Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Liiklusõnnetuses osalenud juhtide seletused on vastuolulised. V. B seletuste kohaselt sõitis ta Laki tänavalt Kadaka teele. Viis sekundit enne pööret Artelli tänavale lülitas ta sisse vasaku suunatule, veendus, et ei ole vastutulijaid ja et keegi ei taha mööduda. Seejärel alustas V. B vasakpööret ja olles 90 kraadi pöördes, tundis ta järsku lööki tagant vasaku külje pealt. M. L seletuste kohaselt sõitis ta Kadaka teel sõiduki Renault järel. Artelli tänava kohal keeras Renault suunatuld näitamata paremasse teeserva. Arvates, et Renault’ juht pöörab paremale, liikus M. L lähemale tee telgjoonele, et sõidukid teineteist ei segaks. Järsku keeras Renault suunatuld näitamata uuesti teele ja asus seejärel vasakpöördele Artelli tänavale. Kuna manööver oli ootamatu, siis ei olnud võimalik kokkupõrget vältida. Teatel liiklusõnnetusest kumbki osapool oma süüd ei tunnistanud.

eest osaliselt vastutav, hüvitatakse temale tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. Võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 1057 tulenevalt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, välja arvatud samas sättes loetletud erandid. Hageja kahju on tekkinud kahe mootorsõiduki (mootorratas ja sõiduauto) kokkupõrke tagajärjel, mistõttu tuleb mootorsõidukite valdajate tsiviilvastutuse kindlaksmääramiseks hinnata mõlema mootorsõiduki valdaja süüd kahju tekitamisel (sarnaselt TsK §-ga 458). Kui selgub, et liiklusõnnetuse põhjustas mõlema mootorsõiduki juhi süüline käitumine, tuleb tsiviilvastutuse kindlaksmääramisel edasiselt analüüsida ka mõlema sõidukijuhi süü suurust. VÕS § 1050 lõikest 3 tuleneb, et kui kahju hüvitamise eest vastutab mitu isikut, kellest üks või mitu on vastavalt seadusele kohustatud hüvitama õigusvastaselt tekitatud kahju sõltumata oma süüst, tuleb kahju hüvitamise eest vastutavate isikute käitumise süülisust ja süü vormi võtta arvesse hüvitamiskohustuse jagunemisel kahju hüvitamise eest vastutavate isikute omavahelises suhtes. Vastavalt VÕS § 1050 lõikele 1 tuleb kahju tekitaja süüd eeldada. Kostja otsustas hüvitada hagejale tekitatud liikluskahju 50% ulatuses, kuna leidis, et selles ulatuses lasub tsiviilvastutus hagejale kuulunud mootorratta juhil M. Ll, kes rikkus LE § 123 nõudeid. Kostja on tuginenud lisaks ka LE § 91 ja § 133 nõuete rikkumisele M. L poolt. Hageja hinnangul ei ole M. L ühtegi LE nimetatud nõuetest rikkunud. Esitatud tõendite põhjal saab M. L käitumises näha ainult LE § 123 nõuete rikkumist. LE § 91 ja § 133 nõudeid M. L rikkunud ei ole. Hageja põhiväite kohaselt oli M. L liiklusõnnetuse toimumise hetkel juba V. Bst möödasõidul või vähemalt alustanud sõiduautost möödasõitu ning liikus sõiduauto kõrval. Seetõttu pidanuks V. B vastavalt LE §-le 156 vasakpöörde teostamisel mootorratturile teed andma. Hageja väited möödasõidu teostamisest ei ole siiski tõendamist leidnud. M. L ega hageja poolt väärteomenetluses tunnistajana antud ütlused ei sisalda viidet sellele, et mootorratas oli kokkupõrke toimumise ajaks möödasõitu teostamas või seda alustanud. M. L on andnud ütlusi, mille kohaselt Renault tõmbus paremale teeserva nagu hakkaks paremale keerama, suunatuld ei näidanud. Arvates, et sõiduauto Renault keerab paremale, liikus M. L tee telgjoone lähedale, et sõidukid teineteist ei segaks. M. L vähendas ka kiirust, kuna sisetunne seda käskis. Kui M. L hakkas ligemale