Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel (TsMS § 218 lg 3). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2006.a kehtiva Eesti Panga ametliku vahetuskursi alusel moodustab 26.005,14 krooni (kakskümmend kuus tuhat viis krooni ja 14 senti). Poolte poolt välja toodud asjaolude ning esitatud ja kogutud tõendite pinnal ei ole hageja poolt 28. juunil 2002.a laenu andmine kostjale summas 18.500 USD tõendatud. TsK § 273 kohaselt pidi laenuleping summaga üle viie krooni olema sõlmitud kirjalikus vormis ning vastavalt TsK 272 lõikele 2 loeti laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Ainukeseks kirjalikult vormistatud laenukohustuseks on käesolevas asjas 8. juuni 2002.a võlakiri. 28. juunil 2002.a toimunud rahaülekannet tõendaval dokumendil puudub selgitus ülekande teostamise aluse kohta. Seejuures on kostja eitanud 20.000 USD üleandmist hageja poolt sularahas. Tulenevalt eeltoodust puuduvad asjas tõendid selle kohta, et vaidlusalune rahaülekanne ei ole vaadeldav 8. juunil 2002.a allkirjastatud võlakirja esemeks oleva raha üleandmisena hageja poolt. Eelnenud järeldust kinnitab kaudselt ka Maksu- ja Tolliameti vastusest nähtuv asjaolu, et hageja ei ole deklareerinud 2002.aastal tollipiiri ületamisel sularaha. 19. jaanuaril 1998.a jõustunud (ning 1. juulil 2002.a kehtivuse kaotanud) tolliseaduse § 60 lõike 2 kohaselt toimus üle tollipiiri toimetatava valuuta ja väärtpaberite tollivormistus Eesti Panga poolt kehtestatud korras. Tolliseaduse kõnealuse sätte alusel Eesti Panga presidendi 13. septembril 2001.a määrusega nr 3 kinnitatud kord kehtestas Eesti tollipiiri ületamisel nii juriidilistele kui füüsilistele isikutele valuuta (s.h välisvaluuta) tollis deklareerimise kohustuse alates summast 80.000 Eesti krooni (Eesti krooni ametliku päevakursi alusel). Seega juhul kui hagejal oleks Eestisse tulles olnud kaasas vähemalt 20.000 USD sularaha, tulnuks seda Eesti krooni ja USA dollari vahetuskursist lähtuvalt vastavalt kehtinud õigusaktidele tollis deklareerida. Kostja väitel on hageja talle võlakirjas märgitud 20.000 USD asemel 28. juunil 2002.a üle kandnud 18.500 USD. 20.000 USD üleandmist kostjale sularahas ei saa tõendatuks lugeda. Sellist summat sularaha hageja 2002.aastal tollipiiri ületamisel deklareerinud ei ole. Samuti on hageja kostjale saadetud kirjas nõudnud 18.500 USD, mitte 20.000 USD tasumist. Muid tõendeid peale 18.500 USD ülekandmise kostjale pooled esitanud ei ole ning kostjal puuduks käesoleval juhul ka reaalselt võimalus esitada omalt poolt täiendavaid tõendeid 1500 USD mittesaamise kohta. Lähtudes TsK § 272 lõikest 2, saab seega lugeda tõendatuks 18.500 USD laenamine hageja poolt kostjale ning lugeda laenulepingu sõlmimise ajaks 28. juunist 2002.a. Vastavalt võlakirja allkirjastamise ajal kehtinud TsÜS § 64 lõikele 1 tuleb tehingu tõlgendamisel lähtuda tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Poolte tahte selgitamisel saab lähtuda kõigist menetlusosaliste poolt välja toodud asjaoludest ning arvestada seejuures ka poolte käitumist enne lepingu sõlmimist ja pärast seda. TsÜS § 64 lõike 3 kohaselt tõlgendatakse tehingut kahtluse korral kohustatud isiku kasuks. Tõendamist leidnud asjaolude kontekstis on paljasõnaline ka hageja väide, et hageja poolt kostjale saadetud kirjaga on antud üksnes tähtaeg 18.500 USD tasumiseks ning kõnealune kiri ei seondu 8. juuni 2002.a võlakirjast tulenevate kohustustega. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja tagastanud hagejale perioodil alates 16. veebruarist 2005.a kuni 6. veebruarini 2006.a 12.900 USD. Tõendatuks ei saa lugeda asjaolu, et 22. oktoobril 2002.a kostja poolt hagejale 1600 USD tasumine on seotud käesoleva vaidluse esemeks oleva laenusuhtega. Maksekorralduse selgitusse on märgitud tekst "Sunrider lep. N1.". Iseenesest ei ole vaidlust selles, et nii hageja kui kostja olid mõlemad seotud Sunrider - nimelise projektiga (toidulisandite müügikett). Samas puuduvad tõendid, mis võimaldaksid järeldada, et 1600 USD tasumine 22.oktoobril 2002.a oli vaadeldav laenu

osalise tagastamisena. Kostja seisukoht, et hageja pidanuks tõendama makse mitteseotust laenulepinguga, on maksekorralduse selgituse sisu arvestades kohtu hinnangul ekslik. Laenu osalise tagastamisena saab vaadelda N. Meynerti poolt hagejale 27. oktoobril 2002.a tehtud ülekannet summas 3526,86 USD-d. Pooltel ei ole vaidlust, et N. Meynert on kõnealuse ülekande Küprosel asuvast ALPHA pangast hagejale teinud. Seda kinnitavad ka hageja poolt kohtule esitatud North Fork Bank õiendid. Kostja väitel märkis N. Meynert ülekande selgitusena Irina Kalinina eest, kuid ALPHA pangas ülekandest dokumente väidetavalt säilinud ei ole. N. Meynerti kinnituste kohaselt oli ülekanne tehtud kostja võla tasumiseks hageja ees. N. Meynertil ei ole olnud hagejaga kunagi ärilisi ega isiklikke suhteid ning ei ole olnud ka rahalisi kohustusi hageja ees. N. Meynerti poolt hagejale 27. oktoobril 2002.a tehtud ülekannet tuleb vaadelda käesoleva tsiviilasja esemeks oleva laenukohustuse täitmisena. Samas saab VÕS § 90 sätestatust lähtudes kohustuse täitmisena arvestada üksnes hageja North Fork Bank ́is asuvale kontole laekunud summat 3478,50 USD-d. Seega on kostja I. Kalinina vabanenud N. Meynerti poolt tasutud 3478,50 USD ulatuses laenu tagastamise kohustusest hageja ees. Kostja on laenuna saadud 18.500 USD-st hagejale käesolevaks hetkeks vaidlustamata asjaolude põhjal tagastanud 12.900 USD-d ning vabanenud N. Meynert ́i poolt tasutud 3478,50 USD ulatuses laenu tagastamise kohustusest. Seega on saadud laenust tagastamata 2121,50 USD-d. Nimetatud summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal moodustab kostjalt välja mõistetud arvestatuna ümber Eesti kroonidesse Eesti Panga ametliku kursi järgi 26.005,14 krooni. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant Asya Lukach palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata ja mõista täiendavalt apellandi kasuks välja 23.478,50 dollarit ehk 302.635 krooni, menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellant ei nõustu kohtu järeldustega, et esimese laenu 20.000 USD andmine ei ole tõendatud. Seda tõendab 8. juuni 2002.a kirjalik leping, kus vastustaja kinnitas oma allkirjaga, et ta sai kätte 20.000 USD. Vastavalt TsK § 276 on vastustaja kohustatud tõendama, et laen oli rahatu. Tema vastuväited on paljasõnalised. Asjaolu, et apellant ei deklareerinud Eestisse sissesõidul rahasumma olemasolu, ei saa olla tõendiks, et sellises summas dollareid apellandil ei olnud. Laenuleping, mis on vormistatud TsK § 273 ettenähtud vormi järgi, on raha üleandmise kohta piisavaks tõenduseks. Lepingu rahatuse tõendiks ei saa olla ka apellandi kiri, milles ta palub tagastada 18.500 USD. See kiri oli tehtud ainult teise laenu kohta selleks, et fikseerida laenu tagastamise nõue. Esimese laenu lepingus oli tagastamise tähtaeg määratud, teise laenu osas pidi apellant selle määrama nimetatud kirjaga. Ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et 18.500 dollari üleandmine ei saa olla iseseisev laenuleping, kuna ei ole järgitud kirjalikku vormi. Selle rahasumma ülekandmise maksekorraldus on laenu kirjalikuks tõendiks. Selle rahasumma tagasinõudmine kinnitab võlasuhte olemasolu. Kiri vastustajale 18.500 dollari tagastamise vajadusest annab tunnistust mitte üksnes võlgnevuse olemasolust selle rahasumma suuruses vaid määrab kindlaks ka tagastamise tähtaja vastavalt TsK § 177 . Isegi kui nõustuda kohtu järeldusega laenu tühisuse kohta, kuna ei ole järgitud laenu vormi, siis vastavalt sel ajal kehtinud TsÜS § 66 lõikele 5 peab vastustaja tagastama 18.500 dollarit.

Apellant ei nõustu ka kohtu otsusega, et N. Meynerti poolt 3478,50 dollari tasumisega on tegemist vastustaja laenu tagastamisega. Kohus nõudis apellandilt selliste dokumentide esitamist, mis ei olnud tema käsutuses ja rikkus sellise kohustuse panemisega apellandile TsMS § 230 lõike 1 tingimusi. Tänu hagi esitamisele (ja pärast hagi esitamist) on vastustaja tasunud võla osaliselt. Kohus tunnistas haginõuded osaliselt põhjendatuks 184.132 krooni ulatuses. See summa vastab 9750 krooni suurusele riigilõivule, mis kuulub vastustajalt väljamõistmisele. Samuti on vastustaja õigustatud kulud õigusabile väiksemad kui apellandil. Vastuapellatsioonkaebuse palub apellant jätta rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Irina Kalinina palub tühistada Harju Maakohtu otsuse osaliselt ja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning kohtukulud vastustaja kanda. Apellant leiab, et on vastustajale kogu saadud laenu tagastanud summas 18.526,86 USD. Arvestades tagastatud summasid on kohus jätnud eksimuse tõttu välja apellandi poolt 27. juunil 2005.a teostatud laenu tagastamise ülekande summas 500 USD, mille kohta on kohtutoimikusse esitatud vastav maksekorraldus. Seega on vastustajale apellandi poolt isiklikult tasutud 13.400 USD, mitte 12.900 USD. Kohus on jätnud alusetult ja põhjendamatult arvestamata laenu tagastamiseks 22. oktoobril 2002.a apellandi poolt vastustajale 1600 USD tasumist. Kõnealune ülekanne ei ole toimunud mingi muu kohustuse täitmiseks, kuna apellandil teisi kohustusi vastustaja ees ei ole ja vastustaja pole ka teiste kohustuste olemasolu tõendanud. Kuivõrd kogu saadud laen oli seotud Sunrider projektis osalemisega, siis märkis ka apellant maksekorraldusele Sunrider lep.N 1, unustades lisamata laen. Õiglane ei ole ka poolte menetluskulude jätmine nende endi kanda. Hagi rahuldati 4,17% ulatuses, seega oleks kohus pidanud välja mõistma õigusabi kuludena 95,83% tasutust, seega 26.290,96 krooni. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus, ära kuulanud asjast osavõtnud isikud ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud hagi osalise rahuldamise osas ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus hagi osalise rahuldamise osas jätta muutmata ja apellatsioonkaebused selles osas rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Maakohus on tõendeid hinnates leidnud õigesti, et hageja ei ole tõendanud 28.juunil 2002.a kostjale laenu andmist summas 18.500 USD-d. Raha ülekannet tõendaval dokumendil puudub selgitus ülekande teostamise aluse kohta ja pangaülekanne ei ole käsitletav laenulepinguna. Hagi aluseks olevate sündmuste toimumise ajal kehtinud TsK § 272 lg 2 kohaselt loeti laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist ja TsK § 273 kohaselt laenuleping summaga üle viie krooni pidi olema sõlmitud kirjalikus vormis. Ainukeseks kirjalikult vormistatud laenukohustuseks poolte vahel on 8.juuni 2002.a võlakiri. Et hageja ei deklareerinud 2002.a tollipiiri ületamisel sularaha (tl. 107), on maakohus leidnud õigesti, et 28.juuni 2002.a rahaülekanne summas 18.500 USD ongi vaadeldav 8.juuni 2002.a võlakirja

esemeks oleva raha üleandmisena hageja poolt. Hageja on kostjalt nõudnud 18.500 USD, mitte 20.000 USD tasumist, hageja ei ole esitanud kostja vastu nõuet aluseta rikastumise kohta hageja arvel. Ringkonnakohus ei nõustu hageja apellatsioonkaebuses toodud väitega, et hageja laenu tagastamisena ei saa käsitleda 27.oktoobril 2002.a N.Meynerti poolt hagejale tehtud makset summas 3478,50 USD-d (tl.56). On õige, et käsitletaval maksekorraldusel puudub märge selle kohta, et tegemist on kostja laenu tagastamisega. Samas nähtub N.Meynerti ütlusest (tl.117), et ülekanne oli tehtud kostja võla tasumiseks ja N.Meynertil endal suhted hagejaga ja rahalised kohustused hageja ees puuduvad. Kehtinud VÕS § 78 lõikest 1 tulenevalt kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Maakohus leidis õigesti, et 27.oktoobril 2002.a N.Meynerti poolt hagejale tehtud maksest summas 3526,86 USD saab VÕS § 90 sätestatust lähtudes arvestada kostja kohustuse täitmisena hageja North Fork Bank`is asuvale kontole laekunud 3478,50 USD-d ja selles osas on kostja vabanenud laenu tagastamise kohustusest hageja ees. Kostja heidab vastuapellatsioonkaebuses kohtule ette, et kohus on eksinud järelduses nagu puuduks poolte vahel vaidlus 12.900 USD tagastamise osas ja kohus on ekslikult apellandi poolt vastustajale tagastatud summade liitmisel jätnud välja apellandi poolt 27.06.2005.a teostatud laenu tagastamise ülekande summas 500 USD, mille kohta on apellant esitanud kohtutoimikusse maksekorralduse ja mille tasumist hageja vaidlustanud ei ole. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus ei ole otsuses ülaltoodud ülekannet käsitlenud põhjendatult, sest apellandi poolt maksekorraldust 27.06.2005.a teostatud laenu tagastamise ülekande kohta summas 500 USD kohtule esitatud ei ole. Maakohus on tõendeid hinnates õigesti leidnud, et 12.900 USD tagastamise osas ei ole poolte vahel vaidlust. Ringkonnakohus ei nõustu kostja vastuapellatsioonkaebuses toodud väitega ka selles, nagu oleks maakohus otsuse p-15 alusetult ja põhjendamatult leidnud, et tõendamata on 22.oktoobril 2002.a kostja poolt hagejale 1600 USD tasumine hageja laenu katteks. Vaidlust ei ole selles, et kostja on selle summa hagejale üle kandnud (tl. 23) ja maksekorralduse selgitusse märkinud teksti „sunrider lep. N 1.