Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

18.12.2003 esitas hageja AS-le Eesti Raudtee kinnitamiseks söe veomahud 2004 jaanuariks. AS Muugafertek on esitanud AS-le Stivis 12.01.2004 arve nr 16 summas 251 690, 46 krooni (213 297 krooni ilma käibemaksuta), tasumata on 71 178, 46 krooni. Viidatud arve aluseks oli AS Eesti Raudtee poolt hagejale esitatud arve nr 5702610, summas 76 593 krooni (ilma käibemaksuta), AS Eesti Raudtee poolt hagejale esitatud arve nr 5702155 summas 87 108 krooni (ilma käibemaksuta), AS Eesti Raudtee poolt hagejale esitatud arve nr 5701953 summas 37 064 krooni (ilma käibemaksuta), AS Eesti Raudtee poolt hagejale esitatud arve nr 57019588 summas 30 080 krooni (ilma käibemaksuta). AS Eesti Raudtee arvete nr 5702610, 5702155, 5701953 ja 5701588 summa, millest on maha arvatud tasu etteandmise ja äratoomise eest, moodustab kokku seega 213 977 krooni (251 690, 46 krooni koos käibemaksuga), hageja on esitanud kostjale arve nr 16. AS Muugafertek on esitanud AS-le Stivis 16.01.2004 arve nr 45, summas 204 971, 90 krooni (173 705 krooni ilma käibemaksuta), mis on tasumata. Viidatud arve aluseks oli AS Eesti Raudtee poolt hagejale esitatud arve nr 5703727 summas 129 187 krooni (ilma käibemaksuta), AS Eesti Raudtee poolt hagejale esitatud arve nr 5703467 summas 6333 krooni (ilma käibemaksuta), AS Eesti Raudtee poolt hagejale esitatud arve nr 5703146 summas 9453 krooni (ilma käibemaksuta), AS Eesti Raudtee poolt hagejale esitatud arve nr 5702801 summas 45 332 krooni (ilma käibemaksuta). AS Eesti Raudtee arvete nr 5703727, 5703467, 5703146 ja 5702801 summa, millest on maha arvatud tasu etteandmise ja äratoomise eest, moodustab kokku seega 173 705 krooni (204 971, 90 krooni koos käibemaksuga), hageja on esitanud kostjale arve nr 45. AS Muugafertek on esitanud AS-le Stivis 19.01.2004 arve nr 56 summas 360 086, 44 krooni (305 158,00 krooni ilma käibemaksuta), arve on tasumata. Viidatud arve aluseks oli AS Eesti Raudtee poolt hagejale esitatud arve nr 5704325 summas 199 597 krooni (ilma käibemaksuta), AS Eesti Raudtee poolt hagejale esitatud arve nr 5704200 summas 84 569 krooni (ilma käibemaksuta), AS Eesti Raudtee poolt hagejale esitatud arve nr 5704212 summas 25 512 krooni (ilma käibemaksuta). AS Eesti Raudtee arvete nr 5704325, 5704200 ja 5704212 summa, millest on maha arvatud tasu etteandmise ja äratoomise eest, moodustab kokku seega 305 158 krooni (360 086, 44 krooni koos käibemaksuga), hageja on esitanud kostjale arve nr

3(13)

AS Muugafertek on esitanud AS-le Stivis 08.03.2004 arve nr 185 summas 75 767, 33 krooni (64 209, 60 krooni ilma käibemaksuta), arve on tasumata. Viidatud arve aluseks oli AS Eesti Raudtee poolt hagejale esitatud arve nr 5715703 summas 50 166, 90 krooni (ilma käibemaksuta), AS Eesti Raudtee poolt hagejale esitatud arve nr 5715915 summas 14 042, 70 krooni (ilma käibemaksuta). AS Eesti Raudtee arvete nr 5715703 ja 5715915 summa moodustab kokku seega 53 209, 60 krooni (75 767, 30 krooni koos käibemaksuga), hageja on esitanud kostjale arve nr 185. Asjaolu, et hageja on kostjale esitanud arved just kostjale osutatavate ekspedeerimisteenuste eest, nähtub sellest, et AS Eesti Raudtee arvetel sisalduvaks kaubaks on AS Stivis poolt tellitud süsi (VHN kood 27011900), AS Eesti Raudtee koondkaartidel on märgitud jaamaks AS Stivis haruraudtee (081807). Asjaolu, et hageja ise on tasunud AS Eesti Raudtee poolt esitatud arved, kinnitavad temale esitatud arvete peal olevad pealdised. Hageja nõuab kostjalt lisaks põhivõla tasumisele ka viivist 9% aastas tasumata summadelt, arvestades aasta kestvuseks 365 päeva, nõuab hageja kostjalt viivist 0,0246575% (9% / 365) tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Kostja kohustus tasuda hagejale tasumata arved tuleneb ka lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast ning asjaolust, et vastavalt rahvusvahelisel kaupade veol kehtivatele kaubandustavadele peab saatja hüvitama ekspedeerijale kulutused, mis on tekkinud seoses ekspedeerimisteenuste osutamisega. Kostja hagi ei tunnista. Oma majandustegevuse kohaselt on kostja stividor/laadija, osutades teenuseid kauba laadimisel transpordivahenditele/transpordivahenditelt. Kostja ei oma kaupa ning ei ole kauba saatja, majandustegevus ei eelda ekspedeerimisteenuse kasutamise vajadust, sest tegeleb kaupade maha- peale- ja ümberlaadimisega ning kauba ladustamisega vabas tollitsoonis oma territooriumil. Hageja sõlmis 01.03.1999 kostjaga lepingu nr. 05/T-99 saatja veose ümberlaadimiseks, mille kohaselt osutas kostja veose ümberlaadimise teenuseid hagejale, aga mitte hageja kostjale. Hageja ja kostja vahel sõlmitud saatja kauba ümberlaadimise leping ei ole VÕS § 854 mõttes ekspedeerimisleping, mis reguleerib veoste vedamist saatja arvel, mida korraldab ekspedeerija saatja korraldusel. Väär on väide, et lepingu punktis 2.2 leppisid pooled kokku, et hageja täidab ekspedeerija kohustusi kostjale. Raudtee veokirjast, millised on raudtee veolepinguks saatja ja raudtee vahel, nähtub, et hageja kui saatja ekspedeerija on lepingu osapooleks. Hageja, olles saatja agent ja ekspedeerija Eestis, kooskõlas lepingu p. 1 saatja kaupade transiidil, eksportimisel ja importimisel veosemahtude ümberlaadimiseks laevadelt ja laevadele esitas kostjale kooskõlastamiseks veosemahtude kuuplaanid, mis on tõendatud kuuplaanide kooskõlastamisega. 19.01.2004 faksist on näha, et kauba saatja palub hagejat kinnitada laeva Volund/Odin ETA vastuvõtmist 30.01.2004 laadimiseks. Hageja korraldused laeva laadimiseks kinnitavad, et hageja kui kauba saatja ekspedeerija, millele on viide korralduse paremas nurgas ning hageja ekspedeerimisosakonna töötaja allkiri, annab kostjale korralduse kauba laadimiseks laevale. Hageja 11.06.2004 kirjad kostjale saatja Sibcoal Trading Ltd. söe laadimiseks laevale, 27.09.2004 kiri, milles hageja palub saatja nimel kinnitada laeva vastuvõtmine ja laadimine. Hageja ja AS Eesti Raudtee vahelisest lepingust ega lisast ei tulene, et hagejat käsitletakse kostja ekspedeerijana. Kauba vedamise korraldamisel on hageja kohustuseks sõiduki ja veotee määramine ja vedamiseks vajalike veolepingute sõlmimine (VÕS § 855 lg. 1 p. 1 ja 3). Hageja ja AS Eesti Raudtee on leppinud kokku teenuste tasumäärades, mida osutas AS Eesti Raudtee hagejale poolvagunite etteandmise ja äratoomise eest kostja haruteedele, s.t. sihtkohani, kuhu saatja korraldusel pidi hageja toimetama kauba selle ümberlaadimiseks laevale, transiitkauba raudteel vedamise lõpule viimine on kauba üleandmine saajale Eestis, s.o. kauba etteandmine