jõudma, tegi Renault suunamärguannet andmata äkkpöörde vasakule Artelli tänavale. M. Ll ei jäänud üle muud kui pidurdada, palju saab, ja loota parimat. Õnnetust vältida ei õnnestunud, kuid hoogu sai veidi maha. Väärteomenetluses on tunnistajana üle kuulatud ka mootorrattal kaassõitjana viibinud hageja. Tema ütlustest nähtub, et mootorratta ees sõitnud sõiduk tegi ilma suunatuld näitamata äkkpöörde vasakule. Pööre oli niipalju äkiline, et reageerimiseks aega ei olnud ning mootorratas sõitis patrullile tagant sisse. Ülekuulamisprotokolli lisana joonistatud skeemil on hageja kujutanud mootorratast liiklemas sõiduauto taga. Kuna M. L on oma ütlusi vaidlusaluses küsimuses tunnistajana ülekuulamisel varasemaga võrreldes selgelt muutnud ning muud tõendid tema väiteid möödasõidule asumise kohta ei kinnita, ei ole tsiviilasja raames antud ütlused kohtu jaoks usaldusväärsed. Väärteomenetluses läbi viidud liiklustehniline ekspertiis võimalikku möödasõidule asumist ei kinnita. Ekspert on esitanud üksnes tõenäolise oletuse, et kokkupõrge on toimunud tee keskosa piirkonnas. Liiklusõnnetust paarisaja meetri kauguselt pealt näinud tunnistaja L. K on väitnud, et mootorratas oli autost vasakul ning oli jõudnud sõiduauto (turvafirma auto) kõrvale hetkel, kui auto hakkas vasakpööret tegema. Samas nägi L. K õnnetust pealt tagantpoolt (tagantvaates) ning ei osanud kohtuistungil seletada, mille põhjal ta mootorratta liikumise kohta auto kõrval järelduse tegi. Ka hageja poolt kohtule vande all antud seletusest ei ilmne, et mootorratas oli sõiduautost möödasõidul. Hageja leidis küll, et väärteomenetluse ülekuulamisprotokollis joonistatud skeem on ebatäpne. Hageja seletustest ja ka tunnistaja L.K ütlustest võib järeldada üksnes seda, et mootorratas ja auto sõitsid üksteise järel ning sõiduauto paiknes mootorrattast paremal ning eespool. Liiklusõnnetuses osalenud sõiduautot

Renault juhtinud V. B ütluste kohaselt käitus ta õnnetusele eelnenud liiklusolukorras liikluseeskirja nõuete kohaselt (andis aegsasti suunamärguande, veendus manöövri ohutuses jne.) ning mootorratast ta lihtsalt ei näinud. Tõenäoline on liiklusõnnetuse tekkemehhanism, kus V. B juhitud sõiduauto liikus paremalt ette sõidutee keskel (mõttelise telgjoone lähedal) sõitnud mootorrattale ning viimane sõitis sõiduautole tagant otsa. Seega ei sooritanud M. L mootorrattaga möödasõitu, s. h. ei reastunud ümber vastassuunavööndisse, ega teinud liiklusõnnetusega seonduvalt muid manöövreid LE § 2 lg. 25 tähenduses. Seetõttu ei saa M. Lle ette heita LE § 91 ja § 133 sisalduvate liikleja kohustuste rikkumist. Nimetatud normid reglementeerivad manöövrit alustava või möödasõitu sooritava juhi käitumist. Kuivõrd M. L ei olnud möödasõidul, ei saa eelnenu põhjal tõendatuks lugeda aga ka hageja väidet LE § 156 nõuete eiramise kohta V. B poolt. LE § 123 nõuete rikkumise mootorratast juhtinud M. L poolt saab lugeda tõendatuks. M. L ei kohandanud motoorratta sõidukiirust vastavaks liiklussituatsioonile (s. o. ees liikunud sõiduki sõidukiirusele ja võimalikele manöövritele). Eelkäsitletud tõendite põhjal võib iseenesest järeldada, et V. B enne vasakpöörde alustamist suunamärguannet ei andnud, kuna ükski teine tõend peale V. B enda ütluste nimetatud asjaolu ei kinnita. Samas vähendas mootorratta ees liikunud V. B juhitud sõiduk kiirust, nagu nähtub ka M. L enda poolt antud ütlustest. Puudub vaidlus ka selles, et 10 meetrit pärast Kadaka