Võlaõigus › Muud

hageja juures edasi kuni vallandamiseni ning hüvitas kahju osaliselt summas 4 630 krooni ja 30 senti. Pärast vallandamist jäi võlg 6 582 krooni ja 20 senti. Kostja, töötades samal masinal ja tehes vedusid Eestist Soomesse, rikkus ka alkohoolsete jookide sisseveo eeskirju. 12.03.1996.a. avastati Soome tollis tollireeglite rikkumine, sest kostja vedas kaasa viis liitrit viina müügiks. Kostja pidi maksma sisseveomaksu 1 600 marka, mis on võrdne summale 4 430 Eesti krooni ja 55 senti. Kuna kostja oli sel ajal hageja töötaja, siis vastutas hageja oma töötaja tegude eest ning tasus sisseveomaksu, et vältida auto koormaga kinnipidamist Soome tollis. Vastavalt CMR art. 3 nõudeile maksis hageja kokku 1 690 marka, millest 1 600 marka sisseveomaks, 74 marka riigimaks ja 16 marka sidekulud. Kostja andis kohustuse hüvitada hagejale tema eest tasutud trahviraha, kuid pole seda teinud. Hageja on esitanud kostjale nõude, kuid pole kostjalt vastust saanud. Hageja palub kostjalt sisse nõuda võlg 11 012 krooni ja 50 senti, millest hüvitis rikutud seinaplaatide katteks 6 582 krooni ja 20 senti ning 4 430 krooni ja 55 senti isikliku salakaubana viidud viina maksude katteks. Hageja palub kostjalt sisse nõuda ka riigilõiv 601 krooni. Hagi on esitatud CMR art.3, TSK §-de 227, 229, 380, 460, 461 alusel. II. Asja kohtulik menetlus. Hagi on esitatud Narva Linnakohtule 28.10.1997.a. Sama kohtu 27.11.1997.a. otsusega on jäetud AS Narva Auto hagi rahuldamata, kuid Viru Ringkonnakohtu 16.03.1998.a. otsusega on viidatud otsus tühistatud ja saadetud asi uueks arutamiseks samale kohtule. 06.03.2007.a. saadeti tsiviilasi Viru Maakohtu Rakvere kohtumajja. Kohus oma 07.03.2007.a. määrusega võttis tsiviilasja nr. 2-98-15 Rakvere kohtumajas lihtmenetlusse, sest TsMS § 405 kohaselt kohus võib hagi menetleda oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui hagihind ei ületa 20 000 krooni. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt tagab kohus lihtmenetluses poolte põhiõiguste ja –vabaduste ning poolte oluliste menetlusõiguste järgimise ja kuulab poole tema taotlusel ära. Kohus andis pooltele aega täiendavate avalduste, taotluste ja seisukohtade, sealhulgas ärakuulamise soovi esitamiseks. Hageja ei ole täiendavalt midagi esitanud. Kostja on esitanud taotluse aegumise kohaldamiseks ja menetluse lõpetamiseks. III III. Maakohtu otsuse põhjendused. Kohus, olles läbi vaadanud asjas esitatud dokumentaalsed tõendid ja poolte seisukohad, leidis, et aegumise kohaldamine ei ole põhjendatud. Kostja sellekohane taotlus jääb rahuldamata. Kahju on tekitatud 1995.a. juulikuus. Sel ajal kehtinud TsÜS § 113 järgi oli hagi korras õiguste kaitsmise üldine aeg 10 aastat. Hagi on kohtusse esitatud 28.10.1997.a. ja on jätkuvalt kohtu menetluses. Järelikult tuleb asi lahendada. Kohus tuvastas järgmist: 1) hageja viidatud TSK sätted kohaldamisele ei kuulu, sest tsiviilõiguslikke lepinguid või muid kohustuse tekkimise tsiviilõiguslikke aluseid poolte vahel esitatud ei ole. Hagiavaldusele lisatud töölepingust nähtub, et kostja töötas hageja juures 17.03.1993.a. sõlmitud töölepingu alusel autojuhina. Seega põhinevad poolte suhted töölepingul ja kahju hüvitamise nõude suhtes tuleb lähtuda töökoodeksi sätteist, mille kohaselt töölised ja teenistujad vastutavad üksnes süüdioleku korral ja tõendamise kohustus lasub tööandjal. 2) TööK § 128 lg. 1 kohaselt kannavad töölised ja teenistujad materiaalset vastutust nende süü läbi ettevõttele, asutusele ja organisatsioonile tekitatud kahju täies ulatuses 1) kui töötaja ning ettevõtte vahel on vastavalt paragrahvi lg. 2 sõlmitud kirjalik leping selles, et töötaja võtab enesele täieliku materiaalse vastutuse temale hoiule või muuks otstarbeks antud vara ja muude väärtuste mittesäilimise eest. Seega annab Töökoodeks tööandjale õiguse sõlmida töötajaga täieliku materiaalse vastutuse lepingu, kuid kohustab tööandjat materiaalse vastutuse lepingu sõlmimisel kindlaks määrama, millise vara allesoleku töötaja peab tagama.

