TsMS § 405 lg 1 järgi võib kohus oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras menetleda hagi kui hagihind ei ületa 20 000 krooni. Kohus teatas hagi läbivaatamisest lihtmenetluses ja andis pooltele tähtaja täiendavate tõendite, avalduste, taotluste esitamiseks. Hagejale anti tähtaeg oma seisukohtade väljendamiseks pärast kostja vastuse edastamist ja hageja tegi seda vastava kirjaga kohtule 26.01.2007. Kohus määras ärakuulamise aja 06.06.07 ja otsuse tegemise aja. Hageja ärakuulamist ei soovinud, kuid esitas kostja ärakuulamise ajaks avalduse täiendavate selgitustega hagile ja nõude tekkimise alustele. Kuivõrd nimetatud on esitatud pärast selleks ettenähtud tähtaega, põhjuseid, miks neid ei saanud varem esitada, ei olnud esile toodud ja nende menetlemine tinginuks otsuse edasilükkamise, siis jätab kohus need menetlemata TsMS § 331 lg 1 alusel ega pea võimalikuks anda nendele hinnangut. Kohus kuulas kostja ära.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 230 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Materiaalõiguslikuks aluseks hagi rahuldamisel on kuni 01.07.2002 kehtinud TsK § 173 lg 1, mis sätestab kohustise täitmise nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt seadusele või lepingule ja sama seaduse § 174, mille kohaselt ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ei ole lubatud. TsK § 191 lg 1, § 192 ja § 231 lg 1 alusel on kreeditoril õigus nõuda võlgniku poolt kohustise täitmisega viivitamisel viivist. TsK § 190 lg 1 ja 191 lg 1 järgi võib lepingu täitmist tagada viivisega, mis on lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest eriti täitmisega viivitamise korral. Kuivõrd kostja ei ole vaidlustanud seda, et poolte vahel sõlmiti 01.07.1998.a. sõlmitud XXX leping nr XXX, mille alusel kostja kasutas telekommunikatsiooniteenust ja kohustus selle eest tasuma arvete saamisest 15 päeva jooksul, tuleb lugeda, et need asjaolud on kostja poolt TsMS § 230 lg 4 järgi omaksvõetud ja seega ka tõendatud ja puudub vajadus anda täiendav hinnang märgitud asjaoludele ja lepingule. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et tema poolt väidetavalt 1998. a detsembris tasutud makse novembri eest sisaldas ka osaliselt tasu detsembrikuu eest nö ettemaksu, samuti ei ole kostja tõendanud, et hageja oleks sulgenud tema telefoni. Muuhulgas nähtub hageja poolt kohtule esitatud arvest XXX 28.12.98 teenuste ja kuumaksete ja kõneristuste eest summas 333,40 krooni, et kostjal oli varasemast perioodist ettemaks 50,13 krooni, mille ongi hageja maha arvestanud detsembri eest tasumisele kuuluvast maksest (tuli ära tasuda 99.a. jaanuaris). Kostja ei ole aga tõendanud seda, et see ettemaks oli suurem või see kattis kogu detsembrikuu eest tasumisele kuuluva makse. Asjaolu, kostja viibib kinnipidamisasutuses, või et maksedokumendid on kellegi kolmanda füüsilise isiku käes, ei tähenda, et kostja tõendamiskoormist peaks kandma hageja. Kohus tegi ettepaneku kostjale esitada sellisel juhul pangast maksmist tõendavad dokumendid, kuid kostja ei ole vastavaid tõendeid esitanud. Asjaolu, millised kõned võis kostja teha, ei oma vaidluses kaalu, sest kostja ei ole tõendanud, et tal oleks lepingu järgi olnud teatud kõnede piirang, mille lubamiste eest pidanuks vastutama hageja, ning kuivõrd selles vaidlus puudus, et poolte vahel oli leping ja kostjal oli teenuste eest tasumise kohustus, siis tema telefonilt tehtud kõnede eest saab vastutada tema kui lepingu pool. Nimetatud on kooskõlas TsK § 173 lg 1 ja TsÜS § 58 lg 1, mille kohaselt tekivad kohustused tehingutest, milleks on TsÜS 61 lg 2 järgi ka lepingud. Muuhulgas nähtub hageja esitatud arvetest 371692, 997248, 413677 perioodi jaanuar kuni märts (kaasa arvatud) kohta, et hageja nõuab kostjalt lepingujärgset kuumakset ja kõneeristuste tasu, mitte aga tasu kõnede eest. Lepingu järgi oli kõneeristus lisateenus, millist ei ole kostja eitanud, samuti ei ole kostja eitanud lisateenuse suurust 25 krooni kuus, kuid vaidles vastu sellele, et lepingu partner oleks need kõneeristused saatnud. Hageja väitis, et kõneristusi ei ole võimalik enam esitada. Kuivõrd kõneeristuste saatmist