tee ja Artelli tänava ristmikku on reaalselt olemas paremale pööramise võimalus. Nimetatud asjaolu on lisaks fikseeritud politseiasutuse poolt koostatud liiklusõnnetuse skeemil. Samalt skeemilt nähtub aga ka see, et liiklusõnnetuse toimumise kohas Kadaka teel on pärsiuunavööndi ainsa sõiduraja laius üksnes 3, 5 m. Seetõttu omab sõiduauto paremale kaldumise fakt üksnes suhtelist tähendust. Sõiduauto sõidu aeglustamisest ja 3, 5 m laiuse sõiduraja paremale äärde liikumisest ei saanud M. L teha ühest järeldust, et sõiduauto hakkab sooritama parempööret ning ei suundu tagasi vasakule. Lisaks tuleb arvestada, et liiklusõnnetuse toimumise kohas ei olnud vasakpööre iseenesest keelatud ning vasakult ristuv tee paiknes lähemal kui paremalt ristuv tee. Samuti puuduvad andmed selle kohta, et V. B oleks andnud parempöörde ettevalmistamisele viitavat suunamärguannet. Seega jättis M. L konkreetsetes liiklusoludes olulisel määral järgimata liikluses tavaliseks peetava hoolsuse – juht pidanuks konkreetsetes liiklusoludes liikumist aeglustanud sõiduki kavatsustes hoolikamalt veenduma ning vajadusel mootorratta sõidukiiruse sõiduauto omaga ühtlustama. M. Ll oli selleks ka võimalus. M. L poolt LE § 123 nõuete rikkumine on hagejal tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses – kui M. L oleks mootorratta kiirust piisavalt vähendanud, ei oleks hagejal liikluskahju tekkinud. Esitatud tõendite põhjal tuleb juhtide süü suurust liiklusõnnetuse põhjustamises ja liikluskahju tekkimises lugeda võrdseks. Ainsateks tõenditeks süü suuruse hindamisel on liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhtide ütlused, hageja poolt kohtumenetluses vande all antud seletused ja väärteomenetluses antud ütlused. Õnnetust pealt näinud tunnistaja L. Koigi ütlustest võib järeldada üksnes seda, et sõiduauto liikus pärisuunavööndi parempoolses ääres ning mootorratas paiknes autost vasakul. Sõidukite suunamärguannetele L. K tähelepanu ei pööranud. V. B poolt enne vasakpööret suunamärguande andmata jätmist on väitnud tunnistaja M. L ja hageja. Samas on V. B ise suunamärguande andmist oma ütlustes kinnitanud. M. L ja L. K ütlustega ja hageja vande alla antud seletustega saab lugeda tõendatuks, et V. B ei veendunud manöövri ohutuses ning ei suundunud vasakpöördeks aegsasti pärisuunavööndi vasakusse äärde, rikkudes sellega LE § 91 ja § 97 nõudeid. Samuti on tõenäoline suunamärguande andmata jätmine V. B poolt, millega juht rikkus LE § 82 nõudeid. Lähtudes liiklusseaduse (LS) §-s 2 sätestatud liiklejate üldistest kohustustest, on mõlemad juhid käitunud võrdselt hooletult. Kahju saabumise tõenäosus kummagi juhi rikkumiste puhul on mõistliku liikleja arusaamast lähtudes ühesugune. Liikluseeskirja nõuete rikkumised juhtide poolt omavad ühesugust kaalu ning on põhjuslikus seoses tekkinud liikluskahjuga. Seega peab ka hagejale tekkinud liikluskahju hüvitamise kohustus jagunema

mootorsõiduki juhtide vahel võrdselt ning hagis esitatud liikluskahju hüvitamise nõue rahuldamisele ei kuulu. Arvestades, et hagis esitatud põhinõue jääb rahuldamata, ei ole vajalik käsitleda poolte väiteid seonduvalt LKS § 45 lg. 4 alusel esitatud kõrvalnõudega. