Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED Tartu linn esitas Tartu Maakohtusse hagi K B OÜ vastu 2828.20 krooni nõudes ja L OÜ vastu 929.80 krooni nõudes. Hagiavalduse kohaselt vahendas hageja perioodil juuni 2000 kuni juuli 2002 O H OÜ-le (praegune K B OÜ) aadressil Tartu X AS Tartu Veevärk poolt tänava kaevu paigaldatud veemõõturi kaudu külma vett ja kanalisatsiooniteenust. Kostja oli Rahvusarhiivi andmetel 01.09.1999-31.07.2002 Tartus asuva eluruumi omanik. Vaksali X ja Vabriku X on naaberkrundid. Vaatamata vee- ja kanalisatsiooniteenuse kasutamisele ei tasunud kostja teenuse eest. Kostja ei ole ka vaidlustanud hageja poolt osutatud teenuseid. Hageja vahendas perioodil august 2002 kuni veebruar 2003 ka kostja L OÜ-le AS Tartu Veevärk poolt tänava kaevu paigaldatud veemõõturi kaudu külma vett ja kanalisatsiooniteenust. L OÜ on Rahvusarhiivi andmetel alates 31.07.2002 Tartus Vabriku tn asuva eluruumi omanik. Vaatamata vee- ja kanalisatsiooniteenuse kasutamisele ei tasunud kostja teenuse eest. Samas ei ole kostja vaidlustatud hageja poolt osutatud teenuste tarbimist. Hageja esitas osutatud teenuste eest igakuiselt arveid aadressile Vabriku kostjate juhatuste liikme Tauri Sokk nimele ja 22.04.2006 esitas hageja kostjatele koondarve, milles palus võla tasuda. Kostjad võlgnevust ei tasunud. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg 1 ja 6 kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas või säästis vara teise isiku arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Võlaõigusseaduse (VÕS) §-d 1018 lg 1 p 2 ja § 1023 lg 1 näevad ette, et kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal muuhulgas õigus nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused, kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. VÕS § 1023 lg 2 kohaselt võib oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja nõuda soodustatult asjaajamise eest mõistlikku tasu.

Kostjad K B OÜ ja L OÜ vaidlesid hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole kostjad saanud hagejalt teenust. Hageja nõuded on täielikult tõendamata.

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus jättis 10. oktoobri 2006 otsusega Tartu linna hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt oli K B OÜ (tollal O H OÜ) 01.09.1999 kuni 31.07.2002 Tartus Vabriku tn asuva eluruumi omanik ja üüris korterit välja Õ-A M. Hageja vahendas perioodil juuni 2000 kuni juuli 2002 Vabriku tn majja vett ja kanalisatsiooniteenust, väidetavalt ka korterisse number neli. 01.08.2002 alates oli sama korteri omanik L OÜ. Kostjad ise korterit ei kasutanud, vaid üürisid seda kõnealusel perioodil välja Õ.-A. M ning ei säästnud otseselt vara hageja arvel. Riigikohtu otsuse kohaselt tsiviilasjas nr 3-2-1-101-03 peab TsK § 477 alusel nõude rahuldamiseks hageja tõendama, et kostjad on tema arvel alusetult säästnud. Ka VÕS §-de 1018 ja 1023 alusel tasu nõudmiseks peab hageja tõendama, et ta on teinud midagi teise isiku kasuks. Kostjad väitsid, et nad ei ole hagejalt teenust saanud – veesisend korteris puudub alates talvest 1999, mil veetorud ära külmusid ja veesüsteem majas ümber tehti. Hageja esitas oma väidete põhistamiseks väljavõtted hooldus- ja kommunaalteenuste arvestusest, vahenduslepingud Vabriku teiste korterite elanikega, alla kirjutamata katkirebitud vahenduslepingu Õ.-A. M, Tartu Veevärgi arved ja kviitungid. Ükski neist dokumentidest ei tõendanud aga seda, et Vabriku tn korteris tõepoolest vett kasutati, ega näidanud tegelikku veekulu. Vahenduslepingud Vabriku elanikega näitasid ainult, et majas oli võimalik kasutada vett ja kanalisatsiooniteenust, kuid ei kajastanud midagi korteri nr x kohta. Katkirebitud vahendusleping, mis esitati Õ.-A. M, on alla kirjutamata. See näitas küll hageja soovi ja kavatsust leping sõlmida, kuid mitte midagi korteri tegeliku olukorra kohta. Õ.-A. M käitumine lepingu sõlmimata jätmisel võib viidata sellele, et vee tarbimine ei olnud korteris võimalik – varem (aastani 1996) oli ta arveid tasunud. Tartu Veevärgi arvetelt on näha arvestus Vaksali kohta, mitte Vabriku kohta. Kviitungid näitasid, et veemõõtjaga korteritest üle jäänud veehulk on individuaalse veekulu väljaselgitamiseks jagatud mõõtjata korterite vahel vastavalt elanike arvule. Vabriku korteril ei ole veemõõtjat. Korterite vahel vee ülejäägi jagamine ei näita seda, et korteris tegelikult vett tarbiti. Kostjad väitsid, et 1999. a tehti maja veetorustik ümber, sest veetorud keldris olid ära külmunud ning sellest alates ei ole korteris enam veesisendit. Isegi kui veesisend 1996. aastal korteris oli, ei tõenda see, et veesisend seal siiamaani alles on. Hageja ei tõendanud, et Vabriku korteris vahemikus juuni 2000 kuni veebruar 2003 vett kasutati või et tema kostjatele teenust osutas. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS Tartu linn esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2006 otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi K B OÜ vastu 2828.20 krooni nõudes ja L OÜ vastu 929.80 krooni nõudes. Apellatsioonkaebuse kohaselt on tõendamise koormus ebaõigesti jagatud. Vastavalt TsMS §-le 230 peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostjad pidid TsMS § 230 kohaselt tõendama asjaolu, et vaidlusaluses eluruumis ei olnud veesisendit. Tulenevalt TsMS §-st 229 lg 1 on tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis. TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus jms. TsMS § 267 lg 1 kohaselt võib juriidilise isiku puhul vande all üle

