Idakeskus OÜ hagi AS Baltic Agro vastu võla ja viivise nõudes AS Baltic Agro vastuhagi Idakeskus OÜ vastu taganemisavalduse kehtivuse tuvastamise ja rahalises nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.12.2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
AS Baltic Agro apellatsioonkaebus Idakeskus OÜ vastuapellatsioonkaebus
Kaebuse hind
AS Baltic Agro apellatsioonkaebuse hind 65 370 eurot 9 senti Idakeskus OÜ vastuapellatsioonkaebuse hind 2101 eurot 84 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Idakeskus OÜ (registrikood 11414383), lepinguline esindaja vandeadvokaat Henri Torop Kostja AS Baltic Agro (registrikood lepinguline esindaja Margus Rikkas
Menetluse liik
10344249),
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada AS Baltic Agro apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Jätta Idakeskus OÜ vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Tühistada Harju Maakohtu 05.12.2022 tsiviilasjas nr 2-19-11322 tehtud otsus osas, milles maakohus rahuldas Idakeskus OÜ hagi, mõistis AS-ilt Baltic Agro Idakeskus OÜ kasuks välja põhinõude 22 209 eurot 11 senti ja viivised 22 209 eurot 11 senti, jättis AS Baltic Agro Idakeskus OÜ vastu esitatud vastuhagi
2-19-11322 rahuldamata tuvastusnõudes, Idakeskus OÜ-lt AS Baltic Agro kasuks välja mõistmata põhinõude 1228 eurot 50 senti ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras viivise 661 euro 50 sendi suuruselt põhivõlgnevuselt alates 25.10.2018 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni ja 567 euro suuruselt põhivõlgnevuselt alates 20.01.2019 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Lisaks tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Idakeskus OÜ hagi tervikuna rahuldamata, rahuldada AS Baltic Agro vastuhagi osaliselt, tuvastada, et AS Baltic Agro ja Idakeskus OÜ vahel 19.03.2018 sõlmitud müügileping VT-18-16693 lõppes õiguspäraselt AS Baltic Agro poolt 19.09.2018 nimetatud lepingust taganemisega, mõista Idakeskus OÜ-lt AS Baltic Agro kasuks välja põhivõlg 1228 eurot 50 senti, 07.04.2025. a seisuga viivised 727 eurot 32 senti ja VÕS § 113 lg ls-s 2 sätestatud määras viivis 1228 euro 50 sendi suuruselt põhivõlgnevuselt alates 08.04.2025 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Lisaks jätta Idakeskus OÜ hagi menetlemisega seotud menetluskulud maakohtus Idakeskus OÜ kanda ning AS Baltic Agro vastuhagi menetlemisega seotud menetluskulud maakohtus 72% ulatuses Idakeskus OÜ ja 28% ulatuses AS Baltic Agro kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.Jätta Idakeskus OÜ hagi menetlemisega seotud menetluskulud ringkonnakohtus Idakeskus OÜ kanda ning AS Baltic Agro vastuhagi menetlemisega seotud menetluskulud ringkonnakohtus 72% ulatuses Idakeskus OÜ ja 28% ulatuses AS Baltic Agro kanda.
5.Mõista AS-lt Baltic Agro välja täiendav riigilõiv 125 eurot, mis tuleb tasuda vastavalt otsusele lisatud makseinfo dokumendile 15 päeva jooksul alates otsuse praeguse punkti jõustumisest. Alates otsuse praeguse punkti jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni tuleb AS-il Baltic Agro tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras.
6.Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
6.1.Jätta Idakeskus OÜ hagi rahuldamata.
6.2.Rahuldada AS Baltic Agro vastuhagi osaliselt.
6.3.Tuvastada, et AS Baltic Agro ja Idakeskus OÜ vahel 19.03.2018 sõlmitud müügileping VT-18-16693 lõppes õiguspäraselt AS Baltic Agro poolt 19.09.2018 nimetatud lepingust taganemisega.
6.4.Mõista Idakeskus OÜ-lt AS Baltic Agro kasuks välja põhivõlg 1228 eurot 50 senti.
6.5.Mõista Idakeskus OÜ-lt AS Baltic Agro kasuks välja 07.04.2025. a seisuga viivised 727 eurot 32 senti ja VÕS § 113 lg ls-s 2 sätestatud määras viivis 1228 euro 50 sendi suuruselt põhivõlgnevuselt alates 08.04.2025 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
6.6.Jätta Idakeskus OÜ hagi menetlemisega seotud menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Idakeskus OÜ kanda ning AS Baltic Agro vastuhagi menetlemisega seotud menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus 72% ulatuses Idakeskus OÜ ja 28% ulatuses AS Baltic Agro kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2
2-19-11322 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Idakeskus OÜ (hageja) esitas AS Baltic Agro vastu 29.07.2019 (muudetud 27.06.2022; I kd tl-d 194–194 pöördel) hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 22 209 eurot 11 senti, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutnud viivise 19 721 eurot 69 senti, tasumata põhivõlgnevuselt viivise 0,2% päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni (sh kohtuotsuse tegemise aja seisuga kindla summana), põhivõlgnevuse 1946 eurot 15 senti ning seadusjärgses määras viivise nimetatud põhivõlgnevuselt alates hagi esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni (sh kohtuotsuse tegemise aja seisuga kindla summana). Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 19.03.2018 vilja müügilepingu VT- 1816693 (19.03.2018 vilja müügileping), millega hageja kohustus müüma kostjale vilja kostja nõudmise kohaselt. Vilja üleandmine ei toimunud ühe tarnena, vaid ositi kostja tellimuste kohaselt. Lõpliku koguse üleandmine pidi toimuma hiljemalt 2019. a juunis. Vilja eest tasumine pidi toimuma hageja esitatud arvete alusel iga üleantud kaubakoguse eest.
1.2.Lisaks sõlmisid hageja ja kostja 19.03.2018 kuivatamisteenuse vahendamise lepingu (19.03.2018 kuivatamisteenuse vahendamise leping), millega kostja pakkus hagejale teenust kuivatada ja sorteerida vili selliselt, et see vastab 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimustele. Kuivatamise ja sorteerimise hind konkreetse niiskusastme puhul nähtus 19.03.2018. a kuivatamisteenuse vahendamise lepingule lisatud hinnakirjast. Kuivatusteenuse tasu suurenes 19.03.2018 kuivatamisteenuse vahendamise lepingu p 4.3.2 kohaselt juhul, kui vilja prügisus jäi vahemikku 4%–8% sättes toodud hinnakirja järgi (kohaldatakse vilja sorteerimise faasis). Mida kõrgem oli vilja niiskuse ja prügisuse määr, seda kõrgem oli kuivatamise hind. Vaidlusaluse kuivatamisteenuse vahendamise lepingu p 2.3.3 sätestas, et kui vilja niiskus ületab 26%, lepivad pooled vilja kuivatuse hinnad eraldi kokku. Üle 8% prügisusega mahevili kuivatati 19.03.2018 kuivatamisteenuse vahendamise lepingu p 4.3.2 järgi poolte kokkuleppel.
1.3.Eestis olid 2018 kevad ja suvi erakordselt soojad ja kuivad ning sellistes tingimustes oli vilja kasvatamine raskendatud. Keskmine temperatuur 2018 mais oli neli kraadi tavapärasest kõrgem ning ilmateenistuse andmetel oli keskmine sademete hulk 2018 mais ca 60% väiksem, võrreldes pikaajalise keskmisega. Erakorraliste ilmastikuolude tõttu teatas hageja 2018. a suvel kostjale, et tõenäoliselt ei ole tal kokkulepitud koguses vilja üle anda. Hageja täitis 19.03.2018. a vilja müügilepingut oma võimaluste piires. Hageja andis kostja nõudmise kohaselt kostjale sorteerimiseks ja kuivatamiseks ca 230 tonni vilja ning kostja esitas hagejale kuivatamise eest arved. Arvete kohaselt oli vilja niiskus ja prügisus nii kõrge, et pooled oleksid pidanud vilja kuivatamises eraldi kokku leppima. Kostja kuivatas aga vilja kõrgema tasumääraga ilma hagejaga kooskõlastamata ja vastavat kokkulepet sõlmimata. Kostja korraldas omavoliliselt vilja sorteerimise ja kuivatamise ning esitas hagejale selle eest arved oma hinnakirja alusel. Vili jäi 19.03.2018 vilja müügilepingu täitmiseks kostja valdusesse. 3
2-19-11322
1.4.Hageja esitas aga kostjale üleantud vilja eest 19.03.2018 vilja müügilepingu alusel arved. Kostja viivitas hageja esitatud arvete tasumisega. Kostja tasus 22.08.2018 arve nr 201850, mille tasumise tähtaeg oli 13.08.2018, ning 23.08.2018 arve nr 201851, mille tasumise tähtaeg oli 18.08.2018. Arvel nr 201853 kajastatud 35 667 euro 14 sendi suuruse nõude, mille tasumise tähtaeg oli 11.09.2018, tasaarvestas kostja tähtaegselt 3039 euro 82 sendi ulatuses. Kuna kostja jättis muus osas arve tasumata, saatis hageja kostjale 13.09.2018 e-kirjaga meeldetuletuse tasumata arve kohta.
1.5.Kostja teatas 13.09.2018, et ei kavatse hagejale vilja eest tasuda. Kostja teavitas 13.09.2018 kell 17.35 saadetud VT e-kirjas hagejat, et käsitleb hagejat ja hageja sõsarühingut Läänekeskus OÜ-d (Läänekeskus OÜ) ühe kliendina ning teeb kindlasti tasaarvestused. Kostja viitas tasaarvestatava nõudena oma väidetavale leppetrahvinõudele. Hageja kohustus 19.03.2018 vilja müügilepingu lisa 1 „Müügilepingu tingimused“ (19.03.2018 vilja müügilepingu tingimused) p 6.6 kohaselt olukorras, kus hageja ei suuda kostjale üle anda lepingujärgset vilja kogust, tasuma kostjale leppetrahvi (lepingujärgne fikseeritud baashind, millest on maha arvatud vilja turuhind). Kostja ei nõudnud enne leppetrahvi nõudest teatamist hagejalt väidetava leppetrahvi nõude aluseks olevat vilja. Kostja nõudis hagejalt 14.09.2018 kogu 19.03.2018 vilja müügilepingu järgse vilja üleandmist, kuigi lepingu lõpptähtajaks oli 2019. a suvi (13.09.2018–15.09.2018 e-kirjavahetus). Kostja kohustus 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 6.2 järgi enne leppetrahvi nõude esitamist pakkuma hagejale võimalust määrata kuni 15.04.2019 uus vilja turuhinna määramise ajahetk. Sellisel juhul oleks leppetrahvi arvutatud hageja määratud ajahetke turuhinda arvestades. Kostja ei pakkunud hagejale sellist võimalust.
1.6.Hageja esitas 15.09.2018 kostjale 19.03.2018 vilja müügilepingu ülesütlemisavalduse (hageja 15.09.2018 taganemisavaldus). Kostja ei nõustunud 19.09.2018 vastuses hageja 15.09.2018 taganemisavaldusega ning pidas seda tühiseks ja otsitud põhjustel esitatuks. Kostja andis hagejale täiendava tähtaja anda kogu vili üle. Kostja ei vaielnud vastu, et jättis hageja 21.08.2018 arve nr 201853 osaliselt tasumata (arvel märgitud 35 667 eurost 14 sendist on tasumata 32 627 eurot 32 senti). Hageja saatis kostjale 25.09.2019 täiendava ülesütlemisavalduse, kuna kostja nõudis hagejalt kogu vilja üleandmist, kuid keeldus alusetutel põhjustel üleantud vilja eest tasumast. Kostja tasus 04.10.2019 hagejale arvel nr 201853 märgitud nõude täitmiseks 10 418 eurot 21 senti. Lisaks esitas kostja 04.10.2019 hagejale tasaarvestuse avalduse, mille kohaselt oli hagejal kostja vastu 21.08.2018. a arve nr 201853 alusel 22 209 euro 11 sendi suurune nõue ning kostjal hageja vastu kokkulepitud koguses vilja üleandmata jätmise tõttu 22 209 euro 11 sendi suurune kahju hüvitamise nõue. Hageja esitas 05.10.2019 kostja tasaarvestuse avaldusele vastuväite.