4(13)

kostja haruteedele selle ümberlaadimiseks laevale ja kauba edasi saatmine meretranspordiga kauba saajale välismaal. Raudtee veokirjadega on tõendatud, et saatja ekspedeerija Eestis on hageja. Poolte vahel kujunenud arvlemise praktikat kinnitavad lepingu lisad nr. 13 02.01.2002, nr. 13/03 01.10.2003 ja nr. 24 01.01.2004, milles lepiti kokku, et kostja tasub hagejale teenuste eest söega marki D puistes lastitud poolvagunite transportimisel Eesti piirilt kuni kostja üleandmis-vastuvõtuteedeni s.o veotasu, printsipaalsust ning vagunite etteandmise ja koristamise eest ning komisjonitasu ekspedeerimise eest, lisateenuste osas kokku lepitud ei ole. Kuna 2004 ei ole saatjad tasunud vagunite kasutamise, veeremi seismise ja rongide tõstmise eest, AS Muugafertek ja AS Eesti Raudtee poolt esitatud arvetes on tasu vagunite etteandmise ja äratoomise eest, mida kostja on hagejale üle kandnud kooskõlas lepinguga. Tasu vagunite ja haruteede kasutamise eest, ei ole kostja hagejale üle kandnud, sest ei lepingus ega selle lisades ei ole sätestatud tasu vagunite ja haruteede kasutamise ning mahajäetud rongide ületõstmise eest. Esimese astme kohtu otsus Kohus jättis hagi rahuldamata. Kohus leidis, et lepingus ega lisades ei ole kokku lepitud tasu vagunite seisuaja ning mahajäetud rongide ületõstmise eest. Seega ei nõustu kostja põhjendatult hageja poolt esitatud rahalise nõudega. Kohus leidis, et pooltel oli koostöösuhe, mida kajastavad nii leping kui erinevad kokkulepped lisades konkreetsete kohutuste kohta ja lepingu kontekstist tulenevalt ning lisade kohaselt ei saa pooltevahelist lepingut pidada ekspedeerimislepinguks VÕS § 854 lg 1 mõttes. Hageja esindaja selgitas, et tugineb oma nõudes lepingu punktidele 2.2, kus on sätestatud AS Muugafertek lepingulised kohustused, 2.1.3 ja 2.1.7, kus on sätestatud, et vastastikusel kokkuleppel täiendava tasu eest täidab kostja teisi ülesandeid. Hagiavalduses esile toodu kohaselt on hageja kostjale esitanud arved just kostjale osutatavate ekspedeerimisteenuste eest, lisaks selgitas hageja, et hagetavas summas sisaldab ka nõue seisuaja, vagunite kasutamise ja ülestõstmise eest. Kostja selgitas, et tasumata on söevagunite seisuaja eest nõutav summa, seda kinnitab ka AS Muugafertek juhatuse liikme kiri 15.03.2004. Seega luges kohus, et hagetav summa koosneb söevagunite seisuaja ja nn hüljatud rongide ülestõstmisega seotud summadest. 01.03.1999 lepingu kohaselt on kostja kohustuseks tagada hageja veoste ümberlaadimine ning võtnud endale kohustuseks kooskõlastada laevade töötlemiseks vastuvõtu kuupäevad, tagada vagunite etteanne-koristamine üleandmis- vastuvõtmisteedelt ja vastupidi, lahti krediteerida raudteedokumendis tellija aadressil saabunud kaubale, pidada vahetut kontakti kauba siseveo küsimustes, teostada kauba laadimist laevadele vastavalt väljastatud korraldustele ja laadimist vagunitesse ja autodele vastavalt firma jaotuskavale, vastastikusel kokkuleppel täiendava tasu täita teisi ülesandeid. Pooled on sõlminud eraldi kokkuleppe mark D söe transpordi osas. 02.01.2002 sõlmisid pooled lepingu lisa nr 13, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale teenuste eest söega mark D puistes lastitud poolvagunite transportimisel Eesti piirilt kuni kostja üleandmisvastuvõtuteedeni veotasu, printsipaal ning vagunite etteandmise ja koristamise eest ning komisjonitasu ekspedeerimise eest. Ainuüksi see konkreetne kokkulepe ei muuda koostöösuhete olemust, pealegi on vaidlus seisuaegade tasu maksmises. 01.01.2003 sõlmisid hageja ja AS Eesti Raudtee lepingu nr 4V/117/03 kaubavedudealase koostöö kohta AS Eesti Raudtee teedel, lepingu lisana 2/3 leppisid pooled kokku hinnad AS Eesti Raudtee poolt osutatavate teenuste eest: tasu printsipaalsuse eest; vagunite ja jaamateede kasutamise tasu; tasu mahajäetud või kinnipeetud ning ümberadresseeritavate vagunite kasutamise eest; tasu veeremi seismise eest jaamateedel.

