Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Ande Tänav ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. mai 2007.a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-05-640
Tsiviilasi
V. M OÜ hagi AS F vastu 69 290 krooni ja viiviste 12 472,20 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21. novembri 2006.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS F apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
03. mai 2007.a
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Apellant (kostja) AS F (reg k xxxxxxxx), seaduslik esindaja Rainer Hinno ja lepinguline esindaja vandeadvokaat Aadu Luberg Vastustaja (hageja) V. M OÜ (reg k xxxxxxxx), seaduslik esindaja V. M ja lepinguline esindaja vandeadvokaat Leino Biin
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 21. novembri 2006.a otsus osaliselt hagi rahuldamise aluste ning ulatuse osas, samuti kohtukulude jaotamise osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista AS-lt F V. M OÜ kasuks välja 2754,53 kr (kaks tuhat seitsesada viiskümmend neli krooni viiskümmend kolm senti) võla katteks ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel.
4.Mõista V. M OÜ-lt AS F kasuks välja 6607,70 kr (kuus tuhat kuussada seitse krooni seitsekümmend senti) kohtukulude katteks. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates vandeadvokaadi vahendusel.
Asjaolud
1.Tallinna Linnakohtu 31.01.2003.a otsusega, mis jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2003.a otsusega, tunnistati V.M õigust asuda ostjana AS F asemele 03.12.2001.a enampakkumise aktis (ostu-müügilepingus), kandes V. Mle üle ostja õigused ja kohustused omandamaks 4/5 mõttelist osa Tallinnas, XX x asuvast hoonestusest. Tallinna Linnakohtu 26.09.2003.a määrusega tsiviilasjas nr 2/3/55-901/02 selgitas kohus, et ülalnimetatud kohtuotsuse jõustumisel 29.04.2003.a tekkis V. Ml kui omanikul märgitud kohtuotsuse jõustumisel nimetatud vara suhtes täielik õiguslik võim. Vara oli AS F valduses. 29.04.2003.a nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutas V. M V. M OÜ-le nõudeõiguse 29.04.2003.a kohtuotsusest tulenevate õigusviljade sissenõudmiseks AS F vastu. Kostja sai hageja asja vallates asjast kasu (vilja), mille ta on kohustatud hagejale välja andma. Nimetatu on kostja õigeks võtnud nn võlatunnistuses. Kostjal on õigus nõuda asja valdamisel korrapäraseks majandamiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Vara oli AS F valduses nii enne 01.07.2002.a kui ka pärast seda. Hageja nõue ja põhjendused
2.Hageja palus kostjalt välja mõista mehitatud valvele kulutatud 28 630 krooni, rendi- ja üüritasude eest 40 660,01 krooni ja viivitusintressi 12 472,20 krooni.
3.Kolmandad isikud kasutasid objekti kostjaga sõlmitud kasutuslepingute alusel. Kostja väljastas kolmandatele isikutele rendiarved. Kostja jättis sisse nõudmata üürid, mille maksetähtajad saabusid enne 05.05.2003.a. Hagejal puudus õigus ja võimalus mõjutada üürnike ja kostja suhteid. Hageja palus kostjalt välja mõista laekumata renditasu summas 40 660,01 krooni. Renditulu on asjast saadud õigusvili ehk kasu. Viimase on valdaja kohustatud omanikule välja andma. Märgitud summade osas ei ole nõudeõigus võlgnike vastu üle läinud ka hagejale, sest hagejal puudub seadusest tulenev alus ja võimalus nõuda kostja poolt väljastatud arvete tasumist. Nõudeõigust ei ole kostja hagejale loovutanud.
4.Kostjal on õigus nõuda asja valdamisel korrapäraseks majandamiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. AS F sõlmis kaks turvalepingut S. J AS-iga – tehnilise valve lepingu ja mehitatud valve lepingu. Mehitatud valve lepingu alusel valvas turvafirma 28.01.2002.a 14.02.2002.a objekti 409 tunni ulatuses summas 28 630 krooni. Asja korrapäraseks majandamiseks ei ole vajalik ehitise valvamine mehitatud valve meetodil.