1.6.1.Tasaarvestamise avalduse esitamise 19.03.2018. a vilja müügilepingu tingimuste p- s 5.11 sätestatud tasaarvestuse tegemise tähtaeg (viis päeva alates nõuetekohase arve kättesaamisest) oli möödunud. Kuna hageja esitas arve nr 201853 kostjale 21.08.2018, tuli kostjal tasaarvestus teha hiljemalt 26.08.2018. Kostja ei teinud seda, kostja tasaarvestuse avaldus on toimeta ning tal puudus õigus arve nr 201853 tasumisest keelduda.
1.6.2.Kostjal ei olnud õigust 19.03.2018 vilja müügilepingust tulenevat nõuet tasaarvestada, kuna tasaarvestamine ei olnud lubatud erinevate teraviljaliikide osas (19.03.2018 vilja müügilepingu p 1 viimane lause ja p 2). Hageja esitas kostjale arve nr 201853 üleantud mahe söödanisu eest. Kostja kahju hüvitamise nõue põhines kokkulepitud koguses toidukaera üleandmata jätmisel. Kuna tegemist oli erinevate teraviljade müügist tulenevate nõuetega, ei 4
2-19-11322 saanud kostja tasaarvestust teha ning keeldus alusetult arve nr 201853 tasumisest.
1.6.3.Kostjal ei olnud õigust 19.03.2018 vilja müügilepingust tulenevat nõuet tasaarvestada, kuna kostjal ei olnud hageja vastu leppetrahvi nõuet (19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 6.6). Hageja ütles 19.03.2018 vilja müügilepingu kehtivalt üles enne kohustuste sissenõutavaks muutumist ning kostjal polnud õigust nõuda 19.03.2018 vilja müügilepingu täitmist ega täitmata jätmise tõttu leppetrahvi (alternatiivselt oli kostjal õigus oma kohustuste täitmisest keelduda). Kostja ei esitanud vilja üleandmise nõuet 14.09.2018 kooskõlas 19.03.2018 vilja müügilepingu p-ga 4. Nõude kohaselt tuli vili üle anda 17.09.2018, 19.03.2018 vilja müügilepingu p 4 järgi aga hiljemalt 21.09.2018 ning kohustus ei muutunud sissenõutavaks enne 22.09.2018.
1.6.4.Lisaks oli 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 6.6 tühine tüüptingimus, kuna leppetrahvi kokkuleppes oli poolte õiguste ja kohustuste tasakaal oluliselt ja põhjendamatult hageja kahjuks. Hageja pidi tasuma leppetrahvi ka juhul, kui vilja koguselise puudujäägi põhjustasid ettenägematud ilmastikuolud (st rikkumine ei olnud põhjustatud tahtlikult ega hooletusest). Kostjal tekkis põuaperioodil vilja koguselise puudujäägi korral üksnes puhtmajanduslik kahju (polnud võimalik saada vilja edasimüügist planeeritud kasu). Seega ei olnud leppetrahvi eesmärk kostjale tekkinud otsese varalise kahju hüvitamine, vaid hageja arvelt iga äririski välistamine. Samuti oli tühine 19.03.2018 vilja müügilepingu p 4, kuna selles on poolte õiguste ja kohustuste tasakaal sätestatud oluliselt ja põhjendamatult põllupidaja kahjuks. Müügileping sõlmiti perioodiks 18.04.2018–28.06.2019. Seejuures võimaldab 19.03.2018 vilja müügilepingu p 4 nõuda ostjal müüjalt kogu lepingujärgse teravilja koguse üleandmist enam kui aasta pikkusel perioodil igal ajal (sh 2018. a suvel) üksnes viie tööpäevase etteteatamisega. Põllupidajal tuleb aga vilja üleandmise kohustuse täitmiseks teravilja kasvatada, koristada, kuivatada ja sorteerida ning korraldada selle transport vilja kokkuostjani. Viidatud lepingupunkt ei arvesta põllumajanduse tootmistsükli eripära ja põllupidajal puudub kindlus, millal tuleb eespool viidatud tegevused valmis saada. Viie tööpäeva pikkune etteteatamistähtaeg oli liiga lühike, et korraldada vilja kuivatamist, sorteerimist ja üleandmist.
1.6.5.Vääramatu jõud ei olnud 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 1 kohaselt ilmastikuolud. Lisaks leppisid pooled 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-s 6.1 kokku, et teravilja koguste puhul ei arvestata vääramatu jõu mõju. Tegemist on tühiste tüüptingimustega. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest (võlaõigusseaduse (VÕS) § 103 lg-s 2 sätestatud reeglist). Tegemist oli mitmekümne aasta jooksul ühe soojema ja kuivema kevade ning suvega (st vääramatu jõuga). Põllupidajat kahjustava tüüptingimuse tõttu olid poolte õigused ja kohustused oluliselt tasakaalust väljas.
1.6.6.Kostjal ei olnud õigust nõuda leppetrahvi, kuna ta ei pakkunud hagejale 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 6.2 alusel võimalust määrata kuni 15.04.2019 uus vilja turuhinna määramise ajahetk. Alternatiivselt oli kostjal samadel alustel õigus keelduda vilja üleandmisest VÕS § 111 lg 4 alusel. Lisaks oli nõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega. Leppetrahvi kokkulepe oli tühine ning vilja üleandmist takistas vääramatu jõud. Samuti ei olnud leppetrahvi suurus tõendatud. Kostja ei selgitanud, kuidas kujunes lepptrahvi nõude aluseks olev turuhind.
1.7.Eelnevast tulenevalt on hagejal kostja vastu põhivõlanõue ja viivisenõue.
5
2-19-11322
1.8.Lisaks esitas hageja kostja vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude. Hageja tasus kostjale vilja kuivatamise ja sorteerimise eest 1946 eurot 15 senti (10 920 eurot 36 senti–8974 eurot 21 senti) rohkem, kui oleks pidanud tasuma. Kostja vastuväited hageja hagile
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
2.1.Hageja ja kostja sõlmisid 19.03.2018 vilja müügilepingu, millega hageja kohustus andma kostjale üle 250 tonni maheteravilja. Pooled ei vaielnud, et hageja ei andnud kostjale 14.09.2018 nõutud koguses teravilja. Kuigi hagejal oli võimalik vähemalt osaliselt 19.03.2018 vilja müügilepingut täita, müüs hageja teravilja 2018. a sügisel kolmandatele isikutele. Hageja ei esitanud kostja vastu 19.03.2018 vilja müügilepingu täitmise nõuet, vaid müügilepingust taganemise avalduse. Hageja keeldus kostjale kokku lepitud teravilja üleandmast, kuna kostja keeldus arve tasumisest. Hageja 15.09.2018 taganemisavaldus oli alusetu ja tühine (mh oleks hageja pidanud määrama kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja). Arve tasumisega neli päeva viivitamine ei andnud hagejale õigust 19.03.2018 vilja müügilepingust ette teatamata taganeda. Kostja ei keeldunud vilja eest tasumast, vaid viitas tasaarvestuse tegemise kavatsusele.
2.2.Kostja määras hagejale 19.09.2018 täiendava tähtaja vilja üleandmiseks ja esitas 19.03.2018 vilja müügilepingust taganemise hoiatuse, kuna hageja ei andnud kostjale üle lubatud vilja. Kuna vilja kostjale üleandmine oli 19.03.2018 vilja müügilepingu järgi hageja põhikohustus, rikkus hageja kostjale vilja üleandmata jättes oluliselt müügilepingut. Seega oli kostjal õigus 19.03.2018 vilja müügilepingust taganeda ja nõuda lisaks hagejalt kahju hüvitamist. Vaidlusalune vilja müügileping lõppes 28.09.2018 kostja 19.03.2018 vilja müügilepingust taganemisavalduse alusel. Kostjal oli õigus tasaarvestada 19.03.2018. vilja müügilepingust tulenev kahju hüvitamise nõue 22 209 eurot 11 senti (21 250 eurot (85 eurot × 250 tonni) + 959 eurot 11 senti (26 eurot × 36,889 tonni)) hageja nõudega. Kuna hageja esitas kostjale taganemisavalduse 15.09.2018, oli turuhinna määramise kokkuleppeline päev 17.09.2018. Kostja tasus hagejale pärast tasaarvestust 10 418 eurot 21 senti (st ülejäänud võlgnevuse). Hageja nõue lõppes kostja 03.10.2018 tasaarvestusega. Kostja tasaarvestamise õigus ei olnud piiratud viie päevaga. See, et tasaarvestamine ei olnud lubatud erinevate teraviljaliikide osas (19.03.2018 vilja müügilepingu p 1 viimane lause ja p 2), ei välistanud vastastikuste rahaliste nõuete tasaarvestamist. Müügilepingust taganemine ei mõjuta varem toimunud lepingurikkumistest tulenevaid nõudeid. Lisaks ei olnud 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 6.6 tühine tüüptingimus. Selline säte oli majanduskäibes selliste lepingute puhul tavaline ning teisele lepingupoolele oluliselt soodsam, võrreldes teiste kostjaga samal tegevusalal tegutsevate kolmandate isikute tingimustega. Ilmastikuoludest tulenevat riisikot ei kanna kostja, vaid hageja.
2.3.Kostja vaidles vastu hageja alusetu rikastumise nõudele (1946 eurot 15 senti). Kuivatusteenuse vahendamise lepingu p 5.4 kohaselt ei olnud hagejal õigust esitada kostja vastu pretensioone, kuna hageja sai kuivatusandmed (ja arved) hagejalt 2018. a augustis ehk aasta tagasi. Hageja ei kasutanud menetlusõigusi heauskselt, kui esitas hagiavalduses pretensioonid aasta pärast nende esitamise tähtaega. Lepingut ei saa tõlgendada ebamõistlikult, st selliselt, et initsiatiiv tahteavaldusteks peab tulema üksnes töö vahendajalt ning töö tellijal puudub lepingu eesmärgi saavutamise kohustus.
6
2-19-11322 Kostja vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud
3.Kostja esitas hageja vastu 17.09.2019 vastuhagi, milles palus tuvastada, et 19.03.2018 vilja müügilepingu lõppes kehtivalt ja õiguspäraselt kostja 19.09.2018 lepingust taganemise avalduse alusel. Lisaks palus kostja hagejalt kostja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 1431 eurot, 17.09.2019 seisuga viivise 837 eurot 22 senti ning põhivõlgnevuselt viivise 0,2% päevas alates 18.09.2019 kuni põhinõude täitmiseni.
3.1.Vaidlusalune müügileping lõppes kostja 19.09.2018 taganemisavalduse alusel alates 28.09.2018. Kostja viitas avalduses ja lepingust taganemise hoiatuses selgelt tagajärjele, mis kaasneb, kui hageja ei anna kostjale teravilja üle. Kostja käitus 19.09.2018 avaldust esitades ja hiljem lepingu kohaselt, hagejale vastu tulles ja heas usus ning andis enne 19.03.2018 vilja müügilepingust taganemist hagejale täiendava tähtaja oma kohustuste täitmiseks. Kauba hagejale üleandmine 19.03.2018 vilja müügilepingu alusel oli kostja põhikohustus ning selle täitmata jätmine oli oluline lepingurikkumine. Seega oli hagejal õigus lepingust taganeda.
