2-05-21378/20 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

23.aprillil 2002. a. laenulepinguna. Hageja kohustus nimetatud summa tagastama, kui kostjatel ei ole õnnestunud vaidlusalust kinnistut 3 kuu jooksul omandada. Hageja on nimetatud summa kostjatele tagastanud. Kuna kostjatel puudus kinnistu ostmiseks raha ja pank neile laenu ei andnud, nõustus AS Hansa Liising Eesti hagejalt kinnistu omandama ja selle kostjatele 1.500.000 krooni eest liisima. Pärast liisingutingimuste selgumist leppisid pooled kokku, et ülejäänud müügihinna osa 750.000 krooni vormistatakse laenuna. 10. juunil 2002. a sõlmisid pooled lepingu, millega kostjad kohustusid tasuma hagejale laenu koos intressiga 5% laenusummalt aastas viie aasta jooksul alates 15. novembrist 2002. a. Lepingu jõustumise tingimuseks seati X kinnistu müügilepingu sõlmimine hageja ja AS-i Hansa Liising Eesti vahel. Vastav müügileping ja asjaõigusleping sõlmiti 23. juulil 2002. a. Kostja Angela Alliksoon kirjutas võlakirjale täiendusena kohustuse tasuda inventari ja sisustuse eest. Kostjad on hagejale nimetatud täienduse alusel tasunud 100.000 krooni. Muid 10. juuni 2002. a. lepingust tulenevaid kohustusi kostjad täitnud ei ole. Hageja esitas kostjatele 2003. a. arve ning 2004. a. uue arve, andes tasumiseks täiendava tähtaja. Hageja esitas kostjatele 16. septembril 2005. a. kirjaliku pretensiooni, kuid kostjad keeldusid võla tasumisest. Hageja ütles VÕS § 399 lõike 1 alusel 12. oktoobril 2005. a. kostjatele lepingu erakorraliselt üles ja nõudis laenu ning intresside kohest tasumist. Kostjad on tasumisest keeldunud. 10. juuni 2002. a. lepingu puhul oli tegemist tingimusliku tehinguga lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 81 lõigete 1 ja 2 mõttes. Kuna kohustus tekkis 23. juulil 2002. a., kuulub kohaldamisele võlaõigusseadus (VÕS) ja selle § 396 lg. 2. Vaidlusalust lepingut on VÕS § 30 kohaselt võimalik käsitleda ka võlakirjana. Kostjate seisukoht Kostjad hagi ei tunnistanud. Hageja soovis esialgu kinnistut müüa 3.800.000 krooni eest. Kostjatele oli ka 2.300.000 krooni liiga kõrge hind ning nad olid nõus kinnistu ostma

10.juunil 2002. a. sõlmitud lepingu punkti 5 kohaselt kehtib võlakiri, kui X kinnistu ostu-müügi tehing on läbi viidud hageja ja AS-i Hansapank vahel ning kinnistu on kantud kinnistusraamatusse. Seega on tegemist tingimusliku tehinguga lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 81 lõike 1 mõttes (kuni 1. juulini 2002. a. kehtinud redaktsioonis). Sama seaduse § 81 lõike 2 kohaselt on tehing tehtud edasilükkava tingimusega. TsÜS § 84 lõike 1 kohaselt tekivad sellise tehingu puhul tehinguga kindlaksmääratud õigused ja kohustused tingimuse saabumisel, kui tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Võlakirja kehtivuse eelduseks oli, et hageja oleks sõlminud AS-iga Hansapank kinnistu müügilepingu ja AS Hansapank oleks kantud kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. Esimene tingimus täideti 23. juulil 2002. a. Kuigi kinnistu ostu-müügi tehingu pooleks oli AS Hansa Liising Eesti, mitte AS Hansapank, on esimene tingimus täidetud. Poolte ütlustest nähtuvalt oli nende ja liisinguandja vahelise läbirääkimise tulemus, et AS Hansa Liising Eesti soostus kinnistu ostma ning selle kostjatele edasi liisima. Lepingu punkti 5 sõnastusest ja mõttest nähtuvalt leppisid pooled sisuliselt kokku võlakohustuse tekkimises, kui hageja müüb kinnistu kostjate poolt osundatud kolmandale isikule. Seega ei ole poolte kohustuse tekkimise seisukohalt oluline, kas kinnistu ostis AS Hansapank või AS Hansa Liising Eesti. AS Hansa Liising Eesti kanti kinnistusraamatusse 28. oktoobril 2002. a. ja sellest hetkest tekkisid ka 10. juuni 2002. a. lepinguga ette nähtud õigused ja kohustused. Kostjate seletus, et vaidlusalune leping sõlmiti juhuks, kui kostjatel õnnestub AS-ilt Hansapank laenu saada ning kinnistu ise omandada, on vastuolus lepingu punkti 5 sõnastusega. Lepingust nähtub, et pooled nägid ette hageja poolt kinnistu müümise kolmandale isikule. Kui kostjad oleksid kinnistu ostnud AS-ilt Hansapank saadud laenu abil, oleks hageja sõlminud ostu-müügi lepingu nendega, mitte kolmanda isikuga. Lepingust ei nähtu, et võlakohustus tekib juhul, kui hageja müüb kinnistu otse kostjatele.

