Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

teenuste hinnakiri, mis on toodud lepingu lisas 2; 1.13 tariif – lepingu lisas 1 sätestatud pooltele kohustuslik kaubaveo tasumäär raudtee poolt kauba ühe tonni vedamise ja infrastruktuuri kasutamise eest lepingus sätestatud marsruutidel, tariif sisaldab tasu lisa 1 punktis 7 loetletud teenuste eest; 2) lepingu eesmärk ja sisu (p 2) --- kehtestada poolte vahel majandussidemed kaubavedude korraldamisel ja teostamisel raudtee infrastruktuuril ning määrata kindlaks kaubavedude korraldamise tingimused, mis kuuluvad kohaldamisele iga konkreetse veolepingu täitmisel või poolte suhete reguleerimisel; 3) arveldused (p 4) --- 4.1 poolte vahel teostatakse lisade 1 ja 2 alusel muuhulgas arveldused veo- ja lisateenuste eest; 4.3 – raudtee väljastab kliendile arved hiljemalt 7.kalendripäeval pärast veo toimumist või lisateenuse osutamist; 4.11 – veo- ja lisateenuste eest maksmisel arvestatakse kauba massi ümardatuna aritmeetilise täistonnini; 4) kohustused (p 5) --- 5.3.1 – raudtee kohustus osutama kliendile lepingu lisades 1 ja 2 kokkulepitud teenuseid; 5) lisa 1, milles oli kokku lepitud koguseline plaan ja tariif ning selle p 7, milles olid kokku lepitud lisatingimused; 6) lisa 2 pealkirjastatuna „Lisateenuste hinnakiri“, milles p-de 8 ja 10 all oli kokku lepitud lisateenustena „valveteenuse osutamine ühik ja hind“ ning „mahajäetud rongi üles tõstmise ühik ja hind“. Vastavalt kokkuleppe punktile 3 kohustus kostja tasuma hagejale nii tariifi kui lisateenuste tasusid juhul, kui saatekirja järgseks sihtjaamaks oli Muuga raudteeterminal. 31.10.2002 sõlmisid pooled lepingu lisa 2/2, mille kohaselt oli muudetud lisateenuste hinnakirja punkti 8 (endise hinna 10,0 asemel 1,0) ja lepitud kokku, et valveteenuse osutamise tasu arvestatakse ainult mahajäetud vagunitele ning arvestust teostatakse ja arveid väljastatakse sihtjaamas. Kokkulepete sõnastuste (korduvalt nii lepingus, selle lisades, lisa nr 2 muutmise kokkuleppes kui kostja lepinguga ühinemise kokkuleppes eraldi sõnaselgelt välja toodud tasu veo eest ja tasu lisateenuste eest) ja lepingu olemuse ja eesmärgi (koostööleping viie aasta peale, mitte konkreetse veo kohta sõlmitud veoleping) alusel asus