TööK § 128 lg. 2 kohaselt on lubatud sõlmida kirjalikke lepinguid täieliku materiaalse vastutuse kohta ainult nende (18 aasta vanuseks saanud) töötajatega, kes töötavad ametikohal või teevad tööd, mis on vahetult seotud neile üle antud materiaalsete väärtuste hoidmise, töötlemise, müügi, väljastamise, veo või kasutamisega tootmisprotsessis. Kostjaga sõlmitud töölepingu lisa kohaselt oli töötaja töö sisuks kauba vedu ja ekspedeerimine täieliku materiaalse vastutusega juhitava auto ja veetava kauba osas. Seega oli kostja isik, kellega täieliku materiaalse vastutuse lepingut võis sõlmida ja töölepingu lisa on sellena käsitletav. Samas nähtub töölepingu lisast, et see põhineb alles 16.05.1996.a.tehtud protokollil. Sellest järeldub, et kostja ei saa vastutada kauba riknemise eest täieliku materiaalse vastutuse alustest lähtuvalt, kuna veose kahjustumise ajal temaga täieliku materiaalse vastutuse leping puudus. 3) TööK § 126 kohaselt kahju eest, mis on ettevõttele, asutusele või organisatsioonile tekitatud töökohustuste täitmisel, kannavad töölised ja teenistujad, kelle süü läbi kahju on tekitatud, materiaalset vastutust otsese tegeliku kahju ulatuses, kuid mitte üle keskmise kuupalga. Seega tekib vastutus tekitatud kahju eest kolme tingimuse esinemisel: 1) otsene tegelik kahju tekkis töötaja õigusvastase käitumise tõttu, 2) töötaja õigusvastase käitumise ja kahju vahel on põhjuslik seos, 3) töötaja on kahju tekkimises süüdi. Ühegi nendest puudumisel materiaalset vastutust ei järgne. Hageja ei ole tõendanud, et veose tranportimisel oleks kostja rikkunud oma töökohustusi ja käitunud õigusvastaselt. Kostja töötas autojuhina, töölepingu p.-s 2.3. on eritingimusena märgitud - erinevad komandeeringud riigis ja teistes riikides - ning p.-s 6.2. on märgitud töötaja kohustus hoida tootmissaladust. Hinnates hagiavaldusele lisatud dokumentaalseid tõendeid, selgub, et kostja süü veose riknemisel ei ole tõendatud. 07.07.1995.a. AS Tartu Maja laos nr. 1 koostatud aktist, mille kostja on allkirjastanud, nähtub, et Soomest saabunud kivid olid transpordil purunenud. Ei ole tõendatud, et kostja autojuhina pidanuks pealelaadimise eest vastutama ja et ta rikkus liikluseeskirja, tekitades sellega kauba purunemise. Ei saa kostjale süüks panna, kui kaup sai kahjustada halbade teeolude tõttu. Tegelik kahju on tõendamata. 07.07.1995.a. akti kohaselt oli katkiseid kive 1 047 tk. ja katkiseid nurgakive 240 tükki, mis määrati tagastamisele Optiroc OY-le. Kas need kivid tagastati ja milline jäi rahaline kahju, on selgusetu. Aktis kivide hinda pole märgitud. Et tegemist oli kividega, järeldub ka lisatud värvilisest reklaamlehest, kuigi hageja oma hagis soovib seinaplaatide purunemisest tekitatud kahju. Lisatud 24.07.1995.a. arvest nr.78 nähtub, et arve on esitatud hoopiski nurga ja reaplaatide kohta, kuigi samas 07.07.1995.a. vastuvõtuakti nr. 1 alusel. Seega ei ole nõue ja dokumentaalsed tõendid vastavuses. Lisatud hageja kirjast AS-le Optiroc nähtub, et hageja on on andnud nõusoleku rahuldada pretensioon 24.07.1995.a. akti nr. 78 järgi summas 11 212 krooni ja 50 senti ning teha tasaarvestus. Tasaarvestuse tegemine pole teada. TööK § 130 kohaselt tuleb kohtu poolt hüvitamisele kuuluva kahju ulatuse kindlaksmääramisel arvestada mitte ainult tekitatud varalist kahju, vaid ka tegelikku olukorda, milles kahju tekitati. Hageja pole tõendanud, miks peaks kostja hüvitama ka tollimaksud, riigilõivu ja muu dokumentide vormistamise, kui auto sõitis poolhaagisega ja kostja seletusest tulenevalt oli autol ka muud kaupa, ning miks need summad kõik on maksustatud käibemaksuga ja seda kostja arvel. Hagi esitamise aegu kehtinud Tsiviilkohtupidamise seadustiku § 88 lg. 1 sätestas, et kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõude ja vastuväited. Analoogne säte sisaldub ka kehtiva TsMS §-s 230, mille kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna kostja süü kauba purunemises on tõendamata, jääb hagi selles osas ehk summas 6 582 krooni ja 20 senti rahuldamata. 4) TööK § 128 lg. 1 kohaselt kannavad töölised ja teenistujad materiaalset vastutust nende süü läbi ettevõttele, asutusele ja organisatsioonile tekitatud kahju täies ulatuses 7) kui kahju tekitamine ei olnud seotud tööülesannete täitmisega.