5(13)

01.09.2003 sõlmisid pooled lepingule lisa nr 13/03, milles leppisid kokku uutes tariifides söega puistes lastitud poolvagunite transportimisel Eesti piirilt kuni kostja üleandmisvastuvõtuteedeni. Lepingu lisasse nr 23 on pooled küll märkinud, et kompanii poolt tasutakse kinnitatud veoste kuumahtude korral kulutused vagunite seismise, raudtee kasutamise, haruteede kasutamise ja mahajäetud vagunite kulude tasumist kostja poolt alates 01.01.2004, kuid lepingu lisa nr 24 kajastab, et pooled on annulleerinud lisa nr 23 alates 01.01.2004. Pooled on ka kokku leppinud, et lisa nr 24 kehtib kuni transpordi ja ekspedeerimislepingu sõlmimiseni poolte vahel, seega ilmneb eeltoodust, et pooled soovisid koostöösuhted ja õigused ning kohustused selgemalt reguleerida ning seda ka vagunite seisuaja ja kulutuste osas nn hüljatud rongidele. Selleni aga ei jõutud, sest poolte koostöösuhe aga lõppes 17.12.2004 ning sellest järeldub, et kokkulepet selles osas ei ole. Kirjalikud tõendid on kooskõlas ka tunnistaja M. S ütlustega seisuaegade ja tekkinud probleemi kohta. Kohus asus seisukohale, et leping punktist 2.1.3 ei tulene AS Stivise kohustust tasuda AS-le Muugafertek kulutusi seoses AS-ga Eesti Raudtee, vastupidiselt punkt 2.1.7 kohaselt tuli saavutada täiendav kokkulepe, mida aga ei kinnita lisa nr 23 ja 24. Tunnistajate ütlustest järeldub üheselt kostja väide saatja, menetlusosaliste ja AS Eesti Raudtee vaheliste arvelduste osas, et saatjale osutatud teenuste eest esitas hageja kostjale, kes täiendas arvet enda poolt saatjale osutatud kauba ümberlaadimise teenuste tasuga ja esitas arved saatjale, kes tasus korraga nii hageja, kui ka kostja arved. Peale saatjalt raha laekumist kostja arveldusarvele, kandis kostja raha hageja arveldusarvele, hageja poolt esitatud arvete alusel tasumäärade ja tariifide järgi, millest hageja ja kostja leppisid kokku lepingu lisades, saatja poolt tasutud rahast kostja tasus hagejale tema poolt saatjale osutatud teenuste eest: raudteeveotasu, printsipaal, vagunite etteandmine ja koristamine, komisjontasu ekspedeerimise eest. Tunnistaja I. F kinnitas, et peaaegu alati sai AS Stivis saatjatelt raha ka seisuaegade eest, kostja esindaja on selgitanud, et kauba saatjad keeldusid nimetatud kulu tema arvele üle kandmast. Nii kirjalikest tõenditest kui tunnistajate ütlustest ilmneb, et n.ö vagunite seisuaja eest tasu maksmise osas tõusetus pooltel 2003 aastal küsimus, kuid seda ei reguleeritud. Seega leidis kohus, et ainuüksi arvestades kostja poolset varasemat tasumist, ei saa olla see kohustuse tekkimise aluseks VÕS § 25 mõttes. Kuivõrd hagi põhinõude osas jäi rahuldamata, jäi rahuldamata ka viivisenõue. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus AS Muugafertek esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning alternatiivselt uue otsusega hagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Maakohus on jätnud olulises ulatuses põhjendamata, miks ta ei nõustu hageja väidetega ning ei ole analüüsinud kõiki tõendeid. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja peab tasuma hagejale viimase poolt reaalselt kantud kulutused AS Eesti Raudtee ees, mille kohta hageja on esitanud kostjale arved AS Eesti Raudtee poolt temale esitatud arvete pinnalt. Esialgne leping sõlmiti eesmärgiga osutada AS Stivis poolt AS-le Muugafertek ekspedeerimisteenuseid, märkimata konkreetseid kaubagruppe. Leping nägi ette AS Muugafertek kohustuse tasuda AS Stivis poolt teostatavate teenuste eest lepingu lisades näidatud tariifide järgi (lepingu p 2.2.5). Oma sisult on nimetatud lepingu näol tegemist ekspedeerimislepinguga, kus üks isik pidi korraldama veose vedamise teise isiku arvel. Lepingu lisaga nr 13 muutsid pooled lepingut ning nägid vastupidiselt ette, et seoses mark D söe transpordiga kohustub AS Stivis tasuma AS-le Muugafertek. Seega oli pooltel eraldi kokkulepe seoses mark D söe transpordiga, mille kohaselt kostja kohustus tasuma hageja

6(13)