3.2.19.03.2018 vilja müügilepingu p-st 6.11 tulenes, et kui Eesti Vabariigi õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti, kannab lepinguliste kohustuste rikkumisest tulenevate võlgnevuste sissenõudmisega seotud kulud (sh kohtu- ja inkassokulud) kohustust rikkunud pool. Kuna hageja jättis 19.03.2018 vilja müügilepingu täitmata ja vilja üle andmata, pidi kostja analüüsima arvete juurde esitatud tööaruannete kohaselt poolte 19.03.2018 vilja müügilepingut ja selle lisasid, muid materjale ja hageja 19.03.2018 vilja müügilepingust taganemise avaldust. Lisaks pidi kostja koostama oma 19.03.2018 vilja müügilepingust taganemise avalduse, vastuse ja kompromissipakkumise, esitama hagejale lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude ja tasaarvestusavalduse ning pidama nimetatud osas hagejaga kirjavahetust. Kostjale osutas 2018. aastal võlgnevuste kohtuvälise sissenõudmise teenust Kentmanni Õigusbüroo OÜ. Kostjale esitati õigusabi eest 30.09.2018 arve nr 1387 summas 864 eurot ja 31.10.2018 arve nr 1389 summas 567 eurot (kokku 1431 eurot).
3.3.Kostja esitas viidatud arved hagejale 09.10.2018 arvega A-203617 ja 20.12.2018. a arvega A-207520, millel märgiti, et nende esitamise aluseks on 19.03.2018. a vilja müügilepingu p 6.11. Hageja jättis arved tasumata.
3.4.Alates arvete maksetähtaegadest kuni hagi esitamiseni on 19.03.2018. a vilja müügilepingu p 6.5 alusel nõutav viivisenõue (0,2% tähtaegselt tasumata summalt päevas) 837 eurot 22 senti. Hageja vastuväited kostja vastuhagile
4.Hageja vaidles kostja vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja vastuse kohaselt on kostja taganemisavaldus toimetu õigusliku aluse puudumise tõttu. Kostja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue ja viivisenõue on alusetud. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Maakohus rahuldas 05.12.2022 otsusega hageja hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 22 209 eurot 11 senti ja viivised 22 209 eurot 11 senti. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt hageja kasuks välja 1946 eurot 15 senti. Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud 3% ulatuses hageja ja 97% ulatuses kostja kanda. 7
2-19-11322
5.1.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud. Hageja ja kostja sõlmisid 19.03.2018 vilja müügilepingu ja vilja kuivatuse lepingu. Vilja eest tasumine pidi toimuma arve alusel viie päeva jooksul alates nõuetekohase arve kättesaamisest (19.03.2018 vilja müügilepingu p-d 5.10 ja 5.11 (I kd, tl-d 8–12)). Hageja esitas kostjale 19.03.2018 vilja müügilepingu alusel üle antud vilja eest arveid järgmiselt: 08.08.2018 arve nr 201850 summas 72 908 eurot 92 senti (tasumise tähtaeg 13.08.2018; I kd, tl 29); 13.08.2018 arve nr 201851 summas 71 065 eurot 39 senti (tasumise tähtaeg 18.08.2018; I kd, tl 30); 21.08.2018 arve nr 201853 summas 35 667 eurot 14 senti (tasumise tähtaeg 11.09.2018; I kd, tl 31).
5.2.Maakohus tuvastas, et 13.09.2018 edastas hageja kostjale e-kirjaga meeldetuletuse tasumata arve kohta (I kd, tl 34 pöördel). Maakohtu hinnangul ei kinnitanud kostja poolte 13.09.2018 kirjavahetuses, et plaanib arved tasuda. Samas ei keeldunud kostja tasumise kohustuse täitmisest ega teavitanud, et ei kavatse hagejale vilja eest tasuda (I kd, tl 33). VT teatas 13.09.2018 kell 17.35 saadetud e-kirjas, et kostja käsitleb hagejat ja hageja sõsarühingut Läänekeskus OÜ ühe kliendina ning kavatseb kindlasti teha tasaarvestused. Kostja hinnangul oli tal õigus nõuda leppetrahvi 19.03.2018. a vilja müügilepingu tingimuste p 6.6 kohaselt (I kd, tl 33).
5.3.Hageja esitas 15.09.2018 kostjale 19.03.2018 vilja müügilepingu ülesütlemisavalduse, mille kohaselt ei täitnud kostja hageja ees rahalisi kohustusi 19.03.2018 vilja müügilepingu p 5.11 järgi ning rikkus oluliselt oma lepingulisi kohustusi hageja ees (I kd, tl 23). Kuigi pooled nimetasid hageja 15.09.2018 avaldust kohati ülesütlemisavalduseks, oli müügilepingu puhul tegemist taganemisavaldusega (müügileping pole kestvusleping). Kostja kinnitas 19.09.2018 e-kirjas avalduse kättesaamist (I kd, tl-d 41–43) ega vaielnud vastu, et sai hageja 15.09.2018 taganemisavalduse kätte. Seega olid 19.03.2018. a vilja müügilepingust taganemise formaalsed eeldused täidetud.
5.4.Maakohus märkis, et saab hinnata üksnes neid müügilepingust taganemise aluseid, mille hageja esitas 15.09.2018 taganemisavalduses (kostja rahaliste kohustuste rikkumine). Kuna hageja ei tuginenud 15.09.2018 taganemisavalduses taganemise alusena sellele, et kostja käitus halvas usus, kui nõudis kohe pärast arve tasumise nõudmist kogu vilja üleandmist viie päeva jooksul, ei olnud võimalik käsitleda seda taganemisalusena ning maakohus ei hinnanud seda asja lahendamisel. Kostja möönis 19.09.2018 vastuses hageja taganemisavaldusele, et oli arve nr 201853 tasumisega viivituses (I kd, tl 41 pöördel). Lisaks möönis kostja 22 209 euro 11 sendi suuruse võla olemasolu hilisemas tasaarvestusavalduses (I kd, tl 47). Maakohus ei nõustunud kostja 19.09.2018 vastuses ja kohutumenetluses väljendatud seisukohaga, et kuna kostjal olid hageja vastu tasaarvestatavad nõuded, ei pidanud kostja arvet tasuma. Õigus keelduda oma kohustuste täitmisest tekib pärast vastavate õiguskaitsevahendite kasutamist, mitte üksnes vastastikuste kohustuste ja põhimõttelise tasaarvestamise õigus tõttu. Ei olnud tõendatud, et kostja esitas tasaarvestuse avalduse enne hageja 15.09.2018. a ülesütlemisavaldust. Kostja viitas 13.09.2018 e-kirjades tasaarvestusõigusele (kd I, tl 33), kuid ei teinud selget tasaarvestusavaldust. Seega keeldus kostja õigustamatult oma rahaliste kohustuste täitmisest. Maakohtu hinnangul olid täidetud materiaalsed eeldused hageja poolt 19.03.2018 vilja müügilepingust taganemiseks, sest kostja oli teadlikult oma rahaliste kohustuste täitmisega pikemat aega viivituses, ei reageerinud hageja 13.09.2018 meeldetuletusele (ei täitnud kohustust ega esitanud tasaarvestusavaldust) ja oli ka varem oma rahalisi kohustusi rikkunud 8
2-19-11322 (varasemad viivisearved (I kd, tl 32)). Tegemist oli olulise lepingurikkumisega VÕS § 116 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 mõttes. Seega lõppes 19.03.2018 vilja müügileping hageja 15.09.2018 taganemisavalduse alusel.
5.5.Kuna 19.03.2018 vilja müügileping lõppes hageja 15.09.2018. a taganemisavalduse alusel, ei saanud kostja müügilepingust enam 25.09.2018 taganeda. Seega ei kaasnenud kostja 25.09.2018 taganemisavaldusega õiguslikke tagajärgi ja hageja 15.09.2018 taganemisavaldus vabastas pooled lepinguliste kohustuste, mis ei olnud taganemise hetkeks sissenõutavaks muutunud, täitmisest. Seega vabanes hageja mh kostjale täiendavalt vilja üleandmise kohustusest või selle kohustuse rikkumise korral leppetrahvi tasumise või vastava kahju hüvitamise kohustustest. Eelnevast tulenevalt ei kaasnenud kostja tasaarvestusavaldusega (I kd, tl 47) õiguslikke tagajärgi, kuna kostjal puudus tasaarvestatav kohustus (kd I, tl-d 48–49).
5.6.Maakohus rahuldas hageja põhinõude vilja eest tasumata summas, kuna selle rahuldamist välistavad asjaolud puudusid.
5.7.Maakohus viitas VÕS § 113 lg-le 1 ja märkis, et 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 6.5 kohaselt oli lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral poolel õigus nõuda viivituses olevalt poolelt viivist 0,2% tähtaegselt tasumata summalt päevas. Viiviste maksmise aluseks oli viivist nõudva poole kirjalik teatis või arve. Maakohus tuvastas, et arve nr 201853 tasumise tähtaeg oli 11.09.2018 (I kd, tl 31). Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 12.09.2018. Maakohus kasutas viivise arvutamiseks rakendust viivisekalkulaator.ee. Maakohtu otsuse tegemise aja seisuga oli viivis 68 670 eurot 57 senti. Kuna hageja ei tõendanud viivisenõuet ületavat kahju, rahuldas maakohus viivisenõude põhinõudega samas suuruses ehk 22 209 euro 11 sendi ulatuses.
5.8.Maakohus jättis hageja alusetu rikastumise nõude rahuldamata, kuna nõude rahuldamiseks puudus alus. Vilja kuivatuse lepingu p 2.1 järgi kohustus maakler lepingu kohaselt vahendama lepingus sätestatud tähtaja jooksul mahevilja ja maherapsi kuivatuse ning märja mahevilja ja maherapsi transpordi lepingute sõlmimist kolmandate isikutega, käsundiandja aga kohustus maksma maaklerile kuivatusteenuse ja transporditeenuse vahendamise eest tasu. Vilja kuivatuse lepingu p 2.3 kohaselt leppisid pooled kokku kuivatusteenuse vahenduse hinnad ja täpsustavad tingimused esitati lepingu lisas I. Vilja kuivatuse lepingu p 2.3.3 sätestas, et kui kuivatatava mahevilja niiskus on üle 26%, lepivad maakler ja käsundiandja eraldi kokku nende kõrgete niiskustega vilja kuivatuse hinnad. Hageja tasutud arvete kohaselt esitati need vilja, mille niiskuse ja prügisuse protsent ületas arvete järgi lepingus kokkulepitud maksimaalset niiskus- ja prügisustaset, kuivatamise ja sorteerimise eest. Vilja kuivatuse lepingu (I kd, tl 14) p 5.4 kohaselt pidi hageja esitama maaklerile pretensioonid seoses kuivatus- ja transporditeenuse mittevastavusega kokkulepitule hiljemalt viie tööpäeva jooksul pärast kuivatusandmete saamist maaklerilt. Pretensioonide esitamata jätmisel loeti teenus hageja poolt vastuvõetuks. Hageja ei tõendanud, et esitas vilja kuivatamise ja puhastamise puhul pretensioonid õigel ajal. Maakohtu hinnangul aktsepteeris hageja arvetel märgitud tasu suurust, kui tasus arved.
5.9.Maakohus jättis kostja vastuhagi tuvastusnõude osas rahuldamata. Nagu eespool märgitud, tuvastas maakohus, et 19.03.2018. a vilja müügileping lõppes hageja 15.09.2018. a taganemisavalduse alusel. Seega oli kostja 19.09.2018. a taganemisavaldus õigusliku toimeta.
