Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Ande Tänav ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. juuni 2007.a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-04-1188
Tsiviilasi
TUB Vilkreja hagi OÜ Euronurk Logistik vastu 59 020 krooni saamiseks ja OÜ Euronurk Logistik vastuhagi 6538,99 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04. oktoobri 2006.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Euronurk Logistik apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Apellant (kostja) OÜ Euronurk Logistik (reg k 10573435), seaduslikud esindajad Vjatšeslav Nezgovorov ning Irina Nezgovorova Vastustaja (hageja) TUB Vilkreja (Leedu reg k 4502528), esindaja adv. Veikko Puolakainen
RESOLUTSIOON
1.Tühistada osaliselt Harju Maakohtu 04. oktoobri 2006.a otsus hagi rahuldamise ulatuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt. Mõista välja OÜ-lt Euronurk Logistik 23 081,50 kr (kakskümmend kolm tuhat kaheksakümmend üks krooni viiskümmend senti) TUB Vilkreja kasuks.
4.Mõista välja OÜ-lt Euronurk Logistik 2714.- (kaks tuhat seitsesada neliteist) krooni TUB Vilkreja kasuks menetluskulude, sh riigilõivu ja õigusabikulude katteks.
5.Mõista välja TUB-lt Vilkreja 2440.- (kaks tuhat nelisada nelikümmend) krooni OÜ Euronurk Logistik kasuks apellatsioonimenetluses kantud kohtukulude katteks. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates vandeadvokaadi vahendusel.
Hageja nõue ja põhjendused
1.Hageja palus kostjalt välja mõista veotasu ning hüvitise kokku 4540 USD, s.o 59 020 krooni (Eesti Panga päevakurss 30.08.2004). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ Euronurk Logistik saatjana ja Leedu Vabariigi ettevõte Vilkreja vedajana 04.11.2002.a veolepingu kakaopulbri transportimiseks mööda maanteed sõidukiga Hollandist Moskvasse. Veolepingu p 9 kohaselt on veotasu suuruseks 2650 USD. Lepingu p 11 kohaselt hüvitab saatja ka seisupäevad 100 USD ööpäevas. 11.11.2002.a peeti veost transportinud sõiduk Valgevene piiril Ošmjanski piiripunktis kinni. Kinnipidamise põhjuseks oli Valgevene tolliametnike kahtlus veose päritolu ning kauba saaja tegevuse seaduslikkuses, mistõttu sooviti kontrollida kauba ja selle saatedokumentide õigsust. Sõiduk kaubaga viibis tollikontrollis kuni 04.12.2002, seejärel anti kaup 04.12.2002 võetuse akti alusel vastutavale hoiule Valgevene tollilattu ning sõiduk vabastati. Seisuajaks oli kokku 24 päeva, mille vältel ei saanud hageja sõidukit oma majandustegevuses kasutada. Kauba edasine saatus on hagejale teadmata.
2.Valgevene tolliametnike tegevuse ning kauba konfiskeerimise tõttu oli võimatu hageja lepinguliste kohustuste täitmine. Hageja tegi lepingu täitmiseks kõik endast oleneva. Hageja täitis oma kohustused osaliselt ja transportis kauba Valgevene piirini. Vedamistakistus ei tekkinud vedaja süül. Hageja soovib kostjalt läbitud tee pikkusele vastava veotasu maksmist ning seisupäevade hüvitamist. Veotasu suuruseks Hollandist Valgevene piirini on 2140 USD. Seisupäevade arvestuslikuks maksumuseks 24 seisupäeva eest on 2400 USD.
3.Hageja pöördus Leedu Vabariigi kohtusse, kes 20.01.2004 määruses asus seisukohale, et vastavalt CMR art 31 tuleb hagejal vaidluse lahendamiseks esitada hagi kostja asukoha järgi, seega Eesti Vabariigi kohtusse. Kohtulahend on jõustunud.
4.Veolepingu p 12 kohaselt kannavad pooled lepinguliste kohustuste rikkumise eest vastutust vastavalt rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) sätetele. Konventsioonist ei tulene alust, millele tuginedes saaks vedaja saatjalt nõuda veolepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmist ja konventsioon ei ole kohaldatav. Kuna hageja ei soovi kahjude hüvitamist, vaid üksnes veolepingu täitmist ja veotasu maksmist, on võimalik juhinduda võlaõigusseaduse (VÕS) § 774 lg-st 1 ja VÕS § 787 lg-st 2. Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnistanud. Veolepingu kohaselt kohustus vedaja toimetama kauba sihtkohta ja andma saajale üle. Kaupa sihtkohta ei toimetatud ja saajale üle ei antud. Hageja rikkus lepingu tingimusi - muutis ühepoolselt kauba pealelaadimiskoha ja vahetas välja vedu teostava auto. Hageja ei teavitanud kostjat lepingu täitmise võimatusest ja kauba tollipunktis hoiule võtmisest, mis on vastuolus rahvusvaheliste kaupade autoveolepingu konventsiooni ja lepingu p-ga 14. Info, et kaupa veetakse teise autoga ja et auto peeti tollipunktis kinni, sai kostja hagejalt alles 06.12.2002, st kuu pärast kauba veoks vastuvõtmist. Info selle kohta, et Valgevene Vabariigi Tollikomitee protokolli alusel võeti kaup TUB Vilkreja vedajalt ära, sai kostja alles 13.12.2002.
