Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

13.03.2006 AS esitas Pärnu Maakohtule hagi IŠ vastu 2634,26 krooni saamiseks. 27.07.2006 saabus hagi kohtualluvusel menetlemiseks Harju Maakohtule. Hagiavalduse kohaselt hageja ja kostja sõlmisid 25.08.2001 liitumislepingu, mille alusel hageja osutas kostjale teleteenust. Kostja kohustus osutatud teenuse eest tasuma. Vastavalt lepingule hageja esitas kostjale arved nr XXX, XXX ja XXX, kokku summas 1317,13 krooni. Hagiavalduse esitamise seisuga kostja kohustust ei olnud täitnud. Hageja arvestas viivist alates viimase arve maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni hagi esitamise kuupäevani 16.02.2006 (ilmselt on hageja silmas pidanud hagi koostamise kuupäeva). Kostja on olnud viivituses 965

päeva. Kostja viivisvõlg hageja ees on 1906,55 krooni. Viivise arvestamisel on aluseks võetud kuu pikkusega 30 päeva ja aasta pikkusega 360 päeva. Viivise arvestus: 0,15 % päevas x 1 317,13 krooni = 1,98 krooni päevas,; 1,98 krooni x 965 päeva = 1906,55 krooni. Lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest nõuab hageja kostjalt viivist põhivõla ulatuses, s.o. summas 1317,13 krooni. Eeltoodu alusel palub hageja kostjalt välja mõista 2634,26 krooni, millest põhivõlg on 1317,13 krooni ja viivis 1317,13 krooni. Samuti palub hageja jätta menetluskulud kostja kanda. 31.03.2006 hageja esitas kohtule taotluse hagihinna vähendamiseks, sest kostja on pärast hagiavalduse esitamist tasunud 29.03.2006 hagejale põhivõla 1317,13 krooni ja viiviseid 32,87 krooni. Eeltoodu alusel hageja vähendab oma nõuet 1350 krooni võrra ja taotleb kostjalt välja nõuda viivis 1284,26 krooni ja jätta menetluskulud kostja kanda.

MENETLUSE KÄIK

26.10.2006 kostja taotles hagejalt välja nõuda vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kehtinud teenuste kasutamise üldtingimused, sest hagile lisatud 01.01.2006 kehtima hakanud tingimused ei saa olla aluseks hagi põhistamisel. Samuti taotles kostja välja nõuda hagejalt kostja kõneeristused 01.03.-27.05.03. Kostja leidis, et enne õigete üldtingimuste saamist ei ole tal võimalik otsustada hagi õigeksvõtu, samuti mitte taotluste, väidete ja tõendite esitamise üle. Kohtu nõudmisel hageja esitas 13.02.2007 liitumislepingu sõlmimise ja võlgnevuse tekkimise ajal kehtinud üldtingimused. Hageja selgitas, et kõneeristusi ei ole võimalik esitada, sest vastavalt telekommunikatsiooniseaduse § 36 lg-le 4 ja Vabariigi Valitsuse 04.12.2000 märusele nr 398 § 7 lg-le 9 on hageja kõnekirjed kustutanud esitatud arvete vaidlustamiseks ettenähtud üheaastase tähtaja möödumisel. 01.03.2007 hagiavalduse täpsustuse hagis üldtingimuse punktide viidete osas. Pooled avaldasid korduvalt valmisolekut asja lahendamiseks kokkuleppel, kuid kompromissi läbirääkimised ei andnud tulemusi. Kostja soovis, et hageja loobuks viiviste nõudest, hageja oli kompromissettepaneku kohaselt nõus leppima kostja poolt viiviste, poole riigilõivu ja õigusabikulude tasumisega hagejale osade kaupa.