5.10.Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata ka 1431 euro suuruse põhivõlgnevuse ja 9
2-19-11322 vastava viivisenõude osas. Olemuslikult on kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue kahjunõue. Pool saab kahju hüvitamist nõuda, kui teine pool rikkus oma kohustusi. Maakohus ei tuvastanud, et hageja rikkus kostja ees oma kohustusi. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus rahuldamata ka viivisenõude.
5.11.Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel 3% ulatuses hageja ja 97% ulatuses kostja kanda. Hagi hinna ja vastuhagi hinna summa oli 67 469 eurot 5 senti (60 242 eurot 29 senti + 7226 eurot 76 senti). Maakohus jättis menetluskulud hagi rahuldamise ulatuse alusel ja vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu 3% ulatuses hageja ja 97% ulatuses kostja kanda (1946 eurot 15 senti / 67 469 eurot 5 senti). Kostja apellatsioonkaebus
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 22 209 eurot 11 senti ja viivise 22 209 eurot 11 senti. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta hageja hagi rahuldamata, rahuldada kostja vastuhagi ning jätta menetluskulud hageja kanda.
6.1.Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus õiguskindluse üldpõhimõtet. Tsiviilasjas nr 2-18-16070 tehtud lahendites (jõustunud) ja praeguses tsiviilasjas tehtud lahendis jõudsid kohtud konkreetset lepingut puudutavas vaidluses samas õiguslikus küsimuses vastupidistele järeldustele. Maakohus tegi praeguses asjas lahendi, milles andis tsiviilasjas nr 2-18-16070 tehtud lahendites lepingust taganemise avaldusele, kostja väidetavale arvete tasumisega viivitamisele ning kostja tasaarvestusavaldusele vastupidised õiguslikud hinnangud. Maakohus tegi varasemate kohtulahenditega vastuolus lahendi. Tsiviilasjas nr 2-18-16070 tehtud lahendi p-s 17 leidis maakohus, et isegi kui Läänekeskus OÜ- l oli õigus AS Baltic Agro käitumise tõttu OÜ-ga Idakeskus sõlmitud müügilepingust taganeda, ei taganenud Läänekeskus OÜ müügilepingust õiguspäraselt. Maakohus ei nõustunud, et AS Baltic Agro käitumise tõttu kaotas Läänekeskus OÜ usalduse AS Baltic Agro vastu. Ringkonnakohus käsitles 27.04.2020 tsiviilasjas nr 2-18-16070 tehtud otsuse p-s 32 mh seda, kas AS Baltic Agro rikkus OÜ Idakeskus suhtes müügilepingut selliselt (viivitas arvete tasumisega), et täidetud olid 15.09.2018 lepingust taganemise materiaalsed eeldused. Ringkonnakohus selgitas, et AS Baltic Agro poolt OÜ-le Idakeskus tasumisega viivitamine ning AS Baltic Agro ja OÜ Idakeskus nõuete tasaarvestamine ei andnud Läänekeskus OÜ-le alust taganeda AS-iga Baltic Agro sõlmitud lepingust. Ringkonnakohtu hinnangul oli väär Läänekeskus OÜ käsitlus, et OÜ-le Idakeskus vilja eest tasumata jätmine andis Läänekeskus OÜ-le aluse temaga sõlmitud lepingust taganeda. Ka VT 13.09.2018. a e-kirjas märgitust, mille kohaselt käsitleb AS Baltic Agro Läänekeskus OÜ-d ja OÜ-d Idakeskus ühe kliendina ning kavatseb teha tasaarvestused, ei järeldunud, et AS Baltic Agro kavatseb OÜ Idakeskus kohustused tasaarvestada Läänekeskus OÜ-le tasumisele kuuluvaga või vastupidi.
6.2.Kostja 03.10.2018 tasaarvestusavaldus on kehtiv ning hagejal puudus kostja vastu maakohtu lahendiga väljamõistetud nõue. Maakohus nõustus, et kostja ei keeldunud oma kohustuste täitmisest (vilja eest tasumine), kuid leidis vastuoluliselt, et esinesid materiaalsed eeldused 19.03.2018 vilja müügilepingust taganemiseks ning 19.03.2018 vilja müügileping lõppes hageja 15.09.2018 taganemisavalduse alusel. Maakohus jättis ekslikult tähelepanuta, et kostja tasaarvestuse tegemise õigus tulenes 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p- st
5.11.Nimetatud lepingupunkti järgi kohustus kostja müügihinna müüja arvel toodud arvelduskontole üle kandma 21 päeva jooksul alates nõuetekohase arve kättesaamisest. Ostjal oli õigus tasumisele kuuluvast müügihinnast eelnevalt maha arvata müüja võlgnevused ostja 10
2-19-11322 ees ning samuti summad, mida müüja oli kohustatud müügilepingu sõlmimise aastal ostjale tasuma, juhul kui poolte kokkuleppest ei tulenenud teisiti. Maakohus rikkus lahendi põhjendamise kohustust, kui ei põhjendanud 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 5.11 kohaldamata jätmist. Maakohus arvestas tsiviilasjas nr 2-18-16070 asjakohaselt 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 5.11 ning leidis, et tasaarvestuse teostamine on võlaõiguses tavapärane õiguskaitsevahend ning selle kohaldamine ei ole samastatav kohustuse rikkumisega või kohustuse täitmisest põhjuseta keeldumisena. Kui OÜ Läänekeskus hinnangul ei olnud tasaarvestus lubatav, tulnuks tal oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse. Seega ei olnud OÜ-l Läänekeskus maakohtu tsiviilasjas nr 2-18-16070 antud hinnangul alust müügilepingust taganeda.
6.3.Maakohus jättis ekslikult tuvastamata, milline viivitus oli maakohtu hinnangul pikaaegne viivitus. See asjaolu on praeguse vaidluse lahendamisel tähtis ning maakohus jättis ekslikult nimetatud osas lahendi põhjendamata. Praegu ei esinenud pikaaegset viivitust, sest 15.09.2018 seisuga oli kostja ühe arve tasumisega viivituses neli päeva. Lisaks ootas kostja samal ajal, et hageja täidaks oma müügilepingust tulenevaid kohustusi. Maakohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-18-16070 tehtud lahendi p-s 18 põhjendatult, et kostja 21.08.2018 arve nr 201853 maksetähtaeg oli 11.09.2018 (st 15.09.2018 oli arve tasumise tähtajast möödunud neli päeva), 08.08.2018 arve nr 201850 maksetähtaeg oli 29.08.2018 (st arve tasumise tähtajast oli möödunud 17 päeva), 12.08.2018. arve nr 201851 tasumise tähtaeg oli 03.09.2018 (st arve tasumise tähtajast oli möödunud 11 päeva). Tsiviilasjas nr 2-18-16070 ei nõustunud maakohus, et arve tasumisega 5–17 päeva viivitamine oli oluline lepingurikkumine ja usalduse kaotamise alus, mille tõttu sai kostja müügilepingust taganeda. Üldjuhul ei ole isegi arve tasumisega tahtliku viivitamise korral lepingupoolel õigust kohe lepingust taganeda ning rikkunud lepingupoolele tuleks anda täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks. Kostja ei teinud seda ning hageja ei tasunud arveid. Praeguses asjas hindas maakohus valesti tõendeid ja tuvastas vääralt asjaolusid. Hageja ei olnud 08.08.2018 arve nr 201850 ja 12.08.2018 arve nr 201851 tasumisega hageja 15.09.2018 taganemisavalduse esitamise seisuga viivituses. Hageja ei saanud alles kohtumenetluses põhjendada 15.09.2018 taganemisavaldust arvete nr 201850 ja nr 201851 väidetava tasumata jätmisega. Maakohus viitas praeguses asjas ekslikult nimetatud arvetele. Hageja 15.09.2018 taganemisavalduse esitamise seisuga oli hageja üksnes 21.08.2018 arve nr 201853 tasumisega neli päeva viivituses. Hageja selgitas, et viivituse tingis vastastikuste nõuete ja tasaarvestusõiguse olemasolu. Kostjal ei olnud õigust 19.03.2018 vilja müügilepingust täiendavat tähtaega määramata taganeda, sest sellega kaasnes kostjale ebamõistlikult suur kahju (22 209 eurot 11 senti), võrreldes väidetava kostja arve tasumisega viivitamisega neli päeva (VÕS § 116 lg 4). Seega leidis maakohus ekslikult, et kostja oli rahaliste kohustuste tasumisega teadlikult viivituses pikka aega. Hageja 15.09.2018 taganemisavaldus oli pahatahtlik.
6.4.Maakohus jättis ekslikult tähelepanuta, et hageja esitas viivisearve nr 201856 kostjale 14.09.2018, kui sai kostjalt kirjaliku nõude anda 19.03.2018 vilja müügilepingu kohaselt üle teravili, mille baashinna pooled fikseerisid. Viivisearve koostamise ja esitamise ajal oli lepingupooltel tõsine konflikt. Hageja 14.09.2018 viivisarve ei olnud seega objektiivne ja usaldusväärne tõend. Hagejale oli majanduslikult kasulik 2018. a sügisel esinenud turutingimuste tõttu jätta kostja ees 2018. a kevadel müügilepinguga võetud kohustus täitmata.
6.5.Hageja rikkus 19.03.2018 vilja müügilepingut, rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi 11
2-19-11322 vabandatav ja 19.03.2018 vilja müügileping lõppes kostja 19.09.2018. a taganemisavalduse alusel. Kostjale tekkis kahju, kuna ta pidi asendama hageja üle andmata teravilja kogused. Hageja peab sellises olukorras hüvitama kostjale tekitatud kahju (sh fikseeritud hinna ja turuhinna vahe; 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 6.6). Kostja tõendas 17.09.2018 seisuga üle andmata teravilja turuhinda ning hüvitatava kahju suurus tuli arvestada sellest lähtuvalt. Kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ning oli kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav. Alternatiivselt palub kostja kvalifitseerida nõude leppetrahvinõudena.
6.6.Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 188 lg-t 2 ja § 101. Maakohus leidis ekslikult, et hageja vabanes 19.03.2018. a vilja müügilepingust taganemise tõttu mh kohustusest anda kostjale üle täiendavalt vilja või alternatiivselt tasuda leppetrahvi või hüvitada kahju. VÕS § 188 lg 2 järgi ei mõjuta lepingust taganemine enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Kostja esitas teravilja üleandmise nõude 14.09.2018 (st enne hageja 15.09.2018 taganemisavaldust ehk müügilepingu kehtivuse ajal). Seega pidi hageja vastava kohustuse täitma ning kostja 14.09.2018 teravilja üleandmise nõue oli hageja 15.09.2018 taganemisavalduse hetkeks muutunud sissenõutavaks. Kostjal oli õigus nõuda 19.03.2018 vilja müügilepingu kehtivuse ajal esitatud teravilja üleandmise kohustuse täitmist ja kasutada muid õiguskaitsevahendeid. Müügilepingust taganemise ajaks toimunud lepingurikkumised ei kadunud.
