Eesistuja Ulvi Loonurm, liikmed Kai Kullerkupp, Mart Reino
Tsiviilasi
AS * hagi V.H vastu 2 714 750 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.11.2006 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V.H apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
29.03.2007, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS *, esindaja vandeadv. Marko Kaevando; kostja V.H, esindaja vandeadv. Alla Jakobson
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 14.11.2006 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Välja mõista V.Hlt (IK xxxxxxxxxxx, x) AS * (reg.kood xxxxxxxx, x) kasuks 11 062 (üksteist tuhat kuuskümmend kaks) krooni ja 50 senti. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates vandeadvokaadi vahendusel. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.Kohtule 01.07.2005 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 30.08.1996 laenulepingu nr 730896, mille tingimuste kohaselt andis pank võlgnikule laenuks 2 714 750 krooni tagastamistähtajaga 30.01.1997. Laenulepingu sõlmimise kinnituseks andis kostja 30.08.1996 ka võlatunnistuse – tähtajaline kohustuse nr. 1 allkirjastatult. Kostja ei ole hagejale laenu tähtajaks tasunud ning lisaks lahkus kostja Eesti Vabariigist peale laenulepingu sõlmimist ega tundnud välismaal viibides huvi laenukohustuse täitmise vastu. Kostja tasus ainult osaliselt esimese intressimakse 30.09.1996 summas 1 100 krooni. 2005.a kevadel kostja naases Eestisse ja 01.04.2005 tasus ka 20 000 krooni oma kohustuste katteks, mille hageja arvestas kostja intressivõlgnevuse katteks. 08.06.2005 kirjaga nr 6.6-1/2631 hoiatas hageja kostjat laenu tagastamata jätmise korral kohtusse pöördumisega, samuti andis kostjale võimaluse läbirääkimisteks. Kahjuks ei ole kostja asunud võlgnevust rohkem kustutama ning pole teinud hagejale ka mingit ettepanekut võlgnevuse tasumise osas. Kostja vastas hagejale kirjaga, et pole hagejalt kunagi laenu saanud, sest viibis väidetava
laenulepingu sõlmimise ajal väljaspool Eestit. Kostja pole seda väidet tõendanud. Rapla politseijaoskonnas on menetluses kriminaalasi nr 96670000795 selle kohta, et võltsitud dokumentide alusel vabastati hagejale laenude tagatiseks olnud tagatised. Nimetatud kriminaalasjades on kostja tunnistatud kahtlustavaks. Kostja kohta rahvastikuregistris andmed puuduvad.
2.Eeltoodut aluseks võttes ja juhindudes TsK §-dest 173 lg 1 ja 272 lg 1 palus hageja välja mõista V.Hlt AS-i * kasuks 2 714 750 krooni. Kohtukulud riigilõivuna summas 99 000 krooni palus hageja samuti mõista välja kostjalt. Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta nõue rahuldamata. Kostja oli seisukohal, et nii laenuleping kui ka tähtajaline kohustus ei ole allkirjastatud tema poolt. Kostja kinnituse kohaselt ei viibinud ta laenulepingu sõlmimise ajal üldse Eestis. Lisaks eeltoodule ei ole hageja kohtule esitanud käenduslepingut I. H ning sõiduato Nissan Universaal registrimärgiga xxx XXX registerpandilepingut. TsMS § 120 lg 1 kohaselt on iga isik, kelle valduses on dokumentaalne tõend, kohustatud kohtu nõudel esitama selle kohtule. Nimetatud dokumentidel on kostja arvates asja lahendamisel tähtsus, kuid kostjal endal need dokumendid puuduvad, kuna ta pole vaidlusalust lepingut sõlminud. Kostja palus kohtul need dokumendid asjas välja nõuda hagejalt. Hageja ei ole tõendanud ka kostjale laenusumma üle andmist, mistõttu palub kostja kohtu abi tõendite saamiseks, millest nähtub, millal ja kellele on laenusumma üle kantud.
4.Laenulepingu täitmise tagamine on olnud kostja arvates puudulik, kuna sõiduauto Nissan registerpandileping ei olnud küllaldane laenusumma tagastamise tagamiseks, samuti on küsitava väärtusega käendajaks oleva V Ltd. vara, mis samuti ei olnud piisava väärtusega laenu tagatisena.
