IH hagi SV vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.06.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SV apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
30 306,15 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: IH (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk Kostja: SV (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta Harju Maakohtu 30.06.2016 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta SV kanda.
4.Välja mõista SV-lt ringkonnakohtu menetluskulud 252 eurot IH kasuks.
Välja mõista SV-lt IH kasuks viivised ringkonnakohtu menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaksmäärava kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.10.12.2015 esitas IH (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse ning 21.12.2015 hagiavalduse täpsustuse, milles palus SV-lt (kostja) välja mõista põhivõla 27 900 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 10.12.2015 seisuga summas 654,15 eurot ning viivise summalt 8900 eurot alates 11.12.2015 2,5% aastas ja summalt 19 000 eurot alates 06.01.2016 seadusjärgses viivise määras.
2.Hagiavalduse kohaselt on VK ja kostja vahel 1995.a ja 1997.a sõlmitud suulised tähtajatud laenulepingud. Laenulepingute sisuks oli 300 000 krooni laenamine kostja vanematele kuuluva XXX talu ehitustöödeks ning 140 000 krooni laenamine isikliku eluaseme ostmiseks. 20.01.2011 vormistati kostja poolt seni täitmata suulised ja tähtajatud laenulepingud kirjalikult. Seoses eurole üleminekuga määrati võlgnetav laenusumma eurodes vastavalt 19 000 eurot ja 8900 eurot. Laen summas 19 000 eurot (300 000 krooni) jäi endiselt tähtajatuks laenuks. Laenule summas 8900 eurot (140 000 krooni) määrati tagastamise tähtaeg 2012. aastal. Kostja VK-le laenusummasid ei tagastanud. VK suri 18.05.2014 ning tema vara päris hageja. Alates VK surmast on hageja püüdnud kostjaga jõuda kokkuleppele laenude tagastamise osas, kuid kostja oma kohustusi täitnud ei ole. 8900 euro tasumise tähtaeg oli saabunud 2012. aastal, teise laenulepingu ütles hageja suuliselt üles. 06.11.2015 esitas hageja kostjale tähtajatu laenulepingu ülesütlemise teate ka kirjalikus vormis. Laenusummalt 8900 eurot on kostjal laenulepingu kohaselt kohustus tasuda alates 01.01.2013 viivisintressi 2,5 % aastas. Seisuga 10.12.2015 on sissenõutavaks muutunud viivise suurus 654,15 eurot. Laenusummalt 19 000 eurot on kostjal kohustus tasuda alates kirjalikust laenulepingu ülesütlemisest 06.01.2016 viivist võlaõigusseaduses sätestatud määras. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagiavalduses näidatud summasid ei ole kostja VK-lt kunagi laenuna saanud. Kostja ei tea, missugustel asjaoludel on tekkinud dokument nimega laenuleping, kostja ei ole endale teadaolevalt allkirjastanud võlatunnistust selliste laenusummade võlgnemise kohta. Dokumendi allkirjastamiseks puudus kostjal ka igasugune mõistlik põhjus ja vajadus, arvestades asjaolu, et kostja ei ole selliseid laene VK-lt kunagi saanud ega ole laenulepingus viidatud otstarbeks laenusummasid ka vajanud. VK ei ole oma eluajal kunagi pöördunud kostja poole palvega, et kostja selle laenusumma tagastaks. Esmakordselt jõudis teave hagiavaldusele lisatud
väidetavast laenulepingust kostjani hageja kaudu pärast VK surma. Vastav asjaolu lubab kostjal arvata, et kohtule esitatud dokumendist ei olnud oma eluajal teadlik ka VK. Lisaks eelnevale on eluliselt ebausutavad hageja selgitused, mille kohaselt soovis VK 2011 äkki kirjalikult fikseerida ligemale 15 aastat varem sõlmitud väidetavad laenusuhted, kuigi ei olnud seda varem vajalikuks pidanud. Kostjal ei saanud hageja poolt kirjeldatud asjaoludel olla VK-ga kehtivat laenusuhet. Nii 1995.a kui ka 1997.a reguleeris laenulepinguga seonduvat Eesti NSV Tsiviilkoodeks, mille § 273 sätestas kirjaliku vorminõude laenulepingule, mille summa ületab 50 rubla (5 krooni). Tühise laenulepingu kohta antud võlatunnistus on tühine ega too kaasa pooltele kohustusi. Alternatiivseid nõudeid ei ole hageja esitanud ning need oleksid ka aegunud. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 30.06.2016 otsusega hagiavalduse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 27 900 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 10.12.2015 seisuga summas 654,15 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivised summalt 8900 eurot alates 11.12.2015 2,5% aastas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni ja viivised summalt 19 000 eurolt alates 06.01.2016 VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1770,40 eurot ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.