kohus seisukohale, et poolte tahe lepingu sõlmimisel oli suunatud selliselt, et lisas 2 kokkulepitud lisateenused (seega siis ka tasu valveteenuse osutamise eest ja tasu maha jäetud rongi ülestõstmise eest) ei kuulunud lisas 1 kokkulepitud tariifi (veotasu) hulka ning kuulusid hüvitamisele eraldi arvete alusel. Lepingu lisa 2/2 p-st 2 nähtub, et selliselt olid pooled ka peale lepingu sõlmimist ise seda tõlgendanud --- hageja oli aastal 2002 valveteenuse eest esitanud arveid, milliseid kostja oli küll vaidlustanud, kuid milliseid 31.10.2002 lepiti kokku tagantjärgi korrigeerida vastavalt muudetud hinnale. Juhul, kui kostja ei oleks nõustunud valveteenuse eest eraldi tasumise kohustusega vastavalt lisa 2 p-le 8, ei oleks kuidagi mõistlikult selgitatav kostja käitumine selle teenuse hinna muutmisel ja uue hinna alusel arvete korrigeerimisel (milleks muuta seda, mida nii kui nii ei pea maksma?). Kohus asus seisukohale, et rakendamisele ei kuulu SMGS-i artiklis 31 sätestatud 9kuuline aegumise tähtaeg (tegemist ei ole veotasu nõudega). Pooled olid koostöölepingus leppinud kokku juhinduda muuhulgas SMGS-is kirja pandust. SMGS artikkel 13 § 1 toob esile mõiste „veomaksed“, millede hulka kuuluvad tasu kauba veo eest (seega veotasu), saaturi, autorongi juhi sõidukulud, lisamaksed ja muud kulud, mis tekkisid ajavahemikul kauba veoks vastuvõtmisest selle saajale väljastamiseni ning asjaolu, et need tuleb arvestada veolepingu sõlmimise päeval kehtivate tariifide järgi. Sama artikli § 4 kohaselt ei ole kohaldatavate tariifidega ette nähtud veokulud nagu pealelaadimisega seotud korrastamiskulud, pealelaadimise korrastamisega seotud ümberlaadimiskulud, kulud pakendi korrastamiseks, kauba presendiga katmise kulud ja presendi kasutamistasu juhul, kui selline kauba katmine ei kuulu raudtee kohustuste hulka. Kumbki artikli 13 säte ei reguleeri sõnaselgelt antud tsiviilasjas vaidlusaluste tasude (valve ja ülestõstmise eest) kuulumist või mittekuulumist veotasu hulka. Ka ei tee seda SMGS-i muud sätted. Seega on kohus seisukohal, et pooltel oli õigus kokku leppida selliselt, et nimetatud teenuste osutamise korral kuuluvad need tasustamisele veotasust (kokku lepitud tariifid lisas 1) eraldi arvete alusel lisas

