Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Esimese astme kohtu otsuse põhjendused

Hageja esitas kohtule haginõude kostja vastu töövõtulepingu järgi saamata jäänud tasu 46.806 krooni saamiseks. Nõude tõendamiseks esitas hageja töövõtulepingu (ilma kuupäevata), mille kohaselt KÜ K esimees L. S kui tellija ja S.G kui töövõtja on koostanud töölepingu selle kohta, et tellija kohustub ja garanteerib tasuda remonditööde frondi eest aadressil K ja töövõtja kohustub teostama enamuse maja 2, 3, 4 korruse trepimademete ja koridoride kosmeetilise remondi. Hageja esitas ka 12. veebruaril 2004.a koostatud tööde vastuvõtu akti, mille komisjon koosseisus L. S, A. S ja J. P on koostanud selle kohta, et S. G on teostanud sanitaarremonditöid KÜ K trepikojas ja maja suurema osa 2, 3 ja 4 korruse koridorides vastavalt nõuetele ja heale tavale. Teostatud tööde kogumaksumus on 61.806 krooni, millest S.Gle on makstud ettemaksuna 15.000 krooni ning 2004.a juunis, juulis ja augustis tuleb veel maksta igakuiselt 15.602 krooni. Hageja esitatud töövõtuleping (ilma kuupäevata) on sõlmitud hageja ja KÜ K esimehe L. S vahel, mitte hageja ja KÜ K vahel, mistõttu töövõtulepingu järgi ei olnudki töö tellijaks KÜ K, vaid selle esimees L. S. Tuleb märkida, et samal ajal oli hagejal kehtiv tööleping KÜ-ga K, mille järgi oli ta samal ajal kostja juures kindla kuupalgaga remonditööline, seega pidi hageja iga päev 8 tunni jooksul tööandja korraldusel täitma tööülesandeid ning alluma tööandja juhtimisele ja kontrollile. Lisaks oli KÜ K sõlminud juba 8. septembril 2003.a kolmepoolse lepingu H ja OÜ-ga C (summas 282.000 krooni) KÜ K sanitaar-remonditööde teostamiseks. OÜ C on teostanud remonditööd, mille eest AS H oli tasunud OÜ-le C vähemalt 268.983,24 krooni. Hageja ei ole tõendanud, et ta on saanud kätte töövõtulepingu järgi talle makstud tasu 15.000 krooni ja teiselt poolt KÜ K raamatupidamismaterjalidest ei nähtu, et hagejale on tehtud töövõtulepingu järgi ettemaksu 15.000 krooni ulatuses. Tööde vastuvõtu aktis on põhitähelepanu pööratud vaid rahasummade maksmisele enne ja pärast töö tegemist, kuna remont K trepikojas ja maja suurema osa 2, 3 ja 4 korruse koridorides on teostatud vastavalt nõuetele ja heale tavale. Ei ole märgitud, millised olid need konkreetsed tööd, mida hageja tegi töövõtulepingu alusel samal ajal kui OÜ C tegi kolmepoolse lepingu alusel tellitud remonditöid, milleks KÜ-l K oli võetud laen liisingu firmalt. Hageja esitatud töövõtuleping on äärmiselt lakooniline ja põhisisuks on vaid raha maksmine hagejale, kuid ei ole reguleeritud töö kui niisuguse tegemist, selle hulka, mahtu, kvaliteeti, üleandmise-vastuvõtmise korda ja kontrolli tehtud töö kvaliteedi osas. Isegi hageja väidetav töölepingu kohaselt saadud ettemaks 15.000 krooni ei kajastu üheski raamatupidamise dokumendis ega 19. augusti 2004.a revisjoni aruandes. Seega on tegemist näilise töövõtulepinguga. Samuti on hageja esitatud töövõtuleping vastuolus VÕS-is sätestatud hea usu põhimõtetega, tuues KÜ K liikmetele vastu nende tahtmist neile täiendavaid kohustusi. Hagejaga töövõtulepingu sõlmimine ei saanud ka KÜ K üldoosoleku ja juhatuse heakskiitu ja on sõlmitud vastuolus KÜ K üldkoosoleku ja juhatusele antud pädevusega. Tunnistajate ütlused õiguslikku olukorda ei muuda. Hageja nõue on tõendamata ja põhjendamatu ning seetõttu tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis sellest tulenevalt jäävad hageja kohtukulud tema enda kanda, kostja kohtukulude nõuet ei ole esitanud. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Apellant on nõus lõpetama asja ka kompromissiga, kui vastustaja tasuks temale tehtud tööde eest 35.000