5.Pooled ei vaidle, et kostja ja VK vahel 20.01.2011 sõlmitud laenulepingut tuleks käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena. Tuvastatud on, et VK kandis kostjale üle 100 000 krooni ja 40 000 krooni 1995.a novembris ja detsembris ja 300 000 krooni 26.02.1997. 20.01.2011 laenulepinguga, mille on kostja allkirjastanud, on tõendatud, et kostja on laenanud VK-le XXX talu ehitustöödeks 300 000 krooni ehk 19 000 eurot ning maja ostmiseks Vana Mustamäe teel 140 000 krooni ehk 8900 eurot. Kuigi kostja vastuse kohaselt ei ole ta 20.01.2011 laenulepingut temale teadaolevalt allkirjastanud, siis ei ole vaidlust, et 20.01.2011 laenulepingul on kostja allkiri. Kuna kostja on kohtumenetluse käigus vastu vaielnud, et ta ei ole kunagi VKlt saanud laenulepingus nimetatud summasid, kuid tõendamist on leidnud 440 000 krooni ülekandmine kostja kontole, siis ei ole kostja vastuväited, et tema ei ole olnud teadlik 20.01.2011 laenulepingu sisust, usutavad. Hageja väited, et kostja ja VK vahel 20.01.2011 sõlmitud võlatunnistuse aluseks on 1995 ja 1997.a VK poolt kostjale 300 000 krooni laenamine laenusaaja vanemate talu ehitustöödeks ning 140 000 krooni laenamine kostja isikliku eluaseme ostmiseks Tallinnas, XXX, milline kinnistu on registreeritud kostja abikaasa PV nimele, on 20.01.2011 laenulepinguga veenvalt põhistatud.
6.Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne
1.juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Laenulepingute sõlmimise ajal 1995 ja 1997. a kehtinud TsK § 273 järgi peab laenuleping summaga üle viiekümne rubla olema sõlmitud kirjalikus vormis. Laenulepingute sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 93 lg 1 järgi on seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi järgimata jätmisel tehing tühine, kui seadusest ei tulene teisiti. Raha ülekandmise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 lg 3 kohaselt on tühine tehing kehtetu algusest peale ja lg 5 järgi peavad tühise tehingu järgi saadu pooled tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Tehingute tegemise ajal kehtinud TsK § 477 lg 1 kohaselt isik, kes
ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama, lg 2 järgi tekib samasugune kohustus ka juhul, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb ning lg 3 kohaselt, kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Kuna tuvastatud on, et kostja on VK-lt saanud 1995 ja 1997.a kokku 440 000 krooni, mille kohta ei ole kohtule esitatud kirjalikke laenulepinguid, siis võib järeldada, et kui kostja ja VK sõlmisid 1995 ja 1997.a laenulepingud, siis oleksid need laenulepingud olnud tühised seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi järgimata jätmise tõttu. Seega oleks kostja VK-lt saanud tühiste laenulepingute alusel kokku 440 000 krooni, millise summa oleks kostja pidanud VK-le tagastama kui alusetult saadu.