kuulata selle seadusliku esindaja. TsMS § 268 järgi võib kohus vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata ka kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub. Kostjate seaduslik esindaja ega volitatud esindaja ei andnud ütlusi vande all. Seega ei ole kostjate esindaja üle kuulatud seaduses ettenähtud korras ning kostjate esindaja väide veesisendi puudumise ja vee mittetarbimise kohta ei ole asjas tõendiks. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-41-05 asunud seisukohale, et lepingulise esindaja seletuse võib lugeda poole enda seletuseks ja seega tõendiks üksnes siis, kui pool või tema seaduslik esindaja viibib vahetult lepingulise esindaja seletuse andmise juures ja kinnitab selgesõnaliselt kohtule, et ta nõustub lepingulise esindaja seletusega. Kostjate esindaja paljasõnalist ja vastuolulist väidet veesisendi puudumise kohta ei ole võimalik lugeda põhistatuks ja usutavaks. Hageja esitas tõendid ja täitis tõendamiskohustuse. Kostjad ei ole esitanud mitte ühtegi seaduses ettenähtud tõendit selle kohta, et veesisend vaidlusalusel ajavahemikul puudus või, et vett ei tarbitud sellises ulatuses. Seega oleks pidanuks lähtuma hageja poolt esitatud tõenditest ja hagi rahuldama. Hagejale ei saa panna täiendavat tõendamiskoormust, kui kostjad ei ole oma paljasõnalist väidet vee puudumise kohta tõendanud. Elamus oli veesisend ja kõik teised korterid tarbisid vett. See asjaolu on tõendatud vahenduslepingutega, raamatupidamise arvestustega, arvetega, skeemidega veevarustuse kohta jms. Kostjad ei ole tõendanud veetorustiku külmumist, veetorustiku ümberehitamist ja veesisenduse lõpetamist 1999. a Vabriku elamus. Vee tarbimine vaidlusaluses korteris nähtub ka asjaolust, et pärast kõigile teistele korteritele tarbitud vee eest tasu arvestamist, jäi üle summa, mida teised korterid ei kasutanud. Tartu linnale ei ole esitatud ühtegi avaldust selle kohta, et arved on esitatud ebaõigesti või veevarustus Vabriku puudus. Kostjate esindaja kinnitas, et vaidlusalusel perioodil - viie aasta jooksul, ei olnud kostjal korterisse sissepääsu. Seega on kohatud kostjate paljasõnalised väited vaidlusalusel perioodil veesisendi puudumise kohta. Asjaolu, kas veesisend on korteris olemas käesoleval ajal, ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Juhul, kui Vabriku ei kasutanud veesisendi puudumise tõttu ühisveevärgi vett, kasutati kanalisatsioonitrassi, mille eest tuleb kostjatel tasuda. Kostjad ei ole väitnud, et kanalisatsioonitrass oleks ummistunud või ümber vahetatud või seda, et Vabriku üürnik oleks väljaheited ja reovee utiliseerinud või pangedega ära tassinud. Samuti ei vasta tõele väide, et kuna Vabriku x tasus kuni 1996. a vee eest ja pärast mitte, viitab see veesisendi puudumisele. Vaksali elamule ei arvestatud vee tarbimist perioodil 1997- 2000 Vabriku kui allkliendi elamu osas. Seega on tõendatud veesisendi olemasolu Vabriku x korteris. Menetlusõiguse norme on oluliselt rikutud. TsMS § 230 lg 2 kohaselt võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Riigikohus on 11.05.2005 asjas nr 3-2-1-41-05 ja asjas nr 3-2-1-134-03 leidnud, et kui poolte esitatud tõendid on asjaolude hindamiseks ebapiisavad või vastuolulised, tuleb anda pooltele võimalus täiendavate tõendite esitamiseks. Hagejale ei selgitatud, et tunnistajate kohta esitatud andmed vajavad täpsustamist. Samuti oli maakohus kohustatud kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-de 104 ja 230 lg 2 alusel hagejale selgitama, et hagejal on vajadus ja võimalus esitada tõendeid veesisendi külmumise, torustiku asendamise jms kohta. Seega võttis kohus hagejalt võimaluse esitada vajalikke tõendeid ja kohtles menetlusosalisi erapoolikult. Menetlusnorme on rikutud oluliselt ka seetõttu, et asjasse ei kaasatud kolmandate isikutena elamu teisi korteriomanikke. TsMS § 213 kohaselt on ka teistel korteriomanikel õiguslik huvi selle suhtes, et vaidlus lahendataks ühe poole kasuks. Kostjate vastu hagi rahuldamata jätmisel on võimalik vee- ja kanalisatsioonikulude nõue esitada kõigi teiste korteriomanike vastu. Juhul, kui vett tarvitati konkreetses ulatuses ja seda ei teinud Vabriku omanikud, pidid vee kulutama teised elamu omanikud. Vastavalt TsMS §-le 214 lg 4, kui pool algatab

