2.Mõista Xxxxilt välja Osaühing Xxxx põhinõue 59,80 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 13,32 eurot.
3.Mõista Xxxxilt välja Osaühingu Xxxx kasuks viivis protsendina põhinõudelt (59,80 eurot) alates 20.01.2017 kuni põhinõude kohase täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Jätta hagi rahuldamata leppetrahvi 498 euro, viivise 142,45 euro ja võla sissenõudmiskulude 146,02 euro ning 40 euro nõudes.
5.Jätta menetluskulud 8% ulatuses kostja ja 92 % ulatuses hageja kanda. Mõista Xxxxilt välja Osaühingu Xxxx kasuks menetluskulu 38 eurot.
6.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (38 eurot) tuleb Xxxxil tasuda Osaühingule Xxxx käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud
2-16-125722 materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
JÄRGNEV MENETLUS
3.2.05.2017 tegi kohus pooltele ettepaneku lõpetada menetlus kompromissiga, määrates pooltele kompromissläbirääkimisteks ning kohtule allkirjastatud kompromisslepingu esitamiseks tähtaja. Lisaks kohustas kohus hagejal tuua välja ning põhistada, kas antud suuruses leppetrahvi kokkulepe võiks olla hageja hinnangul kehtiv või tühine tüüptingimus. Kohus leidis, et hagejal tuleb oma seisukohta põhjendada ning täpsustada seadme maksumust, lepingu täitmise aja pikkust ning lepingu lõpetamisega seonduvaid kulutusi ja nende suurust. Lisaks tuli hagejal selgitada vastuseks kostja viiviste vastuväitele, miks hageja esitas hagi kohtusse alles ca 3 aastat pärast võlgnevuse tekkimist. Hageja esitas 16.05.2017 kohtule vastuse, millise kohaselt tegi hageja kostjale kompromissi pakkumise kohtu pakutud variandina. Kostja hageja kompromissile ei vastanud. Hageja on seisukohal, et nõue ei ole aegunud. Kostja kinnitas lepingu sõlmimisel oma allkirjaga, et on nõus lepingu tingimustega. Kõik arvetel kajastuvad summad tulenevad lepingust, millega kostja oli nõus. Hageja ei käsitlenud oma seisukohas leppetrahvi kui võimalikku tühist tüüptingimust ega toonud välja seadme maksumust, lepingu täitmise aja pikkust ning lepingu lõpetamisega seonduvaid kulutusi ja nende suurust. Kohus andis 31.05.2017 määruses pooltele tähtaja avalduste ja dokumentide esitamiseks, menetluskulude nimekirja esitamiseks ning teatas otsuse teatavaks tegemise aja. Hageja esitas 19.06.2017 menetluskulude nimekirja. Kostja leidis 4.06.2017 seisukohas, et ei nõustu hageja nõudega ning vaidleb menetluskulude hüvitamisele vastu. Kostja lisab veelkord, et kui leppetrahv oleks olnud seaduslik ja proportsionaalne poleks mingisugust kohtuasja olnudki. Kostjal ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
4.Kohus leiab, et hagiavaldus on osaliselt põhjendatud. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja
2-16-125722 lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
5.Kostja ei tunnista hageja nõudeid, sest leiab, et nõue on aegunud.
6.Nii seadusest kui tehingust tulenevate nõuete aegumine on sätestatud tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS). Käesoleval juhul on tegemiste tehingust tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutmisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 3 kohaselt kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, siis algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Hageja ei ole täpsustanud, millistest arvetest täpsemalt kostja võlgnevus tuleneb. Siiski on võimalik arvetega tutvumisel teha järeldus, et hageja nõue tuleneb 18.04.2014 tasumisele kuulunud arvest nr 41920682 (viivised ja leppetrahvid summas 146,02 eurot) ning 18.10.2013 tasumisele kuulunud arvest nr 39995128 (summas 59,80 eurot teenuste eest ja 498 eurot leppetrahv). Tulenevalt eelnevast ning asjaolust, et hageja tasunõue varasema, s.o 01.10.2013 arvega muutus sissenõutavaks 18.10.2013, aegunuks hageja nõue TsÜS § 146 lg 1, 147 lg 3, 136 lg 2 ja 137 lg 1 alusel 01.01.2017 kell 00.00. Hilisemast arvest tulenev nõue aegunuks vastavalt 01.01.2018 kell 00.00. Hagi loetakse hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest (TsMS § 486 lg 1 p 2). Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 28.10.2016 ehk enne kolme aasta möödumist 01.10.2013 arve esitamisest. Lähtudes eeltoodust nõustub kohus hagejaga selles, et hagi ei ole aegunud. Kohus ei kohalda aegumist.