7.Kohus leidis, et veenev on hageja väide, et kostja ja VK olid 20.01.2011 laenulepinguga kokku leppinud vaid kostja kohustuses tagastada VK-le 440 000 krooni. Kostja allkiri 20.01.2011 laenulepingul tõendab kostja tahteavaldust tagastada VK-le varasemalt saadu katteks vastavalt 300 000 krooni ehk 19 00 eurot ja 140 000 krooni ehk 8900 eurot. Kohtul ei ole alust arvata, et võlatunnistuse poolte tahe ei olnud suunatud tahteavalduste vahetamisele, mille kohaselt kostja kinnitas VK-le oma nõusolekut tagastada 440 000 krooni ehk 27 900 eurot. Seega ei nõustunud kohus kostjaga, et poolte tahe võlatunnistuse andmisel oleks olnud tühise laenulepingu alusel laenusumma deklareerimine, millel puuduksid pooltele õiguslikud tagajärjed. Suure summa ülekandmisel sellele tagantjärgi õigusliku aluse otsimine, kas kostja tahteavaldus oli suunatud raha tagasimaksmiseks seetõttu, et kostja kinnitas oma kohustust tühise laenulepingu alusel või seetõttu, et tal oleks olnud kohustus tagastada alusetult saadud 440 000 krooni, ei muuda olematuks kostja kinnitust VK-le tagastada saadud 440 000 krooni ehk 27 900 eurot. Kuna VK-l oli õigus nõuda kostjalt 440 000 krooni ehk 27 900 eurot tagasi ja 20.01.2011 võlatunnistuse pealkirigi (laenuleping) viitab sellele, et laenulepingu pooled on soovinud nendevahelise varasemale võlasuhtele deklaratiivses vormis anda laenulepingu sisu, mida lubab ka VÕS § 396 lg 2, siis ei ole tõendatud kostja väide, et deklaratiivse võlatunnistuse alusel polnud kostjal kohustust tasuda VK-le 440 000 krooni ehk 27 900 eurot.
8.Pooled ei vaidle, et kostja pole VK-le tagastanud 20.01.2011 laenulepingu ehk võlatunnistuse alusel 440 000 krooni. Kuna 20.01.2011 laenulepingus on kirjas, et kostja võlgneb VK-le 14 000 krooni ehk 8900 eurot ning kostja arvates pole selge, kas kostja võlgneb 14 000 krooni või 140 000 krooni, mis vastaks summale 8900 eurot, siis on kohtu arvates hageja veenvalt tõendanud, et laenulepingus on ilmselge kirjaviga ning laenulepingu pooled on pidanud silmas summat 140 000 krooni, mis vastab 8900 eurole, sest just 140 000 krooni, mis oli laenulepingu sõlmimise aluseks, oli kostjale üle kantud VK poolt. Vaidlust ei ole, et VK suri 18.05.2014 ning 20.01.2011 laenulepingu alusel tekkinud nõuded päris hageja. Tuvastatud on, et 20.01.2011 laenulepingu alusel tuli 140 000 krooni ehk 8900 eurot tagastada hiljemalt 2012.a ning 19 000 eurot pidi kostja VK-le tagastama võimalusel. Vaidlust ei ole, et 06.11.2015 esitas hageja kostjale tähtajatu laenulepingu 19 000 euro ülesütlemise teate kirjalikus vormis ja nõue muutus sissenõutavaks 06.01.2016. Vaidlust ei ole, et kostja ei ole hagejale tasunud 27 900 eurot. VÕS § 76 lg 1, VÕS § 100, VÕS § 108 lg 1 tulenevalt tuleb eelnimetatud summa kostjalt välja mõista hageja kasuks.
9.VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 kohaselt on hagejal õigus nõuda viivist. 20.01.2011 laenulepingus on kostja nõustunud laenusummalt 8900 eurot tasuma viiviseintressi 2,5 % aastas. Kuna laenusumma 8900 eurot tuli tagastada 2012.a, siis on põhjendatud arvestada viivist alates 01.01.2013 2,5 % aastas ning seisuga 10.12.2015 on viivise summa 654,15
eurot. TsMS § 367 kohaselt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis summalt 8900 eurot alates 11.12.2015 2,5 % aastas kuni põhinõude täitmiseni. Kuna laenusumma 19 000 euro tagastamise kohustus on muutunud sissenõutavaks 06.01.2016, siis on põhjendatud kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis 19 000 euro nõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 06.01.2016 kuni põhinõude täitmiseni.
10.TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 1770,40 eurot. Sealhulgas hageja poolt tasutud riigilõivu 1000 eurot, ning lepingulise esindaja õigusabikulu ja kinnistusraamatust väljavõtete tegemise kulu koos käibemaksuga kokku 770,40 eurot. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
11.29.07.2016 esitas kostja Harju Maakohtu 30.06.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.
