Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

ega müünud talle ka oma sõiduautot; viimase müüs kostja hoopis Väino Nüüdile. Hagi õigusliku alusena osundas hageja TsK §-le 477, aga ka TsK §-dele 222 lg.1 ja 248. 11.10.2006 esitatud hagiavalduse täpsustuses vähendas hageja 65 000 kr. osas nõuet 25 766,53 kroonini põhjendusega, et kostja on 50 000 kr. tagasi maksnud. Samas esitas hageja täiendava nõude intressi (15 % aastas) tasumiseks, mis tema arvestuse kohaselt on kokku 29 449,20 kr. Intressi nõuet põhjendas hageja sellega, et tähendatud ulatuses intressi tasumise nõude esitas ta kostjale oma pretensioonis, millele kostja ei vastanud, vaid edastas Väino Nüüdile; järelikult võttis kostja intressi nõude vaikivalt ja konkludentselt õigeks. Ühtlasi vähendas hageja viiviste nõuet 5893,60 kr. peale. Kokku jäi hagetava summa suuruseks 61 100,33 kr. Kostja hagi ei tunnistanud. Tema väidete kohaselt ei ole tal hagejaga sõlmitud ei laenuega auto müügilepingut. Hagejaga temal mingeid lepingulisi suhteid ei olnud. Enne hagejalt maksekorralduse saamist oli ta märgitud auto müünud kirjaliku lepingu alusel Väino Nüüdile, kusjuures ostuhinnast 90 000 kr. 65 000 kr. pidi Väino Nüüdi eest tasuma hageja isa Valdek Liira, vastavalt viimaste vahelisele kokkuleppele. Hageja kandis oma arvelt Valdek Liira eest märgitud 65 000 kr. vastavalt Valdek Liira ja Väino Nüüdi omavahelisele kokkuleppele. Kostja ei ole hagejale ega tema isale mingeid summasid tagastanud, vaid seda tegi Väino Nüüd, kusjuures viimane tagastas Valdek Liirale või/ja Ulvar Liirale kokku 67 000 kr. Kolmas isik Väino Nüüd leidis, et hagi on alusetu, ja kinnitas kostja väiteid. Tema seletuse kohaselt oli ta Valdek Liira äripartner. Tal oli nimetatud summat vaja auto ostuks ja kuna Valdek Liira pidi talle ühe tehingu pealt maksma vahendustasu, siis leppis ta Valdek Liiraga kokku, et viimane annab talle selle raha, kandes selle üle otse auto müüja Martin Kuubi arvele. Valdek Liira palvel kandis nimatatud summa auto müüjale üle tema poeg Ulvar Liira. Kuna hiljem tema suhted Valdek Liiraga läksid halvaks ja viimane hakkas tähendatud raha tagasi nõudma kostjalt, siis hakkas Väino Nüüd Valdek Liirale raha tagastama, ja kokku on ta tagastanud 72 000 kr. (millest küll 5000 kr. tasumise kohta tal kirjalikku kinnitust ega tasumise õigeksvõttu ei ole), ja millest 7000 kr. osas andis ta Valdek Liirale võlaallkirja (väidetavalt tasumata jäänud 5000 kr. pluss Valdek Liira poolt nõutud intressid). Maakohtu otsus Harju Maakohtu 09.11.2006 otsusega jäeti hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole ühegi tõendiga kinnitust leidnud, et pooled pidasid läbirääkimisi laenulepingu sõlmimiseks ning et nad laenulepingu sõlmisid. Asjas ei ole tõendamist leidnud ka kostja alusetu rikastumine hageja arvel. Hageja apellatsioonkaebus Kaebuses palub apellant maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada lõplikus nõudes näidatud ulatuses. Kaebuse põhjenduste kohaselt puudusid kostja ja hageja ning Valdek Liira vahel auto ostu-müügilepingu ajal igasugused suhted. Seega kinnitab kostja ise, et kostja, hageja ja Valdek Liira vahel ei olnud sõlmitud ühtegi lepingut, „järelikult ka mitte auto ostu-müügi lepingust 10.12.1997 tulenevat kohustust tasuda kostjale Väino Nüüdi eest 65 000 kr.“. Tõendamist leidis, et kostja nimel oli tagastatud saadud raha 50 000 kr. ulatuses. Kohus ei ole otsuses kordagi viidanud nn. lepinguvälistele 2(4)