kohustuste jõustumisest. Kuna kostjad olid kohustatud tasuma laenu hagejale 5 aastaga, on hagejal õigus nõuda ka intresse 5 aasta eest – 37.500 krooni aastas, kokku 187.500 krooni ja riigilõiv 44.000 krooni ning on põhjendatud hageja kasuks välja mõista ka õigusabikulud 5% rahuldatud haginõudest summas 46.875 krooni ja sõidukulud 2608 krooni. Apellatsioonkaebuste nõuded ja põhjendus Apellatsioonkaebustes paluvad kostjad tühistada Harju Maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja kohtukulud vastustaja kanda. Apellandid on seisukohal, et 10. juunil 2002. a. sõlmitud leping on tühine ja sellest ei saa lepingupooltele tekkida mistahes õigusi või kohustusi ei edasilükkava tingimuse saabumisel ega mittesaabumisel. Niisamuti on tehing rahatu ja tuleb kohaldada TsK sätteid. Lepingu poolte tegelik ühine tahe oli fikseerida X kinnistu ostuhinna osa tasumine. Tegelikkuses leppisid pooled kokku erinevalt 10. juunil 2002. a. sõlmitud kirjalikus lepingudokumendis sätestatust, et tegemist ei ole laenuga, vaid kinnistu ostuhinna osalise tasumisega. Pooled soovisid varjata asjaolu, et tegelikkuses oli tegemist kinnisasja ostuhinna tasumisele suunatud lepinguga. Seetõttu on tegemist TsÜS § 89 lõike 2 kohaselt näiliku tehinguga, mis on tühine, sama põhimõtte sätestas enne 1. juulit 2002. a. kehtinud TsÜS § 70 lõige 2 teeseldud tehingu kohta. Teeseldud või näiliku tehinguga võib varjata ka varjatava tehingu ühte osa, antud juhul osalist ostuhinna tasumise kohustust. TsÜS § 89 lõike 3 kohaselt kohaldatakse varjatud tehingule varjatava tehingu sätteid, seega kohaldatakse 10. juunil 2002. a. sõlmitud lepingule müügilepingu sätteid. Kuivõrd sisuliselt oli tegemist müügilepingu ühe osaga, on see tühine vorminõuete järgimata jätmise tõttu. Vastustaja on tuginenud asjaolule, et lepingu sõlmimine oli suunatud kinnisasja müügist tuleneva maksekohustuse ehk kinnistu ostuhinna maksmise kohustuse tekitamiseks. Vaatamata asjaolule, et puudub üksmeel kokkulepitud müügihinnas, on pooled möönnud, et tegemist oli kinnisasja ostuhinna osaga ja kokkuleppega selle tasumiseks. Seega oli 10. juunil 2002. a. sõlmitud lepingu näol olemuslikult tegemist võlaõigusliku kokkuleppega kinnisasja ostuhinna osa tasumiseks, mis kooskõlas asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lõikega 1 oleks tulnud sõlmida notariaalses vormis. Kuivõrd seaduses sätestatud vorminõuet ei järgitud, on kokkulepe TsÜS § 83 lõike 1 kohaselt tühine. Puudub mistahes põhjus pidada tehingu kokkulepitud edasilükkavat tingimust saabunuks isegi eeldusel, et apellandi ja vastustaja vahel 10. juunil 2002. a. sõlmitud leping on kehtiv. Lepingu punktis 5 lepiti võlakirja kehtivuse osas kokku, et dokumendis toodud tingimused kehtivad juhul, kui sõlmitakse X kinnistu müügileping vastustaja ja AS-i Hansapank vahel, mitte AS-i Hansa Liising Eesti vahel. Sarnasus kokkulepitud finantsasutuse nimes ei saa tekitada apellandile rahalisi kohustusi. Enne 1. juulit 2006. a. kehtinud TsÜS § 60 lõike 4 kohaselt tõlgendatakse kahtluse korral tehingut kohustatud isiku kasuks. Kui lepingu sõlminud pooled oleksid soovinud tingimuse saabunuks lugeda igasuguse finantseerija kaasamisel, oleks leping ka vastavalt sõnastatud.

