Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

linn ette näinud lepingu p 11.2, et kui Paldiski linn omandab uuesti omavalitsuse staatuse, siis vaidlusaluse lepingu järgsed õiguste ja kohustuste üleminek vormistatakse Paldiski linna poolt omavalitsusliku staatuse omandamisel. Vastavalt POKS § 5 saabus see oktoobris 1996.a ning vastavalt sellele sättele läksid koos Paldiski linna territooriumil omavalitsuse moodustumisega üle ka vaidlusaluse lepingu järgsed kohustused ja õigused. Ajal, kui Keila linna koosseisus oli linnaosana Paldiski linnaosa, siis säilis tal ka omaette eelarve ja kostjate eelarved ei ole kunagi liidetud. Kostjate vahel oli kogu see aeg varade ja kohustuste lahusus. Samuti oli tal ka oma halduskogu, linnaosavalitsus ja eraldi vastavad põhimäärused. Paldiski linna omavalituse õiguste tekkimise järgselt ei ole kostjate vahel toimunud õiguste, kohustuste ja varade jagamist, mis näitab seda, et need õigused, kohustused ja varad on alati poolte vahel lahus olnud ja ei olnud midagi jagada. Paldiski linn on kinnitanud nõude üleminekut oma linnavolikogu 24. aprilli 1997.a otsusega, kus kinnitati 1996.a eelarve täitmine ja sellega koos ka 1996.a bilanss, kus on kajastatud ka kohustus hageja suhtes. Asjaolu, et hilisemalt on Paldiski linn oma bilansist hageja nõude välja jätnud, ei saa omada aga õiguslikku tähendust. Kuna lepingujärgsed kohustused on üle läinud Paldiski linnale, siis Keila linna vastu ei ole hagejal nõuet. Kostja Paldiski Linna seisukoht Kostja ei tunnista hagi ja palub selle enda suhtes jätta rahuldamata. Vaidlusalusest lepingust tulenevad kohustused vaid hagejale ja Keila linnale ning viimase kohustused ei ole kehtivalt Paldiski linnale üle läinud. Poolte vahel oli sõlmitud kirjalik leping ja selle alusel said kohustused Paldiski linnale üle minna vaid kirjaliku kohustuste üleandmise lepingu alusel. Sellist lepingut sõlmitud ei ole. Lepingu p 11.2 viitab küll võimalusele Keila linna kohustuste üleandmiseks Paldiski linnale, kuid seda ei ole toimunud. Ekslikud on Keila linna seisukohad POKS § 5 osas, kus aetakse segamini tsiviilõiguslike kohustuste ja omavalitsuse territoriaalne jaotus. POKS § 5 alusel moodustati uus haldusterritoriaalne üksus, kuid sellest ei tulene, et sellega tulid kaasa ka tsiviilõiguslikud kohustused. Eksitavad on Keila linna väiteid seoses bilansis hageja nõude tunnustamisega. Keila linna poolt viidatud Linnavolikogu otsuses kinnitati vaid Keila linna Paldiski linnaosa 1996.a eelarve täitmine ja selle lõppbilanss. Bilanss iseenesest ei kujuta tehingut, millest saaksid tuleneda õigused või kohustused. Paldiski linna volikogu kinnitas vaid Keila linna Paldiski linnaosa 1996.a eelarve täitmise. Paldiski linna enda 1997.a eelarves, mis kinnitati 27. veebruaril 1997.a otsusega nr 37 ja sama aasta eelarve muutmises (30. oktoobri 1997.a määrus nr 27) ei ole hageja nõuet mainitud. Esimese astme kohtu otsus