kostjale peab tõendama hageja ja kuna hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjale kõneeristused saatnud, ei ole põhjendatud ja tõendatud kõneeristusteenuse osutumine kostjale ja seega ka kõneeristuste ulatuses hageja nõue kostja vastu. Õige ei ole hageja väide (26.01.07), et võlg koosneb üksnes kuutasust ja tagastamata telefoni tagastamata jätmisest tekkinud nõudest. Küll aga nähtub hageja poolt esitatud arvetes XXX,XXX,XXX,XXX, et kogu hagetavast põhivõlast 3172,84 moodustavad kõneeristuste tasud kokku 25+25+25=75 krooni (viimasel arvel 413677 16.03.09 ei ole arvestatud kõneeristuse tasu) ja seega sisaldab hageja

nõue tegelikult ka kõneeristuste tasu, kuid see summa 75 krooni tuleb hagetavast põhivõlast kostja vastu maha arvata põhjusel, et sellise lisateenuse osutamine kostjale on tõendamata. Asjaolu, et hagejal ei ole enam võimalik neid eristusi esitada ajalise faktori tõttu kuivõrd neid ei säilitata, ei tähenda, et kostjal puuduks sellise vastuväite õigus ja et hageja vabaneks oma tõendamiskoormisest. Hageja on esitanud hagi aegumistähtaja viimaste päevade raames, mistõttu pidi ta arvestama võimalike tõendamisprobleemidega, mille riski ta sellisel juhul ise kannab. Hageja selgitas 26.01.2007 avalduses, et kostja võlg koosneb kuutasudest ja telefoni tagastamata jätmisel tekkinud hüvitisest, kostja ei nendele väidetele sisulisi vastuväited esitanud, mistõttu tuleb eeldada et need väited ja asjaolud on omaksvõetud ja tõendatud ja et muus osas on põhivõla suurus õige. Ka viimases arves nr 413677 kostjale on hageja näidanud tasu telefon eest leppetrahvina 847,46 krooni. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja nõue on osaliselt põhjendatud ja tõendatud ning kuna kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale põhjendatud ja tõendatud põhivõla ära tasunud või et see on väiksem, tuleb kostjalt põhivõlg summas 3097,84 krooni /hagetav 3172,84 krooni - eristuste tasu 75 krooni=3097,84 krooni/ kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja ei ole vaidlustanud sisuliselt viivise arvestust, viivise määra, viivitatud perioodi ja seega tuleb TsMS § 230 lg 4 alusel eeldada, et kostja on nimetatud asjaolud nagu viivise periood 31.03.1999-17.06.05 ja määr 0,15% omaks võtnud ja et märgitud asjaolud on tõendatud. Kuivõrd põhjendatud ja tõendatud põhivõlg on väiksem kui hagetav summa, siis tuleb viivist arvestada põhjendatud ja tõendatud põhivõlalt, mis teeb vastavalt 2269 päeva eest 10543,50 krooni ja kuivõrd hageja nõudis viivist üksnes põhivõla ulatuses, siis tuleb kostjalt viivis välja mõista põhjendatud ja tõendatud põhivõla ulatuses vastavalt 3097,84 krooni. Nõude loovutamise üle pooltel vaidlust polnud, mistõttu puudub vajadus anda täiendavat hinnangut loovutamise faktilistele asjaoludele. Kuivõrd teatisest nähtub, et nõude loovutamise toimus 2005.a, siis on nõude loovutamine lubatav vastavalt loovutamise ajal kehtiva VÕS § -le 164 ja mille kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule ning lg 2 järgi asub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 167 lg 1 järgi lähevad üle ka nõude tagamiseks antud ja seotud tagatised, kõrvalkohustused, sj lg 3 järgi senise võlausaldaja õigused intressile, leppetrahvile. Kuivõrd hagi esitati 29.06.2005, siis tuleb kohtukulude jaotamisele kohaldada TsMS RakS § 3 järgi kuni 31.12.2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 lg 1 ja 61 lg 1, mille kohaselt tuleb kostjalt hageja kohtukulude katteks välja mõista riigilõiv proportsionaalselt hagi rahuldatud osale ja õigusabikulude katteks hagi rahuldatud osast kuni 5%. Kohus mõistab kotjalt õigusabikulude katteks välja 1% arvestades, et vaidlus toimis lihtsustatud menetluses. Hagi kuulub rahuldamisele 97,6% ulatuses (6195,68 on 6345,98-st 97,6%) ja seega tuleb hagi esitamisel tasutud lõivust 560 kostjalt vastavalt välja mõista summas 546,56 krooni. (97,6% 560st). Hageja tasus õigusabi eest 317,28 krooni. Kostjalt tuleb hagi rahuldatud osast välja mõista hageja õigusabikulude katteks vastavalt 61,95 krooni (1% 6195,68-st on 61,95).

Mai Grauberg Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.