KOSTJA VASTUVÄITED

05.03.2007 kirjalikus vastuses kostja teatas, et tasus heas usus hagejale 1350 krooni, mis on 32,87 krooni rohkem kui põhikohustus. Kostja leiab, et hagejal puudub seaduslik alus viiviste nõudmiseks. Vastuväite põhjendusena toob kostja esile asjaolu, et hagiavalduse põhjenduses tuginetakse 01.01.2006 kehtima hakanud teenuste kasutamise üldtingimustele, seega hagi ei vasta TsMS § 363 nõuetele ja antud tõendite alusel ei saa hagi rahuldada. 12.03.2007 kostja esitas hageja 01.03.2007 hagiavalduse täiendusest lähtudes täiendava kirjaliku vastuse. Kostja leiab, et hageja ei kasuta oma menetlusõigusi heauskselt. Hagi on esitatud paar kuud enne nõude aegumist, hageja oli teadlik kostja elukohast XXX, kuid esitas pahatahtlikult hagi Pärnu Maakohtusse. Samuti kostja leiab, et hageja ei ole saatnud kostjale arveid Üldtingimuste punkti 7.1.16 alusel tähitud postiga, nagu kostja soovis, mistõttu kostja asub seisukohale, et kõnesolevaid arveid ei olegi kostjale esitatud nõuetekohaselt ega kokkulepitud viisil. Kuna kostja ei ole arveid õigeaegseks tasumiseks kätte saanud, ei saa kõne alla tulla ka viiviste nõuet. Kostja leiab, tuginedes Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-80-99 ja 3-2-1-15-01, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine (viivise kompensatsiooniline iseloom). Seega võrdleb kohus viiviste suurust ja hagejale lepingu rikkumisega tekitatud kahju.

Esitatud dokumentidest ei nähtu, milles seisnes hagejale lepingu rikkumisega tekitatud kahju. Kostja leiab, et arvestades hageja miljardini ulatuva kasumi suhet veidi enam kui tuhande krooni suurusesse viivisnõudesse, ei ole kahju tekkimine üldse võimalik. Hageja kuritarvitab oma õigusi, venitades nõude esitamisega nõude tekkimisele järgselt 3 aastat, mis ongi kaasa toonud formaalse võimaluse taotleda viivist väga suures määras, s.o. 100 % ulatuses põhinõudest.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Hageja nõue tuleneb poolte vahel 25.08.2001 sõlmitud liitumislepingust, kuid hagiesemeks olev võlgnevus on tekkinud perioodil 01.03.2003 – 27.05.2003. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse (VÕS RS) § 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1.juulit 2002.a., kohaldatakse asjaolu või tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. VÕS RS § 12 lg 1 kohaselt enne 1.juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 1.juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Teleteenuse osutamise leping on kestvusleping, seega tuleb pärast 01.07.2002 tekkinud võlgnevuse suhtes kohaldada võlaõigusseaduse (VÕS) sätteid. Poolte vahel ei ole vaidlust põhivõla üle. Menetluse käigus kostja tasus hagejale 1350 krooni (s.o. põhivõlg 1317,13 krooni ja osaliselt viiviseid 32,87 krooni) ning seetõttu selle summa võrra hageja vähendas nõuet. Kohus leiab, et võla tasumisega on kostja hagi põhivõla osas õigeks võtnud. Poolte vahel on vaidlus viivise nõudmise seadusliku aluse ja viiviste suuruse üle. Lepingu sõlmimise ajal 24.08.2001 kehtinud tsiviilkoodeksi § 231 lg 1 nägi ette rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgniku kohustuse maksta viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. AS peadirektori 10.11.2000 käskkirjaga nr XXX kinnitatud, lepingu sõlmimise ja võlgnevuse tekkimise ajal kehtinud teenuste kasutamise üldtingimuste punkti 8.10. kohaselt -l on õigus nõuda kliendilt viivist arvete tasumisega hilinemise eest. Viivist arvestatakse maksetähtajale järgnevast kalendripäevast 0,15 % tasumata summast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. 24.08.2001 liitumislepingu kohaselt on kasutamise üldtingimused lepingu lahutamatu lisa. Lepingule allakirjutamisega kohustus kostja seega tasuma arvete tasumisega viivitamise korral viivist lepingus sätestatud suuruses. VÕS § 113 lg 1 võlgnevuse tekkimise ajal kehtinud redaktsiooni (01.07.2002 – 27.12.2003) järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja võlgnikult, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, nõuda viivitusintressi (viivis) kuni käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud suuruseni. Kui lepinguga on ette nähtud suurema intressi maksmine, kui on sätestatud käesoleva seaduse §-s 94, võib nõuda ka sama suurt viivist. Ka hagi esitamise ajal ja käesoleval ajal kehtiva VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 94 sätestatud intressimääras, millele lisandub 7 % aastas. Vastavalt VÕS RS §-le 14 VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud intressimäära kohaldatakse alates Eesti liitumisest Euroopa Liiduga 01.05.2004. Kohus leiab, tõendamata ja paljasõnaline on kostja väide, et ta soovis arveid tähitud postiga. Pooltevahelises liitumislepingus märkused ja eritingimused puuduvad. Kostja poolt kohtule esitatud kirjalikest vastustest ei nähtu, kas, millal ja mil viisil kostja teatas hagejale soovist saada arveid tähitud postiga. Kohus leiab, et kostja vastavad väited on otsitud. Kostja asumine seisukohale, et ta ei ole arveid saanudki ja seetõttu ei saa arvestada viivist arvete tasumisega viivitamise eest, on pahatahtlik ja kantud soovist kohustuse rikkumisega kaasnevast vastutusest