iseseisva nõudeta kolmanda isiku vastu menetluse eelmisele menetlusele tuginedes, võib kolmas isik esitada ka vastuväite, mille ta on esitanud menetluses kolmanda isikuna ja mis on vastuolus poole avaldustega. Samuti on kolmandal isikul muud TsMS §-s 214 lg 4 sätestatud õigused. Hageja esitas taotluse kolmandate isikute kaasamiseks, kuid taotlust ei rahuldatud. Juhul, kui kohus ei rahulda nõuet kostjate vastu, on hageja sunnitud esitama hagiavalduse teiste korteriomanike vastu vee- ja kanalisatsioonimaksete nõudes. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-3-12-96 leidnud, et kui asjas kohtuotsusega tuvastatud asjaolud ja õigussuhted võivad mõjutada kolmanda isiku õigusi või kohustusi ühe poole suhtes, võib kolmas isik astuda asjasse hageja või kostja poolel kuni kohtuotsuse tegemiseni esimese astme kohtus. Kui kohus otsustas isiku õiguste ja kohustuste üle, keda asja ei kaasatud, on see aluseks kohtuotsuse tühistamisele. K B OÜ ja L OÜ vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on vastavalt TsMS §-le 230 lg 1 hageja kohustatud tõendama hagi aluseks olevaid asjaolusid. Hageja ei ole tõendanud, kas Vabriku asuval eluruumil oli veeühendus ja kui veeühendus oli, siis millises koguses vett kostjatele üle anti. Juhul kui üks pool nõuab rahalist hüvitist alusetu rikastumise sätete alusel, siis peab ta tõendama et ta on vara teisele poolele üle andnud ning peab esitama vara hulga, millise eest ta hüvitist taotleb. Antud juhul ei ole tõendatud hagi rahuldamiseks vajaliku vara üleandmine. Antud asjas on tõendamata, et kõnealuses korteris vett tarbiti ja sellises koguses, mille osas on esitatud rahaline nõue. Alusetu rikastumisega seonduva vaidluse objektiks on teatud koguse vara üleandmine. Hageja on expressis verbis avaldanud, et ta ei tea kui palju vett tarbiti. Hageja ei ole esitanud ütegi arvutusviisi, millest selguks arvete aluseks oleva tarbitud vee hulk. Kuna hageja ei ole vastavaid asjaolusid tõendanud, siis puudub ka alus hagiavalduse rahuldamiseks ning hüvitise väljamõistmiseks. Vabriku tn puudus alates 1999. a ja puudub ka käesoleval ajal veesisend. Korteris nr x ei ole vannituba ega WC-d. See oli ka üheks põhjuseks, miks korteri üürnik Õ-A. M ei allkirjastanud hagejaga vahenduslepingut vee tarbimiseks. Hageja poolt esitatud nõuded on alusetud ja tõendamata. Kostjatel ei ole võimalik negatiivseid asjaolusid tõendada ning vee üleandmine ja selle koguse põhistamine on hageja kohustus. Antud asjas puudus nii enne 01.01.2006 kui ka käesoleva ajal kehtiva TsMS redaktsiooni ajal ilma vastava taotluseta ja põhistuseta kolmandate isikute kaasamise vajadus. Vahenduslepingutest nähtub, et teistel maja üürnikel oli hagejaga lepinguline suhe, mistõttu ei saa käesolevas asjas tehtav lahend mõjutada nende õigusi või kohustusi ühe poole suhtes.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