ekspedeerimisteenuste eest. Ka tunnistaja M. S märkis, et söe transiidi puhul rakendati just seda skeemi, mitte teist skeemi. Teise variandi rakendamisel oleks poolte suhteid reguleerinud leping, s.t söe transiidi puhul ei kasutanud AS Muugafertek AS Stivis teenuseid, vaid vastupidi, AS Stivis kasutas AS Muugafertek ekspedeerimisteenuseid. Seega kasutas lisa 13 järgi AS Stivis AS Muugafertek ekspedeerijana mark D söe transpordi korraldamisel. AS Muugafertek korraldas AS Stivis klientide söe transportimise Eesti piirilt Muuga sadamasse. Kohus ei ole võtnud seisukohta hageja väite osas, et kostja ei omanud lepingut AS-ga Eesti Raudtee, kuid pidi kolmandate isikutega sõlmitud lepingute kohaselt tagama kolmandatele isikutele söevagunite kohaletoimetamise mööda Eesti raudteed Eesti piirist kuni Muuga sadamani. Hageja oli kohustatud sõlmima AS-ga Eesti Raudtee kliendilepingu, tellima AS-lt Eesti Raudtee vagunite vedamise ning tasuma kõik kulud (sealhulgas kulud vagunite kasutamise, vagunite seisuaja eest ning vagunite ülestõstmise eest) ning tasuma AS-le Eesti Raudtee viimase poolt esitatud arved. Puudub mistahes mõistlik põhjendus, miks peaks hageja võtma enda kanda kulud seoses AS-ga Eesti Raudtee, kui neid temale ei hüvitataks. Kohus on jätnud välja selgitamata menetlusosaliste arvamuse asjas tähtsust omavate asjaolude kohta. Kohus leidis õigesti, et pooled on sõlminud lisaga 13 eraldi kokkuleppe, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hageja teenuste eest söega puistes lastitud poolvagunite transportimisel Eesti piirilt kuni kostja üleandmist-vastuvõtuteedeni ning kostja pidi maksma hagejale selle eest tasu. Kohus on leidnud vääralt, et kuna pooled annulleerisid lepingu lisaga 24 lisa 23, siis puudus pooltel kokkulepe selles osas, kas kostja peab hagejale tasuma AS Eesti Raudtee arved vagunite kasutamise eest ning veeremi seismise eest jaamateedel, sealhulgas mahajäetud vagunite eest. Lisadega 23 ja 24 ei muutnud pooled varasemaid kokkuleppeid, mis sõlmiti lisaga 13. Lisas 13 ei olnud pooled samuti sõnaselgelt sätestanud, kas kostja tasub hagejale kulud AS Eesti Raudtee ees veeremi seismise eest jaamateedel ja mahajäetud rongide ülestõstmise eest, kuid see ei välistanud kostja poolt reaalselt hagejale nimetatud kulutuste tasumist. Poolte vahel ei ole olnud arutusel see, mida pooled soovisid taotleda lisadega 23 ja 24. Ka ei ole arutatud, miks pooled annulleerisid lisaga 24 lisa 23 ning kas pooled soovisid sellega välistada hageja nõude kostja vastu või mitte. Eelmärgitud asjaolude kohta ei ole küsitud selgitusi ka kohtuistungil ülekuulatud tunnistajatelt. Kuna maakohus on rajanud kohtuotsuse lisade 23 ja 24 tõlgendamisele, välja selgitamata poolte seisukohad selles küsimuses, on kohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Hageja leiab, et lisaga 24 lisa 23 tühistamine alates 01.01.2004 ei välista hageja nõuet. Ainuüksi asjaolu, et pooled avaldasid soovi tulevikus sõlmida eraldi transpordi- ja ekspedeerimislepingud, ei saa järeldada, et kostja ei peaks tasuma hagejale arveid vastavalt pooltevahel väljakujunenud praktikale ning seetõttu, et hageja oli kostja ekspedeerija lisa 13 kohaselt. Lisaga 13 muutsid pooled algselt kokkulepitud võlasuhted spetsiifiliselt seoses mark D söe transpordiga ning lisa 13 kohaselt kohustus kostja tasuma hageja (mitte vastupidi, nagu leping ette nägi) mark D söe ekspedeerimisteenuste eest. Aastatel 2002-2003 tasus kostja kokku 13 korral hageja poolt esitatud arveid, mille sisuks oli hageja poolt AS-le Eesti Raudtee tasutud arved veeremi seismise eest jaamateedel ja mahajäetud rongide ülestõstmise eest. Seega olid pooled lisaga 13 sõlminud kokkuleppe selles, et kostja tasub hagejale AS-le Eesti Raudtee tasutud summad veeremi seismise eest jaamateedel ja mahajäetud rongide ülestõstmise eest. Sellisele järeldusele jõuab ka lepingut tõlgendades. Kohus ei ole esitanud mitte ühtegi põhjendust, miks ei peaks kostja tasuma hageja poolt AS-le Eesti Raudtee tasutud summasid veeremi seismise eest jaamateedel ja mahajäetud rongide ülestõstmise eest alates 01.01.004. Ainuüksi asjaolust, et pooltel tekkisid lahkarvamused ning nad avaldasid soovi sõlmida täiendav leping, ei saa järeldada, et kostja ei

7(13)