vabaneda. Arved on kostjale saadetud lepingus näidatud aadressil XXX. Kostja on ise kaudselt kinnitanud, et elab sellel aadressil: nimelt kostja püüdis põhjendada hageja pahatahtlikkust muu hulgas asjaoluga, et hageja, olles teadlik kostja elukohast XXX, esitas hagi Pärnu Maakohtusse. Kohus märgib siinkohal, et hagi esitati kostja rahvastikuregistrisse kantud aadressi XXX järgi. Kohtul puudub alus kahelda, et kostja on arved tähtaegselt kätte saanud. Vaidluse all ei ole, et kostja oma maksekohustust rikkus ja selle eest oli liitumislepingus ette nähtud viivise arvestamine 0,15% päevas. Kostja on pärast hagi esitamist võla tasunud. Sellega on kostja võla olemasolu tunnistanud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal seadusest ja pooltevahelisest lepingust tulenev õigus nõuda viivist. Ka ei ole kostja väitnud, et ta rikkumise eest ei vastuta (VÕS § 113 lg 4). Seega on viivisenõude üldised eeldused täidetud ega ole vaidluse all. Eeltoodust lähtudes on viivise nõue õiguslikult põhjendatud ja seaduslik. Viivis on õiguskaitsevahend, mida saab kohaldada kohustuse rikkumise korral. Seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka muul alusel hüvitatava kahju suuruse arvestamist, kuna antakse võimalus nõuda viivitamise eest minimaalset hüvitist kindlaksmääratud summas (viivise kompensatsiooniline iseloom). Viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Kohus leiab, et asjakohane ei ole kostja väide, et viivisenõue on alusetu seetõttu, et hagejale kahju tekkimine ei ole võimalik hageja poolt miljardilise kasumi teenimise tõttu. Ainuüksi asjaolu, et hageja teenib kasumit, ei välista kahju tekkimist. Lisaks kohus märgib järgmist. teenuste kasutamise üldtingimuste punkti 8.1. kohaselt osutatakse kliendile üldjuhul teenuseid krediidipõhimõttel, s.t. kliendil on õigus kasutada arveldusperioodi kestel teenuseid krediidilimiidi ulatuses ja teenuste eest tasumine toimub tagantjärele. Kostjaga sõlmitud liitumislepingus on krediidilimiit määratud, seega ei olnud poolte vahel kokku lepitud teistsugust arveldamise korda ja kostja kasutas üldtingimustele vastavalt teenuseid krediidina. Sellest tulenevalt oli hageja kohustatud tagama kvaliteedinõuetele ja teenusekirjeldusele vastava teenuse osutamise oma vahendite arvelt. Kohus leiab, et hagejale on kahju tekkinud sellega, et võlgnetava summa ulatuses kostja sisuliselt kasutas mitme aasta vältel hageja rahalisi vahendeid, mistõttu hagejal endal puudus võimalus neid vahendeid kasutada oma huvides ja parima kasumlikkusega. Hageja on esitanud hagi seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul. Kohus on seisukohal, et aegumistähtaja jooksul nõude esitamine ei ole vastuolus tsiviilsuhetes valitseva hea usu põhimõttega, vastasel juhul kaotaks aegumistähtaeg oma mõtte. Kostjal ei saanud olla tekkinud arvamust, et hageja võlgnevuse tasumist ei nõua. Samuti oli kostja teadlik, et arvete tähtaegselt tasumata jätmise korral võidakse nõuda viivist. Hageja on arvestanud viiviseid võlgnevuse tekkimisest hagi koostamiseni, mitte kogu viivitamise aja eest. Samuti hageja, tegutsedes heas usus, vähendas viivisesummat põhivõla suuruseni. Eeltoodu alusel kohus leiab, et kostja väited hageja pahatahtlikkusest on põhjendamatud. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldas, jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese

astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Kohus juhib tähelepanu, et menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldus esitatakse asja menetlenud kohtule, mitte nimeliselt asja menetlenud kohtunikule. Harju Maakohtu tööjaotusplaani kohaselt menetlevad menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldusi kohtunikuabid.

Heli Käpp Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.