kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu
otsuse
avalikult
teatavakstegemisest.
Riigikohtus
võib
menetlusosaline
menetlustoiminguid teha ja avaldusi ning taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
1.H.K esitas S. D vastu Harju Maakohtule hagi 241 061 krooni väljamõistmiseks.
2.Hageja andis kostjale laenu 29.06.1999-27.09.1999 kokku summas 16000 USD järgmiselt: 29.06.1999 550 USD, 15.07.1999 300 USD, 18.07.1999 3850 USD, 26.07.1999 1000 USD, 18.08.1999 400 USD, 25.08.1999 5250 USD, 21.09.1999 2150 USD, 27.09.1999 2500 USD. Poolte vahel on sõlmitud vastavad laenulepingud, kostja on allkirja kirjutamise ajal saanud raha. Laenu tagasimaksmiseks määrati erinevad tähtajad, viimane oli 14.01.2000. Pooled ei ole sõlminud kokkuleppeid võla vähendamise või tähtaja pikendamise kohta. Lepingutega oli ette nähtud, et kostja maksab intressi igakuiselt.
3.Menetluse käigus suurendas hageja nõuet viivise näol ja samas loobus intresside nõudest 48 212 krooni (menetlus intresside osas lõpetatud 14.12.2005 hagist loobumise tõttu). Kõik laenusummad pidid olema tasutud 2000 jaanuaris. Lepingutes oli kokkulepe viivise suuruses 1 % päevas tasumata summalt. Alates 2000 jaanuarist kuni hagi täpsustamiseni 02.12.2005 on üle 2200 päeva ning viivisesumma 4 miljonit krooni. Laenu andmisel võrdus 1 USD 15, 50 krooniga ja hagi esitamise ajal 12, 05 krooniga. Arvestades valuutakursi langust ning tarbijahinnaindeks kasvu 6 aasta jooksul üle 25% on hageja saanud otsest kahju valuutakursi langusest 55 152 kroon ja inflatsioonist 62 000 krooni, kokku 117 152 krooni, mida poleks olnud, kui kostja oleks lepingut täitnud. Hageja palub välja mõista viivised 207 152 krooni ja põhivõla 192 848 krooni.
4.Kostja hagi ei tunnista. Kostja ei vajanud sellist laenu. Lepingutes on märgitud, et laen anti tootmise arendamiseks, kuid kostja oli lepingute sõlmimise ajal illegaal ega saanud majandustegevust arendada. 1999 töötas hageja ise AS-s S, mis kuulus faktiliselt kostjale, kuid kostjal ei olnud firmat võimalik vallata seaduslikul alusel. Kostja kirjutas alla laenulepingutele hageja sunnil ning sageli olid blanketid tühjad ja hageja täitis lepingu tingimused pärast kostja poolt blanketi allkirjastamist, kasutades ära kostja illegaalset olukorda. Hageja ähvardas ja nõudis laenulepingute allkirjastamist kostjalt, kuid laenulepinguga ei ole toimunud raha üleandmist. 1999 septembrist–detsembrini sundis hageja kostjat alla kirjutama maksegraafiku võla kustutamiseks kolme tundmatu mehe juuresolekul ja kuna kostja keeldus sellele alla kirjutamast, siis sundis hageja kostjat kirjutama, et maksegraafikule on alla kirjutatud ilma sunnita, mis ei ole tõsi. Hageja ei ole tõendanud, et raha on kostjale üle antud, lepingud on rahatud. Esimese astme kohtu otsus
5.Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja S.D H.K kasuks põhivõlga 192 848 krooni ja viivist 117 152 krooni, kokku 310 000 krooni.
6.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et nad sõlmisid ajavahemikul 29.06.1999-27.09.1999 kaheksa laenulepingut kokku summas 16 000 USD. Seega vastavad laenulepingud TsK § 273 sätestatud vorminõudele.
7.Kostja ei ole tõendanud asjaolu, et hageja on teda sundinud märgitud kaheksale laenulepingule alla kirjutama, seega leiab kohus, et poolte tahe oli lepingutele allakirjutamisel suunatud nendevahelisele laenusuhete tekitamisele. TsK § 272 lg 1 järgi on laenusuhe reaalne leping ja leping loetakse sõlmituks laenu andmise momendist. Kõigil laenulepingutel on ühesugune sisu ja nimelt, et hageja võimaldab kostjale laenu tootmise arendamiseks. Kostja väitis, et tema oli Eestis illegaal ning ta ei saanud Eestis äri ajada, mistõttu tal ei olnud laenu vaja ja ta seda ka tegelikult ei saanud. Kostja poolt
kohtule esitatud KMA kiri tõendab küll asjaolu, et kostja on alates 14.06.2002 kuni 13.06.2007 Eestis elamiseks elamisluba, kuid nimetatu ei tõenda seda, et kostja ei võinud saada hagejalt 1999 laenu.