pidanud alates 01.01.2004 tasuma hagejale viimase poolt kantud kulutusi AS Eesti Raudtee ees veeremi seismise eest jaamateedel ja mahajäetud rongide ülestõstmise eest. Hageja mõistis lisa 24 selliselt, et seni kuni pooled ei ole sõlminud täiendavat transpordija ekspedeerimislepingut, jätkub poolte vahel seni välja kujunenud praktika. Seda kinnitab muuhulgas ülalmärgitud asjaolu, et lisas 13 ei olnud pooled samuti sõnaselgelt sätestanud, kas kostja tasub hagejale kulud AS Eesti Raudtee ees veeremi seismise eest jaamateedel ja mahajäetud rongide ülestõstmise eest, kuid kostja tasus siiski nimetatud kulud. Kuna kostja teadis või pidi teadma, et hageja saab lisast 24 aru eelmärgitud viisil, s.t seni kuni uusi lepinguid ei sõlmita, jätkub senikehtinud praktika, siis tuleb lepingut ning lisa 24 tõlgendada selliselt nagu hageja seda mõistis. Kohus ei põhjendanud, miks oleks hageja pidanud võtma enda kanda kulutused AS Eesti Raudtee ees veeremi seismise eest jaamateedel ja mahajäetud rongide ülestõstmise eest, s.t miks selline kokkulepe oleks olnud mõistlik. Lisas 23 oli ette nähtud hageja tasu ekspedeerimise eest 0,12 USD/tonn, siis lisaga 24 vähenes nimetatud summa 0,06 USD/tonn. Seega arvestades seda, et hageja komisjonitasu vähenes 50% võrra, ei saa mõistlikult eeldada, et hageja oleks võtnud endale kohustuse hakata ise maksma AS Eesti Raudtee tasusid veeremi seismise eest jaamateedel ja mahajäetud rongide ülestõstmise eest. Kohus jättis tähelepanuta ning analüüsimata, missugused võlasuhted olid poolte vahel ning ei ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks pidi pooltevahelises majandustegevuses jääma kulu vagunite seisuaja ning vagunite ülestõstmise hageja kanda, kui kostjal tekkis õigus nimetatud kulu sissenõudmiseks kolmandatelt isikutelt. Ei saa mõistlikult asuda seisukohale, et hageja peaks kandma kulu suurusjärgus 1,5 miljonit krooni vagunite seisuaja ning vagunite ülestõstmise eest ning seda kulu saaks kostja nõuda teist korda sisse kolmandatelt isikutelt nendevahelise lepingu alusel. Kohus ei selgitanud, miks ei arvestanud tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud lisaga 13, s.t et ka varasemalt ei olnud poolte vahel kirjalikult fikseeritud, et kostja tasub ka AS Eesti Raudtee poolt hagejale esitatud arved veeremi seismise eest jaamateedel ja mahajäetud rongide ülestõstmise eest, kuid see ei välistanud kostja poolt enda kohustuste täitmist. Kohus ei ole arvestanud ka lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Nimelt on kostja tasunud hagejale ka 2004 veeremi seismise eest jaamateedel ja mahajäetud rongide ülestõstmise eest, mida kinnitab muuhulgas hageja raamatupidamise õiend, kust nähtub hageja poolt kostjale esitatud arved vagunite seisuaja eest. Kostja tasus 2004 vagunite seisuaja eest seitsmel korral täies ulatuses ning ühel korral osaliselt. Vagunite seisuaja eest tasumist kinnitab ka AS Stivis poolt AS Muugafertek arvete nr 70 ja 80 tasumine 18. ja 19. veebruaril 2004. Hageja märgib, et nimetatud tõendi esitamiseks esimese astme kohtus ei olnud hagejal põhjendust, kuna kohtus ei arutatud lisade 23 ja 24 sisu ja poolte vahel ei olnud vaidluse all küsimus sellest, kas kostja tasus veeremi seismise eest jaamateedel ja mahajäetud rongide ülestõstmise eest ka peale 01.01.2004. Täiendavalt ei ole kohus arvestanud lepingu olemust ja eesmärki. Kostja sõlmis kolmandate isikutega lepinguid, mille kohaselt ta võttis endale muuhulgas kohustuse söevagunite kohaletoimetamiseks Eesti Vabariigi piirilt kuni Muuga sadamasse ning nimetatud isikud kohustusid tasuma kõik reaalsed AS Eesti Raudtee kulud, sealhulgas kulud vagunite ja raudtee haruteede kasutamise eest, mis tekivad vagunite töötlemisaja suurenemise tõttu, mis on tingitud kinnikülmunud söe lahtiraiumise vajadusest. Kuna kostjal ei ole sõlmitud lepingut AS-ga Eesti Raudtee, siis täitis kostja kohustust nende vahel sõlmitud lepingu alusel hageja. Kohus ei ole põhjendanud, miks olukorras, kus kostja sai nõuda kolmandatelt isikutelt kantud kulusid veeremi seismise eest jaamateedel ja mahajäetud rongide ülestõstmise eest, ei pidanud kostja nimetatud hageja poolt kantud kulutusi hüvitama hagejale.

8(13)

Kohus ei ole lepingu tõlgendamisel täiendavalt arvestanud tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat, mille kohaselt pidi kostja söe transpordi korral kandma kulud ka veeremi seismise eest jaamateedel ja mahajäetud rongide ülestõstmise eest, sest seisuaja tekkimine ja rongi mahajätmine on tingitud ainult kostja tegevusest/tegevusetusest, mitte hagejast. Lisaga 13 leppisid pooled selgelt kokku, et hagejal on õigus saada tasu ekspedeerimise eest. Kohus asus vääralt seisukohale, et pooltevaheline võlasuhe ei ole käsitletav ekspdeerimislepinguna, vaid koostöösuhtena. Ühtegi põhjendust selle kohta, milline võlasuhe on koostöösuhe, kohus ei esita. Kohus ei selgitanud, miks ta ei nõustu hageja väidetega selle kohta, et kostja on võtnud oma 13.01.2004 kirjas omaks, et hageja on kostja ekspedeerija ning märkinud, et tehakse ettepanek maksta alates 01.01.2004 komisjonitasu ekspediitorteenuste eest tariifi järgi 0, 06 USD/t. Ka on tunnistaja A. T kinnitanud, et Stivis tellis Muugafertekilt ekspedeerimisteenust, söe puhul ka. Seega oli poolte võlasuhe tulenevalt poolte faktilisest käitumisest ja võlasuhte tõlgendusest ekspedeerimissuhe, s.t hageja kohustus korraldama kostja kliendi veose vedamise kostja arvel ning kostja kohustus maksma hagejale selle eest tasu. Väär on kostja poolt esitatud seisukoht, et kolmandad isikud, kelle sütt veeti, oleksid pidanud tasuma hagejale söe vedamise eest. Kostja on ka ise kinnitanud, et kolmandad isikud tasusid söe vedamise eest just kostjale. Lisaks puudub mistahes mõistlik põhjendus, miks oleksid kolmandad isikud pidanud tasuma söe vedamise korraldamise eest täiendavalt hagejale, kui kolmandate isikute ja Vastustaja vahel sõlmitud lepingute kohaselt pidid kolmandad isikud tasuma just kostjale kõik AS Eesti Raudtee arvetega kinnitatud tegelikult kantud kulutused vagunite ja raudtee haruteede kasutamise eest, mis tekivad vagunite töötlemisaja suurenemise tõttu, mis on tingitud kinnikülmunud söe lahtiraiumise vajadusest. Kohus asus vääralt seisukohale, et kostja poolt varasemat tasumist vagunite seisuaja eest ei saa käsitleda praktikana VÕS § 25 lg 1 mõttes ning tavana, mida isikud, kes seda liiki lepinguid vastaval tegevus- või kutsealal sõlmivad tavaliselt tunnevad ja enamasti arvestavad VÕS § 25 lg 2 mõttes. Hageja esitas tõendid selle kohta, et kostja tasus vagunite seisuaja eest alates 2002 ning on tasunud vagunite seisuaja eest ka 2004, so peale lisa 24 sõlmimist ja jõustumist. Kaks ja pool aastat on piisavalt pikk ajavahemik, et selle järgi otsustada, milline on pooltevaheline praktika. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei oleks kostja pidanud jätkama suhetes hagejaga väljakujunenud praktikat, mis on ühtlasi tavaks rahvusvahelise raudteetranspordi korraldamisel. Tuleb lugeda üldtuntuks, et kui kostja sõlmib kolmanda isikuga lepingu, mille kohaselt kostja kohustub toimetama vagunid Eesti piirilt Muuga sadamasse, siis peab kostja tasuma ka reaalsed kulutused, mis on võetud ette kolmanda isiku (ekspedeerija) poolt kostja lepinguliste kohustuste täitmiseks. Seda kinnitab eriti asjaolu, et kostja oli näinud ette, et AS Eesti Raudtee ees võivad tekkida kohustused seoses vagunite seisuajaga ning oli reguleerinud seda kolmandate isikutega sõlmitud lepingutes selliselt, et kolmandad isikud kohustuvad tasuma ka vagunite seisuaja eest. Kohtu seisukoht, et kostja ei pidanud tasuma hagejale, kuna väidetavalt ei ole kolmandad isikud tasunud kostjale, on väär ning ei vasta mõistlikkuse põhimõttele. Ei saa mõistlikult eeldada, et poole kohustus on sõltuvuses üksnes poole suvast (tasub, kui soovib seda) või kolmanda isiku poolt enda kohustuse täitmisest poolele. Ei oma tähtsust see, kas kostjale on tasutud kolmandate isikute poolt vagunite seisuaja eest ja mahajäetud rongide ülestõstmise eest, kuna hageja ei ole võlasuhtes kolmandate isikutega, vaid kostjaga. Hageja leiab, et kui nõustuda kostja väitega, et hageja ja kostja vaheline võlasuhe ei ole käsitletav ekspedeerimislepinguna, siis on nimetatud võlasuhe käsitletav käsunduslepinguna VÕS § 1 lg 2 ja VÕS § 854 lg 2 kohaselt. Hageja nõue kostja vastu tuleneb VÕS § 628 lg-st 3 kulude hüvitamiseks, mis tekkisid hagejal AS Eesti Raudtee ees seoses lepingu täitmisega. Seda kinnitab ka pooltevaheline praktika ning tunnistajate ütlused. Lepingu lisast 13 tulenes