sõlmimist, lepingu sõlmimise ajal ja pärast seda. Enne vastustaja nõude aluseks oleva lepingu sõlmimist lepiti eellepinguga kokku kinnistu müügihinnas 1.500.000 krooni ning selle hinnaga müüdi kinnistu liisingfirmale. Seega on ilmselge, et poolte tahe oli võõrandada kinnistu 1.500.000 krooni eest. Vastustaja kulutused õigusabile, arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust, ei olnud maakohtu poolt väljamõistetud ulatuses vajalikud ega ka põhjendatud. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata. Vastustaja nõustus kinnistu apellantide valitud xle võõrandamisega 1.500.000 krooni eest tingimusel, et apellandid võtavad endale solidaarse võlakohustuse viie aasta jooksul 750.000 krooni ja intressi maksmiseks. Ekslik on apellandi käsitlus, et võlakohustus on vaadeldav müügitehingu osana. Müügitehingul ja võlakirjast tuleneval võlakohustusel on erinevad subjektid. Kinnistu võõrandamise müügitehing on sõlmitud seaduses ettenähtud notariaalses vormis. Kinnistu müügihind ei ole käesoleva vaidluse esemeks ja asjakohatu on apellantide poolt esmakordselt apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimus müügihinna õigsuse ja õigluse osas. Apellandid on jätnud täitmata TsMS § 633 lõike 5 nõude, et uute asjaolude ja tõendite nimetamisel tuleb märkida nende esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada, hagi tuleb jätta rahuldamata. Vaidlust ei ole selle üle, 19. aprillil 2002. a. sõlmisid hageja ja Merit Meri kui müüjad ning Angela Alliksoon kui ostja lihtkirjaliku eellepingu. Selle eesmärgiks lepingu punkti 1. 2 kohaselt oli fikseerida lepinguosaliste soov sõlmida Saare maakonnas X vallas X külas asuva X kinnistu müügi- ja asjaõigusleping (tl. 91). Pooled leppisid kokku, et kinnistu müügihind on 1.500.000 krooni (punkt 6. 1) ja et kinnistule AS-i Eesti Ühispank kasuks seatud hüpoteek samas summas kustutatakse enne müügilepingu sõlmimist (punkt 3. 3). 23. aprillil 2002. a. sõlmisid hageja ja Vallis Alliksoon laenulepingu, milles leppisid kokku, et viimane annab ja hageja võtab laenu 100.000 krooni, mis on ettemaks X kinnistu ostmisel (punkt 2. 1) ja mis tuleb tagastada hiljemalt 22. juuliks 2002. a., kui laenuandjal ei osutu võimalikuks selle perioodi jooksul kinnistut osta (punkt 3. 1).