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellatsioonkaebuses palub hageja Harju Maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada, mõistes kostjalt välja põhinõude 30.000 krooni ja kõrvalnõude 30.000 krooni ning jättes kohtukulud kostja kanda. Maakohus on tuvastanud, et V. B liikus lubatud piirkiirusest aeglasemalt ning suunavööndi parempoolse ääre lähedal, et ta ei andnud suunamärguannet ning et ta rikkus LE § 82, 91 ja 97 nõudeid. LE § 123 eesmärk on koosmõjus §-dega 124 ja 126 kohustada juhti lisaks konkreetsele sõidukile või teelõigule kehtestatud piirkiirusele kohandama oma sõiduki kiiruse teatud juhtudel veel väiksemaks. Vaidlust ei ole, et M. L sõitis kokkupõrke hetkel kiirusega 25 km/h. Ainuüksi asjaolu, et toimus kokkupüõrge, ei anna alust väitele, et M. L rikkus LE § 123 nõudeid. M. Ll puudus eespoolse nähtavusulatuse piires etteaimatav takistus. M. L ja V. B sõidukid liikusid sirgel teelõigul samas suunas. Tsiviilasjas on tuvastatud, et enne autojuhi poolt manöövri alustamist liikusid mootorratas ja auto kõrvutiasetsevatel trajektooridel. Seega oleks M. L saanud V. B juhitud autost ohutult mööduda. Oht tekkis alles siis, kui V. B alustas suunamärguannet andmata ootamatult pööret vasakule. Tagantpoolt lähenev ning lubatud piirkiiruse piires liikuv juht ei pea ette aimama seda, et eespool aeglasemalt ning tee paremas ääres liikuv juht alustab suunamärguannet andmata ning ohutuses veendumata manöövrit, mis sulgeb tagantpoolt läheneja liikumistrajektoori. Vastasel juhul tuleb asuda seisukohale, et möödumine aeglasemalt liikuvast sõidukist ei ole üldse lubatud, kuna alati võib olla võimalus, et selle sõiduki juht alustab pööret. Maakohtu otsuses esitatud käsitluse kohaselt ei ole möödasõit üldse lubatud, kuna kokkupõrget saab vältida üksnes juhul, kui kahe üksteise järel liikuva sõiduki kiirused on võrdsed. Selline käsitlus on selgelt vastuolus LS § 2 lõikes 1 sätestatud liikluse korraldamise põhimõtetega, eelkõige põhimõttega tagada liikluse sujuvus. Maakohus on leidnud, et M. L ei teostanud möödasõitu, kuid ei ole avanud möödasõidu mõistet. Samuti puudub möödasõidu legaaldefinitsioon liikluseeskirjas. LE peatükk 12 sätestab nõuded möödasõidule. Kuigi paralleelselt kasutatakse seaduses nii möödasõidu kui möödumise mõistet, võib sellest mõista, et möödasõidu all mõistetakse vastassuunavööndisse sõitmisega kaasnevat eesliikuvast sõidukist ettejõudmist. Liiklusseaduse eelnõu § 2 punkti 37 kohaselt on möödasõit sõitva(te)st sõiduki(te)st ettejõudmine väljasõiduga oma sõidurajalt. Apellant nõustub kohtu hinnanguga, et möödasõit eeldab väljasõitu kasutatavalt sõidurajalt. Liiklusõnnetuse toimumise kohas oli mõlemas sõidusuunas üks sõidurada, seega tuleb M. L tegevuse käsitlemisel möödasõiduna tuvastada, et ta sõitis vastassuunavööndisse. Seda tõendavad nii K. L, M. L kui L. K ütlused, millest nähtuvalt olid sõidukid kõrvutiasetsevatel trajektooridel. Sama kinnitab ka eksperdi arvamus. Kuna suunavööndi laius on 3, 5 meetrit ning sõiduauto laius ligi 2 meetrit, siis ei ole võimalik, et M. L liikus sõiduautoga samal sõidurajal. Arvestatavat külgvahet kinnitab ka asjaolu, et mootorratas ei sõitnud autole mitte tagant otsa, nagu maakohus leidis, vaid otsasõit on toimunud küljelt. Seega pidi tee külgsuunas vaadatuna olema mootorratta ja auto külgvahe piisav, et auto juht auto liikumise ajal jõudis pöörata rattad vasakule ning liikuda vasakule, kuni jäi praktiliselt risti mootorratta liikumistrajektoori ette. Eeltulenevast tuleb asuda seisukohale, et M. L oli möödasõidul ning tulenevalt LE § 156 oli tal eesõigus vasakpööret teostava V. B ees. Vastutuse küsimuse lahendamisel ei ole oluline mitte niivõrd möödasõidu küsimus, kui see, kas tagantpoolt samas suunas aeglasemalt liikuvale sõidukile lähenev juht peab alati