3(8)

2 kokku lepitud hindade alusel ning puudub alus lugeda neid tasusid veotasu hulka ja võrdsustada veotasuga. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et rakendamisele kuulub VÕS § 802 lg-s 1 sätestatud 1-aastane aegumistähtaeg, kuna tegemist on vedamisest tuleneva nõudega. Vastavalt VÕS § 787 lg-le 1 võib vedaja lisaks veotasule ja seisurahale nõuda tema poolt veosele tehtud kulutuste hüvitamist, mida ta vastavalt asjaoludele võis mõistlikult vajalikuks pidada. Sama sätte kohaselt ei kuulu selliste kulutuste alla kulutused, mis tavaliselt tekivad veolepingu täitmisel. Hageja esindaja rõhutas korraldaval istungil hagetavate kulutuste erakorralist iseloomu. Seega on hageja nõue aegunud arvete kuupäevadega 08.02.2003 kuni 23.05.2005 osas. Kohus leidis, et juhul, kui asuda seisukohale, et kostja põhjendused 9-kuuse ega 1-aastase aegumistähtaja rakendamiseks ei ole põhjendatud ja nõustuda hagejaga, et tegemist on tavapärase lepingust tuleneva võlanõudega, kuuluks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 alusel rakendamisele 3-aastane aegumistähtaeg ning osaliselt oleks nõue ikkagi aegunud. AS Eesti Raudtee apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osaliselt ning uue otsusega jätta Pakterminal AS taotlus aegumise kohaldamiseks ja seda arvete osas kuupäevadega 08.02.2003 kuni 23.05.2005 täielikult rahuldamata. Kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi ning rikkunud oluliselt protsessiõigusnorme, mille tulemusena leidis, et rakendamisele kuulub VÕS § 802 lg-s 1 sätestatud 1-aastane aegumistähtaeg, kuna tegemist oli vedamisest tuleneva nõudega. Samuti on ebaõige kohtu seisukoht, et kui 9-kuune ega 1-aastase aegumistähtaeg ei ole põhjendatud, kuuluks TsÜS § 146 lg 1 alusel rakendamisele 3-aastane aegumistähtaeg ning osaliselt (arvete kuupäevadega 08.02.2003 kuni 15.05.2003 osas) oleks nõue ikkagi aegunud. Hageja on seisukohal, et nii valveteenuse osutamise tasu ega mahajäetud rongi ülestõstmise tasu näol pole tegemist veotasuga. Veotasu mõiste tuleneb VÕS § 774 lg-st 1, mille kohaselt kohustub kaubaveolepinguga üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). Nimetatud teenuste näol pole ka tegemist seisutasuga. Seistasu mõiste tuleneb VÕS § 779 lg-st 3 mille kohaselt veose peale- või mahalaadimiseks kuluva aja eest võib vedaja nõuda eraldi hüvitist (seisuraha). Samuti pole tegemist veosele tehtud kulutuste hüvitamisega. Veosele tehtud kulutuste all mõeldakse kulutusi mis on tehtud veosele. Kuna kostja ei suutnud enesele lepinguga võetud kohustusi täita ega sihtjaamas kokkulepitud koguses tsisternvaguneid vastu võtta ning vältimaks kostja tegevusetuse tõttu sihtjaamas tsisternvagunite kuhjumist, siis oli hageja sunnitud vahejaamas kostjale adresseeritud tsisternvagunid rongist lahti haakima ning hoiustama neid seni oma kõrvaliste haruteedel kuni kostja on suutnud sihtjaamas kokkulepitud koguses tsisternvaguneid vastu võtta. Hageja on seisukohal, et osutatud teenus tuleb eelkõige kvalifitseerida hoiulepinguna ning tegemist ei ole veolepingust tuleneva nõudega. Kuna hoiustatud tsisternvagunites veeti kütust ning tsisternvagunites oleva kauba näol on tegemist keskkonna seisukohalt ohtliku kemikaaliga siis kohustus ka hageja tellima nende puutumatuse tagamiseks valveteenuse. Hageja on seisukohal, et osutatud valveteenus tuleb eelkõige kvalifitseerida kui töövõtulepinguna ning tegemist ei ole veolepingust tuleneva nõudega. Hageja on seisukohal, et maakohus ei ole pooli kohustanud ning võimaldanud pooltel esitada tõendeid, millega oleks olnud võimalik tuvastada, milline on nimetatud vaidluse puhul tava ja/või praktika, mida sarnaste suhete puhul rakendavad sama liiki tegevus- või kutsealal tegutsevad pooled sarnastes suhtes teiste isikutega. Seega on maakohus asja arutamisel rikkunud oluliselt protsessiõiguse norme, jättes eelmenetluses välja selgitamata, milliseid

4(8)