6.7.Kostja 1431 euro suurune nõue tulenes 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p- st
6.11.Kostjal on õiguslik huvi esitada 19.03.2018 vilja müügilepingu lõppemise osas tuvastushagi TsMS § 368 mõttes, et kaitsta end esitatud rahalise nõude vastu (RKTKo 03.10.2013, 3-2-1-97-13, p 10). Hageja seisukoht kostja apellatsioonkaebusele
7.Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja vastuapellatsioonkaebus
8.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hageja hagi rahuldamata nõudes mõista kostjalt hageja kasuks välja 1946 eurot 15 senti ja jättis menetluskulud 3% ulatuses hageja kanda. Hageja palub tühistatud osas teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 1946 eurot 15 senti ja tasumata põhivõlgnevuselt viivised seadusjärgses määras kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude kohase täitmiseni (sh kohtuotsuse tegemise ajal kindla summana). Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
8.1.Maakohus leidis ekslikult, et vilja kuivatamise lepingus leppisid pooled kokku kostja tasunõude puhul pretensioonide esitamise tähtaja. Seega rikkus maakohus menetlusõiguse norme, kuna ei hinnanud tõendeid igakülgselt ja terviklikult ning jagas tõendamiskoormise vääralt. Lisaks kohaldas maakohus vääralt VÕS § 9 lg-t 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg-t 2 ja § 68 lg-d 1–4. Vilja kuivatamise lepingus leppisid pooled kokku pretensioonide esitamise korra kuivatusteenuse lepingutingimustele vastavuse, mitte kuivatusteenuse tasu puhul. Pärast seda, kui kuivatusteenuse lepingutingimustele vastavuse pretensioonid on lahendatud või kui teenus loetakse vastuvõetuks, tekkis kostjal vilja kuivatamise lepingu p 5.4 ls 3 kohaselt õigus tasule. Hageja esitas pretensiooni kostja nõutud 12
2-19-11322 tasu, mitte kuivatusteenuse lepingutingimustele vastavuse osas. Seega ei piiranud vilja kuivatamise lepingu p 5.4 hageja nõude esitamist seoses kostjale alusetult makstud tasuga. Olukorras, kus kuivatatava vilja niiskus ületas 26%, pidid pooled eraldi kokku leppima sellise vilja kuivatamise tasu (vilja kuivatamise lepingu p 2.3.3; VÕS § 26 lg 1). Kostja ei teinud aga hagejale ettepanekut tasu kokkuleppe sõlmimiseks, vaid väljastas omal algatusel hagejale arved suurema kuivatustasuga. Hageja tasus ekslikult suurema kuivatustasuga arved, kuna eeldas, et 26% ületavast niiskusmäärast teavitatakse eraldi. Hageja ei aktsepteerinud arvetel märgitud suuremat tasumäära. Maakohus ei tuvastanud, et hageja tegi tahteavalduse suurema kuivatustasu osas. Pooled ei sõlminud suurema kuivatustasu osas kokkulepet ning kostjal ei olnud õigust suuremat kuivatustasu nõuda. Maakohus jagas vääralt tõendamiskoormise, kui ei nõudnud kostjalt tema väidete tõendamist. Seega esitas kostja hagejale herne kuivatamise eest 1946 euro 15 sendi ulatuses lubatust suuremaid arveid (10 920 eurot 36 sent –8974 eurot 21 senti). Nimetatud ulatuses on hagejal kostja vastu alusetu rikastumise nõue. Lisaks palub hageja rahuldada edasiulatuva viivise nõude. Maakohus jättis nimetatud nõude ekslikult tähelepanuta.
8.2.Maakohus rikkus TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud kohustust hinnata tõendeid igakülgselt ja terviklikult, kui jättis tuvastamata, et hageja tugines 15.09.2018. a taganemisavalduses kostja halvas usus käitumisele. Hageja märkis 15.09.2018. a taganemisavalduses mh, et kostja keeldus kohustuste täitmisest pahatahtlikult ning esitas lepinguvälised nõudmised, et mitte tasuda. Hageja tugines 13.09.2018–14.09.2018 toimunud kirjavahetusele (I kd, tl 33), milles kostja teatas 13.09.2018 kell 17.35, et soovib teha tasaarvestust väidetava leppetrahvinõudega. Seejuures ei olnud kostja ajal, mil ta väitis, et tal on vilja üle andmata jätmise tõttu nõue hageja vastu, isegi esitanud hageja vastu vilja üleandmise nõuet. Kostja esitas alles 14.09.2018 nõude anda kogu lepingujärgne vilja kogus üle ühe korraga (lepingu lõpptähtaeg oli 28.06.2019). Kostja esitas nõude, et vältida oma kohustuste täitmist. Seega teadis hageja 15.09.2018. a taganemisavaldust esitades, et kostja ei kavatse lepingut täita ja esitab hageja vastu otsitud nõudeid, et keelduda oma kohustuste täitmisest. Kostja käitus halvas usus ja hageja tugines sellele oma 15.09.2018 taganemisavalduses. Kostja pidi aru saama, et hageja tugines 15.09.2018 taganemisavalduses kostja halvas usus käitumisele, kui märkis, et kostja esitas arve nr 201853 tasumisest hoidumiseks nõudeid, mis ei põhinenud lepingul. Lisaks tuvastas maakohus põhjendatult, et hagejal oli õigus 19.03.2018 müügilepingust taganeda ka kostja poolt rahaliste kohustuste rikkumise tõttu. Kostja seisukoht hageja vastuapellatsioonkaebusele
9.Kostja vaidleb hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et hageja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada osaliselt ja maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus hageja kostja vastu esitatud hagi rahuldas, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 22 209 euro suuruse põhinõude ja 22 209 euro 11 sendi suuruse viivisenõude, jättis kostja vastuhagi rahuldamata tuvastusnõudes, 1228 euro 50 sendi suuruses põhinõudes ja vastavas viivisenõudes. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja kostja vastu esitatud hagi rahuldamata, rahuldab kostja hageja vastu esitatud vastuhagi osaliselt, tuvastab, et 19.03.2018 vilja müügileping lõppes kostja 13
2-19-11322 19.09.2018 lepingust taganemisega ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja põhivõla 1228 eurot 50 senti, ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga viivise 727 eurot 32 senti ja VÕS § 113 lg ls-s 2 sätestatud määras viivise 1228 euro 50 sendi suuruselt põhivõlgnevuselt alates 08.04.2025 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 ls 1 järgi muuta ka menetluskulude jaotust.
11.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus hageja kostja vastu esitatud hagi rahuldas ning jättis kostja vastuhagi rahuldamata. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hageja kostja vastu esitatud hagi rahuldamata. Lisaks vaidlustavad pooled ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Eelnevast tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust tervikuna.
12.Ringkonnakohus selgitab esmalt, et teises kohtuasjas tehtud kohtulahend on dokumentaalne tõend TsMS § 272 lg 2 mõttes. Tsiviilasjas nr 2-18-16070 olid menetlusosalised praeguse tsiviilasja hageja (AS Baltic Agro) ja Läänekeskus OÜ. Kohtul tuleb hinnata teises asjas tehtud kohtulahendit dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas (RKTKo 01.10.2014, 3-2-1-70-14, p 11).
13.Maakohus ei eksinud menetlusõiguse normide vastu, kui tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 19.03.2018 vilja müügilepingu ja vilja kuivatuse lepingu. Maakohus leidis aga ekslikult, et 19.03.2018. a vilja müügileping lõppes hageja 15.09.2018 taganemisavalduse alusel. Ringkonnakohtu hinnangul lõppes 19.03.2018 vilja müügileping kostja 19.09.2018 taganemisavalduse alusel.
13.1.Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (VÕS § 118, § 188 lg 1). Lisaks peavad lepingust taganemise kehtivuseks olema täidetud selle sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes (RKTKo 20.06.2011, 3-2-1-57-11, p 28). Lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (VÕS § 116 lg 1). Olulise lepingurikkumisega on VÕS § 116 lg 2 järgi eelkõige tegemist, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, v.a juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud (p 1); rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu (p 2); kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu (p 3); kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi (p 4); teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida (p 5). Lepingust taganemine kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata ei ole lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti VÕS § 116 lg 2 p-s 2 nimetatud kohustust või kui teine 14
2-19-11322 lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida (VÕS § 116 lg 4). VÕS §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel võib kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks. Kahjustatud lepingupool ei või sel viisil lepingust taganeda, kui kohustus, mida lepingut rikkunud lepingupool täiendava tähtaja jooksul ei täitnud, moodustas tema lepingulistest kohustustest ebaolulise osa (VÕS § 116 lg 5).
13.2.Hageja 15.09.2018 taganemisavalduse puhul ei olnud täidetud 19.03.2018 vilja müügilepingust taganemise materiaalsed eeldused. 13.2.1.Hageja tugines 15.09.2018 taganemisavalduses taganemise alusena sellele, et kostja rikkus võlgnevuse tasumise kohustust. Lisaks tugines hageja 15.09.2018 taganemisavalduses sellele, et kostja jättis oma kohustused täitmata pahatahtlikult ning tugines lepinguvälistele nõudmistele, et mitte tasuda. Ringkonnakohus analüüsib, kas maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust või rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui leidis, et hagejal oli alus taganeda 19.03.2018 vilja müügilepingust VÕS § 116 lg 2 p-de 1, 3 või 4 kohaselt. 13.2.2.Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui tuvastas järgmised asjaolud. Vilja eest tasumine pidi toimuma arve alusel viie päeva jooksul alates nõuetekohase arve kättesaamisest (19.03.2018 vilja müügilepingu p-d 5.10 ja 5.11 (I kd, tl- d 8–12)). Hageja esitas kostjale 19.03.2018 vilja müügilepingu alusel üle antud vilja eest mh 21.08.2018 arve nr 201853 summas 35 667 eurot 14 senti (tasumise tähtaeg 11.09.2018; I kd, tl 31). Menetlusosalised ei vaidle, et kostja oli enne hageja 15.09.2018 taganemisavaldust arve nr 201853 tasumisega viivituses. Maakohus leidis aga ekslikult, et kostja oli teadlikult oma rahaliste kohustuste täitmisega pikemat aega viivituses. Arve nr 201853 tasumise tähtpäev oli 11.09.2018. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole rahalise kohustuse täitmise pikaaegseks viivituseks arve tasumisega neli päeva viivitamine. Menetlusosalised ei vaidle, et ülejäänud hageja esitatud arved oli kostja hageja 15.09.2018 taganemisavalduse esitamise ajaks tasunud. Eelnevast tulenevalt puudus hagejal õigus taganeda 19.03.2018 vilja müügilepingust põhjusel, et kostja oli oma rahaliste kohustuste täitmisega pikemat aega viivituses. Riigikohus on selgitanud, et oluliseks lepingurikkumiseks saab sõltuvalt lepingu ja kohustuste iseloomust lugeda ka mitu eraldi võttes ebaolulist rikkumist, mida aga kogumis saab lugeda oluliseks (RKTKo 27.05.2015, 3-2-1-43-15, p 20). Ringkonnakohtu hinnangul ei andnud hagejale 19.03.2018. a vilja müügilepingust siiski taganemiseks õigust ka see, et kostja tasus arve nr 201850 summas 72 908 eurot 92 senti, mille tasumise tähtaeg oli 13.08.2018, 22.08.2018 ja arve nr 201851 summas 71 065 eurot 39 senti, mille tasumise tähtaeg oli 18.08.2018, 23.08.2018 (I kd, tl 32). Arvestades kostja kohustuse täitmisega viivituses oldud päevade arvu, ei saanud kostja arvete tasumisega viivitamisi ka kogumis (mh arve nr 201853 tasumisega viivitamist arvestades) lugeda oluliseks rikkumiseks. Samuti ei andnud arvete tasumisega viivitamised praegu hagejale mõistlikku põhjust eeldada (nii eraldiseisvalt kui ka koosmõjus arve nr 201853 tasumisega viivitamisega), et kostja ei täida kohustusi ka edaspidi. Seega ei olnud hagejal õigust 19.03.2018 vilja müügilepingust arvete tasumisega viivitamise tõttu taganeda, ilma et hageja oleks andnud kostjale kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja. 13.2.3.See, et kostja viitas 13.09.2018 e-kirjavahetuses tasaarvestusõigusele (kd I, tl 33), ei teinud selget tasaarvestusavaldust ega olnud esitanud veel hagejale vilja üleandmise nõuet, ei 15
2-19-11322 andnud hagejale õigust 19.03.2018 vilja müügilepingust VÕS § 116 lg 2 p 4 alusel taganeda. Tegemist ei olnud kohustuse rikkumisega, mis oleks andnud kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Tasaarvestuse teostamine on võlaõiguses tavapärane õiguskaitsevahend ning selle kohaldamine ei ole samastatav kohustuse rikkumisega või kohustuse täitmisest põhjuseta keeldumisena. Lisaks nähtub 13.09.2018 e-kirjavahetusest, et kostja viitas võimalikule tasaarvestusõigusele ilma vilja üleandmise nõuet esitamata vilja koguse osas, mille puhul hageja samas e-kirjavahetuses kinnitas, et see jääb tarnimata (I kd, tl 34). Eelnevast tulenevalt ei käitunud kostja võimalikule tasaarvestusõigusele viidates pahatahtlikult. 13.2.4.Riigikohus on selgitanud, et müügilepingu poolte esmane tahe peaks olema suunatud sellele, et lepingust tulenevad kohustused saaksid täidetud, mitte sellele, et lepingust taganeda. Üldjuhul on hea usu põhimõttega kooskõlas see, kui müüja taganeb müügilepingust alles pärast seda, kui ostja ei ole asja eest tasunud müüja antud täiendava tähtaja jooksul või mõistliku aja jooksul pärast meeldetuletust (RKTKo 01.04.2009, 3-2-1-18-09, p 14). Kuna praegu ei määranud hageja kostjale arve nr 201853 tasumiseks mõistlikku täiendavat tähtaega VÕS § 114 mõttes, ei taganenud hageja 19.03.2018 vilja müügilepingust kehtivalt ka VÕS § 116 lg 2 p 5 mõttes. Hageja küsis küll 13.09.2018. a e-kirjavahetuses, millal plaanib kostja arve tasuda (I kd, tl-d 33 pöördel ja 34 pöördel), kuid ei määranud kostjale arve nr 201853 tasumiseks mõistlikku täiendavat tähtaega. Olukorras, kus hageja taganes lepingust 15.09.2018, ei oleks kahepäevane täiendav tähtaeg 32 627 euro 32 sendi suuruse võlgnevuse tasumiseks ka mõistlik. 13.2.5.Eelnevast tulenevalt ei olnud hageja 15.09.2018 taganemisavalduse puhul täidetud 19.03.2018 vilja müügilepingust taganemise materiaalsed eeldused. Seega ei lõppenud 19.03.2018 vilja müügileping hageja 15.09.2018 taganemisavalduse alusel.