6.Lepingu p 11 kohaselt makstakse seisaku eest peale- või mahalaadimistähtaegade ületamisel CMR-is seisakut kinnitavate märgete olemasolu korral. CMR-is 450888, milles hageja on märgitud vedajaks, märked seisaku kohta puuduvad, mistõttu auto kinnipidamine Ošmjanõ tollipunktis pole seisak. Kostja süü auto kinnipidamises puudub. Ošmjanski tolli 25.09.2003 vastuse nr 03-1/8136 kohaselt on kaup pööratud riigi tulusse.
7.Kostja andis hagejale vastavalt rahvusvaheliste kaupade autoveolepingu konventsiooni p-le 11 kõik vajalikud dokumendid. Dokumentide kontrolli põhjuseks piiriületuspunktis võis olla kauba vedu kajastavate dokumentide vale koostamine. Rahvusvaheliste kaupade autoveolepingu konventsiooni art 11 p 3 kohaselt kannab vedaja vastutust saatelehes märgitud dokumentide vale kasutamise eest. 2(9)
8.Kostja ei nõustunud hageja väitega, et hageja tegi kõik temast sõltuva lepingu täitmiseks. Hageja ei teavitanud kostjat õigeaegselt tekkinud probleemidest; veo transpordidokumentide vormistamises on erisusi; hageja ei kaevanud edasi otsust kauba äravõtmise kohta; ei tõendanud, mida ta võttis ette kauba toimetamiseks sihtkohta; ei võtnud osa Valgevene Vabariigis toimunud kohtusistungist; ei tundnud huvi kauba edasise saatuse vastu ja võimaluste vastu see saajale kätte toimetada.
9.Lepingu p 10 kohaselt pidi vedaja saama 1000 USD kaubasaajalt pärast kauba mahalaadimist, ülejäänud 1650 USD kostjalt pärast kauba kohaletoimetamist. Kaupa kohale ei toimetatud ja kaup osutus saaja jaoks kadunuks. Vedu takistanud asjaolud (kontroll, kinnipidamine, kauba pööramine riigituludesse) ei olnud tingitud kostja süüst. Hageja arvutused läbitud teekonna ja tasu kohta on väärad.
10.VÕS § 793 sätestab, et vedaja vabaneb vastutusest kauba kaotsiminekuga seotud kahju eest, kui kaotsimineku põhjustas vääramatu jõud. Kauba kaotsiminek konfiskeerimine tõttu riigituludesse ei ole vääramatu jõud VÕS § 793 mõttes. VÕS § 794 lg 1, VÕS § 792 lg 1 ja rahvusvaheliste kaupade autoveolepingu konventsiooni art 17 alusel vastutab tekkinud kahju eest vedaja. Vastuhagi põhjendused
11.Esitatud vastuhagis palus kostja hagejalt välja mõista 6538,99 krooni kahju ja kohtukulud. Hageja esitas 25.04.2003 hagi Šiauliai Apilinki kohtule kostja vastu 20 855,40 liti saamiseks rahvusvahelise autoveo eest. Kostja täitis kohtu nõude ja esitas hagile leedukeelse vastuse. Kostja osales 27.11.2003 ja 20.01.2004 kohtu eelistungitel, millega seoses kandis sõidukulusid 2429 krooni ja 2017,75 krooni. Kostja esitas kohtuistungitel istungile kohaletulekuga seotud kulud ning taotles nende väljamõistmist. Kohtukulude kandmisega seotud küsimuse jättis Leedu Vabariigi kohus läbi vaatamata, kuna hagi jäi läbi vaatamata. Leedu Vabariigi seadused ei näe ette kulude hüvitamist hagi läbi vaatamata jätmise korral. Šiauliai kohus märkis määruses, et kostjal on õigus esitada eraldi hagi kulude hüvitamiseks. Vastuväited vastuhagile
12.TUB Vilkreja vastuhagi ei tunnistanud. Lepinguvälise kahju hüvitamise elemendid ei ole tõendatud. Kahjuna saab vaadelda üksnes kulutusi, mida hageja pidi tegema kostja õigusrikkumise tõttu. Kostja ei toonud esile asjaolusid, mis annaks alust järeldada, et hageja tegevus kostja suhtes oli õigusvastane ega märkinud, milliseid kohustusi hageja rikkus või mittenõuetekohaselt täitis. Hageja ei ole kostja suhtes õigusrikkumist toime pannud. Hagi esitamine oma õiguste kaitseks Leedu Vabariigi kohtusse ei ole käsitletav õigusvastase tegevusena. Kostja kulutused ei ole käsitletavad kahjuna VÕS § 115 ja 127 mõttes. Kuna kostja ei tõendanud kahju tekkimist ning hageja tegevuse õigusvastasust, puudub ka põhjuslik seos hageja tegevuse ning tagajärje vahel ja hageja süü. Maakohtu otsuse põhjendused
13.Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis OÜ-lt Euronurk Logistik välja 59 020 krooni TUB Vilkreja kasuks. Kohus mõistis OÜ-lt Euronurk Logistik TUB Vilkreja kasuks välja menetluskuludena riigilõivu 4000 krooni ja tasu õigusabi eest 2950 krooni. Kohus jättis vastuhagi rahuldamata ja OÜ Euronurk Logistik menetluskulud tema enda kanda.