8.Vastavalt VÕS § 8 lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi summas 59,80 eurot nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevust tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Seega on hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud põhinõude 59,80 euro osas.
9.Kostja on esitanud vastuväiteid seonduvalt hageja leppetrahvinõude põhjendatusega. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi summas 498 eurot (tl 36), tuginedes hagi lisana 6 esitatud teenuspaketi tingimustele, mille kohaselt kohustus klient tähtajalise kohustuse ennetähtaegsel lõpetamisel tasuma lepingujärgset leppetrahvi vastavalt lepingu lõpuni jäänud tähtajale (vt tl 47 ja pöördel). Kohtu hinnangul ei ole hageja leppetrahvinõude summa kujunemine hageja esitatud tõendite alusel jälgitav ega kontrollitav. Kohus selgitas hagejale vajadust tõendada, et tegemist ei olnud tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega (tl 64), kuid vaatamata sellele ei ole hageja põhjendanud oma leppetrahvinõude kujunemist. Riigikohtu 16.12.2013 otsuses nr 3-2-1-141-13 on selgitatud, et pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud
2-16-125722 üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud ning et kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb (vt ka Riigikohtu 20. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-04, p 25). Lisaks on kohus seisukohal, et vaidlust ei ole, et Xxxx AS ja kostja vahel on sõlmitud tüüptingimustel lepingud VÕS § 35 lg 1 tähenduses. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suur kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus selgitas hagejale Tallinna Ringkonnakohtu määruse asjas nr 2-15-112165 p-s 8 toodud juhendeid, mille kohus leiab ka käesolevas tsiviilasjas asjassepuutuvad olevat: Maakohus tuvastas, et 3. jaanuari 2012 liitumislepingust ja seadme ostulepingust (lk 26-27) nähtub, et kostja sai enda kasutusse telefoni väärtusega 155 eurot, millega kaasnes 24-kuuline 6 teenuste kasutamise kohustus (Nutipakett 1). Tele 2 ütles kostjaga sõlmitud lepingud üles 28. märtsil 2013, s.o. ca 10 kuud enne tähtaja lõppu. Kokkulepitud leppetrahvi suurus sellisel juhul on 125 eurot. Kohus arvestab lepingus märgitud seadme väärtust ja lepingu täitmise aja pikkust ning leiab, et leppetrahv on VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur“/.../ Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel põhjendama, miks tuleb leppetrahve 125 eurot ja 80 eurot pidada ebamõistlikult suureks/../Leppetrahvi kokkuleppe kehtivust tuleb uuesti kontrollida.
10.Kuna hageja ei ole tõendanud leppetrahvinõude kujunemise aluseid, jätab kohus rahuldamata hageja leppetrahvinõude summas 498 eurot. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks anda hinnangut, kas mitmekordse edasiviitega leppetrahvitingimus võiks olla antud juhul VÕS § 42 kohaselt tühine tüüptingimus. Nimelt nõuab hageja kostjalt leppetrahvi viitega kostjaga sõlmitud lepingule, mis omakorda viitab Tele 2 teenuste kasutamise tingimustele, mille p 7.4. (tl 44 pöördel) viitab leppetrahvinõude osas omakorda hinnakirjale (tl 47 pöördel). Hinnakirja kohaselt on leppetrahvi suurus seotud nutipaketi teenusepaketiga (47), seejuures pole täpsustatud, mismoodi leppetrahvi suurus nutipaketiga täpsemalt seotud on (mis võib olla vaadeldav ka lahtise leppetrahvitingimusena). Kohus peab küll iseenesest mõistlikuks, et tähtajalise lepingu sõlmimise korral on võimalik müüa soodushinnaga tooteid ja et tähtajalise lepingu lõpetamisel kliendi süül on võimalik rakendada ka leppetrahvi, kuid millisel moel on teenusepaketi valik ajalise piiranguna leppetrahviga seotud, jääb kohtule arusaamatuks. Kohus kahtleb, kas mitmete edasiviidetega osaliselt lahtise leppetrahvi tingimuse kasutamine on tarbijatele arusaadav ja õiguspärane lahendus. Kohtu hinnangul vajaks viidatud tüüptingimustega lepingud leppetrahvi nõudmise osas korrastamist ja täpsustamist (sellega peaks eelduslikult tegelema Xxxx AS kui tüüptingimuse kasutaja).