13.3.Ringkonnakohtu hinnangul lõppes 19.03.2018 vilja müügileping kostja 19.09.2018 taganemisavalduse alusel. 13.3.1.Hageja ei vaidlusta, et sai kostja 19.09.2018 taganemisavalduse kätte. Kostja märkis 19.09.2018 taganemisavalduses selgelt, et kui hageja ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kostja ennast lepingust taganenuks (VÕS § 116 lg 5 ls 1). Seega on 19.03.2018 vilja müügilepingust taganemise formaalsed eeldused täidetud. 13.3.2.Ringkonnakohtu hinnangul on kostja 19.09.2018 taganemisavalduse puhul täidetud ka 19.03.2018 vilja müügilepingust taganemise materiaalsed eeldused VÕS § 116 lg 2 p 5 mõttes. Hageja kohustus 19.03.2018 vilja müügilepingu p 4 järgi andma kostjale üle teravilja, mille baashind on fikseeritud, viie tööpäeva jooksul pärast sellekohast kostja teadet, kuid mitte hiljem kui 28.06.2019. Kostja kui ostja võis edastada hagejale kui müüjale teate teravilja üleandmise kohta telefoni, e-kirja või SMS-i teel. Kostja esitas 14.09.2018 hagejale nõude teravilja üle andmiseks 17.09.2018 (I kd, tl 36). Kuigi selliselt rikkus kostja 19.03.2018 vilja müügilepingu p 4, mille kohaselt tuli hagejal anda vili üle viie tööpäeva jooksul pärast sellekohast kostja teadet, ei mõjutanud see kostja 19.03.2018 vilja müügilepingust taganemise kehtivust. Kostja andis hagejale 19.09.2018 taganemisavalduses täiendava tähtaja teravilja üleandmiseks 27.09.2018 ja hoiatas, et vilja üleandamata jätmisel loeb ta ennast 19.03.2018 vilja müügilepingust taganenuks. Hageja avaldas, et 26.09.2018 seisuga oli tal 320 tonni kaera sorteeritud ja valmis müügiks (I kd, tl 93). Menetlusosalised ei vaidle, et hageja ei andnud 16
2-19-11322 kostjale teravilja üle. Hageja ei toonud esile, et vilja üleandmist takistas kostja tegevus. Kauba ostjale üleandmine müügilepingu alusel on müüja põhikohustus ning selle kohustuse täitmata jätmine oluline lepingurikkumine. Seega oli kostjal õigus lepingust pärast VÕS §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja andmist (st 27.09.2018) taganeda. Olukorras, kus kostja ja hageja leppisid 19.03.2018 vilja müügilepingu p-s 4 kokku, et hagejal tuleb kostjale teravili üle anda viie tööpäeva jooksul pärast sellekohast kostja teadet, oli mõistlik kostja määratud seitsme kalendripäeva pikkune täiendav tähtaeg. Nagu eespool märgitud, oli hagejal 26.09.2018 seisuga 320 tonni kaera, kuid ta ei andnud seda (mh osaliselt) kostjale. 13.3.3.Seega olid 19.09.2018 kostja 19.03.2018 vilja müügilepingust taganemise puhul täidetud nii formaalsed kui ka materiaalsed eeldused.
13.4.Eelnevast tulenevalt lõppes 19.03.2018 vilja müügileping kostja poolt 19.03.2018 vilja müügilepingust taganemise tõttu. Ringkonnakohus rahuldab kostja vastuhagis esitatud tuvastusnõude.
14.Ringkonnakohtu hinnangul eksis maakohus materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui rahuldas hageja 22 209 euro 11 sendi suuruse põhinõude ja 22 209 euro 11 sendi suuruse viivisenõude. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja 22 209 euro 11 sendi suurune nõue kostja vastu lõppes kostja 03.10.2018 tasaarvestusega.
14.1.Võlasuhe lõpeb mh tasaarvestusega (VÕS § 186 p 2). Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist (VÕS § 197 lg 1). Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti (VÕS § 197 lg 2 ls 1).
14.2.Menetlusosalised ei vaidle, et kostja esitas hagejale tasaarvestuse avalduse (I kd, tl 100) VÕS § 198 mõttes. Menetlusosalised vaidlevad praegu aga selle üle, kas kostja 03.10.2018 tehtud tasaarvestuse puhul olid täidetud tasaarvestuse formaalsed ja materiaalsed eeldused. Kostja tugineb sellele, et tasaarvestas hageja nõude 22 2019 euro 11 sendi ulatuses oma hageja vastu olevate nõuetega, mis tulenesid 18.09.2018 arvest nr A-201780 (959 eurot 11 senti) ja 18.09.2018 arvest nr A-201781 (21 250 eurot). Hageja hinnangul ei teinud kostja tasaarvestust tähtaegselt ning lisaks puudub kostjal hageja arvates tasaarvestatav nõue hageja vastu.
14.3.Ringkonnakohus ei nõustu, et praegu välistas kostja tasaarvestuse tegemise 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 5.11. Viidatud lepingupunkti järgi kohustus ostja müügihinna müüja arvel toodud arvelduskontole üle kandma viie päeva jooksul alates nõuetekohase arve kättesaamisest. Ostjal oli õigus tasumisele kuuluvast müügihinnast eelnevalt maha arvata müüja võlgnevused ostja ees ning samuti summad, mida müüja on kohustatud müügilepingu sõlmimise aastal ostjale tasuma, juhul kui poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Eelnimetatud tasaarveldus müüja võlgnevustega ostja ees tuli teha viie päeva möödumisel alates nõuetekohase arve kättesaamisest. Hinnates 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 5.11 nii lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest kui ka mõistliku isiku positsioonilt ja arvestades muus osas VÕS §-s 29 sätestatud 17
2-19-11322 lepingu tõlgendamise reegleid, ei järeldu nimetatud lepingupunktist mõte välistada poolte igasugune õigus teha tasaarvestusi pärast 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-s 5.11 märgitud tähtaega. Lepingupunkti mõte oli ringkonnakohtu hinnangul anda arve tasumiseks määratud tähtaja jooksul ostjale õigus hinnata, kas tal on müüja vastu tasaarvestatavaid nõudeid ning need arve alusel tasutavast summast maha arvata enne arve tasumist. Alternatiivselt oleks lepingupunkt, millega välistatakse lepingupoole igasugune tasaarvestusõigus viie päeva möödumisel alates nõuetekohase arve kättesaamisest, ka hea usu põhimõttega vastuolu tõttu tühine.
14.4.Samuti ei välista kostja tasaarvestuse tegemise õigust 19.03.2018 vilja müügilepingu p 1 viimane lause ja p 2. Pooled leppisid 19.03.2018 vilja müügilepingu p 1 viimase lause järgi kokku, et müügilepingut tuleb täita iga teraviljaliigi osas eraldi ehk tasaarveldamine eri liikide osas ei ole lubatud. Lisaks leppisid pooled 19.03.2018 vilja müügilepingu p-s 2 kokku, et müügilepingut tuleb täita iga teraviljaliigi osas eraldi ehk tasaarveldamine eri liikide osas ei ole lubatud. Hinnates 19.03.2018 vilja müügilepingu p 1 viimast lauset ja p 2 nii lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest kui ka mõistliku isiku positsioonilt ja arvestades muus osas VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reegleid, ei tulene neist ringkonnakohtu hinnangul, et poolte tahe oli välistada erinevate teravilja liikidega seotud rahaliste nõuete tasaarvestamine. Arvestades lepingu olemust, oli poolte tahe ringkonnakohtu hinnangul leppida viidatud lepingupunktides kokku, et müüjal on vilja üleandmiskohustus ja ostjal vilja puhul nõudeõigus konkreetse teravilja liigi koguse osas.