14.04.11.2002 sõlmisid OÜ Euronurk Logistik saatjana ja Leedu Vabariigi ettevõte Vilkreja vedajana veolepingu kakaopulbri transportimiseks Hollandist Moskvasse. Veolepingu p 9 kohaselt oli veotasu suuruseks 2650 USD-d. Lepingu p 11 kohaselt hüvitab saatja ka seisupäevad, 3(9)
100 USD ööpäevas. 11.11.2002 peeti Valgevene piiril Ošmjanski piiripunktis veost transportinud sõiduk kinni. Kinnipidamise põhjuseks oli Valgevene tolliametnike kahtlus veose päritolu ning kauba saaja tegevuse seaduslikkuses, sooviti kontrollida kauba ja saatedokumentide õigsust. Ošmjanski tollipunkti ülema 12.12.2002 vastus vedaja järelepärimisele tõendab, et sõiduk koos kaubaga viibis tollikontrollis kuni 04.12.2002.
15.Hagi aluseks on lepingulisest õigussuhtest tulenevate kohustuste täitmata jätmine ning esemeks sellest õigussuhtest tulenev rahaline nõue - veotasu vastavalt läbitud tee pikkusele ja hüvitis seisupäevade eest piiril. Lepingu poolteks on hageja ja kostja. Vaidlust ei ole, et kaup konfiskeeriti Valgevene piiril ja et veoleping tekitab õigusi ja kohustusi üksnes lepingupooltele. Hagi raames on kohustatud subjektiks hageja suhtes üksnes kostja, mitte kauba saaja või muud isikud. Tegemist on kaubaveolepinguga VÕS § 774 mõistes.
16.Kostja vastuväited tuginevad peamiselt hagiga mitteseonduvatele asjaoludele (nt kolmandate isikute nõuded, vastuhagi seoses kohtukulude kandmisega Leedu Vabariigis) ja ei oma õiguslikku tähendust. CMR konventsioonist ei tulene otseselt õiguslikku alust, millele tuginedes saaks vedaja saatjalt nõuda veolepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmist. Seetõttu ei ole CMR konventsioon käesolevas vaidluses kohaldatav.
17.Ošmjanski tollipunkti ülema 12.12.2002 vastusest järelepärimisele ning tolliametniku teatisest nähtuvalt viibis sõiduk koos kaubaga tollikontrollis 11.11.2004-04.12.2002, kokku 24 päeva. Hageja arvestas veotasu vastavalt tee kogupikkuse ja lepingujärgse kogumaksumuse suhtele.
18.Õige on hageja väide, et vedamistakistus (kontroll ja kauba võetus, seisupäevad) ei tekkinud vedaja süül, vaid oli tingitud temast mitteolenevatest asjaoludest. Kontrolli põhjuseks oli tolliametnike kahtlus kauba ja saatedokumentide seaduslikkuses ja kauba konfiskeerimise põhjuseks ei olnud hagejapoolne lepingu rikkumine. Hageja ei saanud olukorda ette näha ega mõjutada Valgevene tolliametnike tegevust, mistõttu on kostja keeldumine oma lepinguliste kohustuste täitmisest täies ulatuses vastavalt VÕS § 787 lg-le 2 alusetu ja hagi tuleb 59 020 krooni nõudes rahuldada.
19.Kohus jättis vastuhagi rahuldamata. Vastuhagis tugineti VÕS §-le 127, mis sätestab kahju hüvitamise eesmärgi ja ulatuse. Lepinguvälise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb tuvastada kahju olemasolu, hageja tegevuse õigusvastasus, põhjuslik seos hageja tegevuse ja kahjuliku tagajärje vahel ning tema süü. Tõendatud ei ole ükski nimetatud elementidest. Kahjuna saab vaadelda vaid kulutusi, mis kostja pidi tegema hageja õigusrikkumise tõttu. Kostja ei toonud esile asjaolusid, mis annaks alust järeldada, et hageja tegevus kostja suhtes oli õigusvastane. Kostja ei märkinud, milliseid kohustusi hageja rikkus. TUB Vilkreja ei ole OÜ Euronurk Logistik suhtes õigusrikkumist toime pannud. Hagi esitamine oma õiguste kaitseks Leedu Vabariigi kohtusse ei ole käsitletav õigusvastase tegevusena. Kostja ei tuginenud õigusvastasuse tuvastamisel ühelegi muule VÕS § 1045 lg-s 1 loetletud alusele. Apellatsioonkaebuse põhjendused
20.OÜ Euronurk Logistik palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse. Kohus rikkus materiaal- ja protsessiõiguse norme.