“. Kostja väide, et vaidlusalune laen oligi kostjale antud Sunrider projekti raames ja sellest tulenevalt ongi maksekorraldusel selgitusse selliselt märgitud, ei tulene ringkonnakohtu arvates 8.juuni 2002.a kohustusest (tl 7-8). Kostja selgitus vastuapellatsioonkaebuses, et hagejalt saadud laen oli seotud osalemisega Sunrider projektis võib olla küll õige, kuid maksekorralduse selgitusest ei nähtu 1600 USD tasumine kostja poolt 8.juuni 2002.a laenu tagasimaksena. Ringkonnakohus leiab, et kui kostja ka unustas lisamata 22.oktoobri 2002.a maksekorralduse selgitusse sõna „laen“, pidanuks ta tõendama, et poolte vahel puudusid tehingud seoses toidulisandite turustamisega. Maksekorralduse selgituse sisu arvestades ei pidanud hageja tõendama 1600 USD tasumist seonduvalt laenulepinguga. Samas on kostja kõikide ülejäänud välismaksekorralduste selgitustesse märkinud „Irina Kalinina (võla tagastamine 06.28.2002). Hageja ja maakohus on õigesti leidnud, et nimetatud summa ei ole seotud vaidluse esemeks oleva laenusuhtega. Kui kostja leiab, et hageja on tema poolt 1600 USD tasumise arvelt rikastunud, võib ta nimetatud summa hagejalt sisse nõuda aluseta rikastumise sätete alusel. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, so 4,17% ulatuses, jättes poolte menetluskulud (kohtukulud) nende endi kanda. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

Ringkonnakohus leiab, et kohtuotsus tuleb tühistada menetluskulude (kohtukulude) jaotuse osas. Menetluskulude (kohtukulud) väljamõistmise osas vaidlustasid otsuse Asya Lukach ja Irina Kalinina. Vastavalt 1.jaanuaril 2006.a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 31.detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestas, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks otsus on tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Õigusabikulude väljamõistmisel tuleb arvestada sama seaduse § 61 lg 1 p-s 1 nimetatud piirmääraga. Apellant Asya Lukach vaidlustas kohtuotsuse leides, et kuivõrd kostja on peale hagi esitamist võla osaliselt, so. 12.900 dollarit tagastanud, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 9750 krooni. Irina Kalinina vastuapellandina leidis, et kohus, rahuldades hagi 4,17% ulatuses, pidanuks välja mõistma hagejalt õigusabi kuludena 95,83%, mis moodustab 26.290,96 krooni. Apellatsioonimenetluses on Irina Kalinina kandnud kohtukulusid kokku 27.415 krooni (sh. tasutud riigilõiv 1750 krooni ja õigusabikulud 25.665 krooni). Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, tuleb kostjalt vastavalt TsMS § 60 lõigetele 1, 8 ja 11 välja mõista hageja kasuks kohtukulu võrdeliselt rahuldatud nõude suurusega 4,17% ulatuses (hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 32.000 krooni + 16.000 krooni), so 2001.60 krooni ja hagejalt kuulub kostja kasuks välja mõistmisele kohtukulu võrdeliselt osaga, milles hagi rahuldamata jäeti, so. 95,83% ulatuses (apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 1750 krooni), so 1677 krooni. Kostja on kahes kohtuastmes kokku tasunud õigusabikuludeks 54.850 krooni (27.435 krooni + 27.415 krooni), hageja esimeses kohtuastmes 7000 krooni. Apellatsioonimenetluses hageja õigusabikuludokumente ei esitanud. Juhindudes TsMS § 61 lg 1 p 1 põhimõttest loeb kolleegium vajalikuks ja põhjendatud kostja õigusabikuluks 31.837 krooni, mis tuleb hagejalt välja mõista kostja kasuks.

Mare Merimaa

Rein Pokk

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.