5.Kostja sai oma kohustusest anda üle hagejale viljad (kasu) teada hiljemalt 29.04.2003.a so. kohtuotsuse jõustumisel. Seega on kostja viivitanud rahalise kohustuse täitmisega. Esitatud hagis nõuti viivitusintressi kahe aasta eest lähtudes intressimäärast 9% aastas. Viivitusintress summalt 69 290 krooni on 12 472,20 krooni. Kostja vastuväited
6.Kostja tunnistas hagi osaliselt summas 2334,41 krooni. Kostja sõlmis omandatud XX x hoonete valvamiseks lepingu turvafirmaga S. Hooned omandas AS F sundenampakkumisel, kusjuures hoonete valduse ülevõtmisel oli kostja poolt omandatava vara suhtes selle vara endise omaniku AS N poolt (juhataja hr R isikus) ähvardusi kas valdus hoonetele jõuga tagasi võtta või kui see ei õnnestu, siis hooned maha põletada. Kulutused hoone turvamisele on otseselt vajalikud asja säilitamiseks AÕS § 27 p 1 tähenduses, nende kulutuste kandmise eesmärgiks oli rünnete ärahoidmine, vajadusel avastamine ning korra ja julgeoleku tagamine kostja majandada olnud hoones. Vaidlust ei ole, et kostjale ei ole vaidlusalused summad rentnikelt laekunud.
2(7)
Ainuüksi seetõttu ei saa esitatud hagiavaldust rahuldada. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et laekumata renditasu jäi kostja kasuks rentnike käest sissenõutavaks ega ole seetõttu VÕS § 173 kohaselt seaduse järgi V. Mle ega hagejale üle läinud. Hageja ise ei ole sellisest käsitlusest alati lähtunud, millest annab tunnistust XX x rentnikele ja ka AS–ile F saadetud 05.05.2003.a lepingute ülevõtmise teade, milles hageja teatab rentnikele, et on üle võtnud kõik rentnike poolt AS–iga F sõlmitud rendilepingud ja alates 29.04.2003.a oli kõikidel adressaatidel keelatud teha rendimaksete ülekandeid aktsiaseltsile F veel ülekandmata ja ka kandmisele kuuluvate rendimaksete ja deposiitide maksmise osas. Hageja esitas ka 10.09.2003.a kirja, milles ilmselt püütakse täpsustada eelmises kirjas sisalduvat hageja tahteavaldust. Puuduvad tõendid, et rentnikud üldse täiendava kirja on kätte saanud. Täiendava kirja sõnastus on raskepärane. Selles ei sisaldu sõnaselgelt, millist õiguslikku tagajärge isik oma tahteavalduses soovib. Täiendava kirja kohaselt rendimaksete tasumine AS–ile F on keelatud, kommunaalteenuste tasumist AS-ile F lubas hageja kui uus rendileandja kuni 13.06.2003.a. Täiendav kiri kandis 10.09.2003.a kuupäeva, mistõttu kirja koostamise hetkeks oli keeld tasuda ka kommunaalteenuste arveid, juba jõus. Peale kostja on selliselt täiendavast kirjast saanud ilmselt aru ka V. M, kes samuti ei tasunud AS–ile F kommunaalteenuste eest esitatud 05.05.2003.a arvet nr 230210. Eeltoodud kaalutlustel tuleb hagi jätta rahuldamata, v.a osas, millises kostja tunnistab hagi, s.o summas 2334,41 krooni. Maakohtu otsuse põhjendused
7.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis AS-ilt F V.M OÜ kasuks välja 47 978,81 krooni võla katteks ja 5898,94 krooni kohtukulude katteks.
8.Kohus lähtus otsuse tegemisel 10.07.2006.a ja 24.10.2006.a hagivalduse täpsustustes esitatud hagi aluseks olevatest asjaoludest ja hageja nõudest. Pooled vaidlevad selle üle, millises ulatuses oli kostja õigustatud tegema mahaarvamisi hagejale üleantavatest õigusviljadest tehtud kulutuste katteks. Nii kehtinud kui käesoleval ajal kehtiva seaduse kohaselt peab valdaja omanikule välja andma asjast saadud vilja (kasu). Kui valdus ei tekkinud omavoliliselt, on valdajal õigus nõuda vajalike kulutuste hüvitamist. Vaidlust ei ole, et kostja valdus ei tekkinud omavoliliselt.