tõendeid on pooltel esitada asjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamiseks. Kui poolte esitatud tõendid on asjaolude hindamiseks ebapiisavad, tuleb anda pooltele võimalus täiendavate tõendite esitamiseks. Hageja ja kostja vahel sõlmitud leping kaubaveoalase koostöö kohta AS Eesti Raudtee teedel sisaldas endast erinevaid teenuseid, mis on kvalifitseeritavad erinevatest lepingutest tulenevate erinevate võlasuhetena. Hageja on seisukohal, et kohus võttis põhjendamatult aluseks ainult VÕS-s veolepingu regulatsioonis sätestatu, andmata hinnangut ja analüüsimata lepingupoolte vahel lepingus kokkulepitule ning võtmata seisukohta lepingus osutavate teenuste osas. Veolepingu sõlmimise eesmärgiks ega mõtteks ei ole mahajäetud vagunite protsessi reguleerimine ega vagunite valveteenuse osutamine (vahendamine), selle sõlmimise eesmärgiks ja mõtteks on, et veos liigub veotähtaja jooksul kokkulepitud tasu eest punktist A punkti B. Nimetatud teenuse eest makstav tasu ei kajastu lepingu lisas 1 kokkulepitud tariifis ehk veostasus ning on AS-i Eesti Raudtee poolt osutatav lisateenus ega ei kuulu veolepingust tuleneva regulatsiooni alla. Hageja on seisukohal, et kohus on lepingust osutatavaid teenuseid käsitlenud liialt kitsendatuna ning lähtunud pelgalt asjaolust, et kui toimus vedu siis on koheselt tegemist vedamisest tulenevate nõuetega ja mille aegumistähtajaks on üks aasta. Hageja on seisukohal, et kohus on tõlgendanud VÕS § 802 lg 1 ühekülgselt ega võtnud seisukohta nimetatud sätte teise lause suhtes. Kohus ei võtnud seisukohta, et kas tegemist ei võiks olla tahtlikult või raske hooletuse tõttu tekitatud kahju hüvitamise nõuete aegumistähtajaga. Tahtlikult või raske hooletuse tõttu tekitatud kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaeg on kolm aastat. Ebaõige on kohtu seisukoht, et TsÜS § 146 lg 1 alusel oleks nõue ikkagi osaliselt aegunud. Kohus pole põhjendanud millest tulenevalt oleks nõue osaliselt aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg-st 3 tulenevalt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Hageja on seisukohal, et kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. AS Eesti Raudtee esitades Pakterminal AS-le arved kuupäevadel 08.02.2003 kuni 15.05.2003 ning nimetatud nõuded aeguksid 2006 kalendriaasta lõppedes. AS Eesti Raudtee esitas aga hagiavalduse kohtule 19.09.2006. Pakterminal AS seisukoht Kostja ei pea hageja apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Pakterminal AS apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osaliselt ning uue otsusega lugeda kõik AS Eesti Raudtee poolt Pakterminal AS vastu esitatud nõuded täies ulatuses aegunuks ning Pakterminal AS menetluskulud jätta 100% ulatuses AS Eesti Raudtee kanda. Kostja on seisukohal, et maakohtus jättis ebaõigesti kohaldamata SMGS artikli 31 koostoimes artikli 13 §-ga 1. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, kas punktis 1.1 osundatud kaubaveoleping koos oma lisade ja täiendustega kujutab enesest kaubaveolepingut või mitte – tegemist on kolmepoolse kaubavedusid puudutava raamlepinguga. Kostja on viimatimärgitud asjaolu korduvalt rõhutanud. Ka hageja nimetab kõnealust lepingut oma hagiavalduses läbivalt kaubaveolepinguks ega ole sellest seisukohast hiljem taganenud. Kostja on seisukohal, et pooltevahelisele suhtele tuleb eelkõige kohaldada just SMGS-i ning et VÕS-i kohaldamiseks võib vajadus tekkida üksnes siis, kui SMGS-is vajalikud sätted

5(8)