9(13)

hageja kohustus osutada kostjale teenuseid seoses kostja ja kolmandate isikute vahel sõlmitud söe transiidiga. Hageja leiab, et kui asuda teoreetilisele seisukohale, et hageja ja kostja vahel puudus kokkulepe kostja poolt hageja kantud kulude tasumise osas vagunite kasutamise eest ning veeremi seismise eest jaamateedel, sealhulgas mahajäetud vagunite eest, tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt nimetatud kulutuste hüvitamist VÕS § 1041 alusel. Vastustaja seisukoht AS Stivis ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 20.12.2006 otsus tuleb tühistada tõendite ebaõige hindamise ja menetluseõiguse normide rikkumise tõttu. Asjas on võimalik teha uus otsus. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes kohus hindab tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Nimetatud nõuetele otsus ei vasta. Kaebuses on õigesti viidatud, et maakohus ei ole andnud hinnangut kõigile hageja poolt esitatud asjaoludele ja väidetele ning see on viinud asjas ebaõige otsuse tegemiseni. Vaidlus puudub selles, et 01.03.1999 sõlmisid AS Muugafertek ja AS Stivis lepingu nr 05/T-99, mis reguleeris poolte suhteid, õigusi ja kohustusi ja poolte vastutust, mis seondub hageja poolt kostjale ekspedeerimisteenuste osutamisega (t.l.33-36). Lepingu punktis 2.2 sätestati, et hageja täidab kaupade transiidil, eksportimisel ja importimisel veosemahtude ümberlaadimisel laevadelt ja laevadele ekspedeerija kohustusi. Nimetatud asjaolu kinnitab lepingu punkt 2.1.3, mille kohaselt pidi hageja “lahti krediteerima” raudteedokumendid kostja aadressil saabunud kaubale. Lepingu punkti 2.1.7 kohaselt oli kostja kohustatud kokkuleppel täiendava tasu eest täitma teisi hageja ülesandeid. Tegemist oli nn raamlepinguga, mis nähtub lepingu p-st I, mis kirjeldab lepingu objekti – leping reguleerib suhteid, õigusi ja kohustusi, mis kerkivad esile Firma transiit ja eksport-import veosemahtude ümberlaadimisel laevadelt (-le), mis sooritavad välisreise igakuise planeerimisega kokku lepitud mahtudes. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 01. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates 01. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses (edaspidi TsÜS) ning Võlaõigusseaduses (edaspidi VÕS) sätestatut. VÕS § 195 lg-st 3 tuleneb, et kestvusleping on püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud leping. Vaidlusalune leping sõlmiti 01.03.1999.a., lepinguga reguleeriti suhted, õigused ja kohustused, poolte vastutus, mis kerkib esile AS Muugafertek transiit ja eksport- import veosemahtude ümberlaadimisel laevadelt(le), mis sooritavad välisreise igakuise planeerimisega kokku lepitud mahtudes. Kuna leping oli suunatud korduvate kohustuste täitmisele, siis on tegemist kestvuslepinguga ning asjas kuuluvad kohaldamisele alates 01. juulist 2002 kehtinud TsÜS ja VÕS sätted. VÕS § 23 lg 1 sätestab, et lepingupoolte kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka:1) lepingu olemusest ja eesmärgist; 2) lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast; 3) lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest; 4) hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. VÕS § 854 lg 1 kohaselt kohustub ekspedeerimislepinguga üks isik (ekspedeerija) korraldama veose vedamise teise isiku (saatja) arvel, saatja aga kohustub maksma ekspedeerijale tasu. Faktiliselt osutasid mõlemad pooled ekspedeerimisteenust kolmandatele isikutele. Pooled tõlgendavad lepingu olemust erinevalt: hageja seisukoha järgi on tegemist ekspedeerimislepinguga, kostja on seisukohal, et pooltel oli koostöösuhe. Maakohus leidis, et