9.Kostja on tasunud S.J AS-ile mehitatud valve eest perioodil 28.01.2002.a -14.02.2002.a kahe arve alusel 5880 krooni ja 22 750 krooni, kokku 28 630 krooni. Tunnistaja D.T ütlustega on tõendatud, et mehitatud valveteenuse valimine oli põhjendatud pingelise õhkkonna tõttu seoses ähvardustega vara hävitada või valdus üle võtta. Asjaolu, et kostja ei pöördunud politsei poole, ei tähenda iseenesest, et mehitatud valve oleks põhjendamatu või toreduslik. Kostja, valides mehitatud valve teenuse, tagas asja säilimise. Eeltoodust tulenevalt on kuni 01.07.2002.a kehtinud AÕS § 27 p 1 alusel kulutused mehitatud valvele asja säilitamiseks ning hävimise eest kaitsmiseks vajalikud ja hageja nõue tuleb jätta rahuldamata.
10.Puudub vaidlus, et kostja nõutud 40 660,01 krooni ulatuses rentnikelt renditasu saanud ei ole. Rendilepingud hoone kasutamiseks olid sõlmitud kostja ja rentnike vahel. Kostja väljastas rentnikele arved, mida rentnikud ei tasunud. Vaidlusalused summad on muutunud sissenõutavaks. Rendilepingute alusel on kostjal nõudeõigus rentnike vastu tasumata rendimaksete osas. Arved on rentnikele väljastatud. Nõudeõigust ei ole kostja hagejale loovutanud. Eeltoodust tulenevalt on antud renditasude näol tegemist rahaliselt hinnatavate õiguste kogumiga kolmandate isikute vastu TSÜS § 66 alusel. Kohus nõustus kostjaga, et hageja 05.05.2003.a ja 10.09.2003.a kirjad olid eksitava sisuga, keelates kord renditasude tasumise kostjale ja teatades rendilepingute ülevõtmisest hageja poolt ja kord lubades seda teha kostjale. Samas on kostjal käesoleval ajal säilinud nõudeõigus rentnike vastu. Kostja ei tõendanud, et ta püüdis antud summasid rentnikelt välja nõuda enne segadust tekitanud hageja 3(7)
kirjade saamist või pärast seda. Renditasude võlgnevus oli mitmel rentnikul ca poole aasta ulatuses (tl 166-167) enne hageja 05.05.2003.a kirja. Renditasu on kasu, mida on hagejal kui asja omanikul õigus saada tema asja kasutamise eest. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja antud nõue rahuldada.
11.Kui kostja nõuet rentnike vastu ei rahuldata või rahuldatakse osaliselt ja kostjal tekib seetõttu kahju, kuna ta on hagejale renditasu tasunud, on kostjal võimalik esitada kahju hüvitamise nõue hageja vastu, kui ta leiab, et renditasud jäid saamata hageja süülise käitumise tõttu.
12.Kostja sai oma kohustusest anda hagejale õigusviljad (kasu) üle teada 29.04.2003.a Tallinna Ringkonnakohtu otsuse jõustumisel. Hageja palus kostjalt välja mõista viivitusintressi kahe aasta eest. Kuna kohus rahuldab hageja nõude summas 40 660,01 krooni, tuleb antud summa tasumisega viivitamiselt välja mõista viivitusintress summas 7318,80 krooni. Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 47 978,81 krooni. Apellatsioonkaebuse põhjendused
13.AS F palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada laekumata rendiarvete nõude rahuldamise osas ning teha uue otsuse, millega rahuldatud nõudeks laekumata rendiarvete osas lugeda 2334,41 krooni; tühistada otsus viivitusintressi nõude rahuldamise osas ning teha uue otsuse, millega jätta rahuldatud nõudeks viivitusintressi osas 420,12 krooni; tühistada otsus kohtukulude osas ning jätta need hageja kanda.