21.Hageja rikkus lepingulisi kohustusi, ei toimetanud kaupa sihtkohta ega tõendanud kauba saajale oma süü puudumist kauba puudujäägis. Hagi esitamise ajaks ei olnud lõppenud kohtumenetlus samas asjas samade poolte vahel Leedu Vabariigi kohtus, kuid maakohus võttis vaatamata kostja vastuväidetele asja menetlusse. Kostja taotles hagi aegumise kohaldamist vastavalt VÕS §-le 802 ja rahvusvahelise kauba autoveolepingu konventsiooni §-le 32, kuid kohus jättis taotluse tähelepanuta. Kohus ei arvestanud kostja vastuväiteid hagile ja lähtus üksnes hageja paljasõnalistest väidetest. Kohaldamisele kuuluvad rahvusvahelise kauba autoveolepingu 4(9)
konventsiooni sätted. Hageja ei tõendanud, et ta rakendas kõiki võimalikke meetmeid õigustatud isiku suhtes ja et vastavalt VÕS § 786 p-le 5 lõpevad pärast vajalike meetmete rakendamist veolepingust tulenevad vedaja kohustused. Hageja ei esitanud kostjale arveid veo eest tasumiseks ega veo teostamist tõendavaid dokumente. Pretensioonis ja hagis nõudis hageja erinevaid summasid. Hageja on süüdi kaubaauto kinnipidamises Ošmjanõ tollipunktis ja kostjale sellest mitteteatamises. Kostja ei saanud mõjutada veo teostamist. Hageja ei kasutanud kauba kohaletoimetamiseks kõige lühemat teed, vaid keerulist marsruuti, informeerimata kostjat. Kostja ei ole kauba saatja, mida kinnitavad CMR nr 0000110 ja 450888. Hageja ei käitunud heauskselt, varjates kostja eest veoga seonduvaid asjaolusid. Hageja ei tundnud huvi kauba edaspidise saatuse vastu. Hageja varjas lepingu poolte eest auto kinnipidamise fakti, millega jättis pooled ilma võimalusest operatiivselt tegutseda. Kohus pidi kohaldama VÕS § 786, kuna veo teostamisel ilmnenud takistused mõjutasid nii hageja kui ka kostja kohustusi. Kohus ei arvestanud, et kauba saajaks oli OOO Fost Media, kes pidi maksma 1000 USD lepingujärgsest tasust. Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse OOO Fost-Media kolmanda isikuna kaasamiseks. Kostja tõendas, et hageja rikkus ühepoolselt lepingut, kuid kohus viidatud asjaolule tähelepanu ei pööranud. Kohus tugines sellele, et kauba saatja ja saaja vahelist lepingut ei edastatud hagejale. Tegemist on ärisaladusega ning see ei kuulu dokumentide hulka, mis tuleks hagejale edastada. Hageja ei teinud pärast kaubaauto kinnipidamist päringut kostjale ega kauba saajale lepingu saamiseks. Kostja ei saanud mõjutada kauba mahalaadimist piiripunktis info puudumise tõttu, samuti ei olnud kostja veodokumentide põhjal õiguspädev isik ega kauba pidaja. Hageja teavitas kostjat sõiduki kinnipidamisest alles 06.12.2002. Hageja ei teavitanud kostjat kinnipidamise põhjustest ega sellest, et kaup oli tolliorganite poolt ära võetud. Kostjal puudus võimalus esitada õigeaegselt dokumente tolliorganite kontrolli kiirendamiseks, puudus tolliorganite tegevuse peale edasikaebamise võimalus. Hageja tegevus aitas kaasa kauba pikaaegsele viibimisele Ošmjanõ piiriületuspunktis. Kostjal puudub süü kauba kinnipidamises ja mittekohaletoimetamises. Kostja oli ekspediitor - kohustus korraldama kaubaveo teise isiku arvel ning sõlmis enda nimel lepingulised suhted hagejaga kauba rahvusvahelise veo teostamiseks. CMR-des nr 0000110 ja 450888 pole kostja märgitud kauba saatja, saaja ega vedajana ning kostjal puudusid õiguslikud alused olukorra lahendamiseks seoses kauba kinnipidamisega piiriületuspunktis. Valgevene Riikliku Tollikomitee otsuse kohaselt oli vedajaks Vilkreja Plus (Kaliningrad). Hageja ei tõendanud, et kostja oli süüdi kauba kinnipidamises ning et hageja ei saanud kostja süül toimetada kaupa sihtkohta.
