Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

Hagiavalduse kohaselt oli Sofia Andronova AÜ Lembitu liige ning kasutas aiandusühistus krunti nr 31, millel asus suvila. 1992. a. hakkas kostja nõudma hagejalt ebaõigete maksete teostamist. Väljakujunenult tasuti aiandusühistu osamaks ja tasu elektri eest suve alguses. 1992. a. suve alguses tasus hageja kostjale kokku 244 rubla ja 20 kopikat. Hagejale teatati, et tal on võimalik tasuda kahe aasta eest korraga, s. t 1992. a. ja 1993. a. eest. Seetõttu tasus hageja 244 rubla ja 20 kopikat, teades, et tegemist on tasuga 1992. a. ja 1993. a. eest. 1992. a. suvel nõudis kostja täiendavate summade tasumist. AÜ Lembitu 06.09.1992 üldkoosoleku protokolli kohaselt määrati ekspluatatsioonimaksuks kokku 88 krooni. Samas on kostja kunagine seaduslik esindaja Paul Kaasik Tallinna Ringkonnakohtule 21.12.1995 tsiviilasjas nr 2-775/95 edastatud kirjas selgitanud, et 87 krooni ei ole nõutud, vajalik oli tasuda ainult 30 krooni. Hagejale teadaolevalt nõudis ühistu 87 või 88 krooni lennukilt mõõdistuste tegemiseks seoses maa erastamisega, kuid kostjal puudus alus seda summat nõuda. Tunnistaja V.P on tsiviilasjas nr 2-775/95 andnud ütlusi, et nad tulid ja ütlesid, et nemad on nüüd eravaldajad, ja nad küsisid raha 30 krooni, küsisid veel raha mingisuguste lennukite ehitamiseks. Kuna tsiviilasi nr 2-775/95 on käesoleva tsiviilasja juurde võetud, siis palus hageja asendada tunnistaja ülekuulamine tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega, kuna V.P ei ole enam elus. Eeltoodud asjaoludel ei teatanud kostja hagejale üheselt, milliseid summasid ta maksma peab ja mille eest summad on määratud. Kohtule esitatud kostja juhatuse ja üldkoosoleku otsustest peaks nähtuma summade määramine, kuid eelnimetatud koosolekute protokollid ja nende lisaks olevad ühistu liikmete nimekirjad ei ole nõuetekohaselt koostatud (puuduvad allkirjad, mistõttu ei ole võimalik tuvastada koosoleku kvoorumit; protokollid on lünklikud ja käsikirjaliste parandustega) ning seepärast ei saa antud dokumentide alusel hagejalt makseid nõuda. Hageja ei olnud nõus tasuma alusetult nõutud summasid ning kostja ei olnud nõus temalt vastu võtma raha elektrienergia eest, mida hageja üritas kostjale korduvalt pakkuda. Seetõttu tasus hageja elektrienergia eest otse AS-le Eesti Energia. Nimetatud summa laekus kostja laekumiskontole ja seega ei olnud hagejal elektrienergia eest võlgnevust. 26.06.1994 kostja üldkoosoleku otsusega arvati hageja AÜ-st Lembitu välja, kuna väidetavalt ei täitnud hageja aiandusühistu liikme kohustusi. Samas on hageja esitanud dokumentaalseid tõendeid ja selgitanud, et hageja täitis oma seaduslikke kohustusi kostja ees ja hageja väljaarvamiseks ei olnud alust. Kostjal ei olnud ühistuseaduse ja kostja põhikirja alusel võimalik hagejat ühistu liikmete hulgast välja arvata, kuna selline võimalus eelnimetatud aktides puudub. Aiandusühistu põhikirja punkti 11 kohaselt arvatakse liige ühistust välja isiku surma või likvideerimise tõttu või kaasomandil rajanevas ühistutegevuses osalemisest loobumisel tema avalduse alusel. Eeltoodud alust ei esine. Kostja ei ole üldkoosoleku otsuse ärakirja hagejale saatnud ega ole ka tagastanud hagejale osamaksu, nagu sätestab 1994. a. kehtinud ühistuseaduse § 31 lg 1. Hageja leidis, et tegemist on seaduse nõuetele mittevastava ja sel ajal kehtinud TsK § 51 lg 1 järgi tühise otsusega. Hageja sai eelnimetatud otsusest teada alles 1996. a. jaanuaris tsiviilasja nr 2-775/95 raames. 1994. a. lülitas kostja hagejalt elektri välja ning alates 1995. a. ei varustanud ta hagejat enam veega. AÜ Lembitu üldkoosoleku 02.07.1995 otsusega jäeti rahuldamata hageja avaldus, milles ta palus jätkata tema varustamist elektri ja veega. Elektriga varustamine taastati alles 2003. a. augustis ja veega varustamine teataval määral 2005. a. Kostja eelkirjeldatud tegevus on tekitanud hagejale materiaalse kahju. Tulenevalt asjaolust, et kostja lõpetas hageja varustamise elektrienergiaga ning ei varustanud hagejat mitmete 2(12)