12.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus väljunud menetluse piiridest ning rajanud otsuse üllatavalt asjaoludele, mida ei ole menetluses esitatud. Hageja on käsitlenud 20.01.2011 vormistatud dokumenti deklaratiivse võlatunnistusena, millega kostja kinnitas varasemaid laenusuhteid ja nendest tekkinud kohustusi. Eelnevale vaatamata asus maakohus üllatuslikult seisukohale, et 20.01.2011 dokumendiga soovisid hageja õiguseellane VK ja kostja anda varasemale muule võlasuhtele deklaratiivses vormis laenulepingu sisu. Kumbki menetlusosalistest ei ole 20.01.2011 dokumenti vastavasisulisena käsitlenud. Kohus ei või rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud. Asjaolule, et võlatunnistus käsitles üksnes varasemaid laenulepinguid, viitab ka võlatunnistuse tekst, mis käsitleb sõnaselgelt varasemate laenulepingutega seonduvat.
13.Olukorras, kus kohus asus käsitlema 20.01.2011 dokumenti uue laenulepinguna, pidi kohus hindama ka laenulepingus esitatud tahteavaldusi (laenulepingu sisu ja tingimusi). Kuna kumbki pooltest ei käsitlenud menetluses dokumenti uue laenulepinguna, puudus vajadus esitada seisukohti ka dokumendis esitatud avalduste ja nende sisu osas. 20.01.2011.a dokumendis sisaldub tingimus, mille kohaselt jõustub kokkulepe allakirjutamise hetkest. Juhul, kui tegemist oleks uue laenulepinguga, oleks vastav kirjaliku vorminõude tingimus lepingu jõustumise eeltingimuseks. 20.01.2011 dokument kannab üksnes kostja allkirja, hageja õiguseellane ei ole dokumenti kunagi allkirjastanud. Vastavalt TsÜS § 83 lg-s 2 sätestatule on kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine. Kostja on menetluses selgitanud, et ta ei ole teadlikult kunagi soovinud 20.01.2011 allkirjastatud tahteavaldust anda. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et tehing on aktsessoorsuspõhimõttest tulenevalt deklaratiivse võlatunnistusena tühine. Kuigi kostja ei nõustu maakohtu käsitlusega, et tegemist on uue lepinguga varasema muusisulise (mitte laenuleping) võlasuhte vormistamisel, oleks tehing ka sellisel juhul tühine, kuivõrd tehing ei vasta kokkulepitud kirjaliku vorminõude tingimusele. Senise kohtupraktika kohaselt on deklaratiivne võlatunnistus aktsessoorne ja kehtib üksnes juhul, kui kehtib võlatunnistuse aluseks olev põhikohustus. Vastus apellatsioonkaebusele
14.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
15.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
16.Ebaõige on kostja seisukoht, et maakohtu otsus on üllatuslik, kuna kumbki pooltest ei tuginenud asjaolule, et 20.01.2011 dokumenti võiks käsitleda uue laenulepinguna. Kolleegium märgib, et hageja on väitnud, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Muuhulgas on hageja hagiavalduses märkinud, et 20.01.2011 vormistati võlgniku poolt seni täitmata suulised ja tähtajatud laenulepingud kirjalikult ning määrati laenude tagastamise tähtajad. Samuti on hageja esindaja maakohtu 25.05.2016 istungil avaldanud, et ei ole vaja sügavuti analüüsida seda, millisel täpsel õiguslikul alusel see võlasuhe 1997.a tekkis, sest 2011.a fikseerisid pooled kirjalikult, et tegemist oli laenukohustusega, mis tuli tagastada (I kd tl 144). Eeltoodust võib järeldada, et hageja tugines ka asjaolule, et lepingu pooled leppisid kokku 2011.a selles, et rahasumma võlgnetakse laenuna. Lisaks tuleneb Riigikohtu 10.10.2002 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02 (p-d 9-10), et üheks deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimaluseks on võlgnevuse ümbervormistamine laenuks. Eeltoodust tulenevalt oli maakohtul õigus käsitleda 20.01.2011 dokumenti laenulepinguna VÕS § 396 lg 2 alusel, mis sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna.
17.Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et VK ja kostja vahel 1995.a ja 1997.a sõlmitud laenulepingud on seaduses sätestatud kirjaliku vormi järgimata jätmise tõttu tühised ning kostjal oli kohustus raha tagastada alusetu rikastumise sätete alusel. Ringkonnakohtu arvates on põhjendatud maakohtu järeldus, et 20.01.2011 dokumendis oli kostja ja VK tahe suunatud võlgnevuse kui sellise tagastamisele. Kolleegiumi hinnangul ei saanud nende jaoks olla määravat tähtsust sellel, millisel õiguslikul alusel oli võlgnevus tekkinud. Puudub igasugune alus väita, et kui kostja ja VK oleksid teadnud 1995.a ja 1997.a sõlmitud laenulepingute tühisusest, siis ei oleks 20.01.2011 laenulepingut VK poolt kostjale üleantud raha tagastamiseks sõlmitud. Nende tahe oli suunatud sellele, et kostja tagastaks VKle viimaselt saadud raha. Seetõttu on põhjendatud maakohtu seisukoht, et 20.01.2011 laenuleping kehtib.