Alkoholi üle piiri viimise on kostja oma seletuses omaks võtnud. Kuni 01.01.2006.a. kehtinud TsMS § 116 kohaselt kui pool võtab omaks asjaolu, millele teine pool rajab oma nõude, loeb kohus omaksvõetud asjaolu tõendatuks, kui see ei riku teiste menetlusosaliste õigusi ega seaduslikke huve ja kui omaksvõttu ei mõjutatud pettuse ega vägivallaga ning see ei rajanenud eksimusel. Sama seaduse § 231 lg. 6 kohaselt võis hagi õigeksvõtul põhineva otsuse põhjendused esitada lihtsustatud vormis. Alates 01.01.2006.a. kehtiva TsMS § 440 sätestab, et „kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi.“ Hagiavaldusele lisatud kirjavahetus, arved ja tasumist tõendavad dokumendid omakorda tõendavad täielikult hageja poolt 1 690 Soome marga kostja eest tasumist. Kuna kostja oma süülise käitumisega, mis ei olnud seotud tööülesannete täitmisega, põhjustas hagejale kahju Eesti kroonides kokku 4 430 krooni ja 55 senti, siis tuleb see summa kostjalt hagejale kahju katteks tervikuna välja mõista. Kohus tuli järeldusele, et hagi on põhjendatud rahuldada osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks ja kahju katteks kokku 4 430 krooni ja 55 senti. 01.01.2006.a. jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Vastavalt kehtinud TsMS §-le 60 lg. 1 mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja ka kohtukulud, mis on põhjendatud ja tõendatud tasutud riigilõivus ning kuuluvad hüvitamisele kehtinud riigilõivuseaduse kohaselt ja tulenevalt hagi rahuldatud osast summas 265 krooni ja 80 senti. Kohus lähtus tuvastatust, kohaldas TööK §-de 126, 128, 130 sätteid ja juhindus TsMS §de 441- 442, 632 lg. 1 nõudeist. Kohtunik

/allkiri/

Ärakiri õige Nooremreferent

S.Tooming

I.Golubev

Kohtuotsus jõustus 22. juunil juunil 2007.a Viru Ringkonnakohtu määrusega Nooremreferent

I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.