aastate jooksul elektrienergia ja veega, vähenes oluliselt hageja võimalus oma suvilat kasutada. 1996. a. hukkusid hageja maasikataimed ning roosiistikud. Istikud hukkusid, kuna tavapäraselt pidi kastmiseks vett tassima kaugelt, kuid hageja haigestus sellel suvel ja selle tulemusena ei olnud tal võimalik vett tassida. Elektripumpa ei olnud hagejal võimalik kasutada, sest kostja tegevuse tulemusena oli elekter välja lülitatud. Seega tekkis hagejal kahju 552 krooni. Hagejal ei olnud kostja tegevuse tulemusel võimalik kasutada muruniidukit, kuna see töötas elektriga. Seega oli hageja sunnitud palkama inimese, kes niidaks muru. Aastatel 1995-1999 niitis muru V.I, kellele hageja maksis 100 krooni ühe korra niitmise eest. Aasta jooksul oli muru vaja niita 2 korda, v. a. 1996. a., kui hageja haige oli, siis niideti 1 kord. Seega maksis hageja V.Iile kokku 900 krooni. 2000.–2002. a. niitis muru Anatoli Minkov, kellele hageja maksis 200 krooni ühe korra eest, ja kuna niitmine toimus niidukiga, siis oli vajalik 3 korda aastas muru niita, seega maksis hageja kokku 1 800 krooni. Kokku maksis hageja muru niitmise eest 2 700 krooni. Hageja oli sunnitud oma invaliidist tütrele hooldaja palkama, kuna tütrel ei olnud tulenevalt haigusest võimalik suvilas viibida, sest seal ei olnud elektrit ja võimalust kasutada vett, samuti ei olnud võimalik tütart üksinda jätta, kuna tütar vajas pidevalt hoolt. Sellel ajal, kui hageja viibis suvilas, hooldas hooldaja tütart Tallinnas ning vahepeal abistas hooldaja ka hagejat tööde tegemisel suvilas, kui hageja viibis ise tütre juures Tallinnas. Kokku tasus hageja hooldajale 9 000 krooni. Kuna hagejal ei olnud võimalik elektri puudumisel pikemalt suvilas viibida, siis kandis hageja transpordikulusid. Elektrit oli vaja kodumasinate kasutamise jaoks ja valgustuseks, samuti puudus joogivesi, seetõttu ei olnud hagejal võimalik suvilas pikemalt viibida. Hageja on kandnud kostja ebaseadusliku tegevuse tulemusena transpordikulusid kokku 4 853 krooni, mida soovis tõendada bussipiletitega. Hagejal ei olnud mitmel aastal võimalik oma suvilat välja üürida. Tuba üürisid tema käest hr F ja pr J. Tulenevalt asjaolust, et hageja suvila on suur – kaks tuba, köök ja veranda – , oli võimalik välja üürida üks tuba ning samaaegselt ise suvilas viibida. Sellist praktikat oli hageja varem rakendanud. Ljudmila Maškova tegi hagejale ka vastava ettepaneku, kuid tulenevalt asjaolust, et suvilas ei olnud elektrit, ei olnud väljaüürimine võimalik. Hageja hinnangul jäi tal saamata tulu 36 000 krooni. 13.06.2006 kohtuistungil (III kd, tl 214) hageja täpsustas, et üüritulu jäi saamata 9 aasta eest. Esimese 6 aasta eest oleks ta saanud 3 000 krooni ja viimasel 3 aastal 6 000 krooni. Hageja tervis on kostja tegevuse tulemusena halvenenud. Hageja on esitanud tõendina perearst Mare Sova tõendi, milles perearst on leidnud, et stress ja närvipinge võivad hageja haigusi soodustada ning samuti süvendada. Pidevad probleemid kostjaga, kostja soovimatus situatsiooni lahendada, kostjast tulenevatel asjaoludel võimatus oma suvilat kasutada on tekitanud hagejas hulgaliselt stressi ja närvipinget, mille tulemusel hageja on olnud sunnitud tegema ulatuslikke kulutusi ravimitele. Hageja vanus (S. Andronova on sündinud xxxx. a.) ei ole antud perearsti tõendi kohaselt olnud haigusi süvendav ega tekitav. Hageja on tulenevalt kostja tegevusest olnud sunnitud tegema ajavahemikus 2002. a. aprillist kuni 2006. a. aprillini kulutusi ravimitele 74 301,50 krooni. Lisaks on hageja teinud kulutusi tähtkirjade saatmiseks kokku 83 krooni, arhiivi väljavõtete saamiseks 345 krooni ja koopiate tegemiseks 700 krooni. Viimatinimetatud 3(12)