22.Teekonna kogupikkus marsruudil Amsterdam-Ošmjanõ-Moskva on 2636,4 km, 1 km maksumus on 2636,4:2650=0,99 USD. Hageja läbis teekonna Amsterdam–Šiauliai–Ošmjanõ 1789,3 km ning hageja nõue ei saa ületada 1771,4 USD. Kohus jättis kostja tõendid ja arvutused tähelepanuta.
23.Auto kinnipidamist tollipunktis ei saa käsitleda seisakuna, kuna selles puudub kostja süü. Auto kinnipidamine oli tingitud veodokumentide valest vormistamisest ning osa dokumentide puudumisest, mis olid usaldatud vedaja käsutusse. Kohus juhindus veolepingu p-st 11 üksnes tasumise osas. Kohus pidi arvestama p 11 tervikuna. Nimetatud punkti kohaselt võetakse seisaku eest tasu CMR-is seisakut kinnitavate märgete olemasolu korral. CMR-is nr 00001100 märkused seisaku kohta puuduvad. Kostja ei pidanud hagejale tasuma, kuna hageja kostjale arveid ei esitanud
24.Kohus kohaldas vääralt VÕS § 774, kuna kaupa kohale ei toimetatud. Kohus ei arvestanud VÕS § 787 p 1 ja 2 ja VÕS § 789 p 1. Kohus ei arvestanud kostja viidatud rahvusvahelise õiguse norme. Kostja tugines rahvusvahelise eraõiguse seaduse p-le 5, kuid kohus jättis selle tähelepanuta.
25.Kohus jättis vastuhagi põhjendamatult rahuldamata. Hageja tegevuse ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja kandis kulusid seetõttu, et hageja esitas hagi kohtusse, kellel ei olnud õigust asja läbi vaadata. 5(9)
Vastus apellatsioonkaebusele
26.TUB Vilkreja ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
27.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi rikkumise tõttu osaliselt tühistada hagi rahuldamise ulatuse osas. Asjas on võimalik teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ning mõista kostjalt hageja kasuks välja veotasu summas 23 081,50 krooni. Otsus tuleb jätta muutmata vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
28.Maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks võtnud seisukoha kostja taotluse suhtes kohaldada aegumist. Kostja on aegumise kohaldamise taotluse maakohtule esitanud 12.10.2004.a, viidates VÕS §-le 802 ning Rahvusvahelise kaupade autoveo lepingu konventsiooni (CMR) art-le 32 (t lk 24). Mõlemad nimetatud sätted näevad ette veolepingutest tulenevate nõuete üheaastase aegumistähtaja. Maakohus tuvastas, et veoleping sõlmiti 04.11.2002.a, hagi on aga Harju Maakohtule (varasema nimega Tallinna Linnakohtule) esitatud 20.09.2004.a.
29.Ringkonnakohtu arvates tuleb aegumistähtaja osas juhinduda Rahvusvahelise kaupade autoveo lepingu (CMR) konventsioonist, kuna konventsiooni art 1 lg 1 kohaselt kuulub konventsioon kohaldamisele igasuguse kauba autoveo suhtes, mida tehakse tasu eest sõidukiga, kui lepingus näidatud kauba vastuvõtmise koht ja kauba üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, millest vähemalt üks on konventsiooni osapool, olenemata lepingupoolte elukohast ja kodakondsusest. Ringkonnakohtule teadaolevalt on nii Holland (kauba vastuvõtmise koht) kui ka Venemaa (kauba üleandmiseks ettenähtud koht) konventsiooni osapooled. Artikli 32 kohaselt kehtib üheaastane aegumistähtaeg konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele. Kolleegiumi arvates hõlmab see ka veotasu nõudeid, ehkki konventsioon ise veotasu maksmise küsimust ei reguleeri. Art 32 lg 1 p b kohaselt algab hagi aegumistähtaja kulg kogu kauba kaotsimineku puhul kolmekümnendal päeval pärast kauba kohaletoimetamiseks kokkulepitud tähtaja möödumist, või kui seda ei olnud kokku lepitud, siis kuuekümnendast päevast pärast kauba vedaja poolt veoks vastuvõtmist. Käesolevas asjas ei nähtu poolte kokkulepet kauba kohaletoimetamise tähtaja kohta, mistõttu aluseks tuleb võtta kauba vedamiseks vastuvõtmise (pealelaadimise) aeg. Puudub vaidlus, et pealelaadimine toimus 05.11.2002.a. Seega algas aegumistähtaja kulgemine 04.01.2003.a.