puuduvad (SMGS art. 36). Pooled on SMGS-i kohaldamises selgesõnaliselt kokku leppinud (kaubaveolepingu punktis 1.1.2 ja ka punktis 5.7), niisuguse kokkuleppe olemasolule ja käesolevas vaidluses SMGS-i kohaldamise vajadusele on selgelt viidanud ka hageja ning valve- ja ülestõstmisteenuste eest tasunõude esitamisel tugineb hageja samuti eelkõige SMGS-ile. Kostja on seisukohal, et SMGS-i tuleb kohaldada kogu pooltevahelisele suhtele, s.h vaidlusalustele valve- ja ülestõstmisteenustele. Kostja on seisukohal, et kohtu arutlus teemal, kas vaidlusalused lisatasud kuuluvad veotasu hulka või mitte, on asjakohatu ning et selle arutluse tulemusena tehtud järeldus ei oma SMGS art. 31 kohaldamise või mittekohaldamise seisukohalt tähendust. SMGS art. 31 §-is 1 on nimelt sätestatud, et saatja või saaja võib esitada raudtee vastu veolepingust tuleneva pretensiooni või hagi nagu ka raudtee pretensiooni või hagi saatja või saaja vastu veomaksete ja trahvi tasumiseks ning kahju hüvitamiseks 9 kuu jooksul. Kõnealuses sättes ei räägita mitte veotasust, vaid veomaksetest. SMGS art. 13 §-is 1 mõeldakse veomaksete all: tasu kauba veo eest (s.o veotasu) ning saaturile ja autorongi juhile makstavat tasu, lisamakseid ja muid kulutusi, mis on tekkinud ajavahemikul kauba veoks vastuvõtmisest selle saajale väljastamiseni. SMGS-is kasutatav „veomaksete” mõiste on oma mahult oluliselt laiem kui samas toodud „veotasu” mõiste ning viimane kuulub esimese alla. Kostja pole kordagi väitnud, et hageja poolt nõutav tasu mahajäetud vagunite valve ja ülestõstmise (s.o lisateenuste) eest tuleb lugeda veotasu hulka. Kostja on seisukohal, et SMGS art. 13 § 1 kohaselt mõeldakse veomaksete all tasu kauba veo eest ning saaturi ja autorongi juhi sõidukulusid, aga ka lisamakseid ja muid kulutusi, mis on tekkinud ajavahemikul kauba veoks vastuvõtmisest selle saajale väljastamiseni, ning leidis, et hageja poolt nõutav tasu mahajäetud vagunite valve ja ülestõstmise (s.o lisateenuste) eest kujutabki enesest eelmärgitud „lisamakseid“ (või äärmisel juhul „muid kulutusi“) ning tuleb arvata SMGS artikli 13 §-is 1 nimetatud „ veomaksete “ hulka’. Ka hageja käsitles kõnealuseid lisateenuseid kaubaveolepingus kokkulepitud ja osutatud lisateenustena ning leidis, et maksed nende teenuste eest kuuluvad arvestamisele SMGS artikkel 13 § 1 ja artikkel 15 § 1 alusel. SMGS art. 31 §-is 1 nimetatud aegumistähtaja kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada, kas sissenõutav makse on osa „veotasust” („плата за перевозку груза”) või mitte. Piisab sellest, kui vastava makse saab lugeda „veomaksete” („провозные платежи”) alla kuuluvaks. Antud juhul tuleb hageja poolt nõutav tasu mahajäetud kaubavagunite valvamise ja ülestõstmise eest „veomaksete” alla arvata seetõttu, et kõnealune tasu kujutab enesest SMGS art. 13 §-is 1 nimetatud „lisamakseid“ (või äärmisel juhul „muid kulutusi“). SMGS art. 31 § 1 ja § 2 punkti 3 kohaselt võib raudtee-ettevõtja esitada hagi niisuguste maksete sissenõudmiseks 9 kuu jooksul arvates kauba saajale väljastamisest. Art 31 §-is 4 on selgelt sätestatud, et pretensioone ja nõudeid, mille aegumistähtaeg on möödas, ei saa hagikorras esitada. Kostja leiab, et hageja poolt esitatud nõuded on aegunud ning maakohus on SMGS artikli 31 (koostoimes artikli 13 §-ga 1) ebaõigesti kohaldamata jätnud. AS Eesti Raudtee seisukoht Hageja ei pea kostja apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 29.01.2007 vaheotsus tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Asjas on võimalik teha uus otsus, millega rahuldada

6(8)