kulutused on tehtud selleks, et välja selgitada kostja ebaseaduslikku käitumist. Kokku moodustab hageja materiaalne kahju 128 534 krooni. Lisaks materiaalsele kahjule on kostja hagejale tekitanud moraalset (mittevaralist) kahju. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 08.02.2001 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-01 asunud seisukohale, et moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid. Seega on võimalik moraalse kahju suurust hinnata subjektiivselt. Hageja hindas moraalse kahju suurust elektri väljalülitamisest ja elektri ning veega mittevarustamisest tulenevalt 200 000 krooni suuruseks ja AÜ Lembitu liikmete hulgast ebaseaduslikult väljaarvamisest, s. t tühise otsuse tegemisest ja selle tagajärgedest tulenevalt 200 000 krooni suuruseks. Nimetatud summade põhjuseks on kostja ebaseadusliku tegevuse pikaajalisus, millest tulenevalt oli hageja elukvaliteet langenud juba alates 1994. a. ning hagejal ei olnud võimalik elada oma suvilas inimväärset elu kuni 2005. a., millal taastati lõpuks ka veevarustus. Elektrivarustus taastati 2003. a.. Hagejal ei olnud võimalik nautida rahulikku ja probleemidevaba elu, selle asemel oli ta sunnitud pidevalt sõitma Tallinna ja suvila vahel ning taluma sellest tulenevaid emotsionaalseid pingeid. Hagejal oleks elektrienergia olemasolu korral tagatud elukvaliteet ning mugavus, mida kostja oma tegevusega vähendas. 26.07.1998 kinnitas AÜ Lembitu üldkoosolek AÜ Lembitu varade nimekirja, mille hulka kuulus ka hageja krunt. Hagejal on alust arvata, et antud koosolekul ei viibinud kohal vajalikku kvoorumit. Hageja on kostja tegevuse tulemusel pidanud kannatama pideva stressi ja hingeliste vaevuste all ning elama pidevas hirmus, et tal ei ole võimalik oma suvilat kasutada ja tema suvila alune maa erastatakse kostja poolt. Kostja poolt ebaseadusliku otsuse tegemine viis selleni, et hagejal ei olnud kindlustunnet oma omandi, s. t suvila osas. Igal isikul on õigus inimväärsele ja mugavale elule ning õigus kasutada talle seadusest tulenevaid õigusi. Kuigi hageja püüdis situatsiooni muuta ning leida kostjaga rahumeelset lahendust, ei ole kostja sellest huvitatud olnud, vaid on muutnud hageja elu raskeks ja emotsionaalselt kurnavaks. Hageja palvetele, sõlmida temaga nõutavad lepingud ja tagada talle tema õigused, ei ole kostja positiivselt vastanud. Eeltoodust tulenevalt palus Sofia Andronova mõista AÜ-lt Lembitu välja temale tekitatud materiaalse kahju hüvitamiseks 128 534 krooni ja moraalse kahju hüvitamiseks 400 000 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. 09.10.1992 kuni 01.02.2002 kehtinud ühistuseaduse § 18 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt oli ühistu liige kohustatud täitma ühistuseadusest ja ühistu põhikirjast tulenevaid kohustusi ning ühistu juhtimis- ja kontrollorganite otsuseid ning tasuma põhikirjas sätestatud suuruses ja korras osamaksu. Seetõttu oli hageja kohustatud täitma AÜ Lembitu üldkoosoleku ja juhatuse otsuseid. Hageja ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul vaidlustanud ühistu juhtorganite otsuseid ja seetõttu ei saa ta käesolevas asjas tugineda nende tühisusele või mittevastavusele seaduse nõuetele. Seega kehtivad AÜ Lembitu vaidlustamata otsused, mille alusel on määratud ühistu liikmete aastamaks ja muud tasud ühistu tegevuse korraldamisel. Osamaksu tasumine on vajalik ühistu liikmetele teenuste osutamiseks ning ühistu vara valitsemiseks, millest hageja ei ole osa võtnud juba 1992. a. alates. Seega on teised ühistu liikmed olnud kohustatud tasuma rohkem osamaksu ühistu korrashoiu tagamiseks, milliseid hüvesid on tarbinud ka hageja. 4(12)

Hageja viidatud vormilised puudused ühistu üldkoosolekute protokollides ei mõjuta kostja otsuste kehtivust. Ühistuseaduse § 42 lg 1 sätestas protokolli kohta vaid seda, et üldkoosoleku kohta koostatakse protokoll, millele kirjutavad alla koosoleku juhataja ja protokollija. Kui protokollis on tuvastatud, et kvoorum on olemas otsuste vastuvõtmiseks, siis on vaidlusalused otsused seaduslikud ja kehtivad. Kostja nõue ühistu liikmetele tasuda lennuki abil (aerofotodega) maamõõdistamise eest oli eeltingimuseks suvilate erastamisel. Hageja nimetatud tasu ei maksnud, kuna pidas seda mittevajalikuks. Alates 1992. a. on hageja jätnud tasumata ka kõik kohustuslikud ühistu aastamaksud, mis on vajalikud liikmete ühiste eesmärkide saavutamiseks ja üldkasutatavate alade korrashoiuks ja parenduseks. Kui ühistu otsuste ja tegevuse tulemusena saabus 1992. a. aeg ja võimalus erastada liikmete kasutuses olevad suvilad ja krundid, siis hageja keeldus tema kasutuses oleva maatüki erastamisest. AÜ Lembitu esimees käis 22.08.1992 hageja juures AÜ Lembitu erastatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 31. Akti eesmärgiks oli üle anda kooperatiivi poolt erastatud ja hageja kasutuses olev vara. Hageja keeldus aktile alla kirjutamast ja ütles kostja juhatuse liikmele Paul Kaasikule, et ta ajab ise oma asjad korda. Kuna hageja pikkade aastate vältel midagi ei teinud, et tema vara saaks erastatud, siis bilansiliselt, kuni hageja jõuab erastamistoiminguteni, kanti krunt nr 31 AÜ Lembitu varade hulka. Tänaseks on kostja krundi nr 31 erastanud ja kostja ei ole talle mingeid takistusi teinud. Hageja on alusetult keeldunud ühistule elektri (sealhulgas üldelektri) ja muude tarbitud hüvede eest tasu maksmisest. Ühistu põhikirja punkti 10 kohaselt, kui ühistu liige ei ole tasunud makseid, on ühistu juhatusel õigus tõkestada ühistu liikmel vastavate hüvede tarbimine. Poolte vahel on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.1996 otsus elektri sisselülitamise ja 3 000 krooni suuruse moraalse kahju nõudes. Asjaolu, et hageja tasus ühistule valikuliselt makse, on tõendatud hageja enda ütlustega ja jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-775/95. Samuti on jõustunud kohtuotsusega tõendatud, et kostjal oli õigus nõuda vaidlusaluste maksete tegemist ning kostja keeldus alusetult maksete tegemisest. Eeltoodust tulenevalt leidis kostja, et hageja põhjustas oma tegevuse tulemusena enda krundi elektrivarustuse katkestamise kostja poolt ning tema nõue materiaalse kahju hüvitamiseks on põhjendamatu. Väidetav roosiistikute hukkumine veepuuduse tõttu, kui see aset leidis, oli tingitud hageja tegevusest. Hagejal oli ka võimalus kasutada ühistu ühist puurkaevu oma veevajaduse rahuldamiseks. Kuna elektri väljalülitamine oli põhjustatud hageja enda poolt, siis ei ole põhjendatud hageja väidetav kulu muru niitmisele. Hageja poolt tütre hooldustasude nõudmine on alusetu. Sarnases olukorras mõistlik isik ei palkaks hooldajat haige perekonnaliikme hooldamiseks ettekäändel, et tal on vaja suvilas puhkamas käia. Hageja põhjustas ise sellise olukorra, kus ta ei saanud haige tütrega koos suvilas viibida. Kostja ei näinud põhjuslikku seost elektri puudumisel ja transpordikulutustel. Hageja oleks saanud joogivett võtta ühistu kaevust ja valgusevajaduse oleks saanud korvata küünalde ja patareidel töötavate valgusallikatega. Samuti vaidles kostja vastu väidetava üüritulu saamata jäämisele. Hageja ei ole näidanud, missuguse ajavahemiku eest jäi tal saamata suvila ühe toa üür 36 000 krooni, kuid arvestades elamispinna väiksust (üks tuba suurusega 19,5 m2 ja teine tuba 9,9 m2) ei ole sellise tulu saamine usutav. Seoses hageja kulutustega ravimitele summas 74 301,50 krooni, leidis kostja, et nõue on alusetu, kuna tõendamata on kostja süülise tegevuse põhjuslik seos hageja tervise väidetava halvenemise ja kantud ravimikuludega. Hageja on 77-aastane. 5(12)