14.5.Ringkonnakohus ei nõustu, et kostjal ei olnud hageja vastu tasaarvestatavat nõuet. 14.5.1.Nagu eespool märgitud, ei lõppenud 19.03.2018 vilja müügileping hageja 15.09.2018 taganemiseavaldusega. Seega kohustus hageja jätkuvalt 19.03.2018 vilja müügilepingut täitma ning andma kostjale üle vilja. Nagu eespool märgitud, rikkus hageja oluliselt 19.03.2018 vilja müügilepingut, kui ei andnud kostjale nõutud kuupäevaks vilja üle. Kuigi kostja rikkus 19.03.2018 vilja müügilepingu p 4, kuna ei määranud hagejale vilja üleandmiseks viie tööpäeva pikkust tähtaega, heastas kostja rikkumise täiendava tähtaja andmisega. 14.5.2.Kostja tugines hageja vastu kahju hüvitamise nõude esitamisel 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-le 6.6. Pooled leppisid 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-s 6.6 kokku, et juhul, kui müüja fikseerib teravilja baashinna ja koguse, aga tegelikult üleandmise tähtajaks ostjale üle antud teravilja kogus on kokkulepitust väiksem, kohustub müüja hüvitama ostjale kõik eelnimetatud rikkumisega ostjale tekitatud kahjud, sh fikseeritud baashinna ja turuhinna vahe (kohaldatakse VÕS leppetrahvi kohta sätestatut), samuti kulutused, mida ostja teeb nimetatud rikkumisega seoses transpordile ja muud kulud. Pooled leppisid kokku, et loevad turuhinnaks p-s 6.7 toodud põhimõtte järgi kujunevat hinda. Ostja poolt esitatav arve kuulus tasumisele 14 kalendripäeva jooksul. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist kahjunõude (mitte leppetrahvi nõudega) ning kostjal oleks õigus teravilja üleandmata jätmisest tekkinud kahju hüvitamisele ka ilma 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-ta 6.6. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kauba üleandmiskohustuse rikkumise korral võib müügilepingust taganenud ostja lisaks taganemisele nõuda lepingu täitmata jätmise tõttu tekkiva kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 teise juhtumi ja § 115 lg 2 alusel. Kahju hüvitamise eesmärk on panna ostja varalises mõttes 18
2-19-11322 olukorda, milles oleks ta olnud müügilepingu täitmise korral. VÕS § 135 lg 1 järgi kui kahjustatud lepingupool tegi pärast lepingust taganemist mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil tehingu, millega ta saavutas sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti (asendustehing), võib kahjustatud lepingupool kohustust rikkunud lepingupoolelt kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahe tasumist. Kui kahjustatud lepingupool taganes lepingust, võib ta kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ning lepingust taganemise ajal kohustust rikkunud lepingupoole lepingujärgse kohustuse turuhinna vahe tasumist, kui lepingujärgse kohustuse esemel on lepingu täitmise kohas või muus mõistlikult aluseks võetavas kohas olemas turuhind, ka juhul, kui ta asendustehingut ei teinud (VÕS § 135 lg 2). 14.5.3.Ringkonnakohus ei nõustu, et 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-d 6.1, 1 ja 6.6 ning 19.03.2018 vilja müügilepingu p 4 olid tühised tüüptingimused.
14.5.3.1.Nagu eespool märgitud, leppisid pooled 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-s 6.6 kokku, et juhul, kui müüja fikseerib teravilja baashinna ja koguse, aga tegelikult üleandmise tähtajaks ostjale üle antud teravilja kogus on kokkulepitust väiksem, kohustub müüja hüvitama ostjale kõik eelnimetatud rikkumisega ostjale tekitatud kahjud, sh fikseeritud baashinna ja turuhinna vahe (kohaldatakse VÕS leppetrahvi kohta sätestatut), samuti kulutused, mida ostja teeb nimetatud rikkumisega seoses transpordile ja muud kulud. Pooled leppisid kokku, et loevad turuhinnaks p-s 6.7 toodud põhimõtte järgi kujunevat hinda. Ostja poolt esitatav arve kuulus tasumisele 14 kalendripäeva jooksul. Müüja kohustus 19.03.2018 vilja müügilepingu p 4 ls 1 järgi teravilja, mille baashind on fikseeritud, ostjale üle andma viie tööpäeva jooksul pärast sellekohast ostja teadet, kuid mitte hiljem kui 28.06.2019. Vääramatu jõud ei olnud 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 1 kohaselt ilmastikuolud. Pooled leppisid 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 6.1 viimase lause järgi kokku, et fikseeritud teravilja koguste puhul ei arvestata vääramatu jõu mõju.
14.5.3.2.Menetlusosalised ei vaidle, et kostja 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimusi kasutas. Tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu (VÕS § 35 lg 1). Kostja ei toonud esile, et pooled rääkisid 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste vaidlustatud punktid eraldi läbi. Seega olid vaidlustatud lepingupunktid tüüptingimused.
14.5.3.3.Tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga (VÕS § 42 lg 1). Kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav (VÕS § 44). Viidatud sätte kohaselt tuleb majandus- või 19
2-19-11322 kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad. Järelikult tuleb kohtumenetluses majandusvõi kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse kasutajal lükata ümber VÕS § 44 eeldus. Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav (RKTKo 18.12.2014, 3-2-1-139-14, p 12). 14.5.3.3.1. Hageja hinnangul oli 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-s 6.6 poolte õiguste ja kohustuste tasakaal oluliselt ja põhjendamatult hageja kahjuks. Hageja pidi tasuma leppetrahvi ka juhul, kui vilja koguselise puudujäägi põhjustasid ettenägematud ilmastikuolud (st rikkumine ei olnud põhjustatud tahtlikult ega hooletusest). Kostjal tekkis põuaperioodil vilja koguselise puudujäägi korral üksnes puhtmajanduslik kahju. Seega ei olnud leppetrahvi eesmärk kostjale tekkinud otsese varalise kahju hüvitamine, vaid hageja arvelt iga äririski välistamine. Lisaks oli hageja hinnangul ka 19.03.2018 vilja müügilepingu p-s 4 poolte õiguste ja kohustuste tasakaal sätestatud oluliselt ja põhjendamatult põllupidaja kahjuks. Müügileping sõlmiti perioodiks 18.04.2018–28.06.2019. Seejuures võimaldas 19.03.2018 vilja müügilepingu p 4 nõuda ostjal müüjalt kogu lepingujärgse teravilja koguse üleandmist enam kui aasta pikkusel perioodil igal ajal (sh 2018. a suvel) üksnes viie tööpäevase etteteatamisega. Viidatud lepingupunkt ei arvestanud hageja põllumajanduse tootmistsükli eripära ning viie tööpäeva pikkune etteteatamistähtaeg oli liiga lühike, et korraldada vilja kuivatamist, sorteerimist ja üleandmist. Hageja hinnangul olid 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-des 1 ja 6.1 osas, milles ilmastikuolud välistati vääramatu jõuna ning vääramatu jõu arvestamine välistati fikseeritud teravilja koguste puhul, poolte õigused ja kohustused oluliselt tasakaalust väljas. 14.5.3.3.2. Pool võib ebamõistlikult kahjustamise eelduse ümber lükata, kui ta tõendab, et vastava klausli kasutamine on majanduskäibes selliste lepingute puhul tavaline, mistõttu tegelikku ebamõistlikku kahjustamist ei esine. Tingimuse ebamõistliku kahjustava toime väljaselgitamisel tuleb mh arvestada, millised oleksid alternatiivsed võimalused, kas teine pool oleks tüüptingimuse kasutaja konkurentidega pidanud samasuguse tingimusega nõustuma (RKTKo 25.04.2012, 3-2-1-151-11, p 13). Õiguskirjanduses on rõhutatud, et tingimuse ebamõistliku kahjustava toime väljaselgitamisel tuleb mh arvestada ka ärisuhete pikaajalisust poolte vahel. Kui sarnane tingimus on varem poolte lepingus esinenud ja teine pool on sellega nõus olnud, ei tohiks seda tingimust ebamõistlikuks lugeda, isegi kui esmakordselt lepingut sõlmivate ettevõtjate puhul loetaks selline tingimus tühiseks (VÕS I komm (2016), § 44, p 4). Ringkonnakohus leiab, et eespool viidatud tingimuste kasutamine on tavapärane ning vaidlusalused lepingupunktid ei ole ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused. See, et pooled leppisid 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-s 6.6 kahju hüvitamise nõude esitamise võimaluses kokku, ei muuda seaduses ettenähtud võimalust ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimuseks. Kostja viitas samal majandusalal tegutseva Scandagra Eesti AS teravilja ja õlikultuuride ostumüügi üldtingimustele (I kd, tl-d 120–121 pöördel), mille tingimused on kostja tüüptingimustega võrreldes analoogsed või isegi rangemad. Nt nõuab Scandagra Eesti AS 20
2-19-11322 üldtingimuste p 7.5 järgi lisaks baashinna ja tegeliku turuhinna vahe hüvitamisele täiendavat leppetrahvi. Seega on 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-s 6.6 sätestatu selliste lepingute puhul tavapärane ega ole ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Lisaks tugineb kostja sellele, et pooled on sõlminud ka varem analoogsetel tingimustel teravilja müügilepinguid (I kd, tl-d 108–119). See, et pooled on varem sõlminud analoogsetel tingimustel lepingud ning praegu ei ole pooled esile toonud, et neil oleks varem esinenud vaidlusi, viitab, et 19.03.2018 vilja müügilepingu p 4 ei koormanud hagejat ebamõistlikult, viie tööpäeva pikkune tähtaeg oli piisav teravilja üleandmiseks ning kostja ei nõudnud hagejalt kasvatamata või koristamata saagi üleandmist. Seega ei olnud teravilja koguse täies ulatuses üleandmise nõue ka hea usu põhimõtte vastane. Hagejal oli võimalik fikseerida 19.03.2018 vilja müügilepingu ja selle lisade kohaselt teravilja baashinda ja müüdavat kogust kuni 30.06.2019. Seega oleks hageja ilmastikutingimustest tuleneva äririski maandamiseks saanud fikseerida müüdava teravilja koguse ja hinna ka hiljem (st pärast kasvatatud teravilja koguhulga ja teravilja müügi tegelike turutingimuste selgumist). Olukorras, kus hageja fikseeris hinna 2018. a kevadel, oli tegemist tema äririski realiseerumisega. Seega ei olnud vaidlusalused lepingutingimused hagejat ebamõistlikult kahjustavad. Eelnevast tulenevalt ei olnud 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-d 6.1, 1 ja 6.6 ning 19.03.2018 vilja müügilepingu p 4 tühised tüüptingimused. 14.5.4.Hageja tugineb mh sellele, et ta ei vastuta rikkumise eest ja rikkumine on vabandatav, kuna hagejal tekkis vilja koguseline puudujääk ilmastikuolude tõttu. VÕS § 103 lg-te 1 ja 2 järgi vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Ringkonnakohus ei nõustu hageja tuginemisega vääramatule jõule. Kuigi 2018. a suvi oli põuane ja kuiv ning viljasaak seetõttu tavapärasest tunduvalt väiksem, ei ole ilmastikutingimused vääramatuks jõuks, mis vabandaks kohustuse rikkumist. Hagejal ei ikaldunud kogu teraviljasaak. Nagu eespool märgitud, oli hagejal vähemalt teatud kogus (320 tonni) vilja (I kd, tl 93). Seega ei takistanud ilmastikuolud vähemalt osaliselt kostjale vilja üleandmist, kuid hageja ei teinud seda. Lisaks tegutseb hageja tegevusalal, mis on seotud põllumajandusliku tootmisega ja seega sõltuv ilmastikutingimustest. Ilmastikutingimused on hageja äririsk, mida ta saab maandada kindlustuse kasutamisega. 14.5.5.Kostja nõude maksmapanekut ei välistanud ka see, et kostja ei pakkunud hagejale 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 6.2 alusel võimalust määrata kuni 15.04.2019 uus vilja turuhinna määramise ajahetk. Nimetatud lepingupunktist tuleneb, et kui müüjal ei ole piisavas koguses fikseeritud teravilja ostjale üle anda ja ta teatab sellest ostjale hiljemalt 01.11.2018 kirjalikult või e-kirja teel, siis pakub ostja talle võimalust kuni 15.04.2019 fikseeritud ja turuhinna hinnavahe (Washout) hüvitamisega, ehk ta saab oodata talle sobivat turuhinda.