5.30.09.1996 hagejale tehtud ülekanne ei ole teostatud kostja poolt ega ka tema korraldusel. Antud makse pole tehtud kostja arvelduskontolt. 01.05.2005 tegi kostja hagejale ülekande selleks, et Eestisse naasta. Kostja suhtes oli alustatud kriminaalmenetlus KarS § 143 lg 2 p 1.
1.tunnustel seoses hagejalt hagiesemeks oleva summa võtmisega. Kostja oli kuulutatud tagaotsitavaks. 20 000 krooni tasuti seetõttu, et kostjal oleks võimalus Eestisse naasta, ilma, et teda vahistatakse. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas hagi ning mõistis V.Hlt välja 2 714 750 krooni tagastamata laenu katteks ning kohtukuluna tasutud riigilõivu summas 99 000 krooni AS * kasuks.
7.Hagi on kohtule esitatud 01.07.2005, samas laenuleping sõlmiti poolte vahel väidetavalt 30.08.1996. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, enne Võlaõigusseaduse jõustumist kehtinud seadust. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt lepingusätetele. Sama seaduse § 272 lg 1 kohaselt annab laenulepingu järgi üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama rahasumma või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Sama paragrahvi lg 2 sätte kohaselt loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. TsK § 276 lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud.
8.Kostja vastuväidete kohaselt pole ta hageja nõude aluseks olevat laenulepingut kunagi sõlminud, kuna ta selle lepingu sõlmimise ajal ei viibinud üldse Eestis. Kostja esitas antud asjaolu tõendamiseks kohtuistungil Eesti Vabariigi kodaniku passi, kust oli näha, et
ajavahemikul 30.08.1996 – 31.08.1996 viibis kostja Venemaal Ivangorodi linnas. Kostja kinnitas kohtule, et ei laenulepingul ega ka laenulepingu lisal, st kohustusel nr 1 30.08.1996 olevad allkirjad ei kuulu temale. Ka pole tema maksnud 30.09.1996 hageja arvele intresse summas 1 100 krooni.
9.Kohtu arvates ei olnud kostja viibimine Venemaal Ivangorodi linnas perioodil 30.08.1996 kuni 31.08.1996 küllaldane ja veenev asjaolu, milline võiks täielikult välistada kostjal võimaluse 30.08.1996 x kontoris laenulepingu sõlmimise, arvestades küllalt väikest vahemaad Rapla ja Narva linnade vahel ning kostjal oli ajaliselt kohtu arvates võimalik vaidlusalune laenuleping hagejaga sõlmida, saada laenusumma enda omandusse TsK § 272 lg-te 1 ja 2 mõttes ning lahkuda veel samal päeval Eestist suvalise liiklusvahendiga läbi Narva piiripunkti Venemaale Ivangorodi linna ning võis sealt järgmisel päeval taas Eestisse naasta.
10.Asjas esitatud Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse ekspertiisiaktist nr DK-028105/4338 19.07.2005, milline oli määratud kriminaalasjas nr 90670000795, nähtub asjaolu, et kuigi osa vaidlustatud materjalidest oli ekspertidele esitatud koopiatena, oli võrdlusmaterjal ekspertide arvates piisav ekspertiisi läbiviimiseks. Koopiate puhul ei saa eksperdid määrata rõhku ega seda, kas tegemist on koopiatega originaalist või on koopia monteeritud. Eksperdiarvamuse kohaselt on ekspertiisiks esitatud tähtajalisel kohustusel nr 1 allkiri kirjutatud V. H poolt, laenulepingul nr 730896 on allkiri jaotuses 1.9 „laenusaaja“ tõenäoliselt kirjutatud V.Hi poolt ning registerpandilepingul nr 73 30.08.1996 allkiri jaotuses 5 „pantija“ tõenäoliselt kirjutatud V.Hi poolt. Eksperdiarvamus oli kohtu arvates selle sisust ja järeldustest lähtudes tõendina usaldusväärne, kuigi polnud määratud käesolevas tsiviilasjas. Eksperdid leidsid vaidlustatud allkirjade võrdlemisel V.Hi allkirjanäidistega kokkulangevusi kõigis üldtunnustes ja uurimuslikus osas loetletud reas eritunnustes, mis võimaldasid ekspertidel kujundada oma arvamuse. Et tähtajaline kohustus nr 1 laenulepingu lisana oli esitatud ekspertidele originaaldokumendina, kinnitasid eksperdid oma arvamuses kategooriliselt, et sellel kohustusel olev allkiri on kirjutatud V.Hi poolt. Käesolevas tsiviilasjas on hageja poolt esitatud tähtajalise kohustuse nr 1 fotoärakiri, kuid mõlemad pooled kinnitasid kohtuistungil selle koopia vastavust originaalile. See kohustus on V.H poolt allkirjastatud 30.08.1996 ning sellelt nähtub, et laenusaajaks on V.H ning et ta on hagejalt saanud laenuks 2 714 750 krooni tagasimaksmise tähtajaga 30.01.1997. Saadud laenu eest kohustus kostja tasuma 20% aastas ning kostja on oma allkirjaga kinnitanud antud kohustusel laenusumma saamist, milline on välja kirjutatud sellel kohustusel ka sõnadega. Antud tõendit oli kohtu arvates käesolevas asjas võimalik käsitleda kui võlatunnistust.