Ravimeid, mille kohta hageja on esitanud tõendid, tarvitatakse väga tihti kõrges vanuses isikute poolt. Enamus ravimitest on kas üldtervise toonust tõstvad või konkreetse haiguse (südame isheemiatõbi, neerupuudulikkus) raviks, mis ei saa tuleneda aiandusühistu tegevusest. Lisaks soovib hageja ravimikulude hüvitamise nõudmisel alusetult rikastuda, kuna Mustamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond on hagejale korduvalt hüvitanud kulutusi ravimitele. Kirja saatmise ja koopiateenuse kulu otsest seotust antud kohtuvaidlusega ei ole hageja tõendanud. Kuivõrd hageja on kogu aeg kasutanud riigi poolt makstud professionaalset õigusabiteenust, siis kontoritarvete kulusid tuleb käsitleda hagimenetluse kuludena, mille kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Hageja nõue moraalse kahju hüvitamiseks on alusetu. Kostja leidis, et Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et hageja ise põhjustas AÜ Lembitu krundi nr 31 elektritarbimise katkestamise. Kuna hageja põhjendas moraalse kahju hüvitamise nõuet just elektrienergia katkestamisega, siis kostja ei vastuta väidetava moraalse kahju eest. Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis hagi 10.11.2006 otsusega rahuldamata. Harju Maakohus jaotas 06.12.2006 täiendava otsusega kohtukulud ja mõistis Sofia Andronovalt AÜ Lembitu kasuks välja kostja õigusabikulud 24 820,90 krooni, tuginedes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 ning kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg-le 1 ja § 61 lg 1 p-le 1. Otsuse põhjenduste kohaselt tõi hageja poolt AÜ-s Lembitu tarbitud elektri eest tasumata jätmine kaasa olukorra, kus kostja kasutas oma põhikirja punktist 10 (II kd, tl 195) tulenevat õigust ja hageja poolt maksete tasumata jätmise tõttu tõkestas eelnimetatud hüve tarbimise. Hageja esitas 14.08.1995 Harju Maakohtule hagi AÜ Lembitu esimehe Paul Kaasiku vastu moraalse ja materiaalse kahju hüvitamiseks, tulenevalt asjaolust, et P. Kaasik lülitas 1994. a. septembris hagejale kuuluvas suvilas välja elektri (tsiviilasi nr 2-775/95). Harju Maakohus jättis 27.11.1995 otsusega hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.1996 otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata. Kohtuotsus jõustus 29.04.1996. Harju Maakohtu otsusega on tuvastatud, et hageja ei ole alates 1992. a. tasunud makse ühistule. Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.1996 otsuses on kohus leidnud, et tulenevalt AÜ Lembitu põhikirja p-st 10 ja elektrienergia tarbimise eeskirja p-st 7.3 oli elektriga varustajal õigus katkestada elektrienergia andmine tarbijale tarbitud elektrienergia eest mittetasumisel. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei saa [hageja poolt] raha tasumise ettepaneku tegemist möödaminnes, bussipeatuses, lugeda reaalseks asjaoluks, väitmaks, et ühistu keeldus elektriraha vastu võtmast või et hageja sellega oma võlgnevuse hüvitas või püüdis hüvitada. Eeltoodust tulenevalt pidi hageja hiljemalt Tallinna Ringkonnakohtu otsuse jõustumisest olema teadlik, et suvila elektrivarustuse katkestamise tingis tema enda tegevus (elektri eest tasumata jätmine). Hageja esitatud kviitungitega (I kd, tl 170, 171) ei ole tõendatud, et hageja oleks tasunud teenuste, sealhulgas elektri tarbimise eest 1992. a. ja 1993. a. eest ette. Nimetatud kviitungite kohaselt tasus hageja 07.06.1992 kostja kassasse telefoni ja prügiveo eest koos teenustasuga 37,50 rubla ning kindlustuse, üldelektri, elektri ja osamaksu eest 206,70 rubla. Asjaolu, et teenuste hinnad olid varasemast kõrgemad, oli 1990-ndate aastate alguses tavapärane seoses üleüldise hinnatõusuga ja nimetatust võis ka tuleneda teenuste varasemast kõrgem maksumus. Viimatinimetatut pidas kohus üldteada asjaoluks. 6(12)