müügiks vahenduslepingut sõlmitud. Pooltel on vaidlus selle üle, kas Õ.-A. M tarbis vaidlusalustel perioodidel hageja poolt Vabriku elanikele vahendatud teenuseid ja kui tarbis, siis millises ulatuses ta seda tegi. Kostjate väidetel ei olnud vaidlusalustel perioodidel Õ.-A. M vee- ja kanalisatsiooniteenuse tarbimine Vabriku 6 korteris võimalik, kuivõrd korteril puudus alates 1999. aastast veesisend.

korteris vee ja kanalisatsiooniteenust ning antud metoodika aluseks võtmine tarbitud teenuste hulga arvestamisel on mõistlik ja põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et vastustajad ei ole tõendanud oma vastuväidet, et Õ.-A. M ei saanud vett Vabriku korteris tarbida, kuna korteris puudus alates 1999. a veesisend. Kostjad ei ole oma selle väite tõendamiseks esitanud kohtule ühtegi arvestatavat tõendit ning vastustajate esindaja avaldas ka ringkonnakohtu istungil, et ta ei soovi antud asjaolu tõendamiseks esitada täiendavaid tõendeid (N: Õ.-A. M tunnistajana ülekuulamine jms). Üksnes asjaolud, et Õ.-A. M keeldus 1999. a hagejaga vee- ja kanalisatsiooniteenuse vahendamiseks lepingut sõlmimast (II kd, tl 59—60), et kostjad ei olnud vaidlusalusel perioodil Õ.-A. M le esitatud üüriteatistes kajastanud kohustust maksta tarbitud vee ja kanalisatsiooniteenuse eest (II kd, tl 79-92) ning et apellant ei ole tõendanud antud teenuste osas igakuiste arvete vastustajatele kättetoimetamist, ei tõenda, et Õ.-A. M vaidlusaluseid teenuseid ei tarbinud. Vastustaja ei ole tõendanud, et Õ.-A. M oleks vaidlusalustel perioodidel teatanud hagejale ühisveevärgi kaudu vee tarbimise lõpetamisest. Ka võimalik hageja poolne igakuiste arvete mitteesitamine ei ole selliseks asjaoluks, mis välistaks hageja nõudeõiguse kostjate vastu alusetu säästmise ja rikastumise sätete alusel. Põhjendatud ei ole ka vastustajate esindaja väide hageja käitumisest hea usu põhimõtte vastaselt. Asjaolud, et hageja ei ole säilitanud kostjatele väidetavalt igakuiselt saadetud arveid ja et ta on esitanud hagi kohtusse oluliselt hiljem alusetu säästmise asetleidmisest, ei ole käsitletavad VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõtte rikkumisena.

(kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) alusel välja mõista ka apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv, s.o vastavalt K B OÜ-lt 188.20 krooni ja L OÜ-lt 61.80 krooni.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.