30.Toimikus olevast Leedu Vabariigi Šiauliai Ringkonnakohtu 06.12.2004.a määrusest (tõlge t lk 76) nähtuvalt esitas hageja TUB Vilkreja kostja Euronurk Logistik vastu hagi Leedu Vabariigi Šiauliai linna Apilinki kohtule 28.04.2003.a. Pooltel puudub vaidlus, et tegemist oli samal alusel esitatud hagiga sama hagieseme üle samade poolte vahel. Leedu Vabariigi kohus jättis 20.01.2004.a määrusega hagi läbi vaatamata leides, et rahvusvahelise kohtualluvuse järgi ei kuulu asja lahendamine Leedu kohtu pädevusse. Kolleegium leiab, et hagi aegumistähtaeg tuleb lugeda peatunuks ajavahemikul hagi esitamisest Leedu Vabariigi kohtule kuni hagi Leedu kohtus läbivaatamata jätmise määruse jõustumiseni. CMR konventsiooni art 32 lg 3 kohaselt tuleb aegumistähtaja peatumisele kohaldada Eesti õigust, kuna asi vaadatakse läbi Eesti kohtus. TsÜS § 160 lg-te 1 ja 3 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks kuni kohtulahendi jõustumiseni. Seega oli hagi aegumine peatunud 28. aprillist 2003.a vähemalt kuni Leedu Vabariigi kohtu poolt 20.01.2004.a määruse tegemiseni. Ehkki asja materjalidest ei nähtu nimetatud määruse jõustumise tegelikku aega, ei oleks hagi üheaastane aegumistähtaeg 20. septembriks 2004.a möödunud isegi lugedes Leedu Vabariigi kohtu määruse jõustumise ajaks selle tegemise kuupäeva. TsÜS § 168 lg 1 kohaselt ei 6(9)
arvestata aegumistähtaja hulka aega, mille kestel aegumine oli peatunud. Seega ei ole alust kostja taotlusel jätta hagi rahuldamata selles esitatud nõude aegumise tõttu.
31.Pooled vaidlesid muuhulgas selle üle, kas hagi läbivaatamisel tuleks juhinduda CMR konventsioonist või siseriikliku õiguse sätetest. Maakohus leidis, et CMR konventsioon ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldatav seetõttu, et konventsioonist ei tulene otseselt õiguslikku alust, millele tuginedes saaks vedaja saatjalt nõuda veolepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et konventsiooniga ei reguleerita veolepingu täitmisele, sh veotasu maksmisele suunatud nõudeid ning neile nõuetele tuleb kohaldada siseriiklikku õigust. Maakohus lahendas asja Eesti õiguse kohaselt ning ringkonnakohtu istungil avaldasid mõlemad pooled, et soovivad konventsiooniga reguleerimata küsimustes Eesti õiguse kohaldamist. Kolleegium leiab, et poolte tuginemine Eesti õigusele on käsitatav kokkuleppena kohaldatava õiguse valikus vastavalt rahvusvahelise eraõiguse seaduse §le 32. Niisugune kokkulepe ei eelda seadusega kindlaksmääratud vormi järgimist.
32.Maakohus kohaldas asjas õigesti VÕS § 787 lõiget 2, mille kohaselt juhul, kui vedamist ei saanud vedamis- või üleandmistakistuse tõttu lepingule vastavalt lõpule viia, võib vedaja nõuda läbitud tee pikkusele vastava veotasu maksmist ja kulutuste hüvitamist. Tõendatud on veo teostamine alates lähtekohast (Hollandist) kuni Valgevene Ošmjanski piiripunktini ning vaidlus puudub selles, et nimetatud piiripunktis konfiskeeriti kaup Valgevene tollivõimude poolt. Asjas esines ka vedamistakistus VÕS § 786 lg 1 mõttes, kuna enne veose saabumist üleandmiseks ettenähtud kohta selgus, et vedamist ei saa lepingule vastavalt lõpule viia. Seega on täidetud VÕS § 787 lg 2 esimese lause alusel veotasu läbitud tee pikkusele vastavas osas väljamõistmise eeldused.
33.Kolleegium nõustub ka maakohtu järelduse ning põhjendustega, mille kohaselt puudub alus lugeda vedamistakistus tekkinuks vedajast (hagejast) tuleneva asjaolu tõttu, ega pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, milles seisnes apellandi arvates vastustaja süü kaubaauto kinnipidamises Valgevene Ošmjanski tollipunktis ning kauba tollivõimude poolt konfiskeerimises.
34.Asjakohased ei ole apellandi (kostja) väited hagejapoolse lepinguliste kohustuste rikkumise kohta. Hageja õigust nõuda VÕS § 787 lg 2 alusel veotasu ei mõjuta iseenesest asjaolud, kas hageja teatas kaubaauto kinnipidamisest koheselt kostjale või kas hageja kasutas kauba kohaletoimetamiseks kõige lühemat teed. VÕS § 787 lg 2 kohaldamisel ei oma tähtsust ka see, kas kostjal endal oli mingi seos vedamistakistuse tekkimisega või kas kostja oli kauba kinnipidamises süüdi ning kas kostja saanuks tema kohese informeerimise korral veo jätkamisele kaasa aidata. Kostja ei ole tuginenud hageja suhtes õiguskaitsevahenditele, millised seadus näeb ette kohustuse rikkumise puhuks (VÕS § 101 lg 1) ning mis võinuksid mõjutada veolepingust tulenevat veotasu maksmise kohustust. Asjaolud, kas hageja täitis konventsioonist ja pooltevahelisest lepingust tulenevaid teavitamis- ja juhiste küsimise (CMR konventsiooni art 14 lg 1) jm kohustusi või kas vedajal võib lasuda CMR konventsiooni IV peatüki kohane vastutus kauba kaotsimineku eest, ei ole käesoleva vaidluse esemeks, kuna hageja kui vedaja vastu ei ole hagimenetluse korras sellesisulisi nõudeid esitatud.
