Tsiviilasja number
2-06-14207
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ülle Jänes ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
04. mai 2007, Tallinn
Tsiviilasi
OÜ A Õigusbüroo hagi P.S vastu laenulepingust tuleneva võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.12.2006 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ A Õigusbüroo apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
16. aprill 2007, avalik kohtuistung
Menetusosalised ja nende
Hageja OÜ A Õigusbüroo (reg. kood xxxxxxxx, asukoht x), esindaja Lennart Oja
esindajad
Kostja P.S (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x), esindaja Aarne Akerberg
Jätta Harju Maakohtu 21.12.2006 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest. Asjaolud ja menetluse käik OÜ A Õigusbüroo esitas P.S vastu 06.06.2006 Harju Maakohtule hagi 78 099 krooni, s.h 65 000 krooni tagastamata laenuna ja 13 099 krooni viivitusintressidena väljamõistmiseks. Kostja vormistas 10.06.1999 võlakirja, milles kinnitas, et on laenanud H. P 65 000 krooni kolmeks kuuks. 23.03.2006 sõlmisid H. P ja OÜ A Õigusbüroo nõude loovutamise lepingu, millega viimane omandas loovutajalt nõude P.S vastu 65 000 krooni. Samal päeval vormistas
hageja kostjale nõude loovutamise teate ja võlanõude, milles nõuti võla tasumist uuele võlausaldajale. Hageja väitis, et kostja ei ole vaatamata H. P ja hageja korduvatele suulistele pöördumistele laenu tagastanud. Kostja on oma kohustusi rikkunud tahtlikult. Kostjale ei saanud võetud kohustus teadmata olla. Kohustuse tahtliku rikkumise korral on nõude aegumise tähtaeg 10 aastat. Laenu tagastamise kohustus tekkis 09.09.1999. Hagiavalduse koostamise seisuga on kostja viivitanud kohustuse täitmisega 2453 päeva. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 231 alusel peab kostja tasuma seadusjärgset viivist arvestusega 3% viivitatud maksesummalt aastas. Kostja hagi ei tunnista. Kostja leidis, et hagi on aegunud. Hageja sai oma väidetavast õiguste rikkumisest teada 10.09.1999. Hagi aluseks oleval laenulepingul põhinev nõue tulnuks esitada hiljemalt 01.07.2005. Põhinõude aegumisega aegus ka kõrvalnõue. Hagiavalduse väited korduvatest pöördumistest kostja poole ei ole õiged. Esimene pöördumine oli 2006 märtsis ja selleks ajaks oli nõue juba aegunud. Samuti ei ole hageja nõue põhjendatud. Kostjal olid kokkulepetest H. P ja H. S rahalised vastunõuded, millega kostja on oma võla tasaarvestanud. Esimese astme kohtu otsus Kohus jättis vaheotsusega rahuldamata OÜ A Õigusbüroo hagi P.S vastu 10.06.1999 laenulepingul põhineva täitmisnõude tuvastamises seoses nõude aegumisega. Kohus leidis, et 10.06.1999 laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg lõppes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 146 lg 1 sätestatud üldise reegli järgi 30.06.2005. Kohus leidis, et kostja käitumine ei ole hinnatav kohustuse tahtliku rikkumisena. Süü vastutuse alusena on suhe isiku teadvuse (arusaama ja veendumuste) ning teo tagajärje vahel. Tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal lähtuti süü vormide määratlemisel õiguse, s.h kriminaalõiguse üldisest mõttest. Tsiviilõiguses mõisteti tahtlusena teo negatiivsest iseloomust arusaamist ja sellega kaasnevate tagajärgede soovimist või nende saabumise teadlikku möönmist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kostja on jätnud võlakirjas näidatud raha tagastamata veendumuses, et nõue on laenutaja ja tema elukaaslase vastu suunatud nõuetega tasaarvestatud. Kostja on oma arusaama ja veendumuse laenutajale hiljemalt 2002 suvel teatavaks teinud. Kostja arusaama