sooritused, mistõttu ei ole tegemist kestvuslepinguga. Kestvuslepingu eelduseks on mõlemapoolsete korduvate soorituste tegemine, mida antud juhul VÕS-i kehtimise ajal ei ole. Leping vastab sõlmimise ajal kehtinud TsK § 272 lõike 1 kohaselt laenulepingu tunnustele. Vastavalt Lepingule ja TsK § 272 lõikele 1 kohustus Keila linn tagastama saadud laenu lepingus kokkulepitud tingimustel. Kehtivalt on kokkulepitud ka intresside ja viiviste arvestamine. Lepingu sõlmimise ajal ja Keila linna poolt väidetud kohustuste ülemineku ajal, st oktoobris 1996.a, kehtinud TsÜS (1994) § 59 lõike 1 kohaselt võivad tsiviilõigused ja -kohustused üle minna ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need seaduse järgi või oma olemuselt ei ole isikuga lahutamatult seotud, lõike 3 järgi on õigusjärgluse aluseks tehing, seadus või muu õigusakt. Seega oleks Keila linnal võimalik vabaneda oma kohustustest, kui kohustuste üleminek Paldiski linnale tuleneks kas seadusest või pooltevahelisest lepingust. TsK § 220 lõike 1 kohaselt võis võlgnik üle kanda oma kohustuse vaid kreeditori nõusolekul. Lepingu sõlmimise ajal ei olnud Paldiski linn iseseisev õigussuhete subjekt, st ta ei olnud iseseisvaks omavalitsus üksuseks, vaid vastavalt POKS § 1 lõikele 2 oli Paldiski linna maaala liidetud Keila linna haldusterritooriumiga ja moodustatud Keila linna Paldiski linnaosa. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 56 kohaselt oli linnaosa linna maa-alal ja koosseisus volikogu poolt kinnitatud linnaosa põhikirja alusel tegutsev üksus. Paldiski linn tekkis avalik-õigusliku juriidilise isikuna vastavalt POKS § 5 oktoobris 1996.a. Keila linn leiab, et tema lepingujärgsed kohustused on üle läinud. Lepingu p 11.2 on kokku lepitud, et Paldiski linna kui iseseisva kohaliku omavalitsuse moodustamisel lähevad käesoleva lepingu järgsed laenu võtja õigused ja kohustused üle Paldiski linnale. Lepingu p 11.1 kohaselt ei olnud antud juhul vajalik hageja kirjalik nõusolek. Antud sätteid saab käsitleda kui TsK § 220 lõikest 1 tulenevat kreeditori heakskiitu võla ülekandmisele. Selleks, et tehinguline õigusjärglus oleks Paldiski linna suhtes tekkinud on aga vajalik ka tehing kostjate vahel, kust ilmneks, et sellise võla ülekandmisega on Paldiski linn nõustunud. Lepingu p 11.2 alusel ei saanud tekkida õigusjärglust, millega lepingujärgsed kohustused oleksid üle läinud Paldiski linnale. Tsiviilõiguse üldiste põhimõtete kohaselt saab isik käsutada vaid temale kuuluvaid õigusi ja kohustusi ning võtta endale vastavaid kohustusi. Teise isiku nimel saab kohustusi võtta vaid vastava volituse olemasolul. Antud juhul on hageja ja Keila linn pannud Paldiski linnale kohustusi, omamata selleks vastavat volitust. TsÜS § 103 lõike 1 kohaselt oli selline tehing tühine. Sellise volitusteta tehingu oleks saanud kehtima panna, kui esindatav oleks selle tehingu hilisemalt heaks kiitnud. Antud asjas ei ole pooled esitanud ühtegi asjaolu, mille kohaselt oleks Paldiski linn sõnaselgelt heakskiitnud talle Keila linna lepingujärgsete õiguste ja kohustuste ülemineku. Seega ei ole tuvastatav tehinguline õigusjärglus. Keila linn on viidanud sellele, et Paldiski linn on hageja nõuet tunnistanud, kuna on oma eelarves ja bilansis võtnud arvele ka lepingujärgsed kohustused hageja ees. Keila linna antud väited ei anna alust lugeda vaidlusalune kohustus üleläinuks Paldiski linnale. 24. aprilli 1997.a Paldiski linnavolikogu otsusega nr 55 kinnitatud Paldiski linna 1996.a eelarve täitmise aruanne küll sisaldab vaidlusalust laenu, kuid seda ei saa käsitleda TsÜS § 62 mõttes ei otsese ega kaudse tahteavaldusena. Esitatud asjaoludel võis olla tegu Keila linna Paldiski linnaosa ja oktoobrist 1996.a Paldiski linna ühendatud bilansiga, kus linnaosa bilansist tulenevalt pidi vastav kohustus peegelduma, kuid see ei olnud Paldiski linna kohustuseks. Nagu selgitas ka