erakorraliselt üles. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusaluse laenulepingu järgi hageja kostjatele raha üle andnud ei ole. Pooled vaidlevad selle üle, kas leping annab hagejale aluse hagisumma nõudmiseks. Kolleegium leiab, et vaidlusalune leping ei anna hagejale alust kostjatelt raha nõudmiseks. Õige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt vaidlusalune laenuleping on tingimuslik tehing lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 81 lg. 1 mõttes. Lepingus seadsid pooled selles kindlaksmääratud õiguste ja kohustuste tekkimise sõltuvusse sellest, kas hageja ja AS-i Hansapank vahel sõlmitakse kinnistu müügileping ja kas nimetatu kantakse kinnistusraamatusse. Kuna tingimusest ei olnud teada, kas see saabub või ei saabu, siis sõlmiti leping edasilükkava tingimusega (TsÜS § 81 lg. 2). TsÜS § 87 lg. 1 kohaselt, kui edasilükkav tingimus jääb saabumata, loetakse, et tingimuslikku tehingut ei ole tehtud. Seega on vaidluse lahendamiseks oluline tuvastada, kas edasilükkav tingimus, millega pooled sidusid lepinguliste õiguste ja kohustuste tekkimise, saabus või mitte. Vaidlust ei ole selle üle, et lepingus ettenähtud isikule – AS-ile Hansapank – kinnistut ei müüdud ning nimetatud isikut kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse ei kantud. Sama on tõendatud ka kirjalike tõenditega. Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, nagu oleks laenulepingus ettenähtud edasilükkav tingimus täidetud kinnistu müümisega AS-ile Hansa Liising Eesti ning nimetatu omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega. Maakohtu otsusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes on kohus jõudnud järeldusele, et poolte jaoks oli laenulepingu sõlmimisel oluline üksnes see, et kinnistu müüdaks kostjate poolt osundatud isikule, mitte see, kellele täpselt ja mis tingimustel see müüakse. Kolleegium leiab, et niisugusele järeldusele ei anna poolte väited ega asjas esitatud tõendid alust. Nii on hageja hagiavalduses tuginenud väitele, nagu oleks laenulepingu edasilükkavaks tingimuseks olnudki kinnistu võõrandamine ja sellele omandi üleandmine AS-ile Hansa Liising Eesti. Niisugune väide ei ole kooskõlas lepinguga, sest lepingus on selgelt märgitud isik – AS Hansapank –, kellele kinnistu võõrandamisega pooled kostjatel raha maksmise kohustuse tekkimise sidusid. Erinevust omandaja isikus hageja hagiavalduses kuidagi ei selgitanud. Alles menetluse kestel, pärast kostjate vastuväidete saamist, on hageja väitnud, et tema jaoks ei olnud oluline see, kellega kinnistu müügileping sõlmida (tl. 98 pöördel). Laenulepingu sõlmimise ajal 10. juunil 2002. a. kehtinud TsÜS § 64 lg. 1 kohaselt tuli tehingu tõlgendamisel lähtuda tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulenenud teisiti. Seega tuleb vaidlusalust laenulepingut tõlgendada eelkõige poolte ühisest tahtest lähtudes ja vaidluse lahendamiseks ei ole määrav see, kuidas hageja kui üks lepingupool lepingut mõistis. Hageja ei ole esile toonud faktilisi asjaolusid, millest võiks järeldada, et lepingu mõlemad pooled soovisid laenulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tekkimise seada sõltuvusse kinnistu võõrandamisest kostjate leitud suvalisele isikule. Vastuses hagiavaldusele kostjad ei tunnistanud, nagu ei oleks nendevahelise laenulepingu jõustumiseks olnud oluline see, kellega hageja müügilepingu sõlmib (tl. 75). Ka vastuses hageja 16. septembri ja