14.Kohus viitas puudulikult AÕS §-st 85 tulenevale valdaja vastutusele. Kohus jättis kohaldamata AÕS § 85 lg 2, mille kohaselt pidi kostja hagejale välja andma saamata jäänud õigusvilja vaid siis, kui kostja oli pahauskne valdaja ja sai valduse varale omavoliliselt. Kostja oli heauskne valdaja.
15.Hageja esitas kostja vastu rahalise nõude. Vaidlusalused rendisummad ei oli kostjale laekunud, mistõttu tuli hagi jätta rahuldamata. Kohus leidis, et kuna arved rentnikele on väljastatud, nõudeõigust hagejale loovutatud ei ole, on renditasude näol tegemist rahaliselt hinnatavate õiguste kogumiga kolmandate isiku vastu TsÜS § 66 alusel, ning rahuldas selles osas hagi. Kohus rikkus sellega TsMS § 439, kohus ei saanud teha otsust nõude osas, mida kohtule ei esitatud.
16.Kuna kostja valdus ei olnud omavoliline, ei saanud kohus nõuet rahuldada ka siis, kui ta leidis, et vili rahalises väljenduses ja rahaliselt hinnatavate õiguste kogum on käsitletavad sama hagi esemena.
17.Kohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 631 lg-d 1 ja 2, TsMS § 656 lg 1 p 5 hageja 05.05.2003.a ja 10.09.2003.a kirjadele õigusliku hinnangu andmises. Õige on kohtu seisukoht, et 05.05.2003.a kirjas keelas hageja renditasu maksmise kostjale. Rentnikud ei tasunud kostjale ka võlguolevate arvete alusel. Põhjendatud ei ole kohtu seisukoht, et 10.09.2003.a kirjaga lubati teha rendimakseid kostjale. Põhjendamatu on kohtu etteheide kostjale, et kostja ei püüdnud rendimakseid rentnikelt kätte saada enne osundatud kirjade saamist ega pärast seda. Puuduvad tõendid, et rentnikud oleksid saanud täiendava kirja kätte, TsÜS § 69 lg 1 kohaselt ei ole tahteavaldus kehtiv. Ka juhul, kui rentnikud said kätte mõlemad kirjad, tuleneb täiendava kirja sõnastusest, et rendimaksete tasumine AS-ile F on endiselt keelatud, kommunaalteenuste eest kostjale tasumist lubas hageja kui uus rendileandja kuni 13.06.2003.a. Täiendav kiri kandis kuupäeva 10.09.2003.a, mistõttu kirja koostamise hetkeks oli keeld tasuda kommunaalteenuste arveid juba kehtiv. Samamoodi sai 10.09.2003.a kirjast aru V. M, kes ei tasunud AS-ile F kommunaalteenuste eest esitatud 05.05.2003.a arvet.
4(7)
Vastus apellatsioonkaebusele
18.V.M OÜ ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
19.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas materiaalõiguse ja menetlusõiguse normide väära kohaldamise tõttu osaliselt tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas uue otsuse, millega rahuldada hagi summas 2754,53 krooni, sh põhivõlg 2334,41 krooni ja viivised summas 420,12 krooni, millises ulatuses kostja on hagi tunnistanud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
20.Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude varale tehtud kulutuse summas 28 630 krooni hüvitamiseks. Apellatsioonimenetluses on pooltel vaidlus selle üle, kas kostjal on kohustus hüvitada hagejale rentnikelt laekumata rendimaksed koos neile lisanduvate viivitusintressidega. Seejuures on kostja võtnud hagi omaks summas 2334,41 krooni (s.o rentniku OÜ K. K poolt kostjale osaliselt tasutud rendivõlgnevuse ulatuses), samuti nimetatud summalt arvestatava viivitusintressi 420,12 krooni osas. Seega on apellatsioonimenetluses vaidlus 38 325,60 kroonise põhivõla ning 6898,68 kroonise viivisesumma üle.