võis süvendada laenutaja poolt pärast vastastikuste seisukohtade esitamist nõuete esitamata jätmine. Hageja väide selles, et kostjale on korduvalt nõudeid esitatud, ei ole kooskõlas kostja vande all antud seletuse ja tunnistajate ütlustega. Kostja vande all antud seletus ja tunnistajate ütlused on kooskõlas selles, et nende vahel oli lisaks laenusuhtele teisi rahalise iseloomuga kohustusi, mille põhjendatuse ja täitmise üle esinesid erimeelsused. Kostja on oma seiskoha vastastikuste suhete kompleksis laenuandjale teatavaks teinud. Kostja on väidetavalt oma kohustuse temale kuulunud nõuetega tasaarvestanud. Kohus leidis, et kostja arusaam oma kohustuse mittetäitmise põhjustest (vastunõude olemasolu) ja sellega kaasnevast tagajärjest (kohustuste lõppemine tasaarvestusega) ei ole hinnatav kohustuse tahtliku rikkumisena. Kohus leidis, et vaidluses ei oma määravat tähendust asjaolu, kas kostja ja tunnistajate vaheline vaidlus laenulepingu täitmise ja/või muude asjaolude üle toimus 2001 või 2002 suvel. Seaduse kohaselt ei mõjuta see aegumise tähtaja kulgemise arvestamise algust. Laenutaja sai oma väidetavast õiguste rikkumisest teada 10.09.1999. Ka juhul, kui õiguse rikkumise ajaks lugeda kostja poolt kohustuse täitmisest keeldumist 2002 suvel toimunud diskussioonis, lõppes aegumistähtaeg 2005 aastal. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
2(4)
OÜ A Õigusbüroo esitas apellatsioonkaebuse, milles palus jätta aegumine kohaldamata, maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada. Hageja leidis, et maakohus ei ole piisavalt tuvastanud ning on tähelepanuta jätnud asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning sellest tulenevalt ebaõigesti kohaldanud TsÜS-is aegumise kohta sätestatut. Kostja ei ole tõendanud, et kostjapoolne kohustuse rikkumine ei olnud tahtlik ning seetõttu oleks võlasuhte aegumisele tulnud kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatut. Kostja kinnitas, et ta on ülalnimetatud laenulepingu sõlminud, kuid väitis, et kostjal oli õigus tasaarvestada laenulepingust tulenev nõue nõuetega H. P ning H.S vastu. Kostja seletused ning tunnistajate ütlused on omavahel vastuolus selles osas, kas kostjal oli nõudeõigus H. S, H. P või AS S vastu või mitte. Kostja seletuste kohaselt oli eelnimetatud isikutel kohustus tasuda kostjale töötasu, tunnistajate ütluste kohaselt vastavaid kohustusi ei eksisteerinud. Hageja leiab, et kuna kostja seletused nimetatud asjaolu kohta on vastuolus tunnistajate seletustega, ei ole kostja väide vastunõude olemasolu ning sellest tulenevalt laenulepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmise põhjendatuse kohta tõendatud. Tunnistaja H. S ütluste kohaselt vahendas kostja kinnistu müüki kuni 2002 aastani. Tunnistaja selgitas, et kostja ei aidanud kinnistule ostjat leida ega osalenud ka muul moel kinnistu müügilepingu ettevalmistamisel ega sõlmimisel ning seetõttu ei ole kostjal ka õigust tunnistajalt vahendustasu nõuda. Tunnistaja ütluste kohaselt nõudis kostja AS S tegevusega seoses raha nii H. S kui ka H. P, mõlemad keeldusid sellest ning H. P selgitas kostjale muuhulgas, et kostja väidetavad töötasu nõuded ning sõlmitud laenuleping ei ole omavahel seotud. Tunnistaja H. P kinnitas H.S ütlusi kinnistu müügi vahendustingimuste ning kostja osaluse kohta kinnistu müümisel ning selgitas täiendavalt, et H. S kuulunud maja müüdi alles 2003. H. P selgitas, et kostjal ei olnud ka muid nõudeid H. P, H.S ega AS S vastu. Kostja ja H. P on pidanud AS-ga S seotud läbirääkimisi fondidest abirahade taotlemise üle kostja poolt, kuid kuna abirahad jäid