21
2-19-11322 Praegu ei olnud tegemist olukorraga, kus hageja kui müüja oleks kostjale kui ostjale teatanud, et tal ei ole piisavas koguses fikseeritud teravilja, mida kostjale kui ostjale üle anda. Lisaks, nagu eespool märgitud, oli hagejal vähemalt teatud kogus (320 tonni) vilja, kuid ta ei andnud seda kostjale üle. Sellises olukorras ei välistanud 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 6.2 kostja nõudeõigust. 14.5.6.Ringkonnakohtu hinnangul on tõendatud, et kostjal oli hageja vastu 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 6.6 alusel 22 209 euro 11 sendi suurune sissenõutav nõue. Turuhinna määramise kokkuleppeliseks päevaks oli 17.09.2018 (19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-d 6.6 ja 6.7). Kostja tõendas, et 17.09.2018 seisuga oli toidukaera turuhind 345 eurot/tonn ja söödanisu turuhind 281 eurot/ tonn (II kd, tl-d 8–13; I kd, tl- d 98– 99). Hageja pidi müüma kostjale toidukaera 250 tonni fikseeritud baashinnaga 260 eurot/tonn ja söödanisu 36,889 tonni fikseeritud baashinnaga 255 eurot/tonn (I kd, tl-d 76 ja 33). Seega tekkis kostjal hageja rikkumise tõttu 22 209 euro 11 sendi suurune kahju (250 tonni × (345 eurot–260 eurot) + 36,889 tonni (281 eurot–255)). Kostja tõendas, et ostis pärast hageja poolt teravilja üleandmisest keeldumist mahekaera ca 150 tonni hinnaga 355 eurot või 345 eurot (km-ta; II kd, tl-d 12–13).
14.6.Eelnevast tulenevalt tasaarvestas kostja põhjendatult hageja nõude 22 209 euro 11 sendi ulatuses oma nõudega hageja vastu. Ringkonnakohus jätab hageja 22 209 euro 11 sendi suuruse põhinõude rahuldamata, kuna see on tasaarvestuse tõttu lõppenud. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus rahuldamata ka vastava viivisenõude.
15.Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus kostja kohtueelsete õigusabikulude kui kahju hüvitamise nõuet ja vastavat viivisenõuet.
15.1.Pooled leppisid 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-s 6.11 kokku, et kui Eesti Vabariigi õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti, kannab lepinguliste kohustuste rikkumisest tulenevate võlgnevuste sissenõudmisega seotud kulud (sh kohtu- ja inkassokulud) kohustust rikkunud pool. Kohtueelsed õigusabikulud on VÕS § 128 lg 3 ja § 115 lg 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad (RKTKo 14.10.2014, 3-2-1-84-14, p 24). Kohtueelsete õigusabikulude kahjuna hüvitamiseks peavad olema täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi (RKTKo 24.11.2021, 2-18-13432/108, p 24). Lisaks peavad kulud olema mõistlikud, st vajalikud ja mõistliku suurusega (RKTKo 24.11.2021, 2-18-13432/108, p 24). See tähendab, et kohus peab kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks isik saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas isiku kantud kulud on mõistliku suurusega (RKTKo 03.04.2013, 3-2-1-19-13, p 11).
15.2.Ringkonnakohus tuvastas eespool, et 19.03.2018 vilja müügileping lõppes kostja 19.09.2018. a taganemisavalduse alusel, sest hageja rikkus oma kohustusi. Seda, et kostjale on põhimõtteliselt kohtueelsete õigusabikuludena kahju tekkinud, tõendavad Kentmanni Õigusbüroo OÜ poolt kostjale esitatud arved (I kd, tl-d 137–138). Hageja rikkumise ja kostjal kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Seega on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi.
22
2-19-11322
15.3.Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ja sellega seotud kulud hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel hüvitatavad (RKTKo 09.02.2011, 3-2-1-138-10, p 29). Ka praegu oli kostjal oma õiguste tõhusaks kaitsmiseks vaja kasutada lepingulist esindajat, sest hageja esitas 15.09.2018 taganemisavalduse ja jättis 19.03.2018 vilja müügilepingust tulenevad kohustused täitmata (st poolte vahel oli õiguslik vaidlus). Kostja kasutas kohtueelset õigusabi, et analüüsida 19.03.2018 vilja müügilepingut ja selle lisasid, muid materjale ja hageja 15.09.2018 taganemisavaldust. Lisaks kasutas kostja põhjendatult kohtueelset õigusabi, et koostada 19.09.2018 taganemisavaldus, vastus, kompromissipakkumine, kahju hüvitamise nõue ja tasaarvestusavaldus ning pidada nimetatud osas hagejaga kirjavahetust. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja kohtueelsete õigusabikulude mõistlik suurus 1228 eurot 50 senti. Seejuures arvestab ringkonnakohus kostja lepingulise esindaja toiminguid, nende ajakulu ja lepingulise esindaja tunnitasu suurust. Lisaks arvestab ringkonnakohus hageja vastuväidet, et kostja kohtueelsed õigusabikulud hõlmavad osaliselt ka Läänekeskus OÜ vaidlusega seotud toiminguid. Kostja ei lükanud seda hageja vastuväidet ümber ega tõendanud, et vaidlusalused kohtueelsed õigusabikulud olid seotud üksnes kostja ja hageja õigusvaidlusega. Ringkonnakohtu hinnangul saab seega kostja kohtueelsete õigusabikulude mõistlikuks suuruseks pidada 1⁄2 18.09.2018 ja 19.09.2018 toimingute ajakulule vastavast õigusabikulust (202 eurot 50 senti). Muus osas ei nähtu kostja lepingulise esindaja tööaruannetelt ega menetluses esitatud kostja lepingulise esindaja koostatud dokumentidest, et toimingute ajakulu hõlmaks ka (vähemalt olulises määras) Läänekeskus OÜ vaidlusega seotud toiminguid.
15.4.VÕS § 113 lg 1 ls 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Pooled leppisid 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-s 6.5 kokku, et müügilepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral on poolel õigus nõuda viivituses olevalt poolelt viivist 0,2% tähtaegselt tasumata summalt päevas. Nagu eespool märgitud, leppisid pooled 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-s 6.11 kokku, et kui Eesti Vabariigi õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti, kannab lepinguliste kohustuste rikkumisest tulenevate võlgnevuste sissenõudmisega seotud kulud (sh kohtu- ja inkassokulud) kohustust rikkunud pool. Tõlgendades 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p-te 6.5 ja 6.11 VÕS § 29 järgi, ei kohaldu 19.03.2018. a vilja müügilepingu tingimuste p-s 6.5 kokku lepitud viivisemäär kohtueelsete õigusabikulude tasumisega viivitamise korral. Hinnates 19.03.2018 vilja müügilepingu tingimuste p 6.5 nii lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest kui ka mõistliku isiku positsioonilt, kohaldub ringkonnakohtu hinnangul viivisemäär 0,2% müügilepingust tulenevate rahaliste põhikohustuste täitmisega viivitamise, mitte aga kõikide müügilepingu rikkumisest tulenevate rahaliselt hinnatavate nõuete täitmisega viivitamise korral. Eelnevast tulenevalt mõistab ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks välja seadusjärgses määras viivise VÕS § 113 lg 1 ls 2 kohaselt. 23
2-19-11322 Kostja esitas hagejale kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks arved (I kd, tl-d 143–144). Arvestades arvetel märgitud maksetähtaegasid, on hageja 661 euro 50 sendi suuruste õigusabikulude tasumisega viivituses alates 25.10.2018 ning 567 euro suuruste õigusabikulude tasumisega viivituses alates 20.01.2019. Kasutades rakendust viivisekalkulaator mõistab ringkonnakohus TsMS § 367 ls 2 alusel ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga hagejalt kostja kasuks välja viivised 727 eurot 32 senti (25.10.2018– 07.04.2025 viivis 397 eurot 46 senti + 20.01.2019–07.04.2025 viivis 329 eurot 86 senti). Lisaks mõistab ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks välja VÕS § 113 lg ls-s 2 sätestatud määras viivise 1228 euro 50 sendi suuruselt põhivõlgnevuselt alates 08.04.2025 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
16.Maakohus jättis hageja alusetu rikastumise nõude lõppjäreldusena põhjendatult rahuldamata.
16.1.Maakohus ei eksinud materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui tuvastas järgmised asjaolud. Vilja kuivatuse lepingu p 2.1 järgi kohustus maakler lepingu kohaselt vahendama lepingus sätestatud tähtaja jooksul mahevilja ja maherapsi kuivatuse ning märja mahevilja ja maherapsi transpordi lepingute sõlmimist kolmandate isikutega, käsundiandja aga kohustus maksma maaklerile kuivatusteenuse ja transporditeenuse vahendamise eest tasu. Vilja kuivatuse lepingu p 2.3 kohaselt leppisid pooled kokku kuivatusteenuse vahenduse hinnad ja täpsustavad tingimused esitati lepingu lisas I. Vilja kuivatuse lepingu p 2.3.3 sätestas, et kui kuivatatava mahevilja niiskus on üle 26%, lepivad maakler ja käsundiandja eraldi kokku nende kõrgete niiskustega vilja kuivatuse hinnad.
16.2.Hagejale esitatud arvetel olid märgitud nii vilja niiskustase kui ka kuivatamise hind (I kd, tl-d 17, 19–23). Seega nähtus vaidlusalustelt arvetelt, et teenuse eest tuleb maksta suuremat tasu, ning hageja kiitis vaidlusalustel arvetel märgitud tasu suuruse heaks, kui ta vaidlusalused arved tasus. Sellises olukorras ei saa hageja tugineda arvete ekslikult tasumisele, esitada hiljem pretensioone ega arvete alusel tasutud summasid alusetu rikastumise sätete aluse tagasi nõuda. Hageja ei teinud sooritust õigusliku aluseta.
16.3.Eelnevast tulenevalt jättis maakohus hageja alusetu rikastumise nõude põhjendatult rahuldamata.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
17.Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 ls 1 järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus jätab hageja hagi tervikuna rahuldamata, jätab ringkonnakohus hageja hagi menetlemisega seotud menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja vastuhagi menetlemisega seotud menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel 72% ulatuses hageja ja 28% ulatuses kostja kanda. Maakohus määras ekslikult vastuhagi puhul tsiviilasja hinnaks maakohtus 7226 eurot 76 senti. Ringkonnakohus muudab vastuhagi puhul tsiviilasja hinda, kuna maakohus määras selle vääralt (TsMS § 137 lg 11). Kostja vastuhagis esitatud rahaliste nõuete hind maakohtus oleks pidanud olema TsMS § 124 lg 1 ning TsMS § 133 lg-te 1 ja 2 järgi 3315 eurot 71 senti (1431 24
2-19-11322 eurot + 837 eurot 22 senti + 1047 eurot 49 senti). Kostja tuvastusnõue ei olnud praegu varalise nõudega sisuliselt selliselt seotud, et õigustaks vastuhagi puhul hagihinna määramisel TsMS § 134 lg 3 alusel tuvastusnõude arvestamata jätmist. Mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 3500 eurot (TsMS § 132 lg 1). Seega oli maakohtus kostja vastuhagi hind TsMS § 134 lg 1 alusel 6815 eurot 71 senti. Tsiviilasja hinnast lähtudes rahuldas ringkonnakohus kostja vastuhagi 4904 euro 37 sendi ulatuses (3500+ 1228 euro 50 senti + 47 eurot 56 senti + 29 eurot 95 senti + 98 eurot 36 senti). Seega rahuldas ringkonnakohus tsiviilasja hinnast lähtudes kostja vastuhagi 72% ulatuses.
18.Kohtute infosüsteemist nähtub, et kostja tasus vastuhagi esitamisel riigilõivu 325 eurot. Vastuhagi esitamise ajal kehtinud riigilõivu seaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tuli kostjal tasuda vastuhagi esitamisel riigilõivu 450 eurot. Ringkonnakohus kohustab kostjat tasuma TsMS § 147 lg 3 ls 1 alusel tasumata jäänud riigilõivu 125 eurot.
19.Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
20.Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt)
25
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.