Paldiski linn, oli tegemist sisuliselt Keila linna Paldiski linnaosa eelarve täitmise kinnitamisega. Kostjate varade eelarvete lahusus ei ole tõendatud. Keila linn ei ole esitanud ühtegi tõendit, et selle alusel tuvastada nagu oleks tema koosseisus tegutsenud Paldiski linnaosa olnud lahus seisva varaga või eelarvega üksus. Vaidlusalusel ajal kehtinud KOKS §-st 57 ei tulene, et linnaosal ei võinud olla oma eelarvet. Samas KOKS § 38 nimetab kohaliku omavalitsuse eelarvena vaid linna või valla eelarvet. Lepingust tulenevad kohustused olid siduvad Keila linnale ja tema poolt võetud kohustuste kirjeldamine Paldiski linnosa eelarves ja bilansis, nagu see toimus ka antud laenulepingust tuleneva kohustusega, ei too endaga automaatselt kaasa nende ülekandumist Paldiski linnale. Asjaolu, et kostja Keila linna väidete kohaselt Paldiski linna vara vastuvõtmist (1994. aastal) ega vara üleandmist (1996. aastal) ei toimunud ja seega olevat kogu aeg Paldiski linnaosal olnud oma vara, mis ei olnud Keila linna vara, on vastuolus tol ajal kehtiva seadusega, mille kohaselt oli munitsipaalomandina tunnistatud vaid linnale või vallale kuuluv vara ning linnaosa või osavalla vara seaduse järgi ei tunnistata (KOKS § 34). Tulenevalt tol ajal kehtinud ja praegu kehtivast õiguskäsitlusest on õigused ja kohustused tavapäraselt seotud isikutega, mitte esemetega (sh territooriumiga). Kohustuste üleminekul koos eseme omandi üleminekuga, on see seaduses eraldi välja toodud. POKS seda ei sätesta ja seega ei ole POKS sätted selliseks seadusest tulenevaks õigusjärgluse aluseks. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi Keila linna vastu täielikult rahuldamata ning menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kõnealune leping vastab TsK § 272 lõike 1 kohaselt laenulepingu tunnustele. Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et TsK kohaselt on laenuleping reaalne leping, st laenuleping loetakse sõlmituks ja laenusuhe tekkinuks alles laenuobjektiks olevate esemete või rahasumma üleandmise hetkest. Seega TsK kohaselt rahasumma üleandmine ei olnud mitte laenulepingust tulenev kohustus, vaid laenulepingu sõlmimise akt ise. Laenulepingu allkirjastamisel 6. märtsil 1996.a ei olnud Paldiskil iseseisva kohaliku omavalitsuse staatust, kuid laenusumma üleandmise õiendi koostamise ajal 20. novembril 1996.a tegutses Paldiski linn juba täiesti iseseisva omavalitsusüksusena. Lähtudes TsK regulatsioonist loetakse laenuleping kui reaalne leping sõlmituks alates laenu üleandmise hetkest, mitte laenulepingu allkirjastamise hetkest. 20. novembril 1996.a on laenu üleandmise õiendi allkirjastanud selleks hetkeks iseseisva Paldiski linna linnapea, seega tegutses Paldiski linn iseseisva kohaliku omavalitsuse üksusena, seega omab nimetatud kuupäev laenusuhte tekkimise seisukohast tähtsust. Eelnevat argumentatsiooni ei õõnesta ka asjaolu, et laenulepingu preambula kohaselt olevat osa laenust juba üle antud. Hageja ei ole tõendanud ja maakohus ei ole tuvastanud, millal ja kellele täpselt ning millises osas raha üle anti. Apellant ei nõustu ka maakohtu käsitlusega õigusjärglusest. Eitades bilansi kui tahteavalduse olemust ei ole maakohus oma sellekohast seisukohta põhjendanud, rikkudes seeläbi protsessinorme. Bilanss on käesoleval juhul vaadeldav Paldiski linna kui iseseisva kohaliku omavalitsuse üksuse tahteavaldusena kanda kõnealusest laenulepingust tulenevaid kohustusi