10(13)

esitatud lepingu kontekstist tulenevalt ning lisade kohaselt saab pidada pooltevahelist lepingut ekspedeerimislepinguks VÕS § 854 lg 1 mõttes. Nimetatud sätte kohaselt ekspedeerimislepinguga kohustub ekspedeerija korraldama veose vedamise teise isiku saatja arvel, saatja kohustub maksma ekspedeerijale tasu. Kolleegiumi arvates tulenesid poolte suhted ühe poole ja kauba saatja vahelisest ekspedeerimiselepingust ning mõlemad nad osutasid faktiliselt raamlepingu alusel ekspedeerimiseteenust, mille mahtu jagasid. Kolleegium leiab, et põhjendatud on kostja seisukoht, mille järgi oli pooltel koostöösuhe ekspedeerimisteenuse osutamiseks, mida kajastab nii leping kui erinevad kokkulepped lisades konkreetsete kohutuste kohta. VÕS § 854 lg 2 kohaselt kohaldatakse ekspedeerimislepingule käsunduslepingu kohta sätestatut, kui käesolevast peatükist ei tulene teisiti. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et kohaldada tuleb käsunduslepingu kohta sätestatut. VÕS § 619 lg 1 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandjale) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Seega oli 01.03.1999 sõlmitud raamlepingu kohaselt AS Muugafertek käsundiandjaks ja AS Stivis käsundisaajaks (t.l. 33-35). VÕS § 23 lg 1 p 2 kohaselt võivad lepingupoolte kohustused olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka lepingupoolte vahel välja kujunenud praktikast. Vaidlus puudub selles, et poolte vahel sõlmiti 02.01.2002 lisa nr HP 13, mis erines raamlepingust mark D söe ekspedeerimisel (t.l.37). Nimetatud lisa alusel oli käsundiandjaks AS Stivis ja käsundisaajaks AS Muugafertek, kuna viimasel oli sõlmitud leping AS-ga Eesti Raudtee kaubavedude alaseks koostööks (t.l.38). Vaidlus puudub ka selles, et just AS-il Stivis oli sõlmitud leping mark D söe kaubaomanikuga. See asjaolu on tõendatud ka tunnistajate A. L ja M. S ütlustega asjas. Lisa HP 13 kohaselt pidi AS Stivis tasuma AS Muugafertek poolt osutatud teenuste eest järgnevalt – veotasu mööda Eesti Raudtee teedevõrku -37,00 EEK/t; omanikuks olek (printsipaalsus) -30,00 EEK/vagun; vagunite etteandmine/koristamine -30,00 EEK/vagun; komisjonitasu ekspedeerimise eest 0,12 USD/t. Vaidlus puudub ka selles, et nimetatud lepingu lisa HP 13 alusel on hageja korraldanud söe toimetamise Eesti Vabariigi piirilt Muuga sadamasse ning tasunud seoses nimetatud teenuse osutamisega kostjale AS Eesti Raudtee poolt esitatud arvete alusel söe toimetamise eest Muuga sadamasse. Kostja esindaja seletuse kohaselt esitas kostja seejärel arve mark D söe omanikule Venemaal ning peale kauba omanikult raha laekumist tasus kostja ka hageja vastavad arved. Selline oli poolte vahel välja kujunenud praktika. Selle tõendamiseks on hageja esitanud ka AS Eesti Raudtee poolt hagejale esitatud arved veeremi seismise eest jaama teedel, vagunite kasutamise, mahajäetud rongide ülestõstmise eest, samuti hageja poolt kostjale esitatud samasisulised arved ja tõendanud ka kostja poolt nimetatud arvete tasumist (t.l. 53-54, 55-56, 57-60,61). Vaidlus puudub selles, et kostja ei ole tasunud hagejale arvet nr. 16 summas 251690,46 kr (tasutud osaliselt 180512,00), arvet nr. 45 – 204 971,90 kr, arvet nr. 56 – 360086,44 kr, arvet nr.67 – 412921,18 kr, arvet nr. 94 – 44463,58 kr, arvet nr. 184 – 587 590,44 kr, arvet nr. 185 – 75 767,33 kr (t.l.97-146). Arvete alusel osalist tasumist tõendab hageja poolt esitatud raamatupidamisetõend 24.01.2005 aastast (t.l.147). Vaidlus puudub ka selles, et hageja on kostja poolt saadud käsundi täitnud, mille kohta on nimetatud arved esitatud. Kostja esindaja põhjendas arvete mittetasumist ka ringkonnakohtu istungil sellega, et kostja esitas vaidlusaluste arvete alusel omapoolsed arved kostja lepingupartnerile kaubaomanikule, kuid viimane lõpetas tasumise AS-le Stivis ning seetõttu kostja ei tasu ka vaidlusaluste arvete alusel hagejale. Maakohus leidis ebaõigesti, et sellest faktist ainuüksi piisab hagi rahuldamata jätmiseks. Hagejal puudusid otsesuhted nii kauba omanikuga kui ka saatjaga. Sellised suhted olid kostjal. Kostjal puudusid otsesuhted aga AS-iga Eesti Raudtee.

11(13)