8.Hageja selgitas, et ta andis raha kostjale enne lepingute allakirjutamist. Kostja väited lepingute rahatusest on tõendamata. Kostja kirjutas vähese aja jooksul, s.o 3 kuu jooksul alla kaheksale laenulepingule kokku summas 16 000 USD tootmise arendamiseks, samas väidab, et tal ei olnud raha vaja, sest ei saanud äri ajada, ja samas ei ole ta tõendanud, et teda sunniti kõigile kaheksale lepingule alla kirjutama. Kostja väited lepingute rahatusest on vastuolus tema enda käitumisega.
9.Hageja leiab, et lepingud pidid olema täidetud hiljemalt 2000 jaanuaris, millele kostja vastuväiteid ei esitanud. Seega on kostja alusetult keeldunud saadud laenu tagastamast, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista laenusumma, mille hageja arvestas kroonidesse hagi esitamise seisuga 13.05.2005 vastavalt 192 848 krooni.
10.Pooled olid lepingutes kokku leppinud ka viivises 1% tasumata võlalt. Viivise kokkulepe on kirjalik ja vastab seega TsK § 191 lg 2 sätestatud kirjaliku vormi nõudele. Õige ei ole kostja väide, et hageja nõuab intressi ja pole viivist nõudnud. Intresside nõudest hageja loobus menetluse käigus ja esitas viivisenõude. Hageja märkis, et ta on valuutakursi vahest ja inflatsioonist tingituna kandnud kahju tagastamata laenu eest arvates 2000 jaanuarist kokku 117 152 krooni. Kostja ei ole hageja väidetavale kahjule ega viivise arvestamisele vastuväiteid esitanud, mistõttu tuleb viivis kostjalt välja mõista kooskõlas TsK § 194 lg 1. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
11.S. D esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata.
12.Õigussuhete tekkimise momendil kehtinud TsK § 272 lg 2 kohaselt laenuleping on reaalne leping, mis loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Laenulepingute teksti kohaselt „K. H võimaldab D. S laenu”. Tegelikult ei andnud hageja kostjale laenu poolte vahel allakirjutatud laenulepingute alusel. Poolte vahel tehingu teostamine peab olema tõendatud laenusaaja poolt allkirjaga, et laen on tema poolt kätte saadud. Hageja poolt ei ole esitatud ühtegi kviitungit või kostja allkirja raha üleandmise kohta, mis tõendaks, et hageja on oma kohustuse täitnud ja on andnud õigeaegselt lepingutes kokkulepitud rahasummad üle.
13.Kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata kostja ütlused, et hageja ähvardas kostjat firma pankrotiga ja avalduse esitamisega politseisse ja migratsiooniametisse sellest, et kostja viibib Eestis illegaalselt. Võttes arvesse olukorra väljapääsmatust, allkirjastas kostja hageja poolt nõutavad lepingud, kuid ei andnud ühtegi korda hagejale allkirja raha saamise kohta. Vastustaja seisukoht
14.H.K ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
15.Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 24.10.2006 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata.
16.TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse
või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Esitatud apellatsioonkaebus ei võimalda maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid teisiti hinnata.
17.Õige on kostja seisukoht, mille kohaselt on õigussuhete tekkimise momendil kehtinud TsK § 272 lg 2 kohaselt laenuleping reaalne leping, mis loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Maakohus on asjas esitatud tõendeid hinnates õigesti leidnud, et hagi aluseks olevad laenulepingud on sõlmitud poolte poolt ja raha üleandmine on toimunud. Raha üleandmist kinnitab ka apellatsiooniastmes hageja poolt tõendina esitatud maksegraafik, kus kostja tunnistab saadud laene ja kohustub 01.10.1999 koostatud omakäelise graafiku alusel saadud laenusid tagastama. Graafiku koostamist pole kostja eitanud ka esimese astme kohtus, kuid on väitnud, et seda graafikut sundis teda koostama hageja. Kolleegium andis võimaluse kostjal oma vastuväiteid 01.10.1999 maksegraafikus sisalduvale esitada ja esitada ka vastavaid tõendeid, mis võimaldaks maksegraafikut teisiti hinnata või tõendite hulgast välja jätta, kuid kostja esindaja seletuse kohaselt selliseid tõendeid kostjal ei ole.
18.Ülaltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.
19.Hageja esitas ringkonnakohtule taotluse kohtukulude hüvitamiseks õigusabi eest summas 3500,00 krooni. Taotlus kuulub kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja 8 ja 61 lg 1 p 1 alusel rahuldamisele.
R. Allikvere
Ü. Jänes
U. Reinola
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.