Hageja on käesolevas tsiviilasjas tuginenud asjaolule, et ta tasus elektri eest 1994. a. ja 1995. a. otse AS Eesti Energia arvele. Maakohus leidis, et hagejal ei olnud tulenevalt Harju Maakohtu 27.11.1995 otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.1996 otsusega tsiviilasjas nr 2-775/95 tuvastatust õigust sellele asjaolule enam tugineda. Nimetatud tsiviilasjas tehtud otsustes selgitasid kohtud hagejale, et tal tuleb maksta elektrienergia eest õigele isikule ehk AÜ-le Lembitu. AS Eesti Energia on 28.04.2000 kirjaga tõendanud, et hageja on tasunud kostja arvele elektri tarbimise eest 1994. a. ja 1995. a. eest 33,40 krooni ja 21 krooni (tl 121). Kostja õigus nõuda ühistu ja tarbitud elektri eest tasumist oli vastavuses ühistu põhikirja punktidega 8 ja 9. Vaidluse ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg 1 kohaselt tuli kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks. Nimetatud kohustust hageja ei täitnud. Teiseks on hageja väitnud, et ta saatis 09.09.1996 posti teel kostja raamatupidaja-kassiiri L.Ra nimele tasu elektrienergia eest summas 14,17 krooni, mis talle tagastati pärast postikulude mahaarvestamist (I kd, tl 154, 168). Harjumaa postkontori 28.10.1996 teatise kohaselt on 23.10.1996 makstud L. R välja 14,70 krooni. Kohtu hinnangul 1) hagejale tagastatud summat ei saa lugeda võlgnevuse eest tasutuks; 2) kostja töötajale teenuste eest maksete saatmist ei saa pidada maksete tasumiseks kostjale; 3) hageja ei ole tõendanud, millise teenuse eest ta nimetatud rahasumma tasus. Arvestades asjaolu, et vastavalt kostja esitatud võlgnevuse arvestustele (I kd, tl 54, 116) olid hagejal võlgnevused alates 1992. a., ei pidanud kostja raamatupidaja-kassiir nimetatud summat arvestama elektrienergia eest tasutud summana. Kohtule esitatud kostja vastuse kohaselt tsiviilasjas nr 2-775/95 (III kd, tl 79), oli hageja poolt väljamärgitud voolumõõtja näiduks 1992. a. märtsi seisuga 10184 kW; kostja 25.01.2001 kirja kohaselt (I kd, tl 116) oli hageja tasunud elektri eest näiduni 9863. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kuna hagejal oli võlgnevus kostja ees alates 1992. a., ta tasus 1994. a. ja 1995. a. elektrienergia eest kolmandale isikule või tegi makseid kostja töötajatele ilma vastava selgituseta, siis oli kostja tegevus hagejale elektrienergia varustamisega lõpetamisel põhjendatud. Hageja väide, et kostja keeldus raha vastu võtmast, on paljasõnaline. Hageja esitatud kviitungitest 1992. a. maksete tasumise kohta nähtub, et tal võimaldati raha maksta kostja kassasse ning ei ole tõendatud, et seda hiljem ei võimaldatud. Järelikult ei olnud põhjendatud hageja poolt kostjale raha pakkumine bussipeatuses või raha saatmine rahakaardiga kostja töötajale. Samuti ei saa kostja töötajale rahakaardiga raha saatmist lugeda arvete tasumiseks. Hageja oleks kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks pidanud tasuma makseid kostja raamatupidamises või kassas. Käesolevas tsiviilasjas on hageja kahju hüvitamise alusena tuginenud asjaolule, et kostja ei ole teda alates 1995. a. veega varustanud. Samas on hageja tsiviilasjas nr 2-775/95 16.11.1995 toimunud kohtuistungil (nimetatud tsiviilasja tl 59 pöördel ja tl 60) andnud seletusi: „nõudsin, et nad (ühistu) lülitaksid välja veeandmise, kuna mul on olemas kaev“ ning „ütlesin, et vett ma ei vaja ja selle eest ma ei maksa“. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ei ole vee tarbimise eest maksnud. Kohtuistungitel on hageja seletanud, et tal oli võimalus kasutada ühistu kaevu, nimetatut on kinnitanud ka kostja (IV kd, tl 179). AÜ Lembitu põhikirja punkt 10 sätestab, et juhul kui ühistu liige ei ole tasunud makseid ühise tegevuse kulude katteks 3 kuu vältel või kahjustab ühises omanduses olevat vara või rikub vara kasutamisest saadavate hüvede tarbimise eeskirju, on ühistu juhatusel õigus tõkestada ühistu liikmel eelnimetatud hüvede tarbimine. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kostja poolt hageja veega varustamise lõpetamine ei olnud ebaseaduslik. 7(12)

