Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ja avaldusi ning taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

ostmiseks hinnaga 21.000.000 krooni OÜ-ga A sõlmiti 22. juunil 2005. a. Lepingu punktis 4. 4 lepiti kokku, et kui hageja leiab sobiva investori (ostja), siis tasuvad aktsionärid täitjale tulemustasu 3% tehingu summast vastavalt esitatud arvele 14 kalendripäeva jooksul arve esitamisest. Hageja esitas arve 27. juunil 2005. a. summas 630.000 krooni, millele lisandus käibemaks 113.400 krooni. Vaidlusaluseks küsimuseks on lepingu tõlgendamine, otsustamaks, kas hageja on täitnud lepingut nõuetekohaselt. Seejuures on oluline, kas hagejal oli õigus saada tulemustasu ka lepingu osalise täitmise korral ja kas lepingus oli piiranguid ostja suhtes. Vastavalt VÕS § 29 lõikele 1 lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi lg. 4 kohaselt tuleb juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu poolteks olid nii juriidilised kui füüsilised isikud, kusjuures hageja on vastaval majandus- või kutsealal tegutsev isik. Seega peab mõistlikkuse kriteeriumi alusel hindama lepingut nii, nagu oleks sellest aru saanud tavaline keskmine äri ja ettevõtlusega tegelev isik (nii juriidiline kui füüsiline), lähtudes eelkõige lepingu eesmärgist ja hea usu põhimõttest. Esile ei ole toodud, nagu oleks pooltel olnud eelnevaid lepingulisi suhteid või muud omavahelist praktikat. Kostja käsitlus lepingust on meelevaldne ega vasta lepingu sisule ning kontekstile. Ei lepingus ega selle lisas ole märgitud mingeid piiranguid aktsiate ostja (investori) isikule. Ebamõistlik on kostja väide, et oleks olnud ebamõistlik, kui aktsionärid, kes soovisid oma aktsiaid müüa, need siis jällegi ostaksid: on täiesti võimalik, et üks aktsionär soovib omandada ettevõttes suuremat aktsiapakki ja ostaks teiste aktsionäride aktsiad. Kuna lepingu kehtivuseks oli esialgu kuus kuud, on samuti täiesti võimalik, et isikud muudavad oma müügisoovi ja soovivad olukorra muutudes hoopis aktsiaid osta. Kostja oma vastuväidet, et sel juhul ei oleks ju lepingu sõlmimisel mõtet olnud, tõendada ei soovinud. Seejuures ei olnud ostjaks teine aktsionär, vaid kolmas juriidiline isik, kelle omanikeringi küll läbi nn. neljanda juriidilise isiku kuuluvad osaliselt AS-i L aktsionärid. Kuna üks aktsionäridest, O. T, on oma kinnituses teada andud, et tema on aktsiate ostja omaniku omanik, oli vähemalt üks AS-i L aktsionäridest teadlik, et aktsiad omandab n. ö. aktsionäridega seotud isik. Siiski tehing toimus, mis ilmekalt kummutab kostja vastuväite, nagu oleks lepingu eesmärgiks olnud müüa aktsiad aktsionäridega mitteseotud investorile. Lisaks sellele, et lepingus selliseid piiranguid üldse ei sisaldu, ei ole nimetatud piirangu vastu ka eksitud, sest ostjaks ei olnud aktsionär. Nõustuda ei saa kostja tõlgendusega, nagu oleks hagejal õigus tasu saada vaid juhul, kui müüdud oleks kõik aktsiad koos. Pooltevaheline leping on oma olemuselt käsundusleping (VÕS 619 jj): hageja pidi valmistama ette dokumendid müügiks (s. h. lepingu projekti), otsima potentsiaalseid ostjaid, suhtlema nendega, esitama huvitatud ostjad aktsionäridele otsustuse tegemiseks. Selliste kohustuste korral on ostu-müügitehingu toimumise või mittetoimumise üle otsustajaks vaid müüjad. Seega oli pooltevaheline leping suunatud võimalikult parema tulemuse saavutamisele, milleks lõppjärgus võis olla kõigi AS-i L aktsiate müük. Lähtudes lepingu eesmägist, oli hageja teinud kõik mõistlikult võimaliku tulemuse saavutamiseks – seega täitnud lepingut nõuetekohaselt. Lepingu punktis 4. 4 ei ole sätestatud, nagu oleks tulemustasu saamise õigus vaid lepingu tulemuse saavutamisel – kõigi aktsiate müügi korral. See ei olnud lepingu olemuslikuks eesmärgiks. Asjaolu, et lepingu nimetatud punktis (ja ka mitmel pool mujal lepingus) on kasutatud sõna „aktsionärid“ mitmuses, ei anna samuti alust tõlgendada lepingut selliselt, nagu seda soovib kostja. Lepingu sissejuhatavas osas on nimetatud, et aktsionäre võib lepingus nimetada nii „aktsionär“ kui mitut aktsionäri koos „aktsionärid“. Seega saaks „aktsionärideks“ lepingu kontekstis nimetada ka vaid kahte kolmest aktsionärist. Lepingu preambulas ei ole märgitud, et väljendit „aktsionärid“ kasutatakse vaid siis, kui mõeldakse kõiki aktsionäre koos. Seega tuleb lepingu punktis 4. 4 mõista väljendit „aktsionärid“ üldises tähenduses – nii ühte ja kahte aktsionäri kui ka kõiki koos.