11.Kostja ei esitanud asjas ainsatki tõendit, mis ülalmärgitud hagi aluseks olevaid asjaolusid välistaks. Kostja vastuväiteid hagile hindas kohus kui paljasõnalisi, kuna memoriaalorderilt nr 26 30.09.1996 nähtub omakorda veenvalt asjaolu, et V.H on tasunud oma deebetarvelt nr 711800/150 Eesti Ühispanga Rapla piirkonnakontori kreeditarvele 1 100 krooni tasumata intressi. Memoriaalorderilt nähtub ka panga märge x 30.09 ning teller R. S ja tema allkiri. Kostjale laenu saamisel panga poolt avatud deebetkontot nr 711800/150, millele kanti ka kostjale tema omandisse laenusumma 2 714 750 krooni, sai kasutada ja käsutada vaid kostja ise ning vaadeldav memoriaalorder on väljastatud panga poolt ning maksjaks on selle järgi olnud vaieldamatult kostja ise.
12.Asjaolu, et kostja on tasunud 20 000 krooni seonduvalt tema suhtes algatatud kriminaalasjaga, käesoleva tsiviilasja lahendamisel kohtu arvates õiguslikku tähendust ei omanud, kuna hageja oma nõuet kostja vastu pole vähendanud ning arvestas antud summa väidetavalt intresside katteks. Kohtu arvates ei omanud ka õiguslikku tähendust kostja vaie, et laenu tagamiseks oleva vara väärtus ei olnud küllaldane pangale laenu tagastamise tagamiseks õiguslikus mõttes. Kostjal laenu tagastamiseks tagatiste olemasolu omas olulist tähtsust tema laenutaotluse rahuldamise või mitterahuldamise aspektist panga poolt ning
pank hindas ilmselt kostjal oleva vara väärtuse tagatisena küllaldaseks, kui rahuldas tema laenu taotluse.
13.Hageja seletuse kohaselt on hagejal säilinud vaid laenuleping ärakirjana, kuid kostja poolt laenu saamist tõendav lepingu lisaks olev kohustus nr 1 on originaalina säilinud ning võetud kriminaalasja materjalide juurde. Kostja ei ole asjas vaidlustanud tema kohta laenulepingusse märgitud isikuandmeid. Lepingusse kantud kostja ees- ja perekonnanimi, isikukood ning ka elukoht lepingu sõlmimise ajal vastab rahvastikuregistrisse märgitule. Üldteadaolev on asjaolu, et laenulepingu projekti koostamisel esitab laenutaotleja pangale oma isikuttõendava dokumendi. Sellest tulenevalt on laenulepingu ärakiri asjas dokumentaalse tõendina kohtu arvates usaldusväärne, seda enam, et ekspertide arvamuse kohaselt on tõenäoline, et laenulepingu jaotuses nr 1.9 olev allkiri on kirjutatud V.H poolt. Kõike ülaltoodut aluseks võttes oli kohtul õiguslik alus hagi rahuldamiseks, kuna asjas kogutud tõendite kohaselt on kostja saanud hagejalt laenuks 2 714 750 krooni, millist summat ta pangale tagastanud ei ole. Kostja vastuväiteid hagile hindas kohus tervikuna kui paljasõnalisi ja ainetuid ning need tuli jätta tähelepanuta. Apellatsioonkaebuse põhjendused
14.Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 14.11.2006 otsus ja teha uus, millega hagi jätta rahuldamata. Kostja vaidles hagile vastu ja avaldas, et ta ei sõlminud laenulepingut ega saanud laenu. Oma väidete põhistamiseks tõi kostja esile rea asjaolusid, millised välistavad hageja poolt esitatud tõendite usaldusväärsuse. Maakohus ei andnud nõuetekohast hinnangut kostja vastuväidetele ega näidanud kohtuotsuses, miks ta kostja vastuväidetega ei nõustu. Tegemist on TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse motiveerimise kohustuse rikkumisega. Kohus tegi otsuse, millega rahuldas hagi ja tugines järelduste tegemisel hageja poolt esitatud tõestamata koopiatele, millega rikkus menetlusnorme. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26.02.1998 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-3-2-98 tuleneb, et kohtuotsust ei tohi rajada dokumentide tõestamata fotokoopiatele, kui üks pooltest fotokoopiaid ei aktsepteeri, iseäranis nõuab originaalide esitamist. Kohtul on õigus nõuda algdokumendi esitamist. Kui kohtu nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri.