35.Kostja kohustus tasuda hagejale kui vedajale veotasu tuleneb poolte vahel sõlmitud veolepingust. See vastab ka VÕS § 774 lg 1 sätestatud kaubaveolepingu mõistele, mille kohaselt kohustub üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale), kusjuures kohustus maksta vedajale veotasu tekib saatjal ning mitte saajal või muudel isikutel. Seega ei ole asjakohased ka kostja (apellandi) väited selle kohta, et kauba saajaks oli OOO Fost-Media, kes tulnuks kostja arvates menetlusse kolmanda isikuna kaasata.
36.Asjakohased ei ole apellandi väited, nagu jätnuks esimese astme kohus põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse kaasata OOO Fost-Media menetlusse kolmanda isikuna. Kohus on kolmanda isiku kaasamata jätmist põhjendanud oma 20.06.2005.a määruses tsiviilasjas nr 2/1097(9)
8002/04 (käesoleva tsiviilasja varasem number) leides, et kostja ei ole esile toonud ainsatki põhjendust, kuidas võiksid asjas tuvastamisele kuuluvad õigussuhted ja asjaolud mõjuda kolmanda isiku õigustele või kohustustele ühe poole suhtes. Määruse peale esitatud erikaebuse on Tallinna Ringkonnakohus lahendanud oma 04.10.2005.a määrusega nr 2-2/1487/05 asudes seisukohale, et esimese astme kohus on õigesti tuvastanud kolmanda isiku protsessi kaasamiseks aluste puudumise.
37.Asjassepuutuvad ei ole ka apellandi (kostja) väited selle kohta, nagu tegutsenuks ta vaidlusaluses lepingusuhtes ekspediitorina (ekspedeerijana), kes kohustus korraldama kaubaveo teise isiku arvel ning sõlmis enda nimel lepingulised suhted hagejaga kauba rahvusvahelise veo teostamiseks. VÕS § 854 lg 1 kohaselt on ekspedeerimisleping võlasuhe ekspedeerija ning saatja vahel ning see ei puuduta ei ekspedeerija ega saatja suhteid vedajaga. Apellandil ekspedeerimislepingust tuleneva õigussuhte olemasolu kolmanda isikuga ei välista apellandi ja vastustaja vahelist veolepingulist suhet.
38.Asjaolu, et kostja (apellant) ei ole märgitud ei kauba saatja, saaja ega vedajana CMRsaatedokumentidel nr 0000110 (t lk 9) ega 450888 (t lk 41) ei mõjuta samuti pooltevahelise lepingusuhte sisu ega olemust. CMR konventsiooni art 4 kohaselt kinnitab ja tõendab saatedokumendi koostamine veolepingu sõlmimist, kuid saatedokumendi puudumine või puudulikkus ei mõjuta iseenesest veolepingu olemasolu ega selle kehtivust. Asjas on tõendina veolepingu sõlmimise kohta esitatud ka koopia veolepingust endast (t lk 6) ning kostja (apellant) ei ole selle lepingu sõlmimist vaidlustanud. Lähtudes kostja (apellandi) väidetest ekspedeerimislepingu kohta võis kostja olla üheaegselt nii ekspedeerijaks suhetes kolmanda isiku (saatjaga) kui ka saatjaks hagejaga sõlmitud veolepingu järgi. Seda, kes oli pooltevahelise lepingusuhte järgi vedajaks, ei tõenda Valgevene Riikliku Tollikomitee otsus, vaid poolte vahel sõlmitud kirjalik veoleping. Pooltevaheliste suhete olemust ei muuda ka see, kui hageja (vedaja) laskis oma lepingulisi kohustusi osaliselt täita kolmandal isikul, kuivõrd veoleping ei eelda veolepingust tulenevate kohustuste isiklikku täitmist.