Et poolte vahel lepingulised suhted toimisid ülalnimetatud viisil kinnitasid tunnistajatena ka A. T, M. S, I. F. Sellise finantsskeemi olemasolu kinnitas tunnistajana ka kostja juhatuse liige A.L. Tunnistaja A. T oli AS Stivis tootmisdirektor 2000 – 2003. Tema ütluste kohaselt organiseeris Venemaa saatjate söe transpordi AS Muugafertek Eesti piirilt kuni laeva peale laadimiseni. Tasumisel kasutati skeemi, et AS Muugafertek esitas arve veo eest AS – le Stivis , Stivis liitis laadimistasu ja esitas arve söe saatjale ja pärast saatja poolt maksmist tasus AS Stivis raha, pidades kinni laadimistasu, maksis edasi AS – le Muugafertek. Tunnistajana ütlusi andnud Mihhail S oli AS Muugafertek juhatuse liige 10 aastat. Ta andis ütlusi selle kohta, et AS – ga Stivis oli koostöö, ühine projekt. Kuni 2003 aasta lõpuni tasus AS Stivis arveid ka mahajäetud rongide ülestõstmise eest, talveperioodil olid vagunite seisakud ja tekkisid lisaväljaminekud. AS Muugafertek tasus nende eest Eesti Raudteele, AS Stivis hagejale nende eest ei tasunud. Venemaa söesaatjatega AS-il Muugafertek suhteid ei olnud. Tunnistaja I.F oli AS Muugafertek juhatuse liige ja aktsionär. Tema ütluste kohaselt sai AS Stivis raha kauba omanikelt, AS Muugafertek maksis AS-ile Eesti Raudtee. AS-il Stivis ei olnud endal otsesidemeid Eesti Raudteega. Kuni 2003 maksis AS Stivis mahajäetud rongide ülestõstmise eest, st kui osa söest vagunis külmub, siis mahalaadimiseks aeg pikeneb, sütt tuli purustada, kui on külmunud, söe laadimiseks kulub üks tund, aga kui külmunud siis 10 tundi. Tekkis probleem, et ei ole vaguneid võtta ja Eesti Raudtee jätab vagunid teistesse jaamadesse seisma ning siis võtab Eesti Raudtee nende seisakute eest lisaraha hagejalt. Peaaegu alati sai AS Stivis oma klientidelt lisaraha nende seiskute eest ja maksis AS – le Muugafertek, kauba omanik oli teadlik, et ekspedeerijaks on AS Muugafertek. Asjaolu, et kostja lepingupartnerid kostjale enam ei hüvitanud mark D söe ekspedeerimislepingu alusel mingist ajast vagunite seisuajast tingitud kulutuste eest ja mahajäetud rongide ülestõstmise eest, ei välista kostja kohustust esitatud arvete eest tasuda VÕS § 619 lg 1 mõttes. Maakohtu järeldus, et nö vagunite seisuaja eest tasu maksmise osas tõusetus pooltel 2003 aastal küsimus üles, kuid seda ei reguleeritud, on õige, kuid ei välista hagi rahuldamist. VÕS § 23 lg 1 p 2 kohaselt tekivad pooltel kohustused ka lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast ning seetõttu puudub kostjal õiguslik alus keelduda kohustuse täitmisest ühepoolselt põhjendusel, et tema lepingupartner nimetatud kulutusi enam ei hüvita. Hageja poolt olid kostja käsundi alusel ekspedeerimisteenused osutatud. Põhjendatud on hageja väited, mille kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et lepingulisad nr 23 ja 24 välistavad hagi rahuldamise. Nende lisadega püüdsid pooled ka juba kujunenud suhteid reguleerida lepinguga, kuid suhete halvenemise tõttu jäi see tegemata. Lepingu lisasse nr. 23 (t.l. 49, 50) on pooled küll märkinud, et kompanii poolt tasutakse kinnitatud veoste kuumahtude korral kulutused vagunite seismise, raudtee kasutamise, haruteede kasutamise ja mahajäetud (hüljatud) vagunite kulude tasumist kostja poolt alates 01.01.2004.a, kuid lepingu lisa nr 24 (t.l. 52) kajastab, et pooled on annulleerinud lisa nr 23 alates 01.01.2004.a. Pooled on ka kokku leppinud, et lisa nr 24 kehtib kuni transpordi ja ekspedeerimislepingu sõlmimiseni poolte vahel. Maakohus leidis eelneva alusel, et pooled soovisid koostöösuhteid, õigusi ja kohustusi selgemalt reguleerida just vagunite seisuaja kulutuste ja nn hüljatud rongide osas. Selleni aga ei jõutud, sest poolte koostöösuhe lõppes 17.12.2004.a. ja jättis sellel põhjusel hagi rahuldamata. Maakohtu seisukoht ei ole põhjendatud. Kolleegium leiab, et need nimetatud lisad ei mõjutanud kuidagi enne nende lisade sõlmimist poolte vahel 02.02.2002 sõlmitud lisa HP 13 täitmise praktikat mark D söe osas. Õigesti viitab hageja ka asjaolule, et kostja tasus varasemate arvete alusel veel ka 2004 aastal (t.l.147). Ülaltoodu alusel ja juhindudes VÕS §-dest 100 ja 101 lg 1 p 1 kuulub hagi rahuldamisele. Arvete nr. 16 summas 251690,46 kr (tasutud osaliselt 180512,00), nr. 45 – 204 971,90 kr, arve nr. 56 – 360086,44 kr, nr.67 – 412921,18 kr, nr. 94 – 44463,58 kr, nr. 184 – 587 590,44

12(13)

kr, nr. 185 – 75 767,33 kr alusel tuleb kostjalt välja mõista põhivõlg kokku summas 1 564 275,17 krooni. Hageja on esitanud ka viivisenõude. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui käesoleva seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Nimetatu alusel on hageja arvutanud viivise arvestusega 9% aastas tasumata summalt. Viiviste nõue oli esitatud seisuga 08.06.2006 summas 324 158,19 krooni (t.l.390). Hageja suurendas ringkonnakohtu istungil viivise nõuet TsMS § 376 lg 7 alusel ning palus kostjalt välja mõista viivised summas 444500,25 krooni. Kostja ei ole vastuväiteid viivise arvestusele esitanud. Kolleegium leiab, et viivise nõue on seaduslik ja põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2 008 775,37 krooni. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Hageja on esitanud taotluse kohtukulude hüvitamiseks summas 176902,98 kr, millest hagi esitamisel tasutud riigilõiv on 76000,00 kr ja õigusabi eest kulutused summas 100902,98 kr (t.l.404-432). Apellatsioonkaebuse esitamisel tasus hageja riigilõivu summas 48250,00 kr ja kulutused õigusabile on summas 12030,10 kr. Käesolev hagi on esitatud 22.02.2005.a., poolte õigusabikulu tuleb lahendada kuni 31.12.2005.a. kehtinud TsMS § 60 lg 1 p 1 ja 8 ja 61 lg 1 p 1 alusel. Hageja taotlus kuulub rahuldamisele. Ülaltoodu alusel tuleb kostjalt välja mõista riigilõiv summas 124250,00 kr ja arvestades asja keerukust ja mahtu vajalikud ja põhjendatud kulutused õigusabile summas 100348,75 kr. Kostja taotlus kohtukulude hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata.

R. Allikvere

G. Kivinurm

Ü. Jänes

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.