Hageja on ise tunnistanud, et ei soovinud vee eest tasuda ja on nõudnud veevarustuse teenuse lõpetamist. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta rahuldamata hageja nõuded materiaalse ja moraalse kahju hüvitamiseks, mis tulenevad kostja ebaseaduslikust hageja elektrienergiaga varustamise lõpetamisest ja hageja elektrienergia ja veega varustamata jätmisest. Hageja ei ole tõendanud, et eelnimetatud kahju tekkis tal kostja tegevuse tagajärjel. Kostja oli õigustatud antud teenuste osutamise lõpetama hageja tegevuse tulemusel. Hageja nõue arhiivi väljavõtete saamiseks tehtud kulutuste 345 krooni, koopiate saamiseks tehtud kulutuste 700 krooni ja tähtkirjade saatmiseks tehtud kulutuste summas 83 krooni hüvitamiseks on menetluskulu, mis tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 tuleb hagi rahuldamata jätmise tõttu jätta hageja kanda. Maakohus leidis, et hageja nõue AÜ Lembitu liikmete hulgast ebaseaduslikult väljaarvamisega tekitatud moraalse kahju 200 000 krooni hüvitamiseks, on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. 26.06.1994 kostja üldkoosoleku otsusega arvati hageja AÜ-st Lembitu välja. Kohtu hinnangul see otsus ei olnud lõplik, kuna vastavalt kostja 26.06.1994 üldkoosoleku protokollile (I kd, tl 92) otsustas üldkoosolek hageja välja arvata ühistu liikmete hulgast, enne teha viimane katse, arvestades tema invaliidsust, et juhatuse poolt lähevad koosoleku poolt volitatult temale asja selgitama veel N, V, S. Aiandusühistu 08.03.2001 juhatuse koosolek on otsustanud, et hageja kuulub aiandusühistu liikmeks (I kd, tl 116). 31.07.1998 hagiavalduses (I kd, tl 38) on hageja märkinud: „/.../ nõuavad nad, et mina uuesti astuks kooperatiivi liikmeks, /.../ kuid kooperatiivi uuesti astuda mina ei kavatse, sellel põhjusel, et leiab aset pettus, ebaseaduslik raha nõudmine ja omavoli“. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja oli teadlik, et otsus tema ühistu liikmete hulgast väljaarvamise kohta ei olnud lõplik, sest ühistu liikmed püüdsid tekkinud probleeme lahendada, samuti tehti hagejale ettepanek uuesti ühistu liikmeks astuda, millest hageja on ise keeldunud. Moraalse kahju hüvitamise hagi aluse kohaselt elas hageja pidevas hirmus, et tal ei ole võimalik oma suvilat kasutada, et ta visatakse suvilast välja ja suvila alune maa erastatakse kostja poolt. See hageja väide on kohtu hinnangul alusetu. AÜ Lembitu on püüdnud hagejale kooperatiivi erastatud ja hageja kasutuses olnud vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 31 üle anda. Vastavalt aktile tehtud märkele (III kd, tl 183) keeldus hageja erastamisdokumendile alla kirjutamast. Tõenditest nähtuvalt on hageja esitanud nimetatud akti koopia Hooneregistrile, samuti lisanud tõendina hagiavaldusele. Sellest järeldas kohus, et hageja oli teadlik, et aiamaja krundil nr 31 kuulub temale, seega ei ole põhjendatud kahtlused, et teda võidakse majast välja tõsta. Asjaolu, et hageja on ise viivitanud maa erastamistoimingute tegemisega, tõendab hageja poolt maa erastamisega seotud maksete tegemine alles 18.05.2000 ja 30.05.2000 (I kd, tl 166). Hagejale ei tehtud kostja poolt takistusi suvila kasutamiseks ega suvila juurde kuuluva maa erastamiseks, kostja juhatuse liikmed on korduvalt püüdnud hagejaga vaidlust lahendada, kuid hageja on nad välja ajanud (I kd, tl 91, 92). Seetõttu leidis kohus, et hageja on omapoolse käitumisega põhjustanud pingelise ja stressirohke olukorra ning tema hagi moraalse kahju hüvitamiseks seoses AÜ Lembitu liikmete hulgast ebaseaduslikult väljaarvamisega ei ole põhjendatud.

Apellatsioonkaebus

8(12)

Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 10.11.2006 otsuse ning 06.12.2006 täiendava otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellant palub mõista oma menetluskulud vastustajalt välja ning jätta vastustaja menetluskulud vastustaja kanda. Juhul kui kohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, palub apellant vabastada teda TsMS § 190 lg 5 kohaselt kohtukulude tasumisest. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning apellatsioonimenetluses tuleks hagi rahuldada, kuivõrd maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud ja jätnud põhjendamata, miks poolte muud väited ja tõendid peale kohtuotsuses nimetatute ei ole asjakohased. Apellandi arvates on maakohus ebaõigesti leidnud, et hageja poolt elektri eest tasumata jätmine põhjustas elektrivarustuse katkestamise kostja poolt, mis oli kooskõlas AÜ Lembitu põhikirja punktiga 10. Kohus on antud järeldusele jõudnud, tuginedes Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.1996 otsusele tsiviilasjas nr 2-775/95. Nimetatud otsus on ekslik ja sellele ei saa tugineda, kuna hagejal ei olnud selles tsiviilkohtumenetluses juriidiliste teadmistega esindajat. Oluline on, et käesoleva tsiviilasja toimiku materjalidest nähtuvalt ei olnud hagejal elektri eest võlgnevust. Hageja tasus elektrienergia eest otse AS-le Eesti Energia, kuna kostja ei olnud nõus makseid vastu võtma. Antud asjaolu ning kostja teadlikkust elektri eest tasumisest tõendavad kolm hageja kirja kostjale (I kd, tl 8-10). Seoses elektri eest tasumisega hageja esitatud tõendeid hindas kohus ebaõigesti. Tõendeid tuleb hinnata kogumis ning kõiki asjaolusid arvesse võttes on selge, miks saatis hageja kostja kassiir-raamatupidajale L.Rale rahakaarte. L. Raudkell oli kostja töötajana juriidilise isiku esindaja ja seega oli kohustus täidetud õigele isikule. Asjaolu, et rahakaardil ei ole kirjas, mille eest makse on tehtud, ei ole kohtule aluseks tõendi tähelepanuta jätmiseks. Elektri eest hagejal võlga ei olnud, kuid muid aiandusühistu poolt alates 1992. a. alusetult nõutud summasid ei olnud hageja nõus tasuma. Summade nõudmiseks peab olema seaduslik alus, mis ei nähtu kostja juhatuse ja üldkoosoleku otsustest sellel perioodil. Hageja jääb maakohtus esitatud seisukoha juurde, et kohtule esitatud kostja 05.07.1992, 06.09.1992, 27.06.1993, 26.06.1994, 26.07.1998 üldkoosolekute protokollid ja nende lisaks olevad ühistu liikmete nimekirjad ei ole nõuetekohaselt koostatud (puuduvad allkirjad, mistõttu ei ole võimalik tuvastada koosoleku kvoorumit; protokollid on lünklikud ja käsikirjaliste parandustega) ning seepärast ei saa antud dokumentide alusel hagejalt makseid nõuda. Harju Maakohus ei ole vastanud hageja väidetele AÜ Lembitu üldkoosolekute otsuste seaduse nõuetele mittevastavuse kohta ega hinnanud vastavaid tõendeid ja ei ole ka põhjendanud, miks nimetatud tõendid ja asjaolud ei ole asjakohased. Apellant ei ole nõus maakohtu otsuses tuvastatuga, otsekui oleks hageja soovinud, et tema veega varustamine katkestatakse. Hageja on saatnud kostjale mitu kirja, milles on palunud taastada tema ühendus kõikide kommunikatsioonidega, sealhulgas veevarustusega, kuid kostja ei ole nendele kirjadele vastanud. Tulenevalt eeltoodud kahju tekkimise aluseks olevate asjaolude esinemisest, mille kohta hageja on esitanud tõendid, mida Harju Maakohus on ebaõigesti hinnanud, leiab apellant, et hagiavalduses esitatud materiaalse kahju hüvitamise nõue summas 128 534 krooni tuleb rahuldada. Maakohus ei ole andnud sisulist hinnangut hagejale tekitatud kahju suurusele, välja arvatud nõue arhiivi väljavõtete saamiseks tehtud kulutuste 345 krooni, koopiate 9(12)