kostja Pakterminal AS-i taotlus aegumise kohaldamiseks. TsMS § 449 lg 3 kohaselt lugeda antud otsus lõppotsuseks, jätta hagi rahuldamata ning asja edasi mitte menetleda. Kolleegiumi arvates on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, leides et pooltevahelisele õigussuhtele ja saa kohaldada SMGS-i artiklis 31 sätestatud 9-kuulist aegumise tähtaega. Maakohus leidis, et kohaldamisele kuuluvad VÕS §-s 802 lg 1 sätestatud aegumise tähtaeg. Kolleegium nõustub kostja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, mille kohaselt maakohus kohaldas ebaõigesti vaidluse lahendamiseks võlaõigusseaduse sätteid. Kolleegiumi arvates kuuluvad kohaldamisele SMGS sätted, nagu hagiavalduses on leidnud ka algselt hageja. Hageja on ka ise hagiavalduses leidnud, et poolte vahel on sõlmitud kaubaveoleping ja esitanud nõude sellest tulenevalt. Vaidlus puudub selles, et tegemist on kolmepoolse kaubavedusid puudutava raamlepinguga. Ka nimetatud lepingu p-s 1.1.2 on pooled kokku leppinud, et poolte suhteid reguleerib SMGS sätted (t.l. 11). SMGS art. 13 §-is 1 mõeldakse veomaksete all: tasu kauba veo eest (s.o veotasu) ning saaturile ja autorongi juhile makstavat tasu, lisamakseid ja muid kulutusi, mis on tekkinud ajavahemikul kauba veoks vastuvõtmisest selle saajale väljastamiseni. Seega on põhjendatud kostja seisukoht, mille kohaselt on SMGS-is kasutatav „veomaksete” mõiste oma mahult oluliselt laiem kui samas toodud „veotasu” mõiste ning viimane kuulub esimese alla. SMGS art. 31 §-is 1 on sätestatud, et saatja või saaja võib esitada raudtee vastu veolepingust tuleneva pretensiooni või hagi nagu ka raudtee pretensiooni või hagi saatja või saaja vastu veomaksete ja trahvi tasumiseks ning kahju hüvitamiseks 9 kuu jooksul. Kolleegium nõustub kostja vastuväidetega, mille kohaselt SMGS art. 13 § 1 alusel mõeldakse veomaksete all tasu kauba veo eest ning saaturi ja autorongi juhi sõidukulusid, aga ka lisamakseid ja muid kulutusi, mis on tekkinud ajavahemikul kauba veoks vastuvõtmisest selle saajale väljastamiseni. Seega hageja poolt nõutav tasu mahajäetud vagunite valve ja ülestõstmise (s.o lisateenuste) eest kujutabki enesest eelmärgitud „lisamakseid“ (või äärmisel juhul „muid kulutusi“) ning tuleb arvata SMGS artikli 13 §-is 1 nimetatud „ veomaksete “ hulka’. Maakohus tuvastas iseenesest õigesti, et hageja nõue ei ole veotasu nõue. Selles osas kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, kuid maakohus jättis tähelepanuta kostja väite, mille kohaselt kuulub hageja nõue veomaksete alla SMGS artikkel 13 § 1 alusel. Hageja leidis alles pärast seda, kui kostja oli esitanud taotluse nõuetele aegumise kohaldamiseks SMGS artikkel 31 alusel, et poolte vahel on sõlmitud hoopis tööettevõtuleping ja hoiuleping. Samas pole hageja toonud esile selliseid uusi asjaolusid, mis viitaksid selliste lepingute sõlmimisele poolte vahel või vastavate kokkulepete saavutamisele. Hageja poolt on kohtule esitatud protokoll 07.11.2003 ning ka sealt nähtub, et varasema praktika kohaselt maksti mahajäetud vagunite ja nende valvamise eest leping nr 4V/210/01 alusel (t.l.28). Nimetatud lepingust ei nähtu, et pooled oleksid juhindunud lepingu sõlmimisel ka tsiviilkoodeksi sätetest, mis reguleerivad hoidu ja tööettevõttu või sisaldaks nimetatud kokkuleppeid. Vaidlus puudub selles, et SMGS artikkel 31 kohaselt on hageja nõuded aegunud ja hagi tuleb jätta sellel põhjusel rahuldamata. Nõue põhineb ajavahemikus 23.08.2002 – 30.11.2005 esitatud arvetel ja hagi kohtule esitati 19.09.2006. SMGS art. 31 § 1 ja § 2 punkti 3 kohaselt võib raudtee-ettevõtja esitada hagi niisuguste maksete sissenõudmiseks 9 kuu jooksul arvates kauba saajale väljastamisest.

7(8)

Kuivõrd kolleegium leiab, et kohaldamisele kuuluvad SMGS sätted, siis nõustub kolleegium hageja seisukohaga, mille kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 802 lg 1 ja teisi veolepingut puudutavaid sätteid. Ka kostja leiab, et nimetatud sätted kohaldamisele ei kuulu. Selles on pooled ühel meelel. Eeltoodu välistab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamise ülalnimetatud põhjendustel. Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Kohtukulud tuleb jätta hageja AS Eesti Raudtee kanda.

R. Allikvere

U. Loonurm

U. Reinola

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.