ja teostada õigusi. 31. detsembri 1996.a seisuga iseseisva kohaliku omavalitsuse üksuse poolt kinnitatud bilansist võib järeldada Paldiski linna tahet teostada vaidlusalusest lepingust tulenevaid õigusi ja kanda kohustusi. Paldiski linna iseseisvumisega kohaliku omavalitsuse üksusena 1996.a oktoobris ei vormistatud ühtegi õiguste ega kohustuste üleandmise-vastuvõtmise akti, millega Paldiski linnaosa poolt omandatud õigused ja kohustused oleksid üle võetud Paldiski linna poolt. Küll aga analoogselt vaidlusalusest lepingust tulenevate õiguste ja kohustustega asus Paldiski linn faktiliselt kõiki Paldiski linnaosa poolt omandatud õigusi realiseerima ja varasid valdama. Kui nõustuda maakohtu seisukohaga, siis ei kujutaks Paldiski linna faktiline tegevus tahteavaldust ega ka alust õiguste-kohustuste ning varade üleminekuks Paldiski linnale ja Paldiski linn kui juriidiline isik kohtu nägemuse kohaselt oleks pidanud selle iseseisvumise hetkel olema täiesti varatu. Et tegelikkuses võttis Paldiski linn iseseisvudes üle linnaosa perioodil tekkinud õigused ja kohustused nähtub ka 1996.a Paldiski linna eelarvest, milles on kajastatud laenusuhet Hoiupangaga ning millest tulenevaid kohustusi on Paldiski linn ka täitnud. Oluline on arvestada ka asjaoluga, et kohalike omavalitsuste ühinemine ja jagunemine kuulub avaliku õiguse valdkonda, mistõttu ei ole käesolevale vaidlusele hinnangu andmine vaid eraõiguslikest reeglitest lähtudes põhjendatud. Eesti õiguskorras puudus 1996.a regulatsioon, mis käsitlenuks kohalike omavalitsuste ühinemist ja jagunemist, mistõttu vajavad vastavad küsimused igakordset iseseisvat lahendamist. Paldiski linna ajutine viimine Keila linna haldusalasse selleks eraldi antud seaduse alusel oli erandlik ning põhjuseks oli soov allutada sisuliselt eksisteeriv omavalitsus teise omavalitsuse järelevalve alla, kuna Paldiskis puudus valijaskond ja omavalitsuskogemus. Paldiski linnaosa eksisteeris Keila linna koosseisus formaalselt kuni 1996.a kohaliku omavalitsuse valimistulemuste väljakuulutamiseni. Keila linna Paldiski linnaosa ei olnud moodustatud KOKS § 57 alusel. Neil olid lahutatud eelarved, tulubaas ja sõltumatud ning mittekattuvad kohustuste tekkimise allikad. Vastustaja Paldiski linna seisukoht Vastustaja ei pea apellatsioonkaebust õigeks, palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Keila linn ei ole laenu saamist vaidlustanud, TsMS § 652 lõike 2 kohaselt kehtib omaksvõtt ka apellatsioonikohtus. Keila linna esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud väited raha võimaliku hilisema ülekandmise aja kohta ei oma mingit õiguslikku tähendust, kuna laenu eest on vastutav lepingupool, sõltumata sellest, kellele raha hiljem üle kanti. Keila linn vastutab oma kohustuste eest ka siis, kui tahet väljendas Keila linna koosseisu kuuluv organ. Teise isiku – Keila linna organi eelarve fikseerimine ei tähenda kohustuste võtmist iseseisvale juriidilisele isikule –Paldiski linnale. Tehingu heakskiitmisena ei saa käsitleda majandusaasta aruandega bilansi kinnitamist. Vastustaja Rootsi Kuningriigi (Rootsi Energia Agentuuri (STEM) kaudu seisukoht Vastustaja palub jätta Keila linna apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebuse rahuldamise korral palub vastustaja mõista Paldiski linnalt välja 20.694.804 krooni.