11.Hageja sissenõudmiskulude nõue on kohtu hinnangul põhjendamatu. Hageja on viidanud sissenõudmiskulude nõude ühe alusena VÕS § 1132 lg-le 2, mis jõustus alates 01.10.2015, seega pärast lepingu sõlmimist ja ka kostja nõude tekkimist. Hagist ei selgu tegelike toimingute kogus ega hageja kulu. Hageja on tuginenud kostjale kokku 3 kirja saatmisele (tl 48-49). Sissenõudmiskulude nõude aluseks on hagiavalduses nimetatud Julianus Inkasso OÜ sissenõudmiskulude hinnakirja. Hagiavaldusest ei nähtu, kust tuleneb kostja kohustus tasuda sissenõudmiskulu vastavalt viidatud hinnakirjale.
12.Kohus jätab hagi rahuldamata võlgnevuse 146,02 euro suuruse sissenõudmise kulu nõudes (arve nr 41920682, tl 39). Hagiavalduse kohaselt oli AS Xxxx ja kostja vahel sõlmitud lepingud, millega kostja kohustus tasuma AS-le Xxxx osutatud telekommunikatsiooniteenuste eest. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et võlgnevuse sissenõudmiskulude tasumise kohustus ja suurus tuleneb kostja ja Xxxx AS vahel sõlmitud lepingute lahutamatuks osaks olevast hinnakirjast, mille
2-16-125722 alusel on võla sissenõudmise kulude suurus 22% + käibemaks, s.o 26,40%. Hageja on loetlenud ka toiminguid, mida võlgnevuse sissenõudmise kulud endas sisaldavad. Kohtu hinnangul tuleb lugeda AS Xxxx poolt kasutatud vastavat tüüptingimust, mille järgi AS-l Xxxx on õigus nõuda võla sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamist ilma kantud kulude koosseisu täpsustamata, kusjuures sissenõudmiskulu suurus on (koos käibemaksuga) 26,40% võlgnevuse suurusest ning suurus ei sõltu tegelikult teostatud toimingutest, teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks. Tegu oleks ebamõistlikult suure kindlaksmääratud kahjuhüvitisega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 1 järgi on selline tüüptingimus tühine.
Kuivõrd ülaltoodust tulenevalt rahuldas kohus hageja põhinõude osaliselt, siis saab kohus ka hageja viivisenõude rahuldada vaid osaliselt, s.o arvestatuna rahuldatud põhivõla summalt 59,80 eurot, mis hageja taotletud ajavahemikus 18.04.2014 kuni 19.01.2017 moodustab seadusejärgses viivise määras 13,32 eurot.
15.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuna hageja esitas nõude kogusummas 899,54 eurot, mille kohus rahuldas 73,12 euro ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 8% ulatuses kostja kanda ja 92% ulatuses hageja kanda. Hageja menetluskulud olid riigilõiv 175 eurot ja õigusabikulu 875 eurot. TsMS § 175 lg-s 1 on sätestatud, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on õigusabikulu summas 875 eurot selgelt põhjendamatu. Arvestades esindaja tegelikku töö mahtu ja asja keerukust, on kohtu arvates põhjendatud ja vajalikuks lepingulise esindaja kuluks, mis tuleb kostjalt välja mõista, 300 eurot. Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulu (riigilõiv 175 eurot + õigusabikulu 300 eurot) 475 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal kanda hageja menetluskulud 38 eurot. Vastavalt hageja taotlusele märgib kohus, et kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (summas 38 eurot) tuleb kostjal tasuda viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja kinnitusel temal hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.