saamiseks tehtud kulutuste 700 krooni ja tähtkirjade saatmiseks tehtud kulutuste summas 83 krooni hüvitamiseks. Apellant ei ole nõus kohtu seisukohaga, et tegemist on menetluskuluga. Eelnimetatud kulutused on tehtud tulenevalt kostja ebaseaduslikust käitumisest, mitte selleks, et tõendeid hankida. Samuti on apellant jätkuvalt seisukohal, et AÜ Lembitu üldkoosoleku 26.06.1994 otsus, millega hageja aiandusühistust välja arvati, on seaduse nõuetele mittevastav ja TsK § 51 lg 1 järgi tühine. Hageja täitis oma seaduslikke kohustusi kostja ees ja hageja väljaarvamiseks ei olnud alust. Samuti ei olnud kostjal ühistuseaduse ega kostja põhikirja alusel võimalik hagejat ühistu liikmete hulgast välja arvata, kuna selline võimalus eelnimetatud aktides puudub. Kostja ei täitnud ühistuseaduse § 27 lg-st 6 ja § 31 lg-st 1 tulenevaid kohustusi ning ei saatnud hagejale üldkoosoleku otsuse ärakirja ega tagastanud ühistu osamaksu. Tulenevalt sellest ja eelpool esiletoodud asjaolust, et koosolekul ei viibinud otsuse tegemiseks nõutavat kvoorumit, on otsus tühine. Harju Maakohtu seisukoht, et tegemist ei olnud n-ö lõpliku otsusega, ei ole kooskõlas tsiviilasjas kogutud materjalidega ning seda ei ole väitnud ka kostja. Juhul kui otsus ei oleks olnud lõplik, jääb arusaamatuks, miks võttis kostja juhatus 08.03.2000 vastu otsuse tühistada üldkoosoleku 26.06.1994 otsus (olenemata asjaolust, et tal puudus selleks pädevus). Lisaks juhib apellant tähelepanu asjaolule, et nn mittelõplikku ühistust väljaheitmise võimalust ei näe ette seadus ega kostja põhikiri. Apellant on seisukohal, et AÜ Lembitu tekitas eelpoolkirjeldatud tegevusega talle moraalset kahju. Toimikus olevatest tõenditest nähtub, et 26.07.1998 kinnitas kostja üldkoosolek AÜ Lembitu varade nimekirja, mille hulka kuulus ka hageja krunt. Sama nähtub Harju Maavalitsuse infosüsteemide osakonna hooneregistritalituse õiendist, Harku Vallavalitsuse 29.08.1997 korraldusest nr 881 ja kostja seadusliku esindaja avaldusest Harku Vallavalitsusele. Elektri- ja veevarustuse väljalülitamise ning aiandusühistu liikmete hulgast väljaarvamise tõttu pidi hageja kannatama moraalset kahju, kuna ta elas pidevas stressis ja hirmus, et ta tõstetakse majast välja ja maja alune maa erastatakse kostja poolt. Moraalse kahju suurus 400 000 krooni on tingitud kostja ebaseadusliku tegevuse pikaajalisusest, millest tulenevalt oli hageja elukvaliteet halvenenud juba 1994. a. ning tal ei olnud võimalik elada oma suvilas inimväärset elu kuni 2005. a., millal taastati lõpuks teataval määral veevarustus. Kogu hagejale tekitatud materiaalne ja moraalne kahju kuulub hüvitamisele TsK § 448 lg 1, PS § 25 ja enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS §-de 23 kuni 26 alusel. Hageja vaidlustab ka Harju Maakohtu 06.12.2006 täiendava otsuse, millega mõisteti temalt välja kostja õigusabikulud 24 820,90 krooni. Tulenevalt asjaolust, et hageja on maksejõuetu, on tema koormamine sellises suuruses kohtukuludega ebamõistlik. Lisaks on nimetatud kulud ebamõistlikult suured, võttes arvesse perioodi, mille jooksul need on tehtud, ning kostja esitatud dokumentide mahukust ja tsiviilasja keerukust. Apellandi arvates ei ole maakohus täiendavas otsuses põhjendanud õigusabikulude väljamõistmist. Riigikohus on 12.12.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-2-5-06 leidnud, et kohus peab varasema TsMS § 61 lg 1 järgi hindama ja seega ka põhjendama, kas õigusabi osutamine oli vajalik ja põhjendatud.

