Võlaõigus › Muud

autojuht avariidega tekitatud kahjude eest. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1056 lg 2 järgi loetakse mootorsõidukit suurema ohu allikaks. VÕS § 1057 järgi vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 136 lg 1 järgi tuleb kahju hüvitada ühekordselt makstava rahasummana. Hageja nõuab kostjalt hüvitist, kuna selle avarii tagajärjel liikluskindlustuse riskikoefitsient tõusis - enne avariid oli riskigrupi koefitsient 0,4, pärast liiklusavariid on aastamakse koefitsient 0,6. Kahju suurus on 6360 krooni – varasema makse ja praeguse makse vahe. Hageja sai teada kahju tekkimisest umbes kuu pärast liiklusõnnetuse toimumist, kui tulid dokumendid selle kohta, et selline kahju on tekitatud. Neil asjaoludel nõuab AS J. hagis T.M. vastu VÕS § 127 lg 1, § 136 lg 1, § 1043, § 1056 lg 2, § 1057 alusel kahju hüvitise 6360 krooni väljamõistmist. Hageja kohtukulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja esitatud nõuet ei tunnistanud seoses selle faktilise ja õigusliku põhjendamatusega. Kostja vastuväidete kohaselt:

rikkumise korral võiks tööandja nõuda töötajalt kahju hüvitamist VÕS § 1043 alusel. Arvestada tuleb töösuhte olemust ja töökoodeksis sätestatud töötaja materiaalse vastutuse eriregulatsiooni ning individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse sätteid, kus töötaja vastutus on teatud juhtudel piiratud ja tööandjal on töötaja huve arvestades õigus esitada nõue töötaja vastu lühendatud tähtajal. Tuginedes eelnevale Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale võib öelda, et töösuhtes tekitatud kahju puhul tuleb kohaldada individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses sätestatud nõude esitamise tähtaega ning töötaja materiaalse vastutuse juures tuleb arvestada töökoodeksis sätestatud töötaja materiaalse vastutuse eriregulatsiooni. Selleks, et hinnata, kas hageja on esitanud hagi tähtaegselt, tuleb anda hinnang poolte suhtele. Antud juhul on hageja tuginenud kahju hüvitamise nõude esitamisel hageja kui tööandja ja kostja kui töötaja vahel sõlmitud täieliku materiaalse vastutuse lepingule, õigusliku alusena on viidatud aga kahju õigusvastase tekitamise sätetele. Kohus leiab, et kuna hageja ja kostja olid väidetava kahju tekkimise ajal töölepingulistes suhetes ja hageja on ka ise nõustunud, et nõude aluseks on tema kui tööandja ja kostja kui töötaja vahelise täieliku materiaalse vastutuse leping, võib kostja kui autojuhina töötava isiku poolt väidetavat kahju tekitamist tööandjale kuuluva autoga liiklusõnnetusse sattumise tõttu käsitleda töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumisena. Sellest tulenevalt tuleb lähtuda nõude esitamise tähtaja osas individuaalse töövaidluse lahendamise seadusest (ITVS). ITVS § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg üks kuu. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. Kuna antud juhul ei esine ITVS § 6 2. ja 3. lõikes sätestatud erandeid, on käesoleval juhul nõude esitamise tähtajaks neli kuud. Vastavalt ITVS § 7 lõikele 1 algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. Hageja esindaja väitel sai ta kahju tekkimisest teada umbes kuu pärast liiklusõnnetuse toimumist, kui tulid dokumendid selle kohta, et selline kahju on tekitatud. Liiklusõnnetus toimus 10.02.2006. Hageja esindaja väitel sai ta teada kahju tekkimisest märtsis 2006. Hageja esitas hagi kohtusse aga alles 30.08.2006, seega üle nelja kuu pärast kahju tekkimisest teadasaamist. Kuna nõude esitamise tähtaeg on ITVS § 6 lg 1 kohaselt 4 kuud, on hageja nõude esitamise tähtaeg möödunud, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Kuigi kohus jätab hagi rahuldamata nõude aegumise tõttu, peab kohus vajalikuks märkida, et hagi on tõendamata ja ei kuulu ka tõendamatuse tõttu rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Õiged on kostja väited, et hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, millest tuleneb hagejale tekkinud väidetav kahju 6360 krooni – hageja poolt esitatud faks riskikoefitsientide kohta (tl 6) ei oma tõendi kvaliteeti. Samuti ei ole nimetatud faksi alusel võimalik hinnata, millest tuleneb kahju suurus 6360 krooni – kuidas see summa on arvutatud, mille tõttu riskikoefitsient tõusis ja millal tõusis. Hageja esindaja on ka ise kohtuistungil väitnud, et ta ei oska selgitada, kust summa 6360 krooni on saadud, samuti ei osanud hageja esindaja öelda, millal kindlustusmakse tegelikult suurenes. Vaatamata kohtu poolt antud tähtajale esitada täiendavaid tõendeid, pole hageja suutnud tõendada talle kostja tegevuse tõttu väidetavalt kahju tekkimist, põhjuslikku seost ja kahju suurust. Isegi kui hageja oleks esitanud tõendeid selle kohta, et kindlustusmakse suurenes kostja põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel, ei kuuluks hagi ka sisuliselt rahuldamisele. Tuginedes eelpool viidatud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-134-05, tuleb arvestada kahju tekitamisel töökoodeksi vastavaid sätteid. Töökoodeksi § 125 lõikest 1 tulenevalt kannab töötaja materiaalset vastutust ainult otsese tegeliku kahju olemasolu korral. Otsest tegelikku kahju võib mõista kui otsest varalist kahju VÕS tähenduses. Kindlustusmaksete vahe ei ole käsitletav otsese tegeliku kahjuna. Kostja on viidanud VÕS § 127 lõikele 3, mille kohaselt lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati

tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Antud juhul on kostja nõustunud vastutama tööandja ees täieliku materiaalse vastutuse lepingu punkti 4.1 kohaselt talle käesoleva lepingu alusel üle antud tööandjale kuuluvate materiaalsete väärtuste igakordse hävimise, kadumise, rikkumise, puudujäägi, lõhkumise, purunemise või riknemise eest, kui see oli põhjustatud tema süüliste tegudega. Sellele sättele tuginedes leiab kohus, et kostja ei oleks saanud lepingut sõlmides ja nimetatud sätet silmas pidades ette näha, et ta peab hüvitama liiklusõnnetuse tagajärjel tööandja poolt makstavate kindlustusmaksete vahe, mis tekib kindlustusmaksete koefitsiendi suurenemise tõttu. Seega ei kuuluks hagi rahuldamisele ka siis, kui hageja oleks esitanud hagi tähtaegselt ning suutnud tõendada kostja poolt kahju tekitamist. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus, jättes hagi rahuldamata, jätab kostja menetluskulud hageja kanda.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.