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks maakohtu seisukohti korrata. Maakohus on tõendeid hinnates ja asjaolusid tuvastades asunud seisukohale, et leping vastab selle sõlmimise ajal kehtinud TsK § 272 lg 1 kohaselt laenulepingu tunnustele ning vastavalt lepingule ja TsK § 272 lg-le 1 lasub saadud laenu tagastamise kohustus Keila linnal. Kolleegium maakohtu seisukohaga nõustub. Pooled vaidlevad asjaolu üle, kas 6. märtsil 1996.a Rootsi Kuningriigi Rootsi Energia Agentuuri (STEM) kaudu ja Keila linna vahel sõlmitud laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise kohustus on Paldiski linnale üle läinud. Vaidlust ei ole selles, et laenulepingu alusel tekkisid kohustused Keila linnal kui laenu võtjal ja laenu saajal ning et lepingu sõlmimise ajal ei olnud Paldiski linn iseseisvaks omavalitsuse üksuseks. Et Keila linn ei ole kohtumenetluse käigus laenu saamist vaidlustanud, puudub vaidlus ka selles, et hageja oma laenu andmise kohustuse Keila linna ees täitis. Kehtinud TsÜS § 60 lg 2 kohaselt loob kahepoolne leping kohustusi vaid kahele lepingupoolele ning Keila linn, tegutsedes tsiviilõigussuhetes iseseisva juriidilise isikuna kehtinud TsÜS § 6 lg 3 mõttes, pidi vastavalt TsK § 173 laenulepingu poolena täitma kohustuse vastavalt lepingule ja tema kohustus lõpeb vastavalt TsK §-le 233 kohase täitmisega. TsK § 174 järgi ei ole lubatud ühepoolne keeldumine kohustuse täitmisest. Paldiski linn ei olnud ega saanud õigusvõime puudumise tõttu lepingupooleks olla, õigusvõime puudumise tõttu TsÜS § 6 lg 3 mõttes ei saanud ta ka tehingu sõlmimisel tahet avaldada. Maakohus leidis õigesti, et Keila linn sai võlakohustuse võtta endale, mitte aga teisele isikule. Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega, et maakohus on vääralt hinnanud singulaarse ja universaalse õigusjärgluse küsimust. Vastavalt laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 59 lg-le 3 oli õigusjärgluse aluseks seadus või tehing. Põhiseaduse § 154 ja kehtinud TsÜS § 58 kohaselt ei saa kohalikule omavalitsusele panna seadusel või lepingul mittepõhinevaid kohustusi. Paldiski omavalitsuse korraldamise seaduse (POKS) § 1 lg 2 kohaselt oli seaduse reguleerimise objektiks õigusvõimet mitteomava Keila linnaosa haldusterritoriaalne jaotus ja § 5 käsitleb Keila linna Paldiski linnaosa likvideerimist ning selle maa-ala muutmist Paldiski linna haldusterritooriumiks, mitte aga Keila linna õiguste ja kohustuste täielikku üleminekut Paldiski linnale, nagu leiab apellant. Laenuleping sõlmimise ajal kehtinud kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse (KOKS) § 2 lg 1 järgi oli kohalikuks omavalitsuseks linn ning § 34 järgi kuulus munitsipaalomand linnale. Et Paldiski linn omandas õigusvõime alles oktoobris 1996 ja POKS § 5 ei esita isegi kaudset viidet regulatiivsest mõjust tsiviilõiguslike lepingute suhtes ega mingite võlaõiguslike kohustuste tekkimise kohta, ei anna POKS alust lepingulise võlakohustuse üleminekuks Paldiski linnale. Kolleegiumi arvates käesoleval juhul seadusest (POKS §-st 5) tulenev universaalne õigusjärglus Keila linna Paldiski linnaosa õiguste ja kohustuste (sh laenulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste) üleminekuks Paldiski linnale puudub.