21.Hageja nõue laekumata rendimaksete osas on rajatud sellele, et kostja sai hageja asja vallates tulu, mille on kohustatud vara omanikule välja andma. Asja materjalidest nähtuvalt (t I kd lk 21 ja 166-167) põhineb haginõude arvestus rentnikele ajavahemikul 28.01.2002.a kuni 05.06.2003.a esitatud arvetel; sellele lisanduvad kahel juhul saldoarvestused seisuga 31.12.2004.a.
22.Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus pidanud asjakohasteks AÕS §§ 85 ja 88 leides, et nii kehtinud kui ka käesoleval ajal kehtiva seaduse kohaselt peab valdaja omanikule välja andma asjast saadud vilja (kasu). Maakohus on aga nimetatud norme kohaldanud ebaõigesti, jättes tähelepanuta, et valdajal on üksnes teatud eeldustel kohustus asjast saadud vili asja omanikule välja anda. Selles osas nõustub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse seisukohtadega. Teatud juhtudel annab asja valdamise aluseks olev õigussuhe valdajale õiguse viljade omandamiseks, millisel juhul puudub asja omanikul üldse õigus nõuda viljade väljaandmist. Kuni 30.06.2002.a kehtinud AÕS § 85 redaktsiooni kohaselt oli üksnes pahausksel valdajal kohustus anda asja omanikule välja kogu asja valdamise kestel saadud tulu, sellele lisaks ka saamata jäänud vili, mida hageja ise asja vallates oleks saanud. Heauskne valdaja oli kohustatud omanikule välja andma üksnes vilja, mida ta on saanud hagi esitamisest teada saamiseni ja mis on selleks ajaks säilinud. Samuti pidi heauskne valdaja välja andma pärast hagi esitamisest teada saamist saadud ja saamata jäänud vilja. Alates 01.07.2003.a kehtiva AÕS § 85 redaktsiooni kohaselt vastutab valdaja asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt VÕS §-dele 1037-1040, millele lisaks omavoliline valdaja pidi hüvitama ka saamata jäänud kasu, mida omanik ise asja vallates oleks saanud.
23.Lähtudes arvete esitamise ajavahemikust jaanuar 2002.a – juuni 2003.a kuulub asjas kohaldamisele enne 01.07.2003.a kehtinud AÕS § 85 redaktsioon, mille kohaselt valdaja kohustus anda asja omanikule välja asja vili sõltus valdaja hea- või pahausksusest. AÕS § 35 lg 1 kohaselt loeti valdus heauskseks, kui valdaja ei teadnud ega pidanudki teadma, et tema valdusel puudub seaduslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Pahauskseks tuli
5(7)
valdus lugeda juhul, kui valdaja teadis või pidi teadma, et tema valdusel puudub seaduslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Vastavalt AÕS § 35 lõikele 3 tuli valdus lugeda heauskseks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Ka alates 01.07.2002.a kehtiva TsÜS § 139 kohaselt tuleb olukorras, kus seadus seob õiguslikud tagajärjed heausksusega, selle olemasolu eeldada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja valduse pahausksust tulnuks tõendada hagejal, mida aga hageja teinud ei ole. Hageja ei ole menetluses ka tuginenud asjaolule, nagu puudunuks kostja valdusel seaduslik alus. Vaidlust ei ole selles, et kostja sai valduse hooneosale 03.12.2001.a toimunud enampakkumise akti alusel. Seega puuduvad alused hagi rahuldamiseks AÕS § 85 järgi.