39.Pooled vaidlesid ka selle üle, missuguse osa teekonna kogupikkusest moodustas hageja poolt läbitud vahemaa Amsterdam – Ošmjanski piiripunkt. Hageja arvestuste kohaselt toimus vedu ca 3⁄4 (s.o 75 %) ulatuses ettenähtud marsruudist (kohtukõne teesides lk 164). Kostja esitatud kaardimaterjali kohaselt moodustab vahemaa Amsterdam – Moskva 2636,40 km ning vahemaa Amsterdam – Ošmjanõ sellest 67 %. Hageja ei ole kostja esitatud teekonna pikkuse arvestusele vastu vaielnud ega esitanud omapoolseid täpsustusi ega tõendeid tegelikult läbitud teekonna pikkuse kohta. Seejuures vastab hageja esitatud nõue (2140 USD kokkulepitud kogusummast 2650 USD) 80 %-le koguteekonnast. Maakohtu otsusest ei nähtu põhjendusi selle kohta, miks kohus kostja vastuväiteid ja arvestusi teekonna pikkuse kohta ei arvestanud. Ringkonnakohus leiab, et toodud asjaoludel tuleb läbitud tee tõendatud pikkuseks lugeda 67 % koguteekonnast ning hagi kuulub rahuldamisele 1775,60 USD (s.o 67 % 2650 USD-st) ulatuses. Veotasuna kuulub seega kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 23 081,50 krooni.
40.Apellant vaidlustas maakohtu otsuse ka seisuraha väljamõistmise osas. Kolleegium leiab, et seisuraha nõude rahuldamisel on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Vaidlust ei ole selles, et vedu ei saanud vedamistakistuse tõttu lepingule vastavalt lõpule viia, mistõttu vedaja sai tasunõude esitada VÕS § 787 lg 2 alusel. Nimetatud sättest ei tulene vedaja õigust nõuda seisuraha maksmist. Kui vedamist ei saanud vedamis- või üleandmistakistuse tõttu lepingule vastavalt lõpule viia, võib vedaja lisaks läbitud tee pikkusele vastavale osale kokkulepitud veotasust nõuda kulutuste hüvitamist, mida aga hageja käesoleval juhul nõudnud ei ole. Hageja tugines pooltevahelise veolepingu p-le 11, millega nähti ette seisuraha suurus ja maksmise alused. Vastavalt VÕS § 779 lõikele 3 tuleb seisuraha all mõista veose peale- või mahalaadimiseks kuluva aja eest tasumisele kuuluvat hüvitist. Käesolevas asjas aga nõuab hageja hüvitist aja eest, mille vältel hagejale kuuluv sõiduk viibis Valgevene piiril tollikontrollis. Niisugune seisak ei olnud seotud veose peale- ega mahalaadimisega, vaid tegemist oli vedamistakistusega VÕS § 786 mõttes. Ringkonnakohtu arvates ei tulene seadusest vedaja õigust 8(9)
saada teiselt lepingupoolelt seisuraha vedamistakistusega seoses tekkinud seisaku eest, kuna vedamistakistuse tekkimise riisikot ei ole seadusega pandud veose saatjale ega ka saajale. Vedamistakistuseks on üldjuhul asjaolud, mis ei sõltu kummastki lepingupoolest. Ka käesoleval juhul tekkis seisak sõiduki kinnipidamisel tollikontrolliks. Ringkonnakohus nõustub ka apellandi seisukohaga, et veolepingu p 11 kohaselt kuulub seisaku eest tasu maksmisele CMR-s seisakut kinnitavate märgete olemasolu korral, kuid CMR nr 00001100 niisuguseid märkeid ei sisalda. Eeltoodust tulenevalt tuleb rahuldamata jätta hageja nõue 24 seisupäeva eest seisuraha saamiseks kokku summas 2400 USD.
41.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega vastuhagi rahuldamata jätmise osas ega pea vajalikuks neid korrata. Hagi esitamine Leedu Vabariigi kohtule, kellel puudus rahvusvahelise kohtualluvuse alusel hagi läbivaatamise õigus, ei kujuta endast hagejapoolset õigusvastast käitumist kostja suhtes. Hagi läbivaatamata jätmisel on tegemist protsessiõigusliku küsimusega, mille puhul menetluskulude jaotamisel tuleks juhinduda vastava riigi menetlusseadustikus kohtukulude kohta sätestatust. Eestis alates 01.01.2006.a kehtiva TsMS § 168 lg 2 kohaselt tuleb hagi läbivaatamata jätmisel menetluskulud kanda hagejal, kuid nimetatud säte ei võimalda Eesti kohtul jaotada kulusid, mis tekkisid Leedu Vabariigis Leedu kohtu poolt hagi läbivaatamata jätmisel.
42.Pooled taotlesid menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmist. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1, 8 ja 11 kohaselt tuleb ringkonnakohtul muuta kohtukulude jaotust. Vastavalt hagi rahuldamise ulatusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1560.- krooni hagi esitamisel tasutud riigilõivu katteks. Vastavalt TsMS § 61 lg 1 p-le 1 kuulub kostjalt hageja kasuks õigusabikulude katteks väljamõistmisele 1154.- krooni, s.o 5 % hagi rahuldatud osast. Apellatsioonimenetluses kandis kostja (apellant) menetluskulu riigilõivu näol summas 4000.- krooni ning arvestades hagi rahuldamata jätmise ulatust kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele 2440.- krooni riigilõivu katteks. Vastuhagi esitamisel kantud kohtukulud jäävad vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu kostja enda kanda.
A. Tänav
M. Seppik
K. Kullerkupp
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.