Kolleegium ei nõustu apellandiga selles, nagu oleks Paldiski linn 1996.a majandusaasta aruande kinnitamisega avaldanud tahet endise Keila linna Paldiski linnaosa õiguste ja kohustuste ülevõtmiseks. Maakohus on õigesti leidnud (tl 6), et Paldiski linn ei ole vaidlusalust laenu üle võtnud ega avaldanud tahet laenuvõtja Keila linna asemel laenu tagastada. Laenulepingu p. 11.2. vormistamisega võisid Rootsi Kuningriik ja Keila linn laenulepingu pooltena küll soovida Paldiski linna kui iseseisva kohaliku omavalitsusüksuse moodustamisel tulevikus lepingu järgsete Laenu võtja õiguste ja kohustuste üleminekut Paldiski linnale, kuid ainult soovist (tahtest) võla ülekandmiseks isikule, keda polnud laenulepingu sõlmimise ajal õigusvõimelise isikuna (TsÜS § 6 lg 3, 61 ja 64 mõttes) olemas, kolleegiumi arvates ei piisa. Vastavalt TsK § 273, 220 ja 221 pidid nii laen, kui ka võla ülekandmine olema sõlmitud kirjalikus vormis. Nõutavas vormis võla ülekandmine lepingut Paldiski linnale tehtud ei ole. Samuti ei ole kohtule esitatud kirjalikult (TsÜS § 91 lg 3) lepingu muudatust, mis vastavalt kehtinud TsÜS § 92 lg-le 2 oleks alla kirjutatud tehingu teinud volitatud esindajate poolt. Väär on apellandi väide nagu oleks Paldiski linn 1996.a eelarve täitmise aruandega kinnitatud bilansiga avaldanud kaudset tahet Rootsi Kuningriigi ja Keila linna vahelisest laenulepingust tuleneva võlaõigusliku kohustuse ülevõtmiseks. Kolleegium sellega ei nõustu. Maakohus on oma otsuses (tl 6) põhjendanud, et ...“ Kostja 2 poolt 24.04.1997.a Paldiski linnavolikogu otsusega nr 55 kinnitatud Paldiski linna 1996.a eelarve täitmise aruanne, küll sisaldab vaidlusalust laenu (tl 109), kuid seda ei saa kohtu arvates käsitleda TsÜS (1994) § 62 mõttes ei otsese ega kaudse tahteavaldusena....Samuti arvestab kohus, et esitatud asjaoludel võis tegu olla Keila linnaosa Paldiski linnaosa ja oktoobrist 1996.a Paldiski linna ühendatud bilansiga, kus linnaosa bilansist tulenevalt pidi vastav kohustus peegelduma, kuid see ei olnud Paldiski linna kohustuseks. Nagu selgitas ka Kostja 2, oli tegemist sisuliselt Keila linna Paldiski linnaosa eelarve täitmise kinnitamisega.“ Õige on vastustaja/Paldiski linna seiskoht, et bilanss ei ole tehing, kuna bilansi eesmärk ei ole endale tsiviilkohustuste võtmine või eraõigusliku tagajärje tekitamine, selles ei saa teha volitatud isiku (või pädeva organi) kaudu tahteavaldust (TsÜS § 61 ja 64) tehingu pooltele ja selles ei ole olulisi lepingutingimusi (TsK § 165). Bilanss ei kujuta endast kirjalikku lepingu muudatust asendada tehingu pool või võtta üle kohustusi (TsK § 273 ja kehtinud TsÜS § 91 lg 3 ja 92 lg 2). Samuti ei tekita bilanss õigusjärglust. Riigikohus on oma lahendites ( nr 3-2-1-19-97, 3-2-1-90-98) rõhutanud, et kohustis ei teki tehingu dokumenteerimisest raamatupidamisregistrites (bilansis). Kolleegium leiab, et Paldiski linnavolikogu 24.04.1997.a otsust nr 55 tuleb käsitleda kui Keila Linnavolikogu 08.10.1996.a otsusega nr 149 kinnitatud Keila linna Paldiski linnaosa 1996.a täpsustatud eelarvet, milles oli Keila linna Paldiski linnaosa 1996.a eelarve tuluna määratletud NUTEK Rootsi Riikliku Tööstuse