24.Maakohus on AÕS § 85 kohaldamisel jätnud tähelepanuta ka selle, et õigus esitada nimetatud paragrahvil põhinevaid nõudeid kuulus ja kuulub üksnes asja omanikule. Seega tulnuks kontrollida, kas väidetava kasu saamise ajal kuulus hagejale omandiõigus vara suhtes, millelt saadud kasu väljaandmist hagiavalduses taotletakse. Vaidlus puudub selles ning ka hageja ise on tuginenud asjaolule, et jõustunud kohtulahenditega on tuvastatud hagejal omaniku õiguste tekkimine alates kohtuotsuse jõustumisest 29. aprillil 2003.a (vt ka Tallinna Linnakohtu 26.09.2003.a määrus Tallinna Linnakohtu 31.01.2003.a otsuse tsiviilasjas nr 2/3/19-901/02 selgitamiseks). Omand läks hageja õiguseelnejale üle ostueesõiguse teostamise tulemusena, millisel juhul omand ei teki tagasiulatuvalt. Järelikult puudub hagejal alus esitada AÕS §-l 85 põhinevaid nõudeid aja eest enne 29.04.2003.a. Hageja võimalikud nõuded saavad puudutada ajavahemikku 29. aprillist 2003.a kuni 13. juunini 2003.a, mil kostja on asja materjalidest nähtuvalt andnud vara hagejale üle (Ruumide asukohaga Tallinn, XX tn x üleandmisevastuvõtmise akt t I kd lk 162).
25.Samuti nõustub kolleegium apellandi seisukohaga, et maakohus samastas ebaõigesti kostjal rentnike vastu tekkinud arvatavad renditasunõuded asjast saadud kasuga rahaliste renditasude näol, mille väljaandmist nõudis hageja. TsÜS § 62 lg 1 kohaselt loetakse esemest saadavaks kasuks eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Lg 3 kohaselt on õigusvili tulu, mida õigustatud isik saab õigusest vastavalt selle eesmärgile, samuti tulu, mida õigus annab õigussuhte tõttu. Sama tulenes üldjoontes ka AÕS §-st 23 enne 01.07.2002.a kehtinud redaktsioonis. AÕS § 85 kohustas asja valdajat teatud tingimustel andma omanikule välja saadud vilja, s.o selle, mida valdaja ise asja vallates oli saanud. Renditasude väljamõistmine eeldanuks seega, et kostjale kui valdajale oleksid nimetatud renditasud rentnikelt laekunud. Pooltel puudub aga vaidlus selles, et kostja ei saanud rentnikelt renditasu, v.a summas 2334,41 krooni, millises osas kostja hagi tunnistas. Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et renditasunõuete näol on tegemist varaliselt hinnatavate õigustega. Ka nõudeõiguste omandamine võib põhimõtteliselt olla käsitatav kasuna TsÜS § 62 mõttes. Kui aga kostja omandas rentnike vastu üksnes nõudeõigused, saanuks hageja nõuda kostjalt hageja omandiõiguse kestel tekkinud nõudeõiguste loovutamist, mitte aga nõudeõiguste alusel saadaolevate rahasummade väljaandmist. Nõudeõiguste loovutamist ei ole hageja taotlenud.
26.Eeltoodust tulenevalt ning lähtudes hagi osalisest omaksvõtust kostja poolt kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 2754,53 krooni, sh 2334,41 krooni põhivõlana ja 420,12 krooni viivistena. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks täiendavalt analüüsida hageja õiguseelneja poolt rentnikele edastatud kirjadega seonduvat, kuna ringkonnakohus on seisukohal, et hageja nõue ei ole põhjendatud enam kui kostja poolt omaksvõetud osas. Rentnikele rendilepingute ülevõtmisest teatamine või mitteteatamine ei mõjuta kolleegiumi arvates õiguslikku olukorda selliselt, et sellest sõltuks hageja õigus nõuda kostjalt rendilepingute alusel saadu väljaandmist.
27.Apellant palus mõista kohtukulud välja vastustajalt. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31. 6(7)
detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1, 8 ja 11 kohaselt tuleb ringkonnakohtul muuta kohtukulude jaotust. Kohtule esitatud kuludokumentidest nähtuvalt on apellant tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 2750,- krooni ning kandnud õigusabi- ja õigusteenuskulusid esimese astme kohtu menetluses 11 446,- krooni ning apellatsioonimenetluses 9086,- krooni (sh käibemaks). Kuna hagi rahuldatakse kostja omaksvõtust lähtudes 3,37 % ulatuses, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 2657,30 krooni riigilõivu katteks. TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele 3950,40 krooni õigusabikulude katteks, s.o 5 % hagi rahuldamata jäetud osast.
A. Tänav
M. Seppik
K. Kullerkupp
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.