kohustustele, kuid kogu otsus on sisuliselt põhjendatud viidatud lepingust tulenevate nõuete täitmisega. Järeldus, et Valdek Liira korraldusel on hageja üle kandnud 65 000 kr. kostjale auto hinna katteks, mille ostis Väino Nüüd, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Ei ole tõendatud, et Ulvar Liira ja Martin Kuub pidasid läbirääkimisi laenulepingu sõlmimise ja tingimuste üle ning lepingu sõlmisid. Seisukoht, et tõendamisest ei ole leidnud kostja alusetu rikastumine hageja arvelt, on põhjendamatu ja kohatu, sest vastasel juhul ei oleks kaasnenud kellegi kohustust, kaasa arvatud Väino Nüüdil, hagejale mingeid rahasid tagastada. Auto ostu-müügilepingu sõlmimist kinnitab raha ülaandmise fakt. Kuna auto oli müüdud varem kui tehti ülekanne, siis puudus alus ja õigus hagejal auto eest tasutud raha vastu võtta. Kohus tõlgendas teises tsiviilasjas esinenud asjaolusid ja tunnistusi, ilma et oleks teadlik teises asjas esitatud nõuetest. Kohus on tõendatuks lugenud tõendamata asjaolu, et 65 000 kr. on tagastatud Väino Nüüdi poolt. Kohus ei ole võtnud seisukohta 10.12.1997 lepingu tõendusliku väärtuse osas ega andnud hinnangut hageja poolt kostjale 30.11.1998 esitatud pretensioonile ja sellega esitatud nõudele. Viiviste nõude on kohus jätnud tähelepanuta. Vastustaja oma vastuses leiab, et kaebus on põhjendamatu, samuti seda, et kaebus on esitatud pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumist. Ringkonnakohtu istung Istungil palus apellandi esindaja kaebuse rahuldada, täpsustades, et hagi aluseks on laenuleping. Vastustaja ja kolmas isik palusid kaebuse jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kõigepealt kolleegium märgib, et apellatsioonkaebus on esitatud tähtaegselt. Hageja esitas apellatsioonkaebuse esmaspäeval 11.12.2006, kaebuse esitamise viimane tähtaeg oli 10.12.2006. TsMS §-st 62 lg.1 ja TsÜS §-st 136 lg.8 tuleneb, et kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtpäev satub puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Kolleegium leiab, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kolleegium märgib, et hageja õiguslik positsioon ei ole lõpuni järjekindel ja selge. Hagiavaldus põhineb väitele, et hageja sõlmis kostjaga laenulepingu tingimusega, et kui laenu kolme kuu pärast ei tagastata, annab kostja hagejale üle oma auto omandi. Seetõttu on kummastav väide apellatsioonkaebuses, mille kohaselt ei ole tõendatud, et Ulvar Liira ja Martin Kuub pidasid läbirääkimisi laenulepingu sõlmimise ja tingimuste üle ning lepingu sõlmisid. Õiged on vastustaja väited selle kohta, et apellatsioonkaebuses ei ole märgitud, milles seisneb otsuse ebaõigsus materiaalõiguslikus ja protsessuaalõiguslikus mõttes. Kehtinud TsK § 272 lg.1 kohaselt on laenulepingu tunnuseks see, et lepingu üks pool (laenutaja) annab teisele poolele (laenajale) omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki asju tagastama. TsK § 273 kohaselt tuli laenuleping sõlmida kirjalikus vormis.

3(4)

Kirjalikku laenulepingut hageja esitanud ei ole, samuti kui kostja kirjalikku kinnitust kohustuse võtmisest tagastada hagejale saadud rahasumma või anda selle asemel talle üle auto omand. Pretensiooni saamine ja selle edastamine Väino Nüüdile sellise kohustuse omaksvõttu ei tõenda, nagu muuhulgas ka nõustumist intressi maksmise nõudega. Seega on õige kohtu järeldus selle kohta, et „kinnitamist ei ole leidnud, et pooled pidasid läbirääkimisi laenulepingu sõlmimise ja tingimuste üle ning lepingu sõlmisid“. Sama kinnitab apellant ise oma kaebuses. Õige on ka kohtu järeldus selle kohta, et hageja kandis 65000 kr. kostjale üle oma isa Valdek Liira korraldusel Väino Nüüdi poolt kostjalt ostetud auto müügihinna katteks. Seda tõendab 22.03.2005 toimunud Harju Maakohtu kohtuistungi protokoll, millest nähtuvad Valdak Liira seletused selles, et vana auto Opeli andis Martin Kuub Nüüdi kasutusse ja ta pöördus (kostjale 65 000 kr. ülekandmise asjas) poja poole, kes oli sellega nõus. Sama protokolli kohaselt on hageja tunnistajana andnud ütlusi selle kohta, et ta kandis raha kostja arvele üle oma isa Valdek Liira palvel (toimiku lk. 53 ja 56). Hageja täitis 65 000 kr. ülekandmisega oma isa käsundit ehk oma isa lubaduse Väino Nüüdi ees maksta viimase eest ära auto ostuhind tähendatud summa ulatuses. Valdek Liira ja Väino Nüüdi vahel oli seega sõlmitud leping Martin Kuubi kasuks ja selle täitmisest hageja poolt ei tulenenud kostjale kohustust hagejalt saadu talle tagastada alusetu rikastumise sätete (TsK § 477 lg.1 ja 2) alusel: summa oli üle kantud Väino Nüüdi ja Valdek Liira vahelise tehingu alusel ja selle omandamise alus ei ole ära langenud, vaatamata sellele, et Väino Nüüd selle summa tagastamisele asumisega tunnistas oma kohustust tagastada kostjale üle kantud raha Valdek Liirale. Seetõttu ei ole antud hagivaidluses oluline, kas Väino Nüüd on kogu summa Valdek Liirale tagastanud või mitte. Kirjaliku auto ostu-müügilepingu tõenduslik väärtus seisneb selles, et ta tõendab lepingu sõlmimist kostja ja Väino Nüüdi vahel. Apellant ei märgi, millist hinnangut ta soovib ise sellele tõendile anda, mistõttu ei ole sellele etteheitele võimalik täpsemalt vastata. Kuna kostjal ei ole rahalist kohustust hageja ees, siis puudus alus ka viivise väljamõistmiseks.

Tiit Kollom

Ülle Jänes

Ulvi Loonurm

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.