Kostja vastuväited ja soov tõlgendada lepingut mitte kooskõlas selle eesmärgi ja sõnastusega on vastuolus lepinguõiguses kehtiva hea usu põhimõttega. Kui kostjal olid sellised soovid lepingut sõlmides, oleks tulnud nimetatud asjaolud lepingus ka fikseerida. Leping sõlmiti kirjalikult, kõik pooled kirjutasid sellele alla, eelnevalt oli peetud läbirääkimisi, mida tõendab hageja poolt esitatud pakkumine enam kui 10 päeva enne lepingu sõlmimist – kostjal oli võimalik oma erinev tahe lepingus ka kajastada. Seda kostja ei teinud. Kostja on muutnud oma tõlgendust alles hiljem – ilmselt pärast hagejalt tulemustasu arve saamist. Kostja vastuväited ei ole asjakohased. Kuna lepingust ei tulene ei piiranguid ostja isikule ega asjaolule, et tulemustasu on õigus saada vaid kõigi aktsiate müügi korral kõigilt aktsionäridelt, on hageja nõue põhjendatud ja tuleb rahuldada VÕS § 76 ja § 101 lg. 1 p. 1 alusel. Hageja nõude summa vastab lepingu punktis 4. 4 märgitud tulemustasu määrale 3%. VÕS § 113 lõike 1 kuni 1. jaanuarini 2006. a. kehtinud redaktsiooni kohaselt võis kuni nimetatud kuupäevani lisada lepingus kokkulepitud viivisemäärale 7% aastas. Pooled olid lepingu punktis 5. 1 kokku leppinud, et arve tasumisega viivitamisel üle lepingus sätestatud tähtaja maksab viivitanud pool viivist iga maksetähtaja ületanud päeva eest 0, 05% tasumata summast päevas. Vastavalt lepingu punktile 4. 4. tuli 27. juuni 2005. a. arve tasuda 14 päeva jooksul. Viivist saab hakata arvestama alates 12. juulist 2005. a., seega on viivise nõue põhjendatud osaliselt summas 107.925, 40 krooni. Puuduvad alused viivise vähendamiseks põhjendusel, et see on ebamõistlikult suur. Viivise summa on seetõttu nii suur, et nõutav summa on samuti suur, ei esine ka muid VÕS § 162 lõikes 1 nimetatud asjaolusid, mis annaksid aluse viivist vähendada. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellatsioonkaebuses palub kostja Harju Maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on jätnud arvestamata asjaolu, et tehinguga aktsiad ostnud isik oli aktsiate müümisest teadlik juba enne, kui hageja aktsiate müümisega üldse tegelema hakkas. Olavi ja Külli Tuisu näol oli tegemist AS-i L kaasaktsionäridega, kes soovisid alguses ka ise müüa endale kuuluvaid aktsiaid ning hiljem otsustasid hoopis aktsiad teiselt aktsionärilt omandada. OÜ A ei olnud ega saanud mingilgi juhul olla vastustaja poolt leitud ostja – s. t. puudub alus, mis annaks vastustajale õigusliku aluse nõuda lepingus ettenähtud tulemustasu. Esmalt soovisid kõik AS-i L aktsionärid (k. a. O ja K. T) endale kuuluvad aktsiad müüa ja sõlmiti leping vastustajaga. Lepingu objektiks oli AS-i L 100% aktsiate müük. Kuivõrd hageja ei suutnud piisavalt pika aja jooksul aktsiatele ostjat leida, otsustasid AS-i L aktsionärid O ja K.T osta ise kaasaktsionärile OÜ-le H kuuluvad AS-i L aktsiad. Sõlmiti tehing, milles aktsiate ostjaks oli täielikult AS-i L aktsionäridele O ja K. T kuuluv juriidiline isik OÜ A. Seega on arusaamatu ning menetluses tuvastatud asjaoludega vastuolus kohtu järeldus, et hageja on leidnud ostja kostjale kuuluvatele AS-i L aktsiatele. Esitatud asjaoludest ning tõenditest ilmneb üheselt, et tehing ei toimunud hageja tegevuse tulemusena. Aktsiad ostsid OÜ A kaudu AS-i L kaasaktsionärid, kes olid vägagi hästi teadlikud aktsiate müümisest (olles ka ise aktsiate müüjaks) ning ei vajanud selleks hageja vahendamisteenust. Leping vastab oma olemuselt maaklerilepingu tunnustele (VÕS § 