15.Kostja vaidles kogu menetluse kestel vastu hageja väitele, et „tähtajaline kohustus nr 1“ kinnitab kostja võlga hageja ees. Kohus ei põhjendanud otsuses, mida „tähtajaline kohustus nr 1“ tähendab. Tähtajalise kohustuse tekstist ei nähtu, et tähtajaline kohustus nr 1 oleks antud kostja V.Hi nimel hageja kasuks. Tähtajalises kohustuses nr 1 küll seisab „laenusaaja pank x ", kuid sellest nähtub, et laenusaajaks on pigem keegi kolmas isik, kelle pangaks on x. Täpselt nii mõistetakse seda maksekorralduste täitmisel, kui raha panga ülekandega maksmisel tuleb maksekorralduses näidata kõrvuti saaja nimega veel saaja konto ja saaja pank. Ainetu on tähtajalise kohustuse nr 1 tabel sõnadega „deebet“ ja „kreedit“. Tabelist ei nähtu, kumb arve on krediteeritud ja/või debiteeritud ja kui suures ulatuses. Raamatupidamises kehtib kahekordse kirjendamise põhimõte, mille kohaselt kirjendatakse majandustehinguid debiteeritavatel ja krediteeritavatel kontodel. Tähtajalise kohustuse nr 1 tabel sõnadega „deebet" ja „kreedit" on ainetu ka raamatupidamise seisukohalt.
16.Maakohus ei võtnud seisukohta kostja näidatud vormipuuduste kohta. Ei hageja ega maakohus esitanud mõistlikku põhistust, miks hageja esitatud laenuleping ei kajasta tähtajalise kohustuse väljastamist. Maakohtu viidatud 19.07.2005 ekspertiisiaktist nr DK0281-05/4338 ei selgu, kas ekspertiis on teostatud käesoleva tsiviilasja juurde võetud tähtajalise kohustuse nr 1 suhtes ja milliste asjaolude alusel võib asuda seisukohale, et ekspertiisi esemeks olnud dokument ongi hageja poolt esitatud tähtajaline kohustus nr 1. Ekspertiisiaktis ei ole kõnealust kirjalikku kohustust üksikasjalikult kirjeldatud.
17.Hageja esitas kohtule maksekorralduse nr 26, millest nähtub, et V.Hi nimelt on x
piirkonnakontorile 30.09.1996 tasutud 1100 krooni. Maksekorraldusel puudub V.Hi allkiri ja kostja ei maksnud nimetatud intressi ega teinud kõnealust maksekorraldust.
18.Hageja õiguslik positsioon on vastuoluline. Ühest küljest väitis hageja, et tema nõue põhineb eelkõige laenulepingul, milline jõustus laenu ülekandmisega. Asja arutamise käigus selgus, et hagejal ei ole esitada ei laenulepingu originaali ega maksekorraldust, mis kinnitaks laenu summa ülekandmist kostja arvelduskontole (ühes arvelduskonto kuuluvust kinnitavate tõenditega). Sellest johtuvalt muutis hageja oma positsiooni ja avaldas, et võlga kinnitab esmajoones tähtajaline kohustus nr 1, millega V.H olevat kinnitanud laenu saamist ja kohustust laenu tagastada. Hageja nõue ei ole tõendatud.