ja Tehnika Arengupanga laen, mis ei ole aga käsitletav 06.03.1996.a laenulepingust tuleneva kohustuse ülevõtmisega Paldiski linna poolt. Apellandi etteheide, et kohus jättis otsuses välja selgitamata kellele ja millises ulatuses on hageja poolt laen üle antud, on õiguslikult sisutu ega põhine toimikus olevatel tõenditel. Et pooltevahelise vaidluse sisuks maakohtus oli küsimus sellest, kas laenu peab tagasi maksma Keila linn või Paldiski linn, sai kohus asja lahendada üksnes vaidluse eeltoodud piirides. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Apellandi enda poolt maakohtule esitatud seisukohtadest nähtub üheselt, et Keila linn on ise pidanud ennast algseks laenulepingu pooleks ja laenukohustus tekkis algselt Keila linnal, mitte Paldiski linnal. Ka laenusummale ei ole apellant vastu vaielnud. TsMS § 231 lg 2

kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. TsMS § 652 lg 7 kohaselt kehtib esimese astme kohtu menetluses poole omaksvõtt ka apellatsioonimenetluses. Õige on apellandi väide, et TsK kohaselt loetakse laenuleping kui reaalne leping sõlmituks alates laenu üleandmise, mitte laenulepingu allkirjastamise hetkest. Samas ei nõustu kolleegium apellandiga selles, et käesoleval juhul anti laen laenusaajale üle laenusumma kinnitamise õiendiga 20.novembril 1996.a. Selline apellandi seisukoht ei tugine asjas kindlaks tehtud faktilistel asjaoludel. Laenulepingu sõlmimine ei toimunud raha ülekandmisega laenuandjalt laenusaajale, vaid võla vormistamisega laenuks ja tegelikkuses oli laenu andja kandnud katlamaja rekonstrueerimise ja ehitamise kulud juba enne laenulepingu, mille pooleks oli Keila linn, sõlmimist. Kolleegiumi arvates oli laenusumma kinnitamise õiendi esitamise eesmärgiks fikseerida kirjalikult kantud ehituskulude (laenu) lõplik suurus, mitte aga laenusuhte loomine. Laenusuhe oli eelnevalt tekkinud Rootsi Kuningriigi ja Keila linna vahel laenulepingu alusel, mille sõlmimisel eksisteerinud reaalne võlg vormistatigi laenuks. Samas ei muuda 20.novembri 1996.a laenusumma kinnitamise õiend laenulepingu pooleks Keila linna asemel Paldiski linna. Väär on apellandi seisukoht, et 20. novembri 1996.a laenusumma kinnitamise õiendi on allkirjastanud Paldiski linna linnapea. Laenusumma kinnitamise õiend (tl 27) on koostatud Rootsi Riikliku Tööstuse ja Tehnilise Arengu Ameti ja Keila linna poolt, kuid sellel puudub Paldiski linna linnapea J.Mölderi allkiri ja dokument puudutab Keila linna ja Rootsi Kuningriigi vahelist suhet ning kinnitab, et laenu võtja on Keila linn. Kolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et J.Mölder kinnitati Paldiski linnapeaks Paldiski Linnavolikogu 21.11.1996.a otsusega nr 4, mistõttu puudusid tal 20.11.1996.a volitused võtta Paldiski linna nimel rahalisi kohustusi. Seega ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel tuleb apellandilt välja mõista apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud Paldiski linna kasuks 50749.90 krooni ja Rootsi Kuningriigi kasuks 46339.65 krooni. Apellandi apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta tema enda kanda.

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.