658 jj). VÕS § 664 lg. 1 kohaselt tekib maakleril õigus maakleritasule üksnes peale seda, kui leping sõlmitakse tema vahendamise või osutamise tulemusena. Hageja poolt nõutud tulemustasu on oma sisult maakleritasu. Lepinguga ei antud hagejale ainuõigust AS-i L aktsiatele ostja leidmiseks. Seega säilis AS-i L aktsionäridel õigus ka iseseisvalt aktsiatele ostjat otsida. Hageja ei ole konkreetse tehingu toimumiseks teinud mitte ühtegi tehingu sõlmimiseni viinud tegu ega toimingut. Hageja poolt kohtule esitatud kinnitus on vastuolus teiste kohtumenetluse raames tuvastatud asjaoludega. Kohus on jätnud põhjendamata, miks peetakse hageja poolt esitatud (ning ilmseid vastuolusid sisalduvat) kinnitust ülimuslikuks

muude asjas kogutud tõendite ja tuvastatud asjaolude suhtes. Ostjaks ei olnud küll aktsionärid O ja K. T isiklikult, kuid asjaolud (nagu AS-i L aktsiate müük), millest nad olid teadlikud, olid teada ka OÜ-le A. Eelneva tõttu ei ole põhjendatud kohtu järeldus, justkui vahendas OÜle A tehingu tegemise võimaluse hageja. Tulenevalt lepingu punktist 4. 4 oli tulemustasu maksmine ette nähtud kõikide aktsiate müügi korral ning seda hageja poolt leitud investorile. Käesoleval juhul ei ole müüdud kõiki AS-i L aktsiaid, hageja ei ole leidnud ostjat ning ostjaks on OÜ A kaudu AS-i L kaasaktsionärid. On ilmselge, et lepingut ei sõlmitud mitte AS-i L aktsionäride omavahelise tehingu võimaluse otsimiseks, vaid just nimelt selleks, et hageja aitaks leida kõikidele AS-i L aktsiatele kolmandast isikust ostjat. Puuduvad mistahes alused ning põhjendused tulemustasu väljamõistmiseks olukorras, kus lepingu eesmärk jäi hageja poolt saavutamata. Lisaks on väljamõistetud maakleritasu asjaolusid arvestades ebamõistlikult suur, nagu ka väljamõistetud viivis. Eespoolesitatud seisukohtadest taganemata palub apellant alternatiivse nõudena viivist vähendada. Vastustaja seisukoht Vastuses apellatsioonkaebusele leiab hageja, et kostja on esitanud selles uusi asjaolusid, mistõttu kaebus tuleb jätta rahuldamata. Poolte vahel on vaidlus, kas tehing sõlmiti hageja vahendusel või mitte. Kostja on oma eelnevaid seisukohti muutnud ja tugineb väitele, et hageja ei ole õigustatud saama lepingus kokkulepitud tulemustasu, kuivõrd aktsiate ostja ei saa olla tema poolt leitud, jättes põhjendamata, miks ta esitatud asjaolusid esimese astme kohtus ei esitanud. Asjaolu, et tehing on toimunud hageja vahendusel, on kinnitanud ka aktsiate ostja. Et ostja oli kaasaktsionäridega seotud äriühing, ei oma tähtsust. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et otsus tuleb osaliselt tühistada viivisenõuet puudutavas osas, mõistes kostjalt hageja kasuks viivisena maakohtu poolt väljamõistetu asemel välja 82.889, 10 krooni. Põhinõuet puudutavas osas otsuse tühistamiseks apellatsioonkaebus alust ei anna, küll tuleb selles osas otsuse põhjendust täpsustada. Kohtukulu tuleb jaotada vastavalt ringkonnakohtu sisulisele lahendile. Vaidlust ei ole selle üle, et AS-i L 3600-st aktsiast kuulus kostjale 1800, O.T 1660 ja K. T 140 aktsiat. 1. detsembril 2004. a. sõlmisid hageja ühelt poolt ja AS L teiselt poolt, samuti aktsionärid OÜ H, O. T ning K. T lepingu (tl. 24 – 27), mille kohaselt hageja kohustus otsima AS-i L aktsiatele ostja (punkt 2. 1). Lepingu punkti 4. 2 kohaselt kohustus AS L maksma hagejale kuue kuu jooksul kuupõhitasu 25.000 krooni + käibemaks. Lepingu punktis