18.Ringkonnakohtu menetluses on kostja väitnud, et 20.01.2011 laenulepingut ei saa lugeda sõlmituks, kuna sellel ei ole VK allkirja. Kostja ei ole maakohtus tuginenud asjaolule, et 20.01.2011 laenulepingut ei saa lugeda sõlmituks seetõttu, et laenulepingul puudub VK allkiri. Tegemist on väitega, mida kostja maakohtus ei esitanud. TsMS § 652 lg 4 sätestab, et uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kolleegium on eelnevalt selgitanud, et maakohus ei rikkunud menetlusnorme, kui käsitles 20.01.2011 dokumenti VÕS § 396 lg 2 sätestatud laenulepinguna. Seega oleks kostja pidanud maakohtu menetluses tuginema asjaolule, et VK allkirja puudumise tõttu ei saa lugeda 20.01.2011 laenulepingut sõlmituks. Ringkonnakohtu menetluses ei ole selle väite esmakordne esitamine lubatav, mistõttu jätab kolleegium tähelepanuta kostja väite, et VK allkirja puudumise tõttu ei saa 20.01.2011 laenulepingut lugeda sõlmituks.
19.Panga väljavõtetega on tõendatud, et VK kandis kostjale 1995 novembris ja detsembris üle 100 000 krooni ja 40 000 krooni (I kd tl 110) ning 1997.a veebruaris 300 000 krooni (I kd tl 113). Kostja ei vaidlustanud, et 20.01.2011 laenulepingul raha tagastamise kohustuse kohta on tema allkiri. Maakohus tuvastas, et kostja pidi 8900 eurot tagastama 20.01.2011 laenulepingu alusel hiljemalt 2012 ning 19 000 eurot pidi kostja tagastama esimesel võimalusel. Samuti tuvastas maakohus, et 19 000 euro laenamiseks sõlmitud laenulepingu ütlesütlemise teate esitas hageja kostjale 06.11.2015 ning 19 000 euro osas muutus nõue sissenõutavaks 06.01.2016. Seega on hagejal õigus nõuda raha tagastamist.
20.Kostja on väitnud, et hagi on aegunud. Kolleegium märgib, et kuigi alusetust rikastumisest tulenev nõue võis olla 20.01.2011 laenulepingu sõlmimise ajaks aegunud, tuleb lugeda, et kostja on sellele tuginemisest loobunud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13 tehtud lahendis (p 24) selgitanud, et aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Arvestades, et raha anti kostjale üle 1995.a ja 1997.a, siis pidi kostja 20.01.2011 laenulepingu sõlmimisel olema teadlik, et nõue võib olla aegunud, ning ta pidi aru saama, et nõude tunnustamisega ta loobub aegumise vastuväitest. Kuna 20.01.2011 laenulepinguga vormistati varasem võlasuhe ümber laenuks ning maakohus tuvastas, et 20.01.2011 laenulepingu alusel muutus 8900 euro tagastamise nõue sissenõutavaks 01.01.2013 ja 19 000 euro tagastamise nõue 06.01.2016, ning hagi esitati 10.12.2015, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul hagi aegunud.
21.Ülaltoodule tuginedes on maakohus põhjendatult hagi rahuldanud ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Menetluskulude jaotus
22.Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
23.Hageja esitas taotluse ringkonnakohtu menetluskulude kindlaksmääramiseks, milles palus kostjalt välja mõista menetluskulud 252 eurot (koos käibemaksuga) hageja esindaja 2,10 töötunni eest. Hageja esindaja tunnitasu koos käibemaksuga on 120 eurot (hageja ei ole käibemaksukohustuslane).
24.Ringkonnakohtu arvates on hageja esindaja ajakulu 2,10 tundi apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest vajalik ja põhjendatud. Hageja esindaja tunnitasu jääb turuhinna piiridesse. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulu 252 eurot. Samuti määrab ringkonnakohus vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.