krooni. Kohtu järeldus, et töövõtulepingu poolteks oli korteriühistu endine juhatuse liige, kes on ka vastutav rahalise kohustuse täitmise eest, ei põhine asjas olevatel tõenditel ega VÕS § 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitel. Leping on sõlmitud korteriühistu trepimademete ja koridoride remondi tegemiseks. Kaheldav, kas L. S oleks olnud isiklik huvi nende tööde teostamiseks ja nende eest tasumiseks isiklikest rahalistest vahenditest. Enne tööde alustamist tasus vastustaja ettemaksu, mis tõendab, et vastustaja alustas lepingu täitmist lepingus ettenähtud tingimustel ja sai lepingust aru nagu apellant, st leping on sõlmitud apellandi ja juriidilise isiku ehk vastustaja vahel. VÕS § 91 lõike 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täita muul viisil kui sularahas vaid juhul, kui see on poolte vahel kokku lepitud. Antud juhul muud kokkulepet ei olnud ja tasumine toimus sularahas. Summa 15.000 krooni väljamaksmine apellandile on fikseeritud lepingus ja ka kolme juhatuse liikme poolt allakirjutatud tööde vastuvõtu aktis. Apellant tõendas raha saamist seadusega sätestatud tõendite liigiga. Vastustaja korrektse raamatupidamise kohustuse panemine apellandile ei põhine seadusel. Tema väljastas vastustajale nõutava kirjaliku kinnituse ettemaksu saamise kohta. Sularaha väljamaksmist raamatupidamises nõuetekohane mittekajastamine ei tõenda sularaha mittetasumist. Raamatupidamise seaduse rikkumised leidsid vastustaja juures aset reeglina, nt Revisjoni aruanne, kus on toodud, et vastustaja kassast ei ole läbi kantud kõik sularaha maksed. Sõltumata sellest, et vastustaja ei avaldanud tahet töövõtulepingu tühistamiseks TsÜS § 98 lõikes 1 sätestatud vormis, arutas esimese astme kohus tehingu kehtivuse küsimust, mis on apellandi arvates kaheldav protsessuaalõiguse normidest kinnipidamise mõttes. Näilise tehingu mõiste sätestab VÕS § 89 lõige 1. Tehingu vorm sätestatakse eelkõige TsÜS § 77 lõikega 1, vastavalt millele tehing võib olla sõlmitud mistahes vormis, kui kohustuslik vorm ei ole sätestatud seadusega. Seega ei vasta seadusele kohtu järeldus, et töövõtulepingus selle tingimuste ebapiisav kajastamine teeb lepingu kehtetuks. Apellandi poolt konkreetsete remonttööde teostamine on tõendatud tööde vastuvõtu aktiga ning tunnistajate ütlustega, kes väidavad, et apellant teostas remonti õhtul hilja ja hommikul vara, seega peale tema töölepingus ettenähtud tööaega. Vastavalt MTÜS § 27 lõikele 1 on igal juhatuse liikmel õigus esindada mittetulundusühingut kõikides toimingutes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vastustaja põhikiri piiranguid ei sisalda, seega sõlmis vastustaja juhatuse liige L. S apellandiga lepingu oma pädevuse piires. Vastustaja seisukoht Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja ei pea võimalikuks asja lahendada kompromissiga. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks maakohtu seisukohti korrata. Apellant (hageja) on seisukohal, et maakohus tõlgendas hageja poolt esitatud töövõtulepingut lepingu poolte kindlakstegemise eesmärgil ekslikult ja leidis ebaõigesti, et töövõtulepingu