saamata, ei tekkinud kostjal ka nõudeõigust H. P või AS S vastu. Kostja väitis, et 1999 saadud laen oli tegelikult ettemaks, mis pidi katma kostja tehtud töö tasu. TsK § 174 sätestab, et ühepoolne keeldumine kohustiste täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine ei ole lubatud. Hageja leiab, et kostjal ei olnud õigust muuta laenulepingust tuleneva võlasuhte eesmärki ja olemust ning lepingust tulenevate kohustuste sisu ning seetõttu ei saa kostja ka saadud laenu ühepoolselt töötasuks lugeda. Hageja on seisukohal, et kuivõrd kostja ei esitanud dokumentaalseid tõendeid selle kohta, et kostjal on nõudeõigus H. P vastu ning et kostja sellekohased seletused on vastuolus tunnistajate ütlustega, ei ole kostja väited nõudeõiguse olemasolu piisavalt tõendatud. Hageja arvates tuleb kostja seletuste hindamisel samuti arvesse võtta asjaolu, et kostjal on põhjendatud huvi kostja ja H. P vaheliste suhete olemuse esitamiseks sellisena, mis võiksid võimaldada nimetatud suhete tõlgendamist haginõuet välistavate asjaoludena. Hageja on seisukohal, et see, kas kostjal oli nõue H. P vastu või mitte, omab kostjapoolse laenulepingust tuleneva kohustuse rikkumise subjektiivse poole kindlaks tegemisel olulist tähtsust. Vastustaja seisukoht P.S ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 21.12.2007 vaheotsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, siis ei vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata.
3(4)
TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Esitatud apellatsioonkaebus ei võimalda maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid teisiti hinnata. Vaidlus puudub selles, et nõude aluseks on 10.06.1999 sõlmitud laenuleping, mille alusel sai kostja laenu H. P summas 65000 krooni kolmeks kuuks. Maakohus tuvastas otsuses nimetatud tunnistajate H.S ja H.P ütlustega ja vande all antud kostja P.S seletusega, et hageja õiguseelneja oli teadlik juba 2001 suvel, et kostja on hageja nõude tasaarvestanud ja ta ei kavatse laenu seetõttu tagasi maksta. Asjaolu, et tunnistajad ei pidanud nõudeid omavahel seotuks, ei anna alust aegumise mittekohaldamiseks. Maakohus on põhjalikult tunnistajate ütlusi analüüsinud ning seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu poolt tuvastatud asjaolude uut tuvastamist. Vaidlus puudub selles, et nii töötasu kui ka laenu nõue on rahalised nõuded ning seetõttu samaliigilised ja tasaarvestatavad. Vaidlus puudub ka selles, et peale 2001 või 2002 suvel toimunud jutuajamist poolte vahel pole hageja õiguseelneja kostjale rohkem nõudeid esitanud. Kui H. P leidis, et kostjal puudub nõue, mida tasaarvestada, pidanuks ta sellest teatama kostjale ja esitama nõude kohtule tähtaegselt. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsK § 234 lg 1 kohaselt lõpeb kohustis samaliigilise vastunõude tasaarvestamisega ja lg 2 kohaselt on tasaarvestamiseks küllaldane ühe poole avaldus. Kohus ei pidanud tuvastama tasaarvestatava nõude olemasolu või selle puudumist, sest aegumise kohaldamisel ei oma see mingit tähtsust. Maakohus leidis õigesti eelneva alusel, et kostja käitumine ei ole hinnatav tahtliku rikkumisena. Ka on maakohus õigesti leidnud, et H. P sai oma õiguste rikkumisest teada juba 10.09.1999, mil oli laenu tagastamise tähtaeg (t.l.10). Hagi esitati kohtule alles 06.06.2006. Kuna hageja nõue on aegunud, siis jättis maakohus põhjendatult rahuldamata OÜ A Õigusbüroo hagi P.S ́i vastu. Ülaltoodu alusel ei anna ükski kaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
R. Allikvere
Ü. Jänes
U. Reinola
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.