19.Hageja on krediidiasutus. Kui hageja oleks tõepoolest andnud V.Hile laenu, oleks hagejal kõik vajalikud ja vormikohased tõendid laenulepingu tingimuste ja raha ülekandmise kohta. Kuivõrd hageja ei esitanud selliseid tõendeid tuleb hagi jätta rahuldamata. Asjaolu, et hageja ei andnud kostjale laenu, kinnitab kaudselt seegi, et hageja ei sõlminud laenulepingus mainitud tagatislepinguid. Vähetõenäoline on, et krediidiasutus andis laenu, jättes selle tagasimaksmise kohustust seaduses sätestatud ulatuses tagamata. Peale selle avaldas kostja korduvalt, et laenulepingu sõlmimise ajal viibis ta hoopis välismaal ega saanud seetõttu sõlmida Rapla linnas laenulepingut hagejaga. Vastus apellatsioonkaebusele
20.Hageja leiab, et maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning palub jätta kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
21.Ringkonnakohus, ära kuulanud asjast osavõtnud isikud ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.
22.Apellant on kaebuses korranud esimese astme kohtus kostjana hagile esitatud vastuväiteid ja maakohus on kostja väidetele piisava põhjalikkusega vastanud. TsMS § 273 lg 5 on kohtul õigus, kui dokument on esitatud ärakirjana, nõuda algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti esitada ei saa. Kaebuse väide, mille kohaselt kohtuotsus oli rajatud dokumentide tõestamata koopiatele, ei ole õige, sest kohtuotsuses oli tuginetud reale dokumentaalsetele tõenditele, millest originaaldokumentidena ei olnud esitatud 30.08.1996 laenulepingut ja 30.09.1996 memoriaalorderit. Kohtul on õigus nõuda algdokumendi esitamist ja otsustada, millise jõuga on dokumendi ärakiri. See ei sõltu sellest, kas pool nõuab originaali esitamist või mitte. TsMS § 273 lg 1 sätestab, et kirjaliku dokumendi võib esitada ärakirjana. Apellandi vastupidine käsitlus ei tulene seadusest. Maakohus on pidanud laenulepingu ärakirja usaldusväärseks ja tõendeid hinnates tuvastanud, et laenuleping oli allkirjastatud kostja poolt. Ka ekspertiisiks oli piisav laenulepingu ärakiri (t.lk.47-48).
23.Apellandi väitele, et ta oli laenulepingu sõlmimise ajal välismaal ja ei saanud lepingut sõlmida, on maakohus vastanud, et Rapla ja Narva vahemaid arvestades oli apellandil ajaliselt võimalik sõlmida leping ja samal päeval jõuda Venemaale.
24.Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tähtajalisele kohustusele nr 1 kui dokumentaalsele tõendile antud hinnanguga. Nimetatud tõendist tuleneb, et kostja kinnitas võlgnevuse olemasolu hageja ees summas 2 714 750 krooni 30.08.1996 laenulepingu järgi (t.lk. 11). Kohus on õigesti märkinud, et nimetatud tõendit võib käsitleda nn deklaratiivse võlatunnistusena, mille eesmärgiks oli olemasoleva kohustuse kinnitamine. Kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele on vastustaja õigesti märkinud, et kostja ei ole kogu menetluse kestel viidanud ühelegi muule võlasuhtele, millega seoses võis eelnimetatud
dokument olla koostatud. Apellant väitis, et kostja ei ole kunagi tunnistanud võlga hageja ees. Maakohus on õigesti hinnanud 30.09.1996 memoriaalorderi (t.lk.12) alusel toimunud 1100 krooni tasumist kostja poolt võlgnevuse tasumisena, sest maksmine toimus laenulepingu preambulas ja tähtajalises kohustuses nr 1 näidatud kostja kontolt, mida sai kasutada ja käsutada kostja ise. Kohus leidis õigesti, et ainult kostja allkirja puudumine memoriaalorderil ei anna alust arvata vastupidist. 01.04.2005 tasus kostja laenust 20 000 krooni, mida hageja arvestas intressivõlgnevuse katteks ( t.lk.13). Tõsiselt võetav ei ole kostja poolt kohtumenetluses antud selgitus, et ta tegi makse seoses tema vastu algatatud kriminaalmenetlusega vahistamise vältimiseks prokuröri soovitusel. Apellatsioonkaebuse väited tagatislepingute olemasolu või puudumise kohta ei käsitle käesolevat vaidlust.
25.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus ja apellandi menetluskulud jäävad tema enda kanda vastavalt kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg-tele 1 ja 8, kuid apellandilt tuleb välja mõista vastustaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud õigusabile 11062,50 krooni.
U.Loonurm
K.Kullerkupp
M.Reino
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.