2, 3 miljonit krooni, kostjad seda aga ei kinnita, väites, et müügihinnaks pidi saama 1, 5 miljonit krooni. Kostjate väidet kinnitab poolte vahel 19. aprillil 2002. a. sõlmitud eelleping, mis vorminõuete rikkumise tõttu on küll tühine, kuid mis on käsitletav tõendina poolte poolt sel ajal avaldatud ühise tahte kohta. Oma selle väite tõendamiseks, nagu oleks eellepingusse kostjate soovil märgitud tegelikult kokkulepitust madalam hind, ei ole hageja mingeid tõendeid esitanud. Ka ei ole hageja mõistetavalt selgitanud seda, milleks kostjad niisugust väidetavalt fiktiivset kokkulepet vajasid ja miks tema, kes eellepingut endale siduvaks pidas, sellega nõustus. Seega tuleb lähtuda sellest, et eellepingu sõlmimise ajal lähtusid pooled ühisest arusaamast, et kinnistu hind on 1, 5 miljonit krooni. Mõlemad pooled on veel väitnud, et kostjad otsisid võimalusi kinnistu ostmiseks laenu saamiseks ja pöördusid selleks Hansax poole. Hageja on kinnitanud, sealhulgas apellatsioonikohtu istungil, et tema Hansaxga läbirääkimisi ei pidanud, et sellega tegelesid kostjad ning et läbirääkimiste sisust ja kinnistu võõrandamisega seotud x kui ostja tingimustest teadis hageja üksnes niivõrd, kuivõrd kostjad talle sellest rääkisid (tl. 98). Hageja on ka väitnud, et 2002. a. juunis teatasid kostjad talle, et pank on nõus ostma kinnistu 1, 5 miljoni krooni eest ning et kokkuleppel kostjatega pidid nimetatud maksma hagejale müügihinnast (2, 3 miljonist kroonist) puudujääva osa, 750.000 krooni. Oma väidete tõendamiseks tõendeid hageja ei esitanud. Samas on hageja viimase väitega vastuolus eelleping, mis laenulepingu sõlmimise ajaks oli juba sõlmitud ja mille kohaselt kinnistu hinnaks lepiti kokku 1, 5 miljonit krooni, mitte 2, 3 miljonit, nagu väidab hageja. Peale selle ei moodusta 2, 3 miljoni ja 1, 5 miljoni vahe 750.000 krooni, vaid 800.000 krooni. Raskestiusutav on hageja väide, nagu oleks laenulepingus vahesummat vähendatud selleks, et see 5-ga paremini jaguks, sest ühtmoodi hästi jaguvad 5-ga nii 750.000 kui 800.000. Kostjad kinnitasid seevastu, et pidasid läbirääkimisi Hansaxga algul selleks, et laenu saada, ja siis selleks, et pank omandaks hagejalt kinnistu; kuna pank nõustus maksma kinnistu eest poolte poolt kokkulepitud müügihinnast (1, 5 miljonist kroonist) üksnes poole, nõustusid kostjad maksma hagejale vaidlusaluse laenulepingu alusel ülejäänud osa – 750.000 krooni. Seega lähtusid kostjad nende väidete kohaselt laenulepingu sõlmimisel ja selle edasilükkavas tingimuses kokkuleppimisel sellest, milliseid tingimusi Hansapank kinnistu omandamiseks nõustus pakkuma. Selle kohta, kas, millal ja millistel tingimustel pank nõustus hageja kinnistut omandama ja miks müügilepingut siiski ei sõlmitud, ei ole ka kostjad tõendeid esitanud. Siiski on kostjate väited kooskõlas pooltevahelise eellepinguga, mille kohaselt kinnistu hinnaks oli 1, 5 miljonit krooni. Mis laenulepingut ennast puudutab, siis on pooled sellesse edasilükkava tingimuse jätkuks märkinud, et lepingu tingimusi on võimalik osapoolte soovil muuta (punkti 5 lause 2). Kolleegium leiab, et see viitab pigem asjaolule, et pooled laenulepingu sõlmimisel ette nägid, et see võib vajada muutmist sellest tulenevalt, et muutuda võivad asjaolud, millest pooled laenulepingu sõlmimisel lähtusid. Siiski ei ole pooled lepingu muutmise võimalust kasutanud ega muutnud lepingu edasilükkavat tingimust, kuigi selleks ei oleks olnud takistusi, kui pooled oleksid tõepoolest soovinud kostjatel laenukohustuse tekkimise siduda kinnistu võõrandamise ja sellele omandi üleminekuga AS-ile Hansa Liising Eesti. Hageja väitel on vaidlusaluse laenulepingu tõlgendamisel oluline asjaolu, et laenulepingul on Vallis Alliksooni poolt omakäeliselt kirjutatud kohustus maksta pärast liisinglepingu sõlmimist hagejale veel 