puhul on tegemist näilise tehinguga, mis oli sõlmitud vastuolus kostja üldkoosolekule ja juhatusele antud pädevusega. Apellant tugineb asjaolule, et tema poolt konkreetsete remonditööde teostamine on tõendatud kostja juhatuse liikmete poolt allakirjutatud tööde vastuvõtu aktiga. Kolleegium sellega ei nõustu ja leiab, et apellandi väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega hagi rahuldamiseks. Vaidlust ei ole selles, et kostja eelmine juhatus oli hagejaga 29.oktoobril 2003.a sõlminud töölepingu nr 07 remonditööde teostamiseks põhipalgaga 3600 krooni ning eelnevalt 08.septembril 2003.a sõlminud kolmepoolse lepingu AS-ga H ja OÜ-ga C KÜ K sanitaarremonditööde teostamiseks, mille eest AS H oli tasunud OÜ-le C vähemalt 268 983,24 krooni. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga selles, et apellandi poolt esitatud töövõtuleping (ilma kuupäevata, tl 8, 9) on äärmiselt lakooniline, mille sisuks on vaid raha maksmine hagejale, kusjuures lepinguga ei ole reguleeritud töö tegemist, selle hulka, mahtu, kvaliteeti, töö üleandmise-vastuvõtmise korda ega kontrolli tehtud töö kvaliteedi osas. Kolleegium nõustub maakohtu otsusega ka selles, et apellant ei ole esitanud ühtegi faktilist asjaolu tõendamaks töövõtulepingus nimetatud tööde teostamist hageja enda poolt, samuti ei ole apellant tõendanud töövõtulepingu järgi talle makstud ettemaksu 15 000 krooni saamist. Sõltumata sellest, kas väljamakse teostatakse sularahas või pangaülekandega, peab see olema kajastatud raamatupidamisdokumentides. Tõendatud on, et sellist tehingut vastustaja raamatupidamisdokumentides kajastatud ei ole ning usaldusväärsed tõendid hageja poolt väidetava töö tegemise kohta tulenevalt töövõtulepingust, puuduvad. Apellandi väitega, et tema poolt remonttööde teostamine on tõendatud tunnistajate ütlustega ja tööde vastuvõtu aktiga, kolleegium ei nõustu. Maakohus jättis tunnistajate ütlused tähelepanuta, leides et nende ütlused õiguslikku olukorda ei muuda. Selline järeldus on iseenesest õige. Tunnistajate (L. S tl 223) ja S. P, tl 227) ütlustest ei nähtu, et apellant oleks 2003.a sügisel majas remonttöid teostanud töövõtulepingu alusel. Tunnistaja L.S ütluste kohaselt ta ei teadnud, kellega leping sõlmitud oli, hageja tegi remonti 2003.a. sügisel. Samuti ei saa kolleegiumi arvates lugeda apellandi nõuet tõendatuks tööde vastuvõtu aktiga, nagu õigesti leidis maakohus, sest selles ei ole märgitud, milliseid töid hageja teostas vastavalt nõuetele ja headele tavadele samal ajal, kui OÜ C teostas kolmepoolse lepingu alusel remonttöid, milleks KÜ-l K oli võetud laen. Võlaõigusseaduse § 635 lg 1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. On ebaloomulik ja majanduslikult põhjendamatu, kui tellija maksab töö eest üksnes dokumendi alusel, mis kinnitab tööde teostamist vastavalt nõuetele ja headele tavadele. Kolleegium nõustub apellandiga vastupidiselt maakohtu seisukohale selles, et vastustaja juhatuse liikmel L.S oli õigus vastavalt MTÜS § 27 lõikele 1 hagejaga töövõtulepingut küll sõlmida, kuid nii nagu leidis ka maakohus, on tegemist näilise töövõtulepinguga (TsÜS § 69 lg 1), mis ei toonud pooltele kaasa õigusi ja kohustusi ning mida kumbki pool ka reaalselt täitmiseks ei ole võtnud. Puudub igasugune põhjendus, miks peab korteriühistu võtma ühistu liikmetele täiendavaid rahalisi kohustusi ilma, et seda oleks otsustatud korteriühistu üldkoosolekul ja ajal, kui hageja töötas kostja juures kindla kuupalgaga remonditöölisena ja remonttöid majas teostas OÜ C. Hageja selgitustest kostja vastuväidetele (tl 34) ei nähtu, milles seisnes temaga sõlmitud töölepingu ja töövõtulepingu eseme erinevus ehk miks ei olnud maja korruste trepimademete ja koridoride kosmeetilise remondi teostamine remonditöölise töö sisuks töölepingu järgi.

Seega ei anna apellandi väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellant taotles menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmist. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis kohtuotsus kohtukulude jaotamise osas jääb muutmata ning tulenevalt kuni 01. jaanuarini 2006.a kehtinud TsMS § 60 lõigetest 1 ja 8 jäävad apellatsioonimenetluse menetluskulud 8000 krooni apellandi kanda.

Mare Merimaa

Rein Pokk

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.