Vastus apellatsioonkaebusele 10(12)

Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Vastustaja palub jätta kohtukulud apellandi kanda. Vastustaja vaidleb ka vastu apellandi vabastamisele riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel TsMS § 184 lg 4 alusel ja leiab, et lõivu tasumine on Sofia Andronovale jõukohane, kuna talle kuulub kolm kinnistut Tallinnas ja Harjumaal. Samuti ei tuleks anda apellandile riigi õigusabi. Ringkonnakohtu istung Istungil palusid apellant ja tema esindaja kaebuse rahuldada, vastustaja esindajarahuldamata jätta. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on otsuses põhjalikult ja tõenditele tuginedes põhistanud järeldust, et hagejale kostja poolt elektrienergiaga ja ühisvõrgu kaudu veega varustamise katkestamine ühistu poolt oli seaduslik ja vastas ühistu põhikirja p.-le 10, kuivõrd hageja ei tasunud ühistule tarbitud elektrienergia eest, samuti ei tasunud veevarustuse makseid. Seega puudus kostja tegevuses õigusvastasus, mistõttu juba seetõttu puudub alus hagejale väidetavalt sellest tingitud kulutuste ja saamata jäänud tulu väljamõistmiseks, samuti nimetatust tuletatud mittevaralise (moraalse) kahju rahalise hüvitamise nõude rahuldamiseks. Alusetu on kaebuse väide, et maakohus ei oleks pidanud tõendina arvestama seadusjõustunud kohtulahendeid. TsMS § 272 lg.2 kohaselt on kohtulahendid teisestes kohtuasjades dokumentaalseteks tõenditeks. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole aiandusühistu üldkoosolekute otsuste vaidlustamine. Seetõttu ei pidanud kohus võtma seisukohta nende kehtivuse kohta. Mis puutub hageja nõudesse moraalse kahju hüvitamiseks hageja väidetavate hingeliste kannatuste (mittevaraline ehk moraalne kahju) eest, mis tulenesid tema aiamaja arvamisest kostja bilanssi ja tema ühistu liikmest välja arvamisest ja sellest tingitud hageja teadmisest, et teda võidakse aiamajast välja ajada, siis on kohus õigesti tuvastanud, et talle ei ole kostja poolt tehtud takistusi ajamaja kasutamiseks. Kohus tuvastas ka, et hageja keeldus 1992.a. alla kirjutamast ühistu poolt ette valmistatud aiamaja üleandmise –vastuvõtmise aktile ehk siis erastamistoimingu tegemisest, mille tagajärjel oleks aiamaja ehitisena saadud registreerida registris tema nimele. Erastamine selles seisneski, et seni juriidiliselt aianduskooperatiivile kuuluvad kooperatiivi liikmete osakutele vastavad ehitised ja rajatised antakse üle kooperatiivi liikmete omandisse, mille järel nad saaksid erastada ka nende kasutada antud maatüki. Seda, et hageja sellest keeldus ja tal võis erastamisprotsessi edenedes tekkida tunne, et ta kasutab võõrast vara, ei saa seetõttu lugeda kostjast tingituks. Kostja soovi hagejale olukorda veelkord selgitada näitab üldkoosoleku otsus, kus hageja ühistu liikmest väljaarvamise kõrval otsustati saata tema juurde juhatuse esindajad olukorra veelkordseks selgitamiseks. Seega on põhjendatud kohtu seisukoht, et nimetatud asjaoludel esitatud nõue moraalse 11(12)

kahju hüvitamiseks ei kuulu rahuldamisele, sest hagejale rahalise kompensatsiooni väljamõistmiseks puudub alus. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et ühistu ja tema liikme vahel on lepingusarnane suhe. Õigusteoreetiliselt on mittevaraline (moraalne) kahju isiku individuaalsust, terviklikkust ja puutumatust sätestavate absoluutse iseloomuga õiguste (isikuõiguste) rikkumisega tekitatud olulised tagajärjed, mis avaldavad negatiivset mõju isiku suhtumisele iseendasse, teda ümbritsevasse ja teiste isikute suhtumisele temasse. Moraalse kahjuna mõistetakse isikule põhjustatud füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Lepingu rikkumine ei tähenda reeglina isikuõiguste rikkumist. Täiendava otsusega hagejalt kostja kasuks õigusabikulu 24 820,90 kr. väljamõistmise tühistamiseks puudub alus, kuivõrd see vastab varem kehtinud TsMS §-le 61 lg.1 p.1. Menetlusseadustik ei näinud ega näe ette hagi rahuldamata jätmise korral vabastada hageja kostja õigusabikulude tasumisest seetõttu, et hageja oli kohtu poolt vabastatud riigilõivu tasumisest riigituludesse. Arvestades kohtuvaidluse suurt mahtu ei saa kostja kantud õigusabikulu pidada põhjendamatuks ega ebamõistlikult suureks.

Tiit Kollom

Ülle Jänes

Ulvi Loonurm

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.