Hagis tugines hageja väitele, et vastavalt lepingule leidis hageja kostja aktsiatele ostja, kelleks oli OÜ A (tl. 4). Esimese astme kohtu menetluses hagile vastu vaieldes ei väitnud kostja sõnaselgelt, nagu ei oleks seda ostjat leidnud hageja. Ka ei toonud kostja esile, kes ja millistel asjaoludel ostja leidis, kui ostjat ei leitud hageja tegevuse tulemusena. Vaidluse selle üle, kas OÜ A näol on tegemist hageja leitud ostjaga, tõstatas kostja apellatsioonkaebuses. Seejuures ei ole kostja uuele asjaolule tuginedes põhjendanud, nagu oleks selleks mõni TsMS § 652 lg. 3 punktides 1 või 2 sätestatud alus. Samuti ei ole apellant uuele asjaolule tuginemist vastavalt TsMS § 652 lõikele 4 kaebuses põhjendanud. Seega ei saa ringkonnakohus vaidluse lahendamisel selle uue asjaoluga arvestada. Esimese astme kohtu menetluses väitis kostja, et hageja poolt leitav investor ei tohtinud olla seotud AS-i L aktsionäridega, aga samuti, et tulemustasu maksmiseks ei ole alust, kuna lepingu eesmärki – leida ostja kõigile AS-i L aktsiatele – ei täidetud. Lepingut tõlgendades jõudis maakohus õigele järeldusele, et lepingust ei nähtu, nagu oleksid lepingupooled otsitavate investorite ringi piiranud sellest tulenevalt, kas neil on mingi seos AS-i L aktsionäridega. Kostja ja teiste aktsionäride ühist huvi niisuguse piirangu kehtestamiseks ei ole kostja ka mõistetavalt selgitanud. Nõustuda võib kostja väitega, et maaklerilepingu sõlmimise mõtteks ei saanud olla ühe aktsionäri aktsiate müük kaasaktsionärile, kes oli ühtlasi maaklerilepingu pooleks, sest sel juhul ei saaks rääkida kolmanda isikuga lepingu sõlmimise vahendamisest või kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele osutamisest. Samas ei saa nõustuda kostjaga selles osas, nagu oleksid kostja aktsiad 22. juuni 2005. a. müügilepinguga omandanud kaasaktsionärid. Nii on kostja meelevaldselt samastanud füüsilised isikud O. T ja K. T äriühingutega, kelle osad nimetatutele kuuluvad. OÜ A on juriidiline isik, kes on maaklerilepingu poolte suhtes käsitletav kolmanda isikuna olenemata sellest, et tema osad kuuluvad OÜ-le P, kelle osad omakorda kuuluvad muuhulgas Olavi Tuisule ja Külli Tuisule. Kolleegium ei nõustu maakohtu otsuse järeldusega, nagu nähtuks O. T poolt antud kinnitusest (tl. 10), et vähemalt üks aktsionäridest oli teadlik, et aktsiad omandab n. ö. aktsionäridega seotud isik. Nimetatud kinnitus on inimese poolt kohtule adresseeritud selgitus asjas tähtsate asjaolude kohta, seega on see oma sisult tunnistaja ütlus (TsMS § 251 lg. 1). Samas ei ole nimetatud ütlust kogutud tunnistaja ütluse kogumiseks TsMS 27. peatükis sätestatud korras ja seega ei ole tegemist seaduses sätestatud protsessivormis tõendiga, mille alusel kohus oleks võinud tuvastada vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid (TsMS § 229 lg. 1). Kolleegium leiab aga ka, et see, kas vähemalt üks AS-i L aktsionäridest teadis aktsiate omandamisest aktsionäriga n. ö. seotud isiku poolt, ei olegi eespooltoodust tulenevalt vaidluse lahendamiseks oluline. Kostja teine vastuväide puudutas lepingu eesmärki, milleks kostja väitel oli leida ostja või ostjad kõigile AS-i L aktsiatele. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt lepingust ei saa järeldada, nagu oleksid pooled kokku leppinud selles, et tulemustasu makstakse hagejale üksnes juhul, kui müüa õnnestub kõigi seniste aktsionäride kõik aktsiad. Lepingutekst ise niisuguseks väiteks alust ei anna. Mis puudutab sõnade „aktsia“ ja „aktsionär“ kasutamist, siis on lepingutekstis kasutatud neid nii ainsuses kui mitmuses küllalt juhuslikult ja ainuüksi ainsuse või mitmuse vormi kasutamisest ei saa seetõttu teha järeldusi lepingu eesmärgi kohta. Kolleegium leiab aga, et isegi kui lepingu eesmärgiks oli kõigi aktsiate müümine, ei anna asjaolu, et müüdi vaid osa aktsionäride aktsiaid, alust keelduda maaklerile maakleritasu maksmast. VÕS § 664 lg. 1 kohaselt on maakleril õigus maakleritasule alates tema vahendamise või osutamise tulemusena lepingu sõlmimisest. Üks müügileping – kostja aktsiate müümiseks – hageja vahendamise või osutamise tulemusena sõlmiti, samas ei sisalda maaklerileping kokkulepet selle kohta, nagu saaks hageja tulemustasu nõuda üksnes juhul, kui kõik senised aktsionärid oma aktsiad võõrandavad. Pooled ei vaidle selle üle, et pärast kostja poolt aktsiate võõrandamist loobusid O. T ja K. T oma aktsiate võõrandamisest. Vastavalt VÕS § 658 lõikele 2 kohaldatakse maaklerilepingule

käsunduslepingu kohta sätestatut, kui VÕS-i 37. peatükis sätestatust ei tulene teisiti. VÕS § 629 lg. 1 kohaselt, kui käsundisaajale tuleb tasu maksta pärast käsundi täitmist või käsundi täitmiseks antud tähtaja möödumist ja käsundusleping lõpeb enne käsundi täitmist või selle täitmiseks antud tähtaja möödumist, on käsundisaajal õigus mõistlikule osale tasust. Kuna pooled on maakleritasu suuruse seadnud sõltuvusse tehingu summast, siis on hagejale tasumisele kuuluva maakleritasu mõistlikuks suuruseks poolte poolt kokkulepitud osa hageja tegevuse tulemusena sõlmitud tehingu maksumusest, nagu hageja ongi nõudnud. Kostja aktsiad müüdi ning maaklerilepingu eesmärk kostja suhtes seega ka täideti. Kostja ei osanud apellatsioonikohtu istungil mõistetavalt põhjendada, kuidas rikub tema õigusi asjaolu, et ülejäänud aktsionärid oma aktsiate müümisest loobusid ja nende aktsiate müümiseks müügilepinguid ei sõlmitud. Viivise osas tuleb otsus osaliselt tühistada, mõistes kostjalt hageja kasuks maakohtu poolt väljamõistetud summa asemel viivisena välja 82.889, 10 krooni. VÕS § 113 lg. 1 lause 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus tuvastas, et kostja viivitas maakleritasu maksmise kohustusega alates 12. juulist 2005. a. ja selle järelduse osas ei ole kostja maakohtu otsust vaidlustanud. Viivise väljamõistmist on hageja taotlenud kuni 20. veebruarini 2006. a. Seega kestis viivitus 223 päeva. Pooled ei vaidle selle üle, et viivisemääraks lepingu kohaselt oli 0, 05% tasumata summast päevas (lepingu punkt 5. 1). Kuna kostja viivitas 743.400 krooni tasumisega, tuleb lepingulist viivist arvestada sellelt summalt ja lepinguliseks viivisesummaks on 82.889, 10 krooni (743.400 x 0, 05% x 223). Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS 113 lg. 1 lauseid 2 ja 3, kui lisas poolte poolt lepingus kokkulepitud viivisemäärale 7% aastas. Nimetatud lausetes on sätestatud seaduslik viivisemäär, mida kohaldatakse üksnes juhul, kui pooled ei ole lepingus viivisemääras kokku leppinud. Kuna pooled olid lepingus viivisemääras kokku leppinud, ei kohaldu osundatud laused pooltevahelises vaidluses. Apellant ei ole kaebuses põhjendanud, milliste asjaoludega oleks põhjendatud viivisesumma vähendamine. Kolleegium leiab, et kostja poolt põhivaidluse osas esiletoodud asjaolud viivise vähendamiseks alust ei anna. Kooskõlas TsMS § 163 lg. 1 lausega 1 ja arvestades hagi rahuldamise ulatust, tuleb poolte menetluskuludest 97% jätta kostja ja 3% hageja kanda.

Reet Allikvere

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.