100.000 krooni ning et see täiendus on pealkirjastatud kui lisa lepingule. Hageja arvates on sellega ümber lükatud kostjate väited selle kohta, et nimetatud märkus laenulepingule on tehtud teise paberi puudumisel (tl. 98). Kolleegium hagejaga ei nõustu. Nii on Vallis Alliksoon kirjutanud laenulepingule, et peale liisinglepingu allakirjutamist maksavad kostjad hagejale 100.000 krooni lisa (tl. 8). Sellest ei saa järeldada, et 100.000 krooni on kostjad kohustunud maksma lisaks laenulepingus märgitud summale, sest seda märkus ei sisalda. Märkuse sõnastus ei võimalda välistada kostjate väidet, et

100.000 krooni lubasid nad maksta hagejale mitte lisaks laenulepingus märgitud summale, vaid lisaks tema poolt kinnistu ostjalt saadavale müügihinnale ning et tegemist on iseseisva, laenulepinguga seostamatu kohustusega. Kostjate väitel ei olnud märkuse tegemise ajal sellel pealkirja „Lisa lepingule“ ning selle on kirjutanud hageja hiljem. Apellatsioonikohtu istungil tunnistas hageja, et pealkirja märkusele kirjutas tõesti tema. Pealkirja paiknemisest laenulepingu allkirjade suhtes võib järeldada, et pealkiri on kirjutatud pärast kostja poolt 100.000 krooni maksmise kohustuse võtmise kohta märkuse tegemist, sest pealkiri on surutud allkirjade ja märkuse teksti vahele, kuigi paberi allosas oleks olnud märkuse tegemiseks, kui see oleks kohe tehtud pealkirjaga, piisavalt vaba ruumi. Et kostjad on pidanud 100.000 krooni maksmist laenulepingust sõltumatuks kohustuseks, nähtub ka nende käitumisest, sest pooled ei vaidle selle üle, et nimetatud 100.000 krooni on kostjad hagejale ka tegelikult tasunud. Lähtudes sellest, et pooled pidasid omavahelise eellepingu kohaselt kinnistu maksumuseks 1, 5 miljonit krooni, ei ole hageja mõistetavalt selgitanud, miks pidid kostjad maksma talle 750.000 krooni vaatamata sellele, et ka AS-iga Hansa Liising Eesti sõlmitud müügilepingu kohaselt oli kinnistu müügihind 1.500.000 krooni, seega sama, mida pooled ise olid lepingueelsetel läbirääkimistel põhjendatud hinnaks pidanud. Eespooltoodust järeldub, et hageja ei ole tõendanud, et edasilükkava tingimusega laenulepingu sõlmimisel oli poolte ühine tahe siduda kostjatel laenukohustuse tekkimine kinnistu võõrandamise ja sellele omandi ülekandmisega kostjate poolt leitud isikule olenemata nimetatud isiku poolt kinnistu omandamise tingimustest. Pealegi tuli lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 64 lg. 3 kohaselt kahtluse korral tõlgendada tehingut kohustatud isiku kasuks. Kuna laenulepingu edasilükkavat tingimust ei ole saabunud, ei ole ka kostjatel laenulepingus nimetatud laenu tagastamise kohustust tekkinud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-is sätestatut. Seni kehtinud TsMS § 60 lg. 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb hagejalt kummagi kostja kasuks välja mõista apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust 18.125 krooni. Õigusabikuluna on Tiina Mitt kostjate esindajana esimese astme kohtu menetluses taotlenud 15.000 krooni hüvitamist, kuid esitatud ei ole ühtegi dokumenti, millest nähtuks kostjate poolt selle kohtukulu kandmine või kohustus kohtukulu nimetatud ulatuses tasuda. Taotlust ei saa seetõttu rahuldada. Apellatsioonimenetluse õigusabikuluna on Vallis Alliksoon taotlenud hagejalt välja mõista 25.200 krooni, lisatud on kostjale esitatud arve. Kolleegium leiab, et Vallis Alliksooni taotlus tuleb rahuldada, kuna tegemist on vajaliku ja põhjendatud õigusabikuluga, mis ei ületa TsMS § 61 lg. 1 punktis 1 sätestatud piirmäära (5% hagi rahuldamata jäetud osast kostjale). Hageja kohtukulud jäävad tema enda kanda.