vähendama kiirust ja olema valmis õigusvastasteks manöövriteks või on liikluse sujuvuse põhimõttest tulenevalt õigus lubatud sõidukiiruse piires siiski aeglasemalt liikuvast sõidukist mööduda. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Apellant ei tugine ühelegi õigusnormi rikkumisele, vaid taotleb tõendite ümberhindamist. Maakohus järeldas hageja seletustest ja tunnistaja L. K ütlustest üksnes seda, et mootorratas ja auto sõitsid üksteise järel ning sõiduauto paiknes mootorrattast paremal ning eespool, seega tuvastas vaid sõidukite omavahelise asendi, mitte ei leidnud, et sõiduauto paiknes parempoolse teeääre lähedal. Maakohus leidis, et M. L poolt LE § 123 nõuete rikkumine on tõendatud ning põhjuslikus seoses hageja kahjuga. Ka leidis kohus, et hageja väited möödasõidu teostamisest ei ole tõendatud ja M. L ei sooritanud möödasõitu, s. h. ei reastunud ümber vastassuunavööndisse. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegim leiab, et maakohtu otsus on õige ja piisavalt motiveeritud. Kooskõlas TsMS § 656 lõikega 6 järgib kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid üle korrata. Apellatsioonkaebuse väidetega ei saa nõustuda. Maakohus on otsuses tõendeid üksikasjalikult analüüsinud, kolleegium ei pea vajalikuks maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut muuta. Nõustuda tuleb maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole piisavaid tõendeid, mis annaksid alust järeldusele, nagu oleks hageja olnud möödasõidul V. B juhitud sõidukist. Apellant ei ole esitanud uusi väiteid, millele maakohus oma otsuses ei oleks juba vastanud.

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik

Kohtuniku M. Seppiku eriarvamus: Nõustun maakohtu otsuses tõenditele antud hinnanguga ja faktiliste asjaolude tuvastamisega, välja arvatud asjaolu, nagu oleks mootorratas sõitnud sõiduautole tagant otsa: esitatud fotodelt nähtub, et sõiduautol on vigastatud vasakpoolne tagumine uks, ei ole aga vigastatud auto tagaosa ega kokkupõrke poolset tiiba (tl. 17), seega pidi otsasõit aset leidma sõiduauto vasakult küljelt. See asjaolu iseenesest ei muuda järeldusi selle kohta, milliseid LE sätteid kumbki juhtidest rikkus. Maakohus tuvastas, et V. B ei suundunud enne vasakpöörde tegemist pärisuunavööndi vasakusse äärde, vaid kaldus sõiduraja paremasse äärde, ei veendunud vasakpöörde ohutuses ning jättis andmata suunamärguande, rikkudes seega LE §-de 91, 97 ja 82 nõudeid. Mootorrattaga liigelnud M. Lle pani kohus pahaks LE § 123 nõuete rikkumist, mis seisnes selles, et ta ei kohandanud sõidukiirust vastavaks liiklussituatsioonile (eesliikunud sõiduki sõidukiirusele ja võimalikele manöövritele). Nõustun sellega, et M. Ll oli kohustus olla liikluses tähelepanelik ja arvestada liiklusolukorda, kuid ei nõustu sellega, et juhtide süü õnnetuses on võrdne.

Jaotaksin süüst 90% V. Ble ja 10% M. Lle. Esimene rikkus kolme ühemõttelist ja kergesti järgitavat reeglit, andes teistele liikluses osalejatele oma kavatsuste kohta ebaõigeid signaale. Teine pidi olema küll tähelepanelik, et võimalike ootamatustega arvestada, kuid tal oli raske ette näha, et kaasliikleja LE nõudeid olulisel määral ignoreerib. Seega oleks